Sportlik pühapäevalõuna

Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest, et mu lapsel on sellest aastast uus kehalise kasvatuse õpetaja. Ei hakka mina siinkohal rääkima, kas tegu on hea või ebahea õpetajaga, kuid kehalise kasvatuse tund on muutunud raskeks. Kui eelnevad neli aastat püsis keka vaatamata magediabeedile, astmale, allergiatele, nõrgale immuunsüsteemile ja X- ja lampjalgadele lemmiktundide seas (matemaatikast üle ei saa muidugi ükski tund), siis nüüd on nii, et ... Mis sest ikka kõnelda. Mina aga olen sedasorti ema, et vabastada ka ei tahaks, kuigi luba selleks oleks olemas, sest pean liikumist siiski oluliseks osaks inimese elus. Nüüd siis ongi selline olukord tekkinud, et lapsel on raske ja eks ma ikka pean tema eest seisma, sest kes seda ikka teeb, kui mina ei tee. Noh, võib ju muidugi väita, et matemaatika võib ka ühel hetkel raskeks muutuda ja ega siis sellest veel vabastust ei saa (isegi ülikoolis ei saa), kuid Robini puhul on kehalise kasvatusega erand, sest ta on eriline:)

Õppeaasta algusest on nad harjutanud linnakus mingeid asju. Need, kes Märjamaa Gümnaasiumis on käinud, teavad mis on linnak ja mis on "asjad". Tüdrukute asjad on ühtmoodi ja poiste asjad on ühtmoodi.


Minule pole kehaline kunagi väga meeldinud, kuid on asju, millega ma sain hästi hakkama ja päris vastumeelne see tund mulle polnud. Tahaksin, et mu oma lapsel ka oleks nii, kuid karta on, et ta oma saja häda ja ülekaaluga pole lihtsalt võimeline norme täitma, kuigi pean teda suhteliselt sportlikuks ja hakkajaks lapseks, vaatamata kõigele. Igatahes palus ta mind, et ma läheks temaga linnakusse ja aitaks tal teha neid asju, mida nad peavad kohe-kohe hinde peale tegema. Ikka aitad oma last, miks ei aita.

Seal tuleks ära teha tirel ehk siis tagumik üle viia. Uskuge mind, ka parema tahtmise juures ei saa ta sellega hakkama. Mõtlesin, et võibolla tema ei saa, sest tal on ülekaal, aga Erlend ka ei saanud. Mitte kuidagi. Mina ei hakanud parem proovimagi ja end kolme poisi ees naeruväärseks tegema:)

See on ainus asi, millega ta hakkama sai, kuid seda pole hindamisel kahjuks vaja. Igatahes, kõik need viis asja, mis lähevad hindamisele, on Robinil puhas null. Arvasin alati, et mu poeg saab elu esimese "2" eesti keeles, kuid tuleb välja, et ta saab selle hoopis kehalises kasvatuses. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Tahtsin aidata, aga ei ole võimalik. Ütlesin talle hoopis, et mängigu jalgpalli edasi ja uskugu mind - see, kas ta suudab linnakus tagurpidi tireli toru peal ära teha, ei ole määrav selles, milline inimene temast kasvab - sama hea ja armas on ta ikka edasi:)

Ja nii me nautisime hoopis toredamaid asju sealsamas linnakus - vaatamata sellele, et tuleval nädalal on oodata elu esimest "2".


See osa, millega me seal tegelesime, aitas igati kaasa RÕKis kirjeldatud õppe-eesmärkide täitmisele, millest üks on, et lapsel peab säilima rõõm liikumisest ja spordist. Minu eesmärk sai täidetud, kooli kehalise kasvatuse tund teeb oma asja edasi. Rõõm saab olema sel nädalal üüratu:D Kuid kus on kirjas, et peab olema ainult rõõm?


Sebastian ei tea sellest kõigest veel midagi. Tema on rõõmus, et ei pea koolis käima ja tal oli hea meel, et linnakus käisime.
Ärge sellele erilist tähelepanu pöörake, et üks laps on mul tuttmütsi ja jopega ning teine laps T-särgiga. Me oleme siin kõik isevärki:D

Sokiloom

Ma olen kala ja mul on väike kala. No millise sokilooma sa ikka teed, kui sul on pooleks kalapere:D Ikka kala! Ega ma muidu poleks küll hakanud tegema, kui Ülikool seda ei nõuaks. Mis mul selleks vaja läks? Sokki, fliisi, niite, nõela, kääre, täitematerjali, nööpe silmadeks.

Öösel õmblesin nööbid silmadeks ja tegin valmis küljeuimed, seljauime ja saba ning siis otsustasin, et uni on:) Ei tea, miks see uni niimoodi järsku murrab, kuigi kell oli alles 00.10.

Hommikul ei andnud süda rahu ja pidin kohe valmis tegema, sest tundus teine selline ilusakene. Eriti meeldib mulle valge ja oranži sobivus. Aitäh Leale fliisitüki eest! Ennem, kui jõudsin hommikukohvi ära juua, oli kalakene valmis. Ja selline ta sai.

Ja nüüd mõtlen siin parasjagu, et tegelikult saab väga lihtsate vahenditega ja väikese ajakuluga teha valmis vahva looma näiteks oma lapsele, kingiks kellegi teise lapsele. Vaja on ainult natukene pealehakkamist ja ideed. Sebastian arvas küll, et tema võtaks selle kala nüüd endale, aga ma pidin teda kurvastama - ennem ei saa, kui oktoobri õppesessioon on läbi ja õppejõud meie kala ära näinud. Taibukas laps arvas muidugi, et see aeg on ootajale liiga pikk - teisest sokist saab ju ka teha:)

Nii et - jõudu tööle nobenäpud! Isetehtud loomake teeb lapsele alati rõõmu!

Teeme kunsti

Ükspäev käisime jalutamas. See jutus parasjagu sel päeval, kui ei sadanud vihma. Jalutamine ei ole Sebastiani lemmiktegevus, sest ta väidab, et tema väikesed armsad jalad pigem väntaksid ratta pedaale, kui sammuks niisma, kuid teada tuntud tõde on see, et alati ei saa teha seda, mis meeldib ja vahest peab tegema ka neid asju, mis ei ole just kõige meeldivamad. Eriti, kui sa oled sündinud sellisesse perre, kus väärtustatakse liikumist ja värsket õhku. Igatahes keset jalutamist käratas Sebastian: "Lähme ometi koju ja teeme parem kunsti!" Ega ma kade ka pole, kui laps tahab ikka kunsti teha:)

Varbola Kooli lapsed tegid mul sel nädalal just puhumistehnikas pabervitraaži ja ma mõtlesin, et ega mu omad lapsed ju viletsamad pole ja panin nad ka siis kunsti looma.

Poisid on sellega suhteliselt harjunud, et nende ema neid käeliselt arendada tahab:) Robin kui suurem inimene ikka vahest ütleb, et arenda kedagi teist, kuid tegelikult on ta saladuskatte all ikka mitu korda maininud ka, et küll on hea, et neil selline ema on, sest niimoodi õpib nii palju uusi asju. Kompliment mulle ja ma teen siinkohal kniksu ja tänan viisakalt oma lapsi, kes mõistavad, et kõik, mida me neile teeme, on nende endi huvides.


Antud töö idee sain Edna Vahter "Kunst 1" õpetajaraamatust ja samast õpilase tööraamatust. minul tegid koolis III ja IV klass seda tööd ja kiginat oli päris palju, et liiga raske. Tegelikult ei ole raske, on hoopis aeganõudev. Teen selle järelduse sellest, et minu 5aastane sai hakkama - siis ei saa ju raske olla:D


Poisid on mul tublid, see on kindlamast kindlam! Aga kes ikka koerasaba kergitab, kui mitte koer ise. Ja valmisid ilusad kunstiteosed. Mina olen rahul, poisid on rahul ja mis peamine - kaks inimest said jälle kogemuse võrra rikkamaks ning õppisid midagi uut. Jõulukaardid pidi kõik selles tehnikas valmima:D

Robin Stefi kunstiteos

Sebastian Eriku kunstiteos

Öö Angasilla mäe metsas

Sel nädalavahetusel me tegime midagi sellist, mida me varem oma lastega teinud ei ole - me ööbisime metsas. Et kõik algusest peale ilusasti ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et Arvo oli meil teismeeas aktiivne skaut, kes pole siiani loobunud kord-paar aastas sugulastega/sõpradega metsas ööbimisest ja tsillimisest. Meie selles ürituses kunagi osalenud pole, sest alati on keegi olnud selleks liiga väike. Nüüd aga juhtus nii, et Arvo hakkas mulle ühel õhtul skypes rääkima, et peaksime minema poistega ööseks metsa. Ehitama variendi, tegema lõkkepuid, lõket, süüa. Kuna südasuvel seda teha ei saa, sest lõkke tegemine on keelatud seoses tuleohtlikkusega, siis sobivadki selliseks tegevuseks eriti hästi sügiskuud ja kevadkuud (maniakid muidugi käivad talvel ka). Ega ma ta mõtet halvaks ei pidanud, aga juhtus selline lugu, et poisid jäid haigeks ja ilm oli vihmane. Õnneks oli neljapäeval märgata lastel tervenemist ja ei jäänudki muud üle, kui loota, et ilm on ilus. Aga. Kui sa ootad ilusat ilma, siis võib paratamatult juhtuda nii, et tõused hommikul üles, päike paistab ning kui lähed poodi asju ostma, tabab sind ootamatu vihmahoog. Nii me siis istusime laupäeval oma elutoas, poest kõik asjad ära toodud, asjad kokku pakitud ja vaatasime aknast välja, mismoodi muudkui kallab:) Normaalsed inimesed oleks oma äsjatervenenud laste huvides kõik kodinad lahti pakkinud ja kamina ette sooja jäänud, kuid meie ju ei ole normaalsed ja nii me ikkagi läksime metsa - trotsides ilma ja hirmu, mida inimesed (eelkõige mu oma ema) meist arvavad:D

Ma ei hakka siinkohal isegi mainima, et me seisime tükk aega keset põldu suure tamme all ja ootasime, et vihm natuke vaibuks. Poisid olid rõõmsad, mina olin rõõmus ja isal hakkas tekkima väikene paanika, kas me ikka teeme õigesti? Poistel muidugi polnud kahtlustki - ikka õigesti!
Jube, kui palju peab võtma asju kaasa, kui lähed terve perega ööbima lageda taeva alla! Meie lisarist on muidugi tohutu veekogus - seekord võtsime kaasa 15 liitrit ja peaks ütlema, et tulime ikka väga nibin-nabin välja. Pool teed metsa laulsid kõik minu kolm meessoost pereliiget "Päikeseratast" ja nii uskumatu, kui see ka pole - kui me olime leidnud endale sobiva laagriplatsi, lakkas vihmasadu ja rohkem selle aja jooksul meile vihma kaela ei tulnud. Aga eks kõik oli ikka märg. Iga puu liigutamine tekitas dušši ja kõik, mida puutusid, tegi sind aina mustemaks, kuid ega ei tasu end ikka igast tühjast - tähjast häirida ka lasta.


Tööjaotus oli aus - keegi saagis ahjupuid, keegi saagis kuuseoksi, keegi raius variendi jaoks puid, keegi raius küttepuid. Kõik tegid midagi ja ei lasknud end õhuniiskusest häirida, sest vähemasti ei sadanud enam midagi juurde. Iga natukese aja tagant ma tuletasin lastele meelde, et ärgu nad jumala eest vanaemale öelgu, et nende vanemad nad metsa vedasi:D Aga valmis kõik sai ja kui lõke ka juba püsti oli, siis tundus elu lausa lust ja lillepidu ning me hakaksime süüa tegema. Igaüks grillis endale vorsti ja valmisid oivalised "turbokad".


Ega see kokanduslik saavutus muidugi miski gurmee värk polnud, kuid kõhu said kõik täis ja täis kõhuga on ikka inimesed ju rõõmsad ja taluvad ka saabunud pimedust paremini. Sebastian oli meil selleks ajaks, kui pimedaks läks, ikka nii otsas omadega, et tema uinus kell üheksa õhtul nagu korralikule inimesele kombekohane ja ei tea metsast kostuvatest ööhäältest mitte miskit.


Ööhakul tegime kohvi ja mängisime kaarte. Õnneks oli Robin olnud nii tark, et võttis kaardid kaasa, muidu oleks olnud küll nats igav passida, sest meil pole seda probleemi ka, et me tavaelus võtame vähe aega kvaliteetseks suhtlemiseks - me suhtleme pidevalt ja kõigest, seega ei vaja selleks eraldi metsahetki. Kaardimänguga on sootuks teised lood - selleks küll väga tihti tavaolukorras aega pole. Päris südaööl küpsetasime lõkkes kartuleid ja sõime neid või ja soolaga - küll maitsesid hästi!


Ja siis see minuga juhtuski. Mees läks magama kell 1 öösel, Robin ei jaksanud olla enam kauem üleval, kui poole kolmeni ja mina valvasin lõket kella poole seitsmeni hommikul. Ütlen ausalt, et ma pole ammu pidanud nii palju kartma, kui sel pimedal ööl seda tuld valvates. On lausa uskumatu, mismoodi mets praksub, sahiseb, plõksub, vigiseb, mütsub ja potsatab. Usun, et minu varjatud neli paari jänesekõrvu said täna öösel sellise hirmulaksu, et ise ka ei usu ära, kuidas ma sellele kõigele vastu pidasin. Aga pidasin! Ja uhke olen ka. Arvo arvab, et äkki ma nüüd järgmine kord ei pabista, kui kodus läheb vool ära:D Võibolla tõesti, kuid ega kindel ei saa olla. Hommikul tegime süüa, koristasime enda laga ja asusime koduteele.



Ei olnud keegi külmunud ega märg. Kõigil olid kõhud täis, riided kuivad, keha soe. Ainus, mille üle ma kurta saan on see üks ja ainuke tund, mis ma magada sain:P Ema arvab muidugi, et me oleme ebanormaalsed, et oma alles haigusest paranenud lapsed metsa tassisime, aga meie arvame, et meie lastel on vedanud - neil on, mida meenutada, kui nad suureks kasvavad. Ja uskuge mind - me läheme teinekord jälle! Aga üht ma luban - öövalves ma pole! liiga palju metsahääli:)

Reipalt koolipinki

Märjamaa Gümnaasiumis ja Varbola Koolis toimus täna tervisepäev. Robin oli küll hommikul rõõmus, et päike paistis ja ei pidanud koolitundides olema. Tema igatahes pigem spordiks, kui õpiks ja imekspandav on see, et tegelikult läheb tal koolis hästi. Minu õpilased ei näidanud hommikul kunstitunnis erilist vaimustust üles tervisepäeva raames ja ütlesid, et nad ei saa aru, miks peab tervisepäeval 4 kilomeetrit kõndima. Suhtumise asi - Jaak Urmet kirjutab ka oma artiklis, et ega need tänapäeva lapsed üle 100 meetri kõndida ei taha ja kui pannakse kõndima, võrdub see maailmalõpuga.

Varbola kooli õpilastel toimus maastikumäng (õpetaja Annika korraldatud) ja noolevise (õpetaja Annely korraldatud). Õpilased koos õpetajatega pidid maastikumängu jaoks kõndima 4 km kooli juurest linnusesse ja kõik muu toimus rahulikus tempos. Oluline polnud mitte kiirus, vaid lugemisoskus, mõistmine, tähelepanemine, arvutusoskus, meeskonnatöö.


Märjamaa kooli lapsed, lähtudes "suurtest" ehk V klassi õpilastest ja sealt edasi, pidid jooksma ja palju jooksma. Alguses oli neil pendelteatejooks, kus osales viis tüdrukut ja viis poissi klassist. Teiseks oli fotojooks, mis kujutas endast seda, et erinevates punktides näidati neile erinevaid Märjamaa alevi fotosid ja nad pidid aru saama, kus see foto on tehtud ja sinna jooksma. Seal siis jälle uus foto ja jälle jooksma:) Fotojooksus olid poisid ja tüdrukud eraldi ja väidevalt pidid poisid rohkem jooksma. Mis ma oskan kosta? Reipalt koolipinki või poolsurnuna... Ei teagi. 100 meetrist kõndimisest polnud kummaski koolis juttu ja ei saa väita, et keegi väga hullusti oleks protesteerinud. On muidugi kurb, kui mõne lapse jaoks on jooksmine VÄGA raske ja ta peab seda tegema, kuid minu poiss ei vingunud, sai hakkama! Ja mis võiks emale rohkem hea meelt teha? Varbola kooli lapsed ei pirisenud ka, kui siis pisut selle üle, et varbad hirmus märjaks said.

Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et tänu imeilusale sügisilmale jäid mu silme ja objektiivi ette ka mõned sellised pildid, mis pole kuidagi seotud spordiga ega tervisega. Pigem üldise rahuoluga ja seda eelkõige minu vaatevinklist, kuid üldine rahulolu tagabki ju lõppkokkuvõttes hea tervise, millega on mõnus sportida, nii et - ei teagi, kas peab end hingetuks jooksma ja veremaitset suus tundma, selleks, et reipalt kooliaastale vastu minna:D


Õpetaja Enn viis Varbola Jaanilinnast isegi lõunasöögi materjali kaasa, naisõpetajate taskud olid pähklitest punnis.

Võiksin selle reipa päeva õnnestunuks lugeda, kui mu eriti reibas poeg poleks oma reipast jooksust keel vestil ja nina reipalt tilkumas koju jõudnud. Palju õnne meile selle kooliaasta esimese tõve puhul! Loodetavasti pole see halb enne, et just tervisepäeval haigus kallale tuli...

Arvo veetis pikka nädalavahetust

On mõnus, kui mees on kodus kauem, kui tavaliselt. Meie peres on see alati väga mõnus aeg, sest aastad muudkui lähevad ja ikka me käime iga kahe nädala tagant Tallinnas vesistamas, sest kuidagi ei taha, et üks pool teisel pool lahte on. Ei taha lapsed ja ei taha mina, ei taha Arvo ka, aga natuke aega peame veel vastu pidama:)

Igatahes - oli mõnus nädalavahetus. Käisime pähklil ja seenel.




Tõime puud Sipast ära ja ladusime peaaegu kõik ära ka. Arvo lammutas maha ühe igivana varikatuse, putitas elektrisüsteemi, käis Sebastianiga arsti juures, vedas vanarauda. Mina käisin Pärnus poistega (kooliasju ostmas) ja panime Robini õpikutele/töövihikutele paberid. Pikk nädalavahetus juhtus väga õigele ajale ka - mul olid esimesed tööpäevad Varbola Lasteaed-Algkoolis, kus ma olen nüüd kunsti- ja käsitööõpetaja ja tüdrukte tööõpetuse õpetaja. Esimese tööna pidin ära kaunistama stendi, kus oli alles kevad. Nüüd on seal sügis:)



Arvo tegi palju häid toite ka:) Meie suur lemmik on Jamie Oliver ja saime nautida erinevaid toorsalateid ja pastasid, kuid ka liha. Mulle väga meeldib, kui Arvo teeb süüa, sest ta on selles tõsiselt hea. Ma võin iga kell abitööline olla:P



Pastat tegi Arvo suvikõrvitsatega ja muidugi ka metsast koju toodud kuuseriisikatega. Väga mõnusad olid!Kuna mina olin enamuse ajast rakkes, siis mul polnud isegi aega ühtegi kooki küpsetada, kuid Arvo lahendas ka selle probleemi lihtsalt - tegi ahjus küpsetatud puuvilju vaniljejäätisega ning õues praadis panni peal õunu ja serveeris neid taaskord vaniljejäätisega. Miks just see jäätis? Esmane põhjus on muidugi see, et Sebastian just ainult seda jäätist sööbki ja kuna temast jäävad igasuguse puuviljad puutumata, siis vähemasti saab ta ainult jäätistki süüa. Teine suur põhjus on muidugi see, et vaniljejäätis on ainus jäätis, mis sobib kokku erinevate lisanditega.



On tore, kui sul on tore pere, kus kõik üksteist armastavad, austavad, hindavad ja naudivad. Neid sõnu on eesti keeles veelgi, kuid põhiline, mida ma tahan öelda on see, et ei ole midagi mõnusamat, kui olla koos ja tegutseda koos. Ja pole hullu - eile küll sai jälle natuke vesistatud, kuid järgmine neljapäev näeme jälle:)