Hullunud kokapoiss

Robinit on tabanud mingisugune seletamatu soov teha süüa. Isegi kartulite koorimine ei valmista raskusi, saaks ainult midagi köögis kokku keerata. Istub muudkui korvtoolis ja vaatab erinevaid kokaraamatuid, kuigi tegelikult on tema öökapi raamat hetkel "Meelis" - jah, midagi ei ole muutunud:D

Minul algab homsest sess ja esimese asjana ootab mind ees ajaloo kontrolltöö. Kuna ma pole peast ajaloolane ja olen ajalooga kokku puutunud just nii palju, kui palju Robin V ja natuke nüüd ka VI klassis õppinud on, siis olen pidanud mitu päeva tegelema intensiivselt eneseharimisega. Intensiivne tähendab minu keeles seda, et ma õpin, siis koristan, õpin, siis pesen nõud, õpin, siis triigin pesud ja panen uue pesu pesema, õpin ja siis käin poes jne. tegelikult ei ole väga võimalik korralikult süveneda, sest lihtsalt teha on koguaeg nii palju. Ja nüüd siis jõuame selleni, et Robin otsustas mind säästa söögitegemisest ja lasi mul rahus õppida.:)

Ta valmistas mulle ja Bäpile tikuvõileibu ja mina sellele ajal õppisin Mesopotaamia ajalugu.

Ta tegi meile hommikul pannkooke. Tõsi, sellel ajal ei õppinud ma midagi - aelesin alles voodis:D

Ja eile üllatas ta mind tõeliselt. Sebastianit üllatas ta veel rohkem. 

Ostsin ükskord talle/neile raamatu "Poisid köögis 2" . Eile päeval oli tal välja valitud retsept, nimekiri taskus ja ütles, et käime nüüd poes ära. Igatahes juhtus nii (päris esimest korda elus), et Robin valmistas kogu õhtusöögi ise. Kooris ja keetis kartulid, tegi kastme ja viinamarja-kurgi salati ning marinaadis kanakoibasid. Marinaadi tegi valmis kohe päeval (see sisaldas küüslauku, mett, sidrunimahla, soja kastet, peterselli) ja lasi õhtuni koibadel maitsestuda. Absoluutselt väga hea söök oli!

Ma loodan, et mul ei teki kiusatust Robinit nüüd ära kasutada:D Naguniigi on ta juba super lapsehoidja ja no söögitegemises astub ta vist ka oma isa jälgedes. Kõik asjad segati kätega - marinaad ja salat. Seebu seisis kõrval ja ainult oigas, et issand jumal küll, vaata oma käsi! Ja mina ei tea, kas tegu oli algaja õnnega või millega, igatahes kõik õnnestus suurepäraselt. Isegi Sebastian, kes kõike umbuslikult pealt vaatas ja siis tõelise lihsasõbrana ühe killukese valmiskoiba maitses, ütles tunnustavalt, et olgu, sa võid teine kord ka kana teha:) See juba on midagi!

Muidugi ma juhendan teda ja tuletan meelde, et kartuleid peaks kontrollima, aga igatahes ta saab hakkama. Ja mina õppisin terve selle õndsa aja, kui Robin köögis möllas Semiidi rahvaid, Foniikia ajalugu ja käisin ära ka Indias-Hiinas ajavahemikul 2000 eKr-1.saj. pKr.

Ma räägin ju koguaeg, et kui jaanipäeval külm ära ei võta, siis saab tast asja küll:)

Rae järve matkarada

Mul on jälle selja taga väga väsitav kõrvalaine sess. Ma ei tea, aga vahest mul on tunne, et kõrvalaine võtab meil rohkem aega ja energiat kui põhiaine. Igatahes tegelesime heegeldamise, kunstilise kujundamise, toiduohutuse ja toiduvalmistamisega ning punktiga ehk eksamiga lõppes kudumine . Pikad ja väga informatiivsed päevad. Arvo tuli koju neljapäeva ööl vastu reedet, umbes 02.10 voolas voodisse. Mina tõusin reedel kell 06.00 ja läksin tööle/ülikooli ja saabusin koju 21.05. Laupäev oli umbes samasugune. Esmaspäeva varahommikul ehk kell kuus läks Arvo jälle Soome. Seega, meil oli üks päev. Üks ja ainuke päev, et olla koos ja teha midagi koos, terve perega. 

Mida koos ikka teha? Matkata. Päris kindlasti on see meeldiv tegevus mõnusa ilmaga ja toreda seltskonnaga. Ja seltskond on ju tore, kui oled koos inimestega, keda armastad.

Arvo valis seekord välja sellise väikese matkaraja, sest meie päev oli suhteliselt lühike peale pühapäevast koristamist. Nii me siis sõitsimegi Pärnumaale Rae järve matkarajale. Mina mõtlen, et nendele RMK asjapulkadele peaks teada andma, et neil on ikka jube viletsad viidasüsteemid. Ausaöt ka. Näitab silt, et paremal on Rae järve matkarada, keerad autoga siis paremale, sõidad kilomeetri ja tee läheb kaheks. Edasi arva ise, kumba teedpidi sa sõita tahad. Mina, täiesti võõras kohas olev inimene, peaksin saama ju ikkagi edasisi juhtnööre, kuidas liikuda edasi, kui tee hargneb kaheks. Ja see ei ole ainuke kord, kui pead kulli ja kirja viskama. Matsalu matkarajal eksisime me ju täitsa ära ja Endla matkarajal eksisid meil lapsed ära.  Päris lolliks end ka nagu ei pea. Seega, võib arvata, et viidad on viletsad:D

Rada ise oli päris asjalik ja õpetlik. Kergesti läbitav ja meie pere arvates väga looduskaunis.

 Matkasime, pidasime piknikut, uurisime erinevid stende ja kände, lugesime erinevate taimede kohta. Ilm oli ilus, kuid sügiseselt jahe ja poisid pidasid end suhteliselt normaalselt üleval. Vahepeal oli küll natuke selline tunne, et nad ei mahu ühte metsa ära, kuid kui nad veidike pingutasid, siis said hakkama küll.

Mõned päevad on toredamad kui teised, midagi pole teha. Selle seltskonnaga lähen ma iga kell luurele, see on täiesti kindel. Ja ma ei jõua sel aastal ära imestada, kui ilus loodus meil on. Igatahes saab sellistest väikestest asjadest hirmus palju energia ja seda on hädasti vaja. Käes on veerandi lõpp, sessinädal algab oktoobrikuu 43-ndal nädalal ja kuskilt nurga tagant olen ma jälle ühe korraliku nohu endale hagenud. 

Elu on lill! Minge matkama!

Jalgpall ja jalgpall ja jalgpall ja...

Jah, koguaeg on jalgpall.

Tõused hommikul üles ja ennem, kui jõutakse süüa, hakatakse palli taguma. Minu magamistoa ukseauk ja kööki viiv kaarega auk on väravad. Ma ei hakka pikalt jahuma, et vahepeale jääb korsnajalaga sein, kuhu on kinnitatud televiisor. Vähemasti veel on:) Ja et kaks sammu ennem minu tuba on nurgas lauaarvuti. Veel on:) Õues on ka jalgpall. Kõigepealt on muidugi see protsess, et kes on väravas ja läbi vaidluste siis leitakse, kas täna on Erlendi, Robini või Sebastiani kord. Pesumasin muudkui peseb ja ma kardan, et meie ökoloogiline jalajälg seoses pesupesemisega on suurenenud tunduvalt. 

Terve suve on toimunud võistlused, kus Märjamaa poistel läks nii ja naa. Vanem vanuserühm sai kokkuvõttes II koha, nooremad vutimaniakid pidid leppima tagantpoolt viimase kohaga. Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja käies erinevatel võistlustel vaatamas, siis areng oli täiesti olemas. Kui saaks kuidagi lahti sellest "mina ise olen kõige parem ja löön kõik väravad" ja õpitaks mängima meeskonnana, oleks tulemused kindlasti paremad. 

Sügise saabudes alustas Mati Püü treeninguid ka 2005/2006 aastal sündinud poistega. Stabiilselt käib kohal umbes 12 poissi, mõnikord rohkem. Sebastian on sündinud 2006, seega paljudest poistest peajagu lühem. Aga trenne ootab ta kõigele vaatamata väga.

Hea osa on see, et talle tõesti väga meeldib ja ta kohe ise tahab sellega tegeleda ja trennis käia. Terve suve ta soigus, millal temal jälle trenn hakkab. Natuke keerulisem osa on see, et päris ilma abita ta praeguse seisuga küll hakkama ei saaks. Kuigi ma pean tunnistama, et võrreldes kevadel selle paari trenniga, mis olid, on olukord natuke parem. Ta on aru saanud, et treenerit peab kuulama, st ta ei tegele kõrvaliste asjadega, kui treener räägib, mida kindlasti ei saa kõigi poiste kohta öelda. Samas on näha, et ta vajab lisaseletamist näiteks harjutuste korral ja paarilise leidmine käib tal täiesti üle jõu. Kõik, kes tahaks temaga paaris olla, susiseb ta eemale, aga paarilist on vaja. Seal tuleb appi venna, kes aitab suhelda ja paaris olla. 

Robin seletab talle asju üle, aitab järjekorda võtta, julgustab ja kiidab:) Nagu tõeline sõber! Ma usun, et kunagi saab Sebastian ise hakkama, aga hetkel on Robin asendamatu. Mul on vahest kurb olla seal, aga tegelikult ma ei pea kurb olema, sest Sebastian on nii õnnelik oma jalgpalli üle. Ei loe, et ta on väike ja isevärki - tema naudib trenni täiega. Teda ei aja segadusse, kui ta teeb midagi valesti. Tal on nii hea meel iga värava üle, mis ta lööb. Ta õpib tasapisi meeskonnas töötama ehk siis kui ta näeb, et saab sööta oma meeskonnaliikmele palli, siis ta seda ka teeb. Ta ei vaata küll kellelegi otsa ja ta ei räägi mitte kellegagi ühtegi sõna ja kui treener ta poole pöördub, siis ta keerab selja ja tõmbub küüru, kuid ometigi ta saab hakkama. 

Tänases trennis see võistkond võitis, kus Sebastian mängis 2:1. Sebastian lõi ka ühe värava. Ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas Robin või Seebu:D Ma loodan, et kui trennikaaslased näevad, et vaatamata mõnedele veidrustele ta oskab nats jalkat mängida, siis ehk need veidrused jäävad tahaplaanile. Mul ei ole illusioone, aga ma olen rahul. Sebastiani elus on mingi kindel asi, mis teeb teda väga rõõmsaks ja Robin saab olla tõeline suur vend:) Kahjuks see kõik kindlasti ei tule, mitte kummalegi.

Varastatud oranž jalgratas

Milline teatriskäik!

Me käisime täna Robini klassiga Eesti Draamateatris vaatamas etendust "Varastatud oranž jalgratas". See, et me etendusele üldse jõudsime, on puhas ime, sest buss, millega me pidime minema, läks käivitamisel põlema ja meile saadeti asendusbuss, mis poole üheteistkümne asemel jõudis kohale alles 10.50. Etendus alagas juba kell 12.00.

10.55 hakkasime kooli juurest sõitma Tallinnasse. Bussis oli liiga vähe kohti kahe klassi jaoks ja seetõttu pidid osad lapsed istuma kolmekesi kaheses pingis ja minul oli Sebastian süles. Istusin oma lastega esimeses pingis ja lasin vahepeal Robinil vaadata, kui kiiresti buss sõidab - 120km/h. Seda nägi ka politseipatrull, kes meid Konnaveskil kinni pidas. Mina ei tea, mida see bussijuht neile jahus, aga edasi sõitsime me sama kiiresti kuni Kernuni, kus ootas meid teine buss. 15 last koos ühe õpetajaga läksid sinna bussi ja startisid kohalt. Meie buss ei läinud käimagi:D Et kui hakkab viltu vedama, siis kohe raha eest. Bussijuhil olid higipiisad otsa ees, aga käima ta selle rümaka sai. Sebastianis tekitas antud olukord ärevust. Oli näha, et ta muutus järjest närvilisemaks ja oli hirmul. Robin lubas tal siis oma telefonis mingisugust linnu mängu mängida:)

Me jõudsime teatrisse kohale 11.58. Ime, et meid saali lasti:) Kõik kaks klassi (VIa ja VIc) koos õpetajatega maandusid õnnelikult saalis ja etendus võis alata.

Antud etenduse oli dramatiseerinud Ingomar Vihmar. Osades olid näiteks Maria Avdjushko, Harriet Toompere, Marta Laan, Tõnu Aav, Hendrik Toompere jr jr. Dekoratsioonid valmistas Külliki Falkenberg. Mis ma oskan kosta? Me oleme käinud paremaid tükke vaatamas, päris kindlasti. Sebastianile meeldis väga, Robin ütles, et ah, oli kah. Kui küsisin, et mis see tähendab, siis ta ütles, et polnud selline põnev, kuigi raamat on. Et mingi väga oluline asi oli üldse välja jäetud. Mina ei oska kommenteerida, sest pole raamatut lugenud, aga parandan selle vea, sest Sebastian tahab, et loeme. 

Mina panin tähele, et riietus oli selline.... Igavavõitu. Kuid lava oli huvitav. Natukene häiriv oli näiteks see osa, kus tegelased olid kõhuli lava ees maas ja tegelikult lapsed neid ei näinud. Lapsi selline asi häirib, koheselt tekkis sagin ja lärm. Mind isiklikult häiris Harriet Toompere näitlejatöö. Mulle kohati tundus, et ta näitles üle, st isegi, kui sa oled pubekas, ei ole sa päris selline. Robin ütles, et need lapsed võisid seal olla umbes 8-12, sest raamatus kõige noorem oli 8aastane. Vabandage minu naiivsus, aga selles vanuses lapsed ei ole sellised "Fa-fa" :D Ma ei oskagi öelda, mis mind häiris, aga midagi häiris.

Tähelepanek - osad lapsed mängisid etenduse ajal oma nutitelefonides erinevaid mänge. Üks pilet teatrietendusele maksab 8 eurot. Ma ei ole kindel, et selle raha eest peaks tulema teatrisse mängima, sest nutikaga saab ju näiteks Edu ees ka nutikas olla:D

Õnneks jõudsime elusate ja tervetena koju ja küllap läheme ikka teatrisse veel, kuid üks on kindel - kui see bussijuht ei oleks täna absoluutselt kõiki liikluseeskirju rikkunud, siis Märjamaa Gümnaasiumi kaks klassi poleks etendusele saanud. Antud etendus on nüüd peaaegu kaks aastat mängukavas olnud - loodetavasti nad lavastavad peagi midagi uut ja põnevat:) Kõik teatrid elavad hetkel lastelavastuste koha pealt vanas rasvas - aeg oleks uusi etendusi lavastada.

Märjamaa vesikilgikirjas sokid ja kindad

Mõnikord me teeme seal ülikoolis selliseid asju ka, millest tõesti on kasu ja mida on kohe rõõm teha:D Näiteks sokkide ja kinnaste kudumine. Võib ju mõelda, et mul pole aega ja milleks küll, aga ega sa ikka pead oskama vabalt sokke ja kindaid kududa, kui tahad olla käsitöö õpetaja. Mulle meeldib kudumine, väga. Ma koon vabast tahtest ka ja mitte ainult sokke. Kirjatud sokke ega kindaid ei olnud ma varem teinud. Seega - päris esimesed. 

Ma olen väga loll ja järjekindel:D Muudkui harutasin ja proovisin aga uuesti. Esimest sokki kudusin kolm korda uuesti ennem, kui rahule jäin. Küll oli väike, küll suur, küll valet värvi vahereaga. Sebastian küsis juba, et mis ma arvan, kas ma ikka saan need sokid ja kindad kunagi valmis :D Ma vastasin, et Sassi abiga kindlasti saan:P Sass ju arvab raudpoltkindlalt, et ta oskab maailma häste kududa.

Mis ma oskan kosta - ikka saab valmis, miks ei saa:) Kindlasti saab paremini ja ilusamini, kuid ma ise olen rahul. Eriti hea meel on mul selle üle, et ise tegin ja õigeks ajaks sain valmis ka. Isegi ennem aega, mis tähendab, et ei olnudki seekord viimasehetkemutt. 

Ja järjekord on ukse taga, kes selliseid sokke veel tahavad. Robin ütles kohe, et see on ebaaus, et Sebastian sai sokid, aga ma vabandasin end välja, et tal on ju kõige väiksem jalg ja käsi ning minul ju nii kiire-kiire. Lubasin talle ka sokke, kohe, kui natuke leebemaks see eluolu läheb. Ja muidugi ema. Tema hakkas ka protesteerima:D Ma vastasin selle peale nagu Pettson, et muidugi saab! Ükskord ikka saab:D

Ilus sügis

Ma ei tea, kas mulle lihtsalt tundub, aga sel aastal on kuidagi eriliselt ilus sügis. Ma mõtlen, et loodus on kuidagi eriti ilus ja värviline. Mõnel aastal muutub peale rohelist suve kõik kiirsti pruuniks, kuid see aasta on loodus hästi kollane ja punane. Vihma küll sajab ohtralt, kuid mul on tunne, et päikesepaistelisi päevi on sama palju. Või mulle lihtsalt tundub. 

Sügis pole kunagi kuulunud mu lemmikaastaaegade hulka. Päevad on jäänud nii lühikeseks, hommikuti ärgata on jahe, palja varbaga enam laminaadil käia ei taha.... Õhtul tahaks kaissu pugeda. Lapsi ei heiduta aga miski - peale kooli:D Jalgpall käib edasi, nüüd küll pori sees, õue joostakse poolpaljalt, ema uksel kraaksumas: "Tule tagasi ja pane müts pähe!". 

Sügisel ei saa ilma tõrude ja kastaniteta. Tõrusid me ei leidnud, ju nende aeg on läbi, aga kastanimune jagub kõigile. Robin sel aastal vaimustus ainult kastanimunade korjamisest, küllap ülejäänu tundus kuidagi titekas:D Sebastian seevastu tegi oma elu esimese ussi täiesti üksinda ja koera ema abiga ning vanaema ei suutnud ka vastu panna - tegi siili:)

Täna oli jällegi üks väga ilus sügispäev. Kaevasin aiamaal, panin venna antud küüslaugud maha, tassisime Leaga aiamööbli kuuri alla, viisin kärudekaupa õunu metsa alla jne. Küll oleks tahtnud kõiki neid asju koos mehega teha:S Mina ei tea, mis värk minul selle sügisega on - ajab kohe meele mõruks. Kõige mõrumatel mõrudel tuleb võtta fotokas ja minna jalutama, et tuleks meelde, et kõik on ju siiski väga ilus:)

Loodetavasti jagub selliseid ilusaid sügispäevi kuni lumeni:) Vähem vihma ja rohkem päikest. Nii on rohkem energiat ja meel rõõmsam.