Vana ja väärikas tamm

Meil on olnud palju vaba aega, harjumatult palju. Muidugimõista käib Arvo tööl, on natuke ülikooli minul, natuke kooli Arvol, palju kooli Robinil, uued katsumused Sebastianil, kuid Arvo käib tavatult palju kodus. Ta on kodus kõik nädalavahetused. Tegelikult on küll nii, et ta käib hetkel tööl sellise graafikuga, et ühel nädalal on ta tööl neli päeva ja kodus kolm, teisel nädalal tööl kolm päeva ja neli kodus. Sellist asja saab lubada ainult Soomes. Töö on kõik tehtud ja kodune elu on kontrolli all. Arvo valvsa kontrolli all. 

Oleme olnud koos nii palju nädalavahetusi, et ma ei mäletagi, millal me viimati nii palju koos olime. Ammu. Mõnikord me lihtsalt oleme, mõnikord me käime kuskil, mõnikord alustame uusi projekte. 

Ükskord juhtus nii, et olime Sipas. Tegelikult pole selles midagi tavatut, sest me oleme Sipas viimasel ajal väga tihti. Igatahes olime Sipas ja see oli see üks kordadest, kui me ei teinud suurt midagi. Arvo osutas garaažis ühele hirmkoledale ümmargusele lauale, mis tegelikult ei paistnud tohutute vanakraamiasjade alt väljagi ja ütles, et peaks selle laua korda tegema ja koju viima. Mina tegin ahah ja sinnapaika see kõik jäigi. Ma sellel hetkel ei närinudki üldse läbi, et laud, korda teha jne. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kole asi väga paljude koledate asjade all. 

Arvo sõitis esmaspäeval tööle ja mina hakkasin mõtlema. Lauale. Ise ka ei tea, miks. Mõtlesin, et tore oleks seda lihvida, sest tõenäoliselt tähendab ju kordategemine lihvimist. Mõtlesin ümmargust mõtet. Mõtlesin, et oleks tore ju süüa ümmarguse laua taga. Sellise vana ja ümmarguse. Vestlesime skypes ja lauamõte hakkas juba võtma mingisuguseid mõõtmeid. No selliseid lihvija ja paber ja lakk või õli ja aeg ja koht ja... 

Ja siis me ööbisime Sipas, mis pole üldse ebatavaline. On hoopis tavaline. Ebatavaline on aga see, et me ütlesime äiapapale, et me võtame selle laua, mis on garaažis kola all, endale. No äiapapa ütles, et muidugi võtke! Ma tulen ka teile, tõstan asjad laua pealt maha ja ütlen, et nüüd ma viin selle laua enda koju :) Nalimees eksole. Kakskümmend aastat oli see laud seal garaažis olnud, kola oli ainult vahepeal muudetud või juurde tõstetud. Igatahes juhtus nii, et kui äiapapa oli lõõpimised lõõpinud, päike oli kõrgel taevas, seadsime meie sammud garaaži. Ja koukisime selle koleda laua sealt pimedast ja jahedast ruumist õue. 

Ilus ümmargune laud :) Ja samas nii kole. Kole nagu öö. Must, kõik jalad eri pikkused, must, pragusid täis, must. Kuid valmistatud käsitööna tammepuust umbes 80 aastat tagasi. Vana ja väärikas. Ja must. 

Arvo tõi välja vajalikud tööriistad, näitas, mida ja kust teha ning tegimegi asjaga algust. Tema relakaga, mina lihvijaga, mõlemal 40-ne liivapaber tööriista küljes. Üks bokserite väel ja teine öösärgis :)

Laud oli nii armetus olukorras, et me ei olnud piisavalt töövahenditega varustatud. Algus sai aga tehtud ja uueks nädalavahetuseks plaanid valmis.

Oi me nägime kurja vaeva. Alustasime lihvimist neljakümnese paberiga, siis kuuekümnesega, siis kaheksakümnesega, siis sajasega, siis sajakahekümnesega. Mul oli vahepeal juba selline tunne, et Arvo kiusab mind. Noh, et otsib aga tegevust ja laud saab otsa selleks ajaks, kui me lakkimiseni peaksime jõudma, sest mul oli kindel arvamus, et mitte ükski asi ei pea vastu nii paljule lihvimisele. Igakord, kui ühe karedusega paberiga sai kõik tehtud, tuli ta uue paberiga. Täiesti uskumatu.

Siis meil tekkis dilemma - kas pahteldada või mitte pahteldada praod? Vana ja väärikas võiks jääda ju puutumata ja ajahamba poolt mälestuseks talletunud praod lauda kaunistama. Samas - kes hakkab noaotsaga praovahele pudenenud putru välja nokkima? Leidsime siiski, et pahteldame praod kinni, sest mõni neist oli ikka liiga suur ja sügav. Kasutasime Tikkurila tammepahtlit ja nagu iga arukas inimene isegi aru saab, siis peale pahtli panemist ja kuivamist, saime jälle lihvida :)

Mina ei lihvinud siis enam midagi. Mina läksin päevast uinakut tegema ja kui ärkasin, oli laud kenasti lihvitud ja lakitud. Ilus laud. Ausõna. Ja siis ütles Arvo, et kui nüüd lakk ära kuivab, siis tuleb laud uuesti ära lihvida, kahesajaneljakümnese lihvpaberiga. Tule taevas appi! ma ütlen. See oli vajalik selleks, et laki imendumisel puidu pindmises kihis olevad mikrokiud tõusevad püsti ja laud muutub karedaks. Seetõttu ongi vaja peale esimest lakkimist teha vahelihvimine. 

Kulunud oli juba kolm nädalavahetust ja suurtes kogustes lihvpaberit :)

Neljandal nädalavahetusel, kui Arvo ja Karel abihoone harilauda vahetasid, tegin mina siis selle vahelihvimise ja lakkisin laua uuesti üle. Siis ööbisime Sipas (kodutud, ausõna) ja uuel päeval lakkisin veel kord laua üle. Ilus, hoolikalt lihvitud ja lakitud laud! Vana ja väärikas uues nooruses. Uutele plekkidele ja pragudele valmis tehtud.

Nüüd on laud meie kodus, ümbritsetud nelja tammepuust tooliga. Täna õhtul sõime selle laua taga esimest korda õhtusööki ja kuidagi eriline tunne oli hinges. Mõtlesin, et nii palju tööd ja vaeva. Nii palju "ma ei oska!", "tee ise, ma ei oska!", nii palju südamest tulevat rõõmu edusammude korral, edasiliikumise korral. Lihtsalt üks vana ja kulunud laud, mida ma polnud kõikide nende aastate jooksul isegi seal garaažis tähele pannud. Oleks Arvo mulle kodus öelnud, et tead seal Sipas on selline ja selline laud, no tead küll, see seal garaažis!, siis mina küll poleks teadnud, mis lauast ta jahub. Ja nüüd kaunistab ta meie kodu. 

Miks mul on tunne, et sellest lauast saab meie kodus üks süda... Hoole ja armastusega hoitud ja valmistatud süda :)