Armastus

Armastus on ilus asi, kui see ei ole silmakirjalik ega omakasupüüdlik, kui see on vaba ja hoidev. Armastus ei tohi olla egoistlik ja haavav, see peab olema vastastikku kõikeandev.  Mulle ei meeldi need kolekõlavad aforismid, mida näiteks terve facebook on täis. Ja... Sõnadest üksi on vähe. Ilmatumalt vähe. Armastust peab tundma... 

Mina olen armastatud naine, tunnen seda iga päev iga oma keharakuga. Mis sellest, et ta on teisel pool lahte. Mis sellest, et minu elu täidavad kalendripäevadelugemine ja igatsemine. Ma tunnen ja tean, et ma olen armastatud. 

Täna on meie armastuse aastapäev, neljateistkümnes. Abielludes antakse tõotus, et nii heas kui halvas, kuni surm meid lahutab. Mina abielus pole, mul on ikka veel katseaeg. Seega, pole ka ühtegi tõotust, mida oleks pidanud andma, pidama või murdma.

Ma ei tunne ühtegi meest, kes oleks teinud midagi sellist oma naise jaoks, kui minu mees selle aasta algusest saadik. Tegelikult ma ei tunne ka ühtegi sellist naist. Ma jään talle igavesti tänulikuks kogu selle hoole, aja, kannatlikkuse ja armastuse eest. Kerge on olla koos rõõmupäevil, hoopis raskem on olla ja jääda, kui käes on murepäevad. Olen poole aasta jooksul nii palju pidanud pettuma inimestes, kes võiksid olemas olla, kuid ei oska, taha ega suuda seda mitte. Samas olen siiralt rõõmustanud nende väheste üle, kes on meid aidanud sellel hapral teel kõndida, mida mööda me praegu  kõnnime. Kõik ei läinud katki üleöö ja kõik ei saa terveks üleöö. Oma armastusega on Arvo näidanud, et mis iganes ka ei juhtuks, tema on ja jääb.

Ma armastan teda sama suure armastusega vastu... Ja tõotan olemas olla nii heas kui halvas... Ka ilma abieluta. 

Ma ootan iga päev Su kõnet,

ma kastan meie peenrad,

käin poes ja teen süüa,

kasvatan meie lapsi,

hoian puhtana meie kodu,

pesen puhtaks meie pesu,

triigin pesu ja hoian kapid korras,

säästan meie raha,

parandan ära katkised asjad,

küpsetan kooki,

koon meile soojad sokid,

kütan kaminat,

hoolitsen meie kasside eest,

hoian erksana meie vaimud,

teen meile kohvi või teed,

käin läbi kõik rajad,

loon lugusid meist,

kui vaid lubad mind armastada...

Koguaeg...

 http://www.youtube.com/watch?v=HAqaTgoy8VA

Viikingite küla

Sattusime tänu Mardi sünnipäevale külastama sellist vahvat kohta nagu viikingite küla. Viikingite külas on võimalik keha kinnitada ja niisama loodust nautida. Viikingite küla pakub kauge aja meelsusest kantud harivat, põnevat ja kaasavat meeletoidet. Saab end proovile panna erinevates rammukatsumistes ja seiklustes, saab kuulata/vaadata loengut/esitlust muinasaegsest Eestist, saab proovida vallutada linnust või võtta ette viikingimatk mööda jõge, matkata Saula Siniallikatele või püüda kinni kopsakas kala, õppida muistseid laule ja tantse või proovida vibulaskmist ja kirveviset. Põnevaid tegevusi jätkub nii vanadele kui noortele.

Liivil oli broneeritud külalistele lahing linnuses, kirvevise ja vibulaskmine. 

Algas kõik õpetussõnadega, kuidas sõbralikult lahingut pidada, et ikka kõik sõbrad elusaks ja terveks jääksid. Moodustati kaks gruppi - üks grupp oli ründajad ja teine grupp kaitsjad.  

Lahing oli võimas. Poisid läksid kõik nii aktsiooni, et jäi mulje nagu nad päriselt vallutaks või kaitseks linnust. Sai "kive" ülevalt tornist vaenlaste pihta loopida, sai kiviheitemasinaga "kive" heita linnusesse, sai rammida linnuse väravaid, sai mõõgelda ja igal võistlejal oli kolm elu. Aumeeste mäng. Kui olid ikka kolm korda mõõgaga pihta saanud, siis panid käe pealaele ja olid "surnud". Võitlused olid väga tasavägised, nii kaitsjad kui ründajad võitsid korra lahingu. Kisa oli nagu viikingitele kohane ja poistekambale kombeks. 

Kui lahingud olid peetud, algas kirveheitmine ja vibulaskmine. Arvo oli grupi parim kirveheitja, kolmest viskest kolm tabamust. Vibulaskmises said kõik vähemasti märgile pihta, mis ongi ju põhiline. On uskumatu, kui vaimustunult need 12-14aastased poisid kõiki asju tegid. Võiks ju arvata, et puberteet juba möllab, kuid see igatahes ei takistanud neid umbes 2,5 tundi järjest mängida. Mängida neid mänge, mis poistele kohased. 

Need, kes olid aremad ja ei julgenud lahingut pidada ega kirvest loopida, said lambaid katsuda ja toita ning parte vaadata. Arvake kaks korda, kes on kõige arem inimene terve ilma peal?...

Tegelikult ma lihtsalt kardan, et mul ei tule nii hästi välja kui teistel ja siis kõik saavad teada, milline äpu ma olen. Kui ma selle hirmu seljatan, siis ma ikka julgen mõningaid uusi asju proovida ka. 

Peale kõiki neid väsitavaid lahinguid lõõskava päikese käes ja katusmusi linnuse müüride vahel, oli Liivil korraldatud sünnipäevalistele ka piknik. Kõik said süüa ja juua ja tortki oli oma aja kenasti pagasnikus vastu pidanud. 

Vahva sünnipäev oli. Hoopis teistsugune, kui ma olen harjunud. Mul küll hakkas vahepeal liiga põnev (see on sõna "hirm" leebem väljend) ja pidin võtma lisarohtu, kuid see ei vähenda kogu selle koha ja ürituse väärtust. Poisid olid kõik, olenemata vanusest (7aastat kuni 14aastat) täiesti suures vaimustuses, mängisid kõike kaasa, möirgasid nagu sõdalased ja mis põhiline- kõik jäid ellu ja terveks.

Meie pere soovitab viikingite küla külastada. 

Suvevaheaja esimene hommik

Ongi jälle üks kooliaasta läbi. Robin lõpetas kuuenda klassi ühe neljaga - arvutiõpetus. Kiituskirja vääriliseks ei peetud, oiviku kleepsu sai. Mina jään muidugi endale kindlaks, et kõik ei pea viied olema, kuid eks uhke tunne on ikkagi. Sellises vanuses poiss, pea jalgpalli täis ja niimoodi tubli õppija:) 

Vaheaja esimesel hommikul hakkasid nad mu kallal sonima. Sõna otseses mõttes sonima ja kuna ma olen selline pehmo, siis eks ma andsin järgi ka. Nii juhtuski, et ilusal soojal suvehommikul istusin ma õues ahju ees ja küpsetasin lastele pannkooke. 

Ma tegin esimest korda riisijahuga pannkooke. Taigna sees olid:

1 muna

1 banaan

2,5 dl riisijahu

2,5-3 dl keefiri

1 tl vaniljesuhkrut 

Saab teha küll ja täitsa maistvad tulid. Natuke kõvemad, kui nisujahu koogid, kuid ometigi täiesti pannkoogid. Seda varianti võib kasutada siis, kui on tahtmine tervislikumaid pannkooke süüa. Robin muidugi vahest ütleb mulle, et kõiki häid asju ei tohiks tervislikkusega ära rikkuda, näiteks pizzapõhja teha rukkijahust. Eks ma pean temaga nõustuma ka. Kõik ei pea nii hirmus tervislik olema. Samas - riisijahuga pannkooke võib teha ka lihtsalt niisama, need tulid tõesti maitsvad. 

Seebul olid tavalised Vilma pannkoogijahust pannkoogid õunamoosiga, sest tema igasuguseid veidrusi ei tunnista. 

Igal hommikul ma nii hea pole. Mulle meeldib tegelikult rahus hommikukohvi juua, arvutis olla ja omi mõtteid mõelda. Vahest aga. Vahest ma võin hea olla ja õues pannkooke küpsetada 28 kraadise kuumaga :D 

Ilusat vaheaega kõikidele lastele ja õpetajatele. Võtke päikest, laadige patareisid, sest suvi on nii lühike. Ülejäänud aasta tuleb halliga hakkama saada. Kuigi Mamma Muu raamatus ütles eile vares, et hall on kõige hallim värv ja hall on uhke:) Noh, see on muidugi pelgalt ühe varese arvamus.

Lapsi kaitsev päev

Lastekaitsepäeva mõte on juhtida ühiskonna tähelepanu laste probleemidele. Lastekaitsepäeva tähistamine sai alguse 1925. aastal Genfis toimunud ülemaailmsel konverentsil. Mitmed riigid tähistavad lastekaitsepäeva erinevatel aegadel.  Eestis on kinni peetud 1. juuni tavast, mis on pärit Ameerikast.

Meie oma lapsi teame, nende muresid ja rõõme teame. Teame ka teisi lapsi. Teame, et on lapsi, kes ei peaks elama sellist elu nagu nad elavad. Kõik vaesed, õnnetud ja haiged lapsed ma võtaks heameelega endale, kui oleks ressurssi neist täisväärtuslikud täiskasvanud kasvatada. 

Meie laste elu on ilus. Ausalt ka. Mõtlesime Arvoga päris sügavalt, et kuidas siis sellel aastal latsekaitsepäeva tähistada. Ei arva, et peaks kulutama palju raha, küpsetama ja vaaritama, aga nagu päris mööda ka ei tahaks vaadata. Otsustasime neid kaitsta televiisori ja arvuti eest. Mitte, et meie lastel nende kahe viimatimainituga mingisuguseid ülemäära sooje suhteid oleks, kuid ometigi arvasime, et hirmus hea plaan oleks minna jalgrattamatkale Sippa. Mõeldud ja tehtud:)

Sõitsime mööda külavaheteid ja vältisime nii palju kui võimalik asfalti. Esiteks selle pärast, et Sebastian on alles väike ja minu arvates on suure tee ääres sõitmine suhteliselt riskantne. Teiseks selle pärast, et asfalt kuumas eile hirmsasti. Ja kolmandaks selle pärast, et matk ei tuleks liiga lühike. 

Sõitsime eile 20,17 kilomeetrit maha, ilma igasuguse vingumiseta ja ohkimiseta. Mul oli küll vahepeal natuke hale vaadata, kui palju meist kõige väiksem väntama pidi, kuid nurinat ei kostunud kordagi. Tegime piisavalt palju joogipause ja ühe suurema pausi Lauri Salme ehk Arvo vanaema juures. Mõtlesime, et tabame kaks kärbest ühe hoobiga- toidame kõhtusid ja lobiseme vanaemaga, aga vanaema polnud kodus, seega jäi üks kärbes ära. Kostitasime end siiski tema hoovil kodust kaasa võetud võileibadega ja karussellisõitu said ka kõik, kes vaid soovisid (mina loomulikult ei soovinud - ainsana). 

Palav oli ja mõnus oli. Sõitsime ringiga vanaisa juurde, kuhu jäime ööseks telkima. Tegime sauna ja saunavihad. Robin tegi oma elu esimese viha ja sai hakkama küll. 

Sai krossika ja "M"-ga sõita, romu putitada, ujuda, päikest võtta, jalgapalli mängida, grillida ja kama süüa. Ei olnud ei telekat ega arvutit ja nutitelefonil polnud ka levi. Midagi polnud. Olid ainult inimesed ja hetked. 

Selliseid päevi on vaja. Selliseid mittemidagi käegakatsutavat pole ära tehtud päevi. Milleks? Et jaksaks kõiki neid käegakatsutavaid asju ära teha, mis päevast päeva tuleb korda saata. Mitte miski ei kutsu mind lastekaitsepäeval sõitma Tallinnasse, et minna loomaaeda, sest see tähendaks väga suurt hulka inimesi. Hoopis mõnusam on sõita oma perega (+ lisalaps nagu ikka) mööda kõrvalisi teid maale ja veeta mõnusasti mitte midagi olulist tehes päev ja öö ja veel üks päev. Loodetavasti said poisid sellest päevast rohkem kui nad eladeski oleks osanud tahta. Nende emotsioonide peale mõeldes võin öelda, et meie plaan kaitsta neid televiisori ja arvuti eest õnnestus sajaga:)
Tagasi sõitsime otse ja väga kiiresti. Kokku sõitsime kahe päevaga maha 33,34 kilomeetrit, mis oleks võinud tähendada kasvõi natukenegi haigeid jalgu, kuid haiged on ainult kannikad:)
Kahju, et ei saa teha kõiki lapsi õnnelikuks, kuid hea, et on olemas võimalused teha enda lapsed õnnelikeks:)