neljapäev, 23. jaanuar 2014

I poolaasta individuaalse arengukava kokkuvõte

On välja kujunenud, et mingisuguste aegade järel tehakse erinevaid kokkuvõtteid: aastaaruanded, poolaastahinne, kuuaruanne jne. Lasteaias on ka poolaasta kokkuvõte. Kui Sebastian lasteaeda läks, koostati tema individuaalne arengukava ja nüüd oli aeg käes esimene poolaasta kokku võtta. Kuna ma olen äärmiselt põhjalik igas oma ettevõtmises, siis nii ka seekord. Ma ei tea midagi veel sellest, mida arvavad õpetajad esimese poolaasta tulemustest, kuid endapoolse nägemuse andsin ma neile teada.

Sotsiaalsed oskused
Oskus: teadlikus oma eakaaslastest, toimetulek teiste nõudmistega ja valikute tegemine.
Sebastian tunneb peaaegu kõiki lapsi nimepidi, kuid nimetab neid mõttetuteks. Kõige enam aktsepteerib K-d, kuna viimane on hea pallimängus ning omab algseid teadmisi kaslaste kohta. Kui on võimalik ei puutu ühegi eakaaslasega kokku. Istub jätkuvalt teistest lastest eemal, eelistab põrandat vaibale. Otsa eakaaslastele ei vaata, sõprussuhteid ei oma. Põlastab lapsemeelsust. Kui rühmas on vähem lapsi, tunneb end paremini. Lasteaeda saabudes loeb jalanõud üle. Kui on üle viie saapapaari, hakkab vanduma. Õpetajate nõudmistele allub. Kui muudmoodi ei allu, siis minu kurja pilgu peale teeb ikkagi neid asju ka, mida teha ei taha. On mõned lemmiktegevused, millest võtab hea meelega osa (nt: Peetri söötmine, tiigri söötmine, loomadega tehtavad mängulised õppetegevused). Kui räägitakse teda huvitaval teemal, demonstreerib oma teadmisi. Naudib teistest üle olemist/ rohkemaid teadmisi, kiitust. 

Kognitiivsed oskused
Oskus: huvi tekitamine ümbritseva ja teiste inimeste vastu.
Tunneb huvi vaid siis, kui teema on talle paeluv. Ta ei huvitu poolaasta lõpuks ühestki eakaaslasest, kuid suudab aktsepteerida, et nad on olemas (mida vähem, seda parem). Liigset lärmi ei talu, ei saa aru, miks peab näiteks nii kõvasti rääkima. Ei mõista erinevaid mänge, mida eakaaslased mängivad (nt: koletiste mäng, mängud autodega, nukkudega) ja ütleb, et kõik sellised mängud on mõttetud. Meeldib, kui tehakse nalja (nt: õpetaja oli end lõokeseks maskeerinud). Naerab ka selliste ütlemiste peale, millest võibolla ainult täiskasvanud nalja näevad/kuulevad. On välja kujunenud teatav rutiin. Oli häiritud, kui ühel hommikul töötati töövihikuga ennem vaiba peale minekut, sest nii ei olnud kunagi olnud. Uusi mänge pole tükk aega riiulisse tekkinud, enamuse osa ajast tahab mängida Reis ümber maailma. Talle ei meeldi, kui keegi lastest tahaks ka mängu tulla. 
Oskus: kompimisaistingute arendamine.
Ei talu riisikotikesi. Voolimine on vastumeelne, kuigi sel nädalal lõunamaa ja põhjamaa loomade raames voolitud puuma tegi valmis täiesti vabatahtlikult (kiirustades muidugi kohe käsi pesema). Meeldib kinnisilmi korvist/kotist/kastist asju võtta, pilte tõmmata jne. Pettub, kui ei saa soovitud pilti/asja (tavaliselt on see seotud loomadega). Manna sisse tähti teha ei suuda. Kellelgi käest kinni ei võta. 

Seebu must puuna ja minu jääkaru :)

Kommunikatiivsed oskused
Oskus: kirjalik kõne.
Kirjutab paljud tähed ütlemise järgi, kuid eksib A, B, D, G, M, N, S, U, O kirjutamisel. Enda nime suudab kirjutada, kui öelda tähed ette. Töövihikust ei suuda üldse välja mõelda, millised tähed on puudu (nt: sõna M _ _ S ja pilt mütsist ja ta ei saa aru, mida peab kirjutama, kuigi teab, et kokku peab tulema "müts"). Erinevad kirjutamisülesanded on väga vastumeelsed, kuigi kõik asjad saavad siiski tehtud. Tähed eitaha mahtuda ruutudesse. Üldse kirjutab tähti ja numbreid pigem suuremalt kui väiksemalt. Sõnasid kirjutades jätab tähtedele liialt suuri vahesid. Ei tunne eduelamust. Peab tähti, lugemist ja kirjutamist vastikuks. Ei rõõmusta, kui on suure tööga (nt: töövihikust kaks lehekülge tehtud) hakkama saanud. 


Oskus: suuline kõne: erinevate kõneühikute (silpide, sõnade, lausete moodustamine) järelkordamine
Töötab vaid siis, kui teema on huvitav. Suudab olla vestluses õpetajaga, kui räägitakse jalgpallist, loomadest. Vastab küsimustele võimalikult lühidalt. Parem on, kui saab vastata ühesõnaliselt. Isikuliselt sobib selle õpetajaga rohkem, kes on konkreetsem. Kui teema on tema jaoks mõttetu, ebahuvitav, väldib vestlust. Mõned tegevused on tema jaoks lapsikud, tunneb piinlikust nende tegevuste tegemisel. Endiselt ei suuda kaasa teha rütmilisi/riimilisi tegevusi, sinna juurde veel liigutusi. Piinlik - saab pahaseks, poriseb, ohkab. Ei mõista, mis ta sellest saab. Isegi, kui suunata, ikkagi ei hakka kaasa tegema. Paneb käed pealaele risti ja vaatab. Kui peab sõnakaardilt sõna häälima ja tähti on rohkem kui kolm, siis kaob seos. Kolmetähelised sõnad suudab enamasti kokku häälida. Jätab meelde asjade/esemete kirjapilti. 


Motoorika
Oskus: osalemine liikumistegevustes koos kaaslastega.
Ainult palliga. Ülejäänud tegevusi eirab, lollitab (vaadates koguaeg mind ja minu tigedat pilku). Igasugust kehalist kontakti/puudet väldib. Seisab teistest eemale. Kui peab asja nõmedaks/mõttetuks ei tee kaasa (nt: kõnd kandadel, hakkab selle asemel arutult ringis tormama, kaotades oma koha). 
Oskus: põhimotoorika harjutused matil, kõhuli, roomamisliigutused.
Peab liikumistundi vastikuks. Teatavad harjutused on tema meelest ebameeldivad, neid ta kaasa ei tee, tunneb piinlikust. Puudutada ennast ei lase, õpetamist ei talu. Ta ei saa aru, miks ta peab teatud asju tegema, mis ta sellest kasu saab? Püüab siiski enamus asju kaasa teha, sest lihtsalt peab. Kõik muud harjutused, mis ei ole seotud palliga, on tema arvates igavad. Palliga harjutusi teeb parema meelega kaasa, kuigi kipub reeglitest üle astuma (nt: palli lakke ei viska).

Pallimaniakk :)
Oskus: pliiatsiga värvimine, ühtlane värvimine (edasi-atagasi liigutused töövahendiga. 
Paigalseis. Põhimure on kiirustamine ja vastumeelsus, ei näe üldse vaevagi. Oluline on, et saaks ruttu valmis, lõpptulemus ei ole oluline. Värvib lohakalt, üle äärte, kasutab hea meelega ainult punast pliiatsit või grafiitpliiatsit. Kui käskida/paluda korralikult teha, siis hetke teeb, aga läheb ikkagi vana/kiirustavat rada edasi. Joonistamine on vastumeelne (ainult lõvi joonistamine on siiani talle meeldinud, sest talle meeldivad lõvid). Kipub pliiatsile liiga tugevasti peale vajutama, see väsitab kätt ja lõhub töövahendit. Kui teda suunata, siis natukene aega teeb rahulikumalt/nõrgemalt/korralikumalt, kuid kuna tegevus on iseenesest ebameeldiv, lõppeb asi ikkagi sellega, et tulemus on lohakas. Absoluutselt ei lase ennast häirida, et värvib üle joonte, jäävad valged kohad või asi on valet värvi. Kui ma ei suunaks kasutama teisi värvitoone, teeks kõik punaseks. Punaseks, lohakalt ja kiirustades. 

Uuel poolaastal uued oskused ja kaugel see kevadki enam on :) Olen mõningate edusammudega rahul, mõni asi tundub paigal seisvat, mõnda asja teeksin ise teistmoodi. Aga mina olen ainult ema :) Selline tigeda pilguga ja vaidlemist mittesalliv (kui ei ole muidugi arukalt põhjendatud seisukohad). Püüan tõesõna kogu lasteaia elus ja tegemistes positiivset näha, sest tegelikult on siiski asju, milles on edusamme näha. Ja ega kergemaks ei lähe enam iialgi... Sest... Nii nagu kevad pole kaugel, ei ole mägede taga ka kooliminek. Saaks ainult lugemise selgeks...

laupäev, 18. jaanuar 2014

Scottish stright ja südamehaigus

Olen viimased 18 päeva püüdnud leida vastuseid, mis juhtus küll minu Sassikesega. Ma olen läbi lugenud kõik eestikeelsed artiklid ja foorumid, mis käsitleksid kasside südamehaigusi. Kui alguses huvitas mind, kuidas ja miks selline asi on juhtunud, siis viimasel nädalal olen püüdnud leida vastust küsimusele: milline on prognoos?

Uue aasta esimese päeva hommikul esimesena ärgates vaatasin oma Sassikest ja mulle tundus, et tal on midagi pahasti. Ta justkui lonkas natuke ja ei võtnud süües tavalist kassiasendit, vaid sõi peput püsti hoides. Teate seda emade kõhutunnet? Ma pole küll Sassi ema, kuid kuna Sass on minu sõber suure algustähga, siis mul tekkis hirm. Sassi tagumised käpad on olnud alati kuidagi kanged ja minus kasvas paanika, et äkki tal on liigesehaigus, mille ta on pärinud oma emalt. Päeva jooksul muutus Sassi kõnnak ja ka üleüldine enesetunne järjest halvemaks. Ta vältis kõndimist ja puudutamist, oli näha, et tal on tõsiselt valus kuskil. Kuskil seal tagumiste jalgade juures. 

Läbi häda ja viletsuse jõudsime 03. jaanuaril Tallinna Loomade Kiirabi Kliinikusse. Sassile tehti vereanalüüsid ja röntken ning talle pandi diagnoosiks maksa ja kõhunäärme põletik. Saime koju kaasa kahed süstid seitsmeks päevaks ja neljaks päevaks NaCl 250 ml, mida siis pidime panema talle iga päev tilkuma. Kahe päeva möödudes tundus, et Sass tunneb end pisut paremini. Ta kõndis natuke rohkem ringi, sõi ja jõi. Ja siis läks kõik allamäge. Iga päev käis Ailen abiks ja süstisime teda, kuid ma ei näinud mingeid positiivseid muutusi. Ailen ütles ka, et ta ju jääb iga päevaga viletsamaks. 

Istusin tema juures, silitasin teda ja palusin. Palusin südamest, et ta saaks terveks. Palusin andeks kõige pärast, mida ta oli viimastel päevadel pidanud tundma. Palusin südamest, et ta ometigi saaks terveks... Ma rääkisin talle, et me teeme ju kõike koos, saame siis koos terveks ka. Tema aga ütles lihtsalt "näu". 


Sassil olid teised plaanid. Sass ei saanud sugugi tervemaks, jäi hoopis järjest haigemaks. Ta sõi väga vähe ja vett jõi ainult siis, kui viisin alustassiga talle nina ette. Ta ei suutnud hüpata ei diivanile ega toolile, teda oli vaja aidata. Ta ei tulnud mind hommikuti tervitama ja see on midagi, mis näitab, et olukord on väga halb. Ta ainult magas ja magas ja magas. Läksime uuesti Tallinnasse ja sattusime hoopis teise arsti juurde. Dr. Lüüsi juurde. Tema esitas meile imelikke küsimusi, kuulas ja katsus Sassi, roomas põrandal ja muudkui rääkis. Rääkis sellest, kuidas ta ei leia Sassi tagumistest jalgadest pulssi. Rääkis tõukassidest ja haigetest südametest. Rääkis sellest, milliste astmetega südamepuudulikkust hinnatakse. Rääkis, et tase viis on kõige raskem ja kuulamise järgi on Sass neljandal tasemel. Sassile tehti uued vereproovid, uus röntken kopsudest ja südamest ning esmaseks diagnoosiks oli  hüpertroofiline kardiomüopaatia (kaasasündinud). 
Sass jäi ööseks haiglasse, kus tal aidati vabaneda roojast, mida ta ei olnud suutnud väljutada, sest ei saanud võtta vajalikku asendit seoses valuga jalgades. Sai tilgutit ja valuvaigistit ning südamerohtu Enapit. 

Arsti juures
Nädal aega andsime rohtusid ja sel päeval, kui läksime jälle dr. Lüüsi juurde, tundus meile, et Sass tunneb end justkui pisut paremini. Ta tervitas oma varesepoja häälega meid hommikul ja kõndides lonkas pisut vähem.  Ma nägin teda korra istumas nagu kass... Olin veel kaks päeva varem arvanud, et reedel me läheme linna ja laseme Sassi tuttu panna, sest ma lihtsalt ei suuda seda valu vaadata. See närib mind päevad läbi, sest ma olen temaga ju koguaeg koos. Ja mul pole varem nii suurt sõpra olnud kassi näol. Ma armastan teda tõesti väga ja tema mind. Ma ei ole hullemat memmekat näinud, kui meie Sass. Ta karjub, kui ma kaon silmapiirilt, ta magab alati seal, kus olen mina, ta tervitab meid hommikuti, ta on igal pool ninapidi juures, kui me midagi teeme. Ta  tuleb meie juurde, kui ta on unine ja tahab puhata. Ta jookseb uksele, kui keegi koputab. Ta on nagu koera moodi kass ja tema suhtumine meie peresse on ka selline nagu oleks ta koer - inimese parim sõber.
Ja nüüd ma olen hingest haige. Muidugi me ei pannud reedel Sassi magama, sest me lihtsalt ei suutnud. Me ju näeme väikeseid muutusi paremuse suunas. Või äkki tahame me näha?  Dr. Lüüs soovitab kindlasti minna Tartusse kardioloogi juurde, aga mitte ennem, kui kriis on möödas. Praegu saab ta Enapit kaks korda päevas, Aspirini iga 48 tunni tagant ja vaseliiniõli, et kakamine oleks kergem. On näha, et tal on pisut parem. Me võime teha talle pikki paisid, saba otsani välja. Me võime katsuda tema tagumisi jalgu. Ta kõnnib kobedamalt, kui nädal tagasi. Isu on paranenud ja vett joob ise oma tavapärases kohas. 
Kui küsisin dr. Lüüsi käest, milline on prognoos, ütles ta, et kehva. Maksimum aasta-kaks. Kuid kui kuskil on trombid, siis võib surm saabuda iga hetk. Samuti õhupuudus.
Olen ma egoist? Küllap jah, sest ma ei suuda temast loobuda. Kuigi ma lubasin talle, et kui tal ei hakka parem, siis ma luban tal tuttu jääda, et ta ei peaks piinlema. Täna olin tema juures maas pikali ja rääkisin talle, mida kõike oleme koos teinud ja võime veel teha. Ma palusin teda, et ta tuleks kriisist välja. Ma rääkisin talle, et mul pole ühestki eurost kahju tema heaks (kuigi jah, kassi ravimine on VÄGA kallis). Ma ütlesin talle, et me oleme ju sõbrad, suured sõbrad. 
Kui te näete, et teie kassil on valus kõndida, et tema tagumised jalad on kanged, kui tal kaob isu ja janu, kui ta ei luba end puudutada tagaosast, kui ta magab päevad läbi, siis pöörduge arsti poole, sest teie kassil (või koeral) võib olla süda haige. 
Sass on praegu väga haige. Me iga päev loodame, et homme on parem. Tema süda ei saa kunagi terveks, kuid me koostöös arstiga püüame progresseerumisel silma peal hoida. Me ei tea täna, kas Sass homme elab, kuid me teame üht - sellist kassi pole meil varem olnud ja vaevalt teda kuidagi asendada saab. 
Mu hing kriibib, nii väga... 

laupäev, 4. jaanuar 2014

Uuel aastal uue hooga

Ma pole kunagi sellist kogemust kogenud. Tegelikult meist keegi pole.
Meie Sass jäi vana-aasta viimasel päeval haigeks. Pole midagi imestada, eksole, sest vana aasta võttis tõesti viimast meie perest. Nii oligi juhtunud, et peale haigete laste ja haige naise, oli peres haige kass, kes tegi kõiki väga murelikuks. Kohalik loomaarst meid aidata ei saanud. Ütles, et tal jääb teadmisi ja aparatuuri väheks. 

Mis siis juhtus? Sass ei saanud kasutada oma tagumisi jalgu. Kuna ta on "kaapekakk" ja sünnist saadik natuke kangejalgne, siis kartsime halvimat - pärilik liigestejäikus. Ta ei söönud ega joonud, ei tahtnud kõndida, magas koguaeg, katsuda ennast ei lubanud, ei suutnud hüpata isegi mitte toolile, ei ahistanud musta kassi. Üldiselt - kohutavas seisus kass.

Teel Tallinnasse murdis ta ennast kaks korda transpordipuurist välja ja karjus terve tee. Õnneks arsti juures käitus väga teadliku patsiendina. Lasi ennast kraadida (temperatuur oli 37), kaaluda (kaal oli ainult 6,2 kg - ma tõesti arvasin, et ta raskem), kuid katsumisega olid halvad lood. Nii kui arst seljapiirkonda jõudis, nii Sass susisema hakkas. Muidugi oli esimene küsimus, kas on olnud traumat? Laps löönud? Kukkunud kõrgelt? Välistasime kõik sellised asjad, sest meie Sass on ju meie sõber :) Sassile pandi kanüül, võeti vereproov, tehti röntgen. Analüüside põhjal selgus, et tal on tugev vedelikupuudus ja tilk pandi kohe jooksma. Lisaks selgus, et Sassil on maksa ja kõhunäärme põletik. Me ei suuda välja mõelda, kuidas tal sai midagi sellist juhtuda, sest ta sööb koguaeg üht ja sedasama sööki. Tema elu ainus muutus viimase kahe nädala jooksul on see, et ta sai ussirohtu. Kas tõesti sellest?


Nüüd on olukord selline, et peame teda süstima kaks korda päevas - valuvaigisti ja antibiootikum. Lisaks peame päevas 250ml NaCl tilgutama. Saime vajalikud õpetused ja tundub, et hetkel kõik toimib. Sass laseb väga kenasti enda kallal tohkendada. Küllap ta enesetunne on nii vilets, et ta lihtsalt ei jaksagi vastupanu osutada. 250 ml tilgub umbes 3 tundi ja terve selle aja ta lihtsalt magab. 

Sassike "haigevoodis" tilka saamas

Võrreldes eilsega kõndis Sass täna natuke rohkem ja sõi üsna hea isuga Royal Canini dieetkrõbinaid, mis pidavat sellistele maksahaigetele kiisudele head olema. Arst andis lootust, et kuna tegu nii noore loomaga, siis küllap saab kenasti terveks. Esmaspäeval peab kordusvereanalüüsi tegema. Küsimuseks jääb aga ikkagi, kuidas selline asi sai juhtuda? Mis selle põhjustas? 

Suurimad tänud Loomade Kiirabi Kliinikumil abi eest. Hoidke siis pöidlaid, et Sass kenasti paraneks, sest tegu on siiski ühe suurima sõbraga meie elus :)

kolmapäev, 1. jaanuar 2014

Vana aasta võttis endast veel viimast

Täna oleme me juba homses, selles uues ja paremas, kuid mul jäid eelmisest, sellest möödunud ja üsnagi imelikust aastast paar asja kripeldama ning selle vea ma parandan nüüd ja kohe, sest veel homsemas homses oleks seda juba veider teha. 

Sellest ma juba kirjutasin, mis kõik oli jõulude eel ehk, milliseid tegevusi teeb meie pere selleks, et luua jõulumeeleolu. Meeleolu oli sel aastal kuidagi eriti keeruline luua, sest nagu ikka oli jällegi juhtunud igasuguseid asju liiga palju väikese aja sisse ja minu nõrk närvisüsteem lihtsalt ütles üles. Jälle. Ometigi võin öelda, et meie jõulud olid just sellised nagu me oleme soovinud endale luua. Need olid kohe väga meie endi nägu ja tegu. Meie endi kodus, tegemas neid asju, mida me soovime. 

Mind on aasta vältel vaevanud küsimus seoses Jumalaga. Jõulukuul lugesime Seebuga palju erinevat jõuluteemalist kirjandust, kust muidugi tuli ette ka Jeesuse sündimise lugu. Mul isiklikult on natuke keeruline mõelda Jumalast ja Jeesusest, kuid hoopiski lihtsam on mul mõelda inglitest. Nende olemasolus mul millegi pärast kahtlust pole. Võibolla on see seotud sellega, et ma tahaksin nii väga, et üks neist valvaks ka minu üle.... Kes teab, äkki valvabki. Igatahes olin ma veendunud, et ma soovin oma lastele teada anda ka sellest võimalusest, mida ristiusk kuulutab. Kui küsisin Sebastianilt, kuidas inimene maailmas olema sai, siis vastas ta kõhklemata, et ahvist loomulikult. Küsisin, et kust tuli ahv? Ta vaatas mulle otsa ja küsis, mis sa tahad öelda, et ongi mingi Jumala ja Jeesuse värk või?

Jõululaupäeval läksime kirikusse Jeesuse sündmiselugu kuulama. Pikk ja keeruline jutt mulle, veel rohkem lapsele. Ilma hingeta ja justkui õpitud. Selline, mida igaüks võib lugeda kuskilt paberi pealt ja mille lugemiseks ei pea olema teoloog. Seebu ütles mulle peale esimest kirikulaulu, et ta ei kavatse kirikusse enam mitte iialgi oma jalga tõsta, kurat. Samal ajal lõi ta jalaga seina küljest krohvi lahti. Aga vastu pidas, kõik need 45 minutit. Kuulates ära ühe korraliku, faktilise, külma Jeesuse sündimise loo. Mina võtsin kaasa sellest teenistusest kaks lauset: 1. armastus ei ole kataloogikaup ja 2. kõrvalseisjad ei mõista, sest nad ei armasta. Olgu nüüd selle armastusega, kuidas parasjagu on, aga jõululoo on mu lapsed ära kuulnud ja küllap elu ja aeg näitab mis on põhjuseks, et nad jõule tähistavad. Kuid nii kaua, kuni meie nende jõulude keskpunktis oleme, soovin ma, et kõik jõululaupäevad oleks nii ilusad ja rahulikud kui nüüd viimatigi. Just sellised meie moodi jõulud. 

Nüüd ma tahan ära rääkida selle kripelduse seoses jõulukinkidega. Mina isiklikult olen väga vilets kingitegija. Peamiselt selle pärast, et ma kardan nii väga, et minu tehtud kink ei meeldi kingisaajale ja ma ei taha seda pettunud nägu näha. Lihtsalt ei taha, sest tunnen end hiljem väga halvasti. See on ka põhjuseks, miks ma poistele kinke tehes ei improviseeri. See tähendab põhijoontes ei improviseeri, sest see, mida keegi on väga endale soovinud, peab ta ikka saama, kui soov ei ole ebareaalne. Ebareaalne igas mõttes - rahalises ja emotsionaalses mõttes. Nii saigi üks oma sooja pesu ja suusamütsi ning teine jalgpallikaartide kogumispalli ja väravahipluusi.


See, mida juurde ostsime, oli improvisatsioon ja õnneks otse naelapea pihta, sest kes tunneks oma lapsi paremini, kui mitte nende ema ja isa? :) Kuid ka sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada, et küll me tunneme oma lapsi hästi. Ja sellest ma ei hakka ammugi kirjutama, milliseid kingitusi ma ise sain, kuigi ma tegelikult arvan, et ma polnud neist kingitustest ühtegi ära teeninud. Peale sellist aastat küll mitte. Kuid see on vist see koht, kus saab juurde tuua selle lause, et armastus ei ole kataloogikaup... Ei ole tõesti. Meie armastus on kasvanud koos meiega :) Kuid ka see pole veel see, mis kripeldab ja tahab väljalaskmist. 

Sain sellel aastal kaks eriti erilist jõulukinki. Piparkoogikuju Erlendilt (11aastane) ja Waldorfnuku Mardilt (14aastane). Mõlemad ise tehtud ja minule rõõmuks. Ma ei oleks iialgi uskunud, et ma selliseid kinke võiks saada ja mul on siiralt hea meel. Südame alt läheb kohe soojaks kui mõtlen sellele. Midagi siin elus olen ikkagi õigesti teinud :) 


Teisel jõulupühal pidime sõitama Laulasmaa SPAsse, sest Arvo arvas, et meile kõigile kulub lõõgastus ära, kuna möödunud aasta on olnud meile tõesti keerulisem, kui varasemad. SPA jäi ära, sest Sebastian jäi esimesel jõulupühal haigeks ja me pole teda veel uueks aastaks ka korda saanud. Auruaparaat on kõigi kolme poisi (Robin, Sebastian ja Mart) parim sõber ka täna veel. 
Vana aasta tahtsime ära saata Koos Aivariga ja Liivi perega metsast. See jäi ka ära, sest Sebastian ei näidanud mingisuguseid tervenemise märke ja kõigele lisaks haigestusin ise ägedasse neeruvaagnapõletikku. Oi, mul oli halb. Lausa nii halb, et küll nuttes, aga EMOs  me ära käisime ööl vastu laupäeva ning esmaspäeval külastasime läbi riiu ka perearsti. Kõigele lisaks vahetab Arvo mul välja arst Anne poolt koostatud plaani alusel neuroleptikumi, sest eelmine ei katnud vajadust. Nii et... Raske aasta lõpp igatpidi. Ühtede rohtude ärajäämisnähud, teiste rohtude kõrvalnähud, lisaks antibiootikumid. Ega toitu polegi eriti vaja:) 

Seega - vana aasta võttis endast viimast. Meie loodame, et uus aasta toob meile rohkem rõõmu ja vähem pisaraid, rohkem teadmisi ja mõistmist. Veel rohkem koosolemise ja koostegemise hetki. Armastust, kannatlikkust, hellust, pealehakkamist, rahu, tervist ja hellust. Kahjuks peame uuele aastale vastu minema mures, sest peale haigete laste ja naise, on meil südamevalu Sassi pärast, kuid sellest ma täna kirjutada ei tahtnud.
Mul on vedanud. Päriselt ka. Mul on maailma parim pere ja ma tunnen tõesti igal sammul, et mind armastatakse ja hoitakse. Mitte ainult need kolm meessoost isikut, kes on minu pere, vaid nagu näha ka teised lapsed. Mida muud mul veel vaja ongi :) Ei midagi muud. 

Head uut aastat kõigile! Palju rahu, rõõmu ja armastust! Ülejäänu tuleb ise. Varem või hiljem.