kolmapäev, 30. juuli 2014

Jalgpallilaager Käärikul ja Otepää CUP 2014

Suvi ja laager käivad ikka käsikäes. Raplamaa Jalgpallikool on sel suvel organiseerinud mitmeid laagreid erinevas vanuses poistele ja tüdrukutele ning nii õnnestus ka meil ühest sellisest toredast ettevõtmisest osa saada, kuna treenerid Kaido ja Taavi (Aus) korraldasid Käärikul laagri 2006-2007. aastal sündinud poistele. 
Laager toimus Käärikul, 24.-26. juulil ja lõppes Tehvandi staadionil Otepää CUPiga. Poisse oli laagris 13, mõned 7aastased ja enamus 8aastaseid. Meie käisime terve perega, sest me kõik oleme Sebastiani tugiisikud :D Plaanitud oli palju jalgpallitrenne ja ujumist ning suuresti nii läkski. Kuigi jah, treenerid pidid ajakava muutma ja trenne varahommikule ja hilisõhtule tõstma, sest 32 kraadises kuumuses trenni teha oleks ikka liiga jube olnud. 
Majutus oli hästi algeline. Meil isiklikult oli kahe nariga neljane tuba, kus peale naride oli veel tool, laud ja riiul. Kui Sebastian seda maja ja tuba nägi, siis ma sain kohe aru, et ta ehmatas ära. Mina ei ehmatanud. Vastupidi - minu arvates oli see üks jube vahva kogemus, mida ma ei oleks selles elus enam saanud kogeda, kui mu lapsed ei mängiks jalgpalli. Söömine ja pesemine toimusid hoopis teises majas, kuhu jõudmiseks pidi 5 miljonit korda trepist üles käima :D 


Trepp oli nii väsitav, et ma otsustasin, et pean hakkama jooksmas käima, sest kui ikka trepist üles jõudes hingeldama ajab, on miski mäda.

Meie suurim mure kodust väljas on söömine. Meie kolm, mina, Arvo ja Robin, võime öelda, et toidud olid täiesti normaalsed. Ei midagi ülipeent, kuid täiesti söödavad ja valikuvõimalus ka olemas. Esimese laagripäeva õhtuks oli olukord selline, et Sebastian nuttis end magama peavalu käes, kuna ta oli söönud ainult leiba ja pirni. Ja selle lapse puhul ei aita see, et küll ta sööma hakkab, kui kõht tühi on. Ei hakka! Nälgibki, kuni peavaluni ja veresuhkru alanemiseni 2,2 peale. Ja no ma ei saa ju teda näljas hoida, kui tervise peale hakkab... Lõpuks viisime ta ikkagi Pühajärve pubisse sööma, sest mismoodi Sa näljapaistetusega seda trenni siis teed.... Väga väsitav on see pidev söögiteema.  
Ja nüüd on see koht, kus tahaks natuke nuriseda ka. Söökla. Kas kujutate ette, et teid tabab ilmatu suur söögiisu, kui ruumis, kus Sa viibid, on 33 kraadi sooja ja õhku, mida hingata, polegi. Mul tekib küsimus, et kus on ventilisatsioon? Toitlustusasutuses? Kuidas sellisel asjal üldse lastakse sündida? Istud laua taga, sööd kana ja higi voolab selja peal... Nii mõnus!

Ühe tüki maitses ja siis läks laua teise otsa leiba sööma

Trenni tehti palju ja korralikult ning peale igat trenni said poisid Kääriku järve ujuma, mis asus staadionist umbes 100 meetri kaugusel. Oh seda lõbu ja kisa, kui 13 väikest poissi ja mõned suuremad "poisid" vette saavad. Meil Aleksi ema Jannega oli ikka tükk tegu, et neid peanuppe muudkui üle lugeda.

Treener Kaido

Teise laagripäeva sisse oli plaanitud ka Otepää seikluspargi külastus. Tunnistan ausalt, et ma natuke põdesin seda üritust, sest laste käed on väikesed ja nende lullade kinnitamine ja avamine on ikka paras katsumus, kuid nagu ikka - muretsemiseks polnud suuremat põhjust. Enamus poisse said kaks esimest rada kenasti läbitud ja mõned pikemad kutid tulid ka kolmanda raja läbimisega edukalt toime. Meie Sebastian oli Robini turvata ja nad said väga hästi hakkama. Sebastian tunneb end isegi nelja meeti kõrgusel turvaliselt, kui keegi meist kolmest (mina, Arvo või Robin) kohal oleme. 



Laager lõppes Otepää CUPiga, kus põrgukuumuses (33 kraadi) tuli mängida esindusmeeskonnal 6X16 minutit. Alagrupi nad võitsid, kuid finaalmängus pidid FC Tiigritele alla vanduma ning Harju Punasega viiki. Nii nad lõpuks kolmanda koha saidki, mis on igati tubli tulemus ja uus karikas Kohila Spordihoonet kaunistamas. Teine meeskond, kellel võistluskogemust vähem, pidid seekord leppima 13. kohaga, kuid medalitaolised asjad said õnneks kõik lapsed. Sellise kuumaga turniiril osalemine vääribki medalit olenemata sellest, millisele kohale platseerud. 

Sees
Väravavahikindaga elab isegi käepigistuse üle
Poisid oma treeneritega

Lõpetuseks võib öelda, et väga äge kogemus oli. Treenerid olid kõik päevad korralikult ära sisustanud, samas andes ka lõõgastumise aega. Poisid said palju palli mängida, pahandusi polnud, riidu ei olnud, vingumist ei olnud. Ma vaatasin neid kolmeteist 7-8aastast ja mõtlesin, et ei tea, kas ühine huvi ja hobi muudab nad pundis olleks nii headeks lasteks või on meil lihtsalt kokku sattunud üks äärmiselt meeldiv kamp poisse... Ei teagi, kuidas lood on, aga üks on kindel - igavesti lahedad kutid kõik!
Robin oli palju treeneritele abiks ja mis seal salata - andis ka mulle ja Arvole hingamisruumi, käies Seebuga ise jalgpallitreeningutel. Meie saime siis järve kaldal aeleda, ujuda ja Otepääl käia. 
Kuumad, kuid toredad päevad olid. Sebastiani esimene laager õnnestus igati. Juhul, kui me söögiteema juures silmad kinni pigistame :) Jääme ootama järgmist laagrit! 


esmaspäev, 21. juuli 2014

Haapsalu sall ja salliraam

Mina ja minu tunded... Noh need tunded, mis tekivad järsku, ketravad ja siis praktilise väljundina avalduvad.

Ühel hommikul ma tundsin, et ma tahan Haapsalu salli kududa. See juhtus eelmisel kevadel, üsna minu haigestumise alguses. Vist. Kõik oli olemas - Riina toetus, kudumisoskus, lõng, vardad, muster, aeg - kõik, mida vaja salli kudumiseks. Hakkasin otsast kuduma, oli ilus muster ja mõnusat tooni sallilõng, kuid asi ei edenenud. Ei edenenud kohe üldse. Muster ei jäänud meelde (ravimite süü?), koguaeg tuli vigu sisse, lõng ajas närvi, kudusin liiga tugevasti.... Ei edenenud. Sall seisis, kootud oli vast 20 cm ja muudkui seisis. Kuna mulle poolikud tööd ei sobi, siis ühel närvilisel päeval võtsin selle kudumi ja viskasin minema. Ei harutanud, ei kahelnud, ei olnud kahju ka. Ja mõtlesin siis, et eluseeski enam ma ei taha kududa Haapsalu salli, sest ma jälestan seda imepeenikest lõnga. Kampsunit on palju parem ja kergem kududa. Ja kudusingi vahepeal mitu kampsunit, palju sokke, kindaid, sõrmikuid, mütse. Nii enda perele, kui ka natukene väljapoole. 

Isegi ei kripeldanud, et minema viskasin.
Ju siis polnud õige aeg.
Õige aeg tuli natukene rohkem kui kuu aega tagasi :) Ja siis hakkas mu peas keerlema mõte. Sellest ilusast Haapsalu sallist. Nii õrn, nii pehme, nii pitsiline, nii kaunis. Mõnikord mõtlesin valjult ka, siis Seebu ütles, et mis värk selle salliga on? Kampsunid kood valmis, aga salli tehtud ei saa... Ma siis mõtlesin ka, et mismõttes ma ei saa salli kootud. Hakkasin lugema, viisin end kurssi kõigega, mis puudutas ühe Haapsalu salli kudumist. Ja siis mõtlesin, et nüüd ma koon ühe ilusa valge salli. Endale. Suveõhtuteks.

Mõte sai otsa. Ostsin lavendlivärvi lõnga, sest tundsin, et just see värv sobib talle väga... Igaksjuhuks küsisin tema käest ka, mis ta lemmikvärv on ja ta vastas, et taevakarva sinine või lavendel. Kuigi ega sest küsimisest enam tolku polnud, lõng oli siis juba ostetud :) Valisin välja ühe kergema mustri, et suudaks meelde jätta, sest rohtusid on jätkuvalt palju. Rääkisin veel Riinaga, sain näpunäiteid, suuremaid vardaid, julgustust. Ja hakkasin kuduma. Ei läinud sassi, muster jäi meelde, minu imetlus selle pitsilise kudumi vastu muudkui kasvas. Ega kõik ei läinud ikkagi õigesti. Sain aru, et mul kudumiseks liiga suured vardad, isegi, kui koon tugevalt. Minu arvates oli mu sall nagu üks suur auk. Ostsin uued vardad, nr 3,5. Ja just need sobisidki!


Igal vabal momendil kudusin. Ise nii õnnes nagu kevadine vasikas :)

Ühel hetkel, kui salli oli kootud juba pool, sai mu mees aru, et tal on vaja seal Sipa töötoas mulle sallivenitusraam meisterdada. Noh, kas ta just ise aru sai :) Ma ikka talle seda varakult juba teada hakkasin andma. Ostis siis lakki ja pintsli ja roostevabad naelad. Natuke googeldas, natuke sirvis "Haapsalu salli" raamatut ja nii ta mulle selle raami ehitaski. Ma aitasin ka natuke ja Carmen lakkis, kuid ülejäänud on ikka Arvo töö ja vaev.


Raam oli, salli keskmine osa sai ruttu kootud ja siis tekkis hämming. Väga suur hämming selle äärepitsiga. Täna võin öelda, et kudusin äärepitsi üheksa korda. Neist kaks viimast läksid kasutusse. Ma ei saanud seda mustrit jooksma, lihtsalt ei saanud. Küll jäid silmad üle, siis puudu, küll kadus kukil midagi ära... Ma juba olin peaaegu valmis alla andma, aga siis istusin rahulikult maha, hingasin kümme korda sisse ja välja ning valmis sain!
Ja ega siis mu hämming ei lõppenud. Ma ei saanud üldse aru, kuidas need hirmpikad äärepitsid selle salli ümber peaks õmblema nii, et see asi ilus välja ka näeks. Hirm oli juba ette nii suur, et võttis südame põksuma, kuid hirmul on alati suured silmad. Tegelikkuses oli asi palju lihtsam ja täna hommikul ma sain Riinale Skypes kirjutada, et HAKKAMA SAIN!!!!!


See on minu täiesti esimene Haapsalu sall. Minu Annele. Tartusse. Kõige suuremaks tänuks, et ta on olemas olnud ja mind aidanud. Kindlasti on salli sees apsakaid, kuid üldmulje on siiski väga ilus. Ma tegin seda tõesti väga suure hoole ja armastusega, sest mul oli tunne, et just seda mul oligi vaja teha. Just talle. Ja vead seekord ei loe. Vähemasti mulle mitte :)