neljapäev, 29. jaanuar 2015

Nii paljas ja häbis

Mõnikord, kui meel on väga must ja võibolla kõik inimesed ja asjad ja olukorrad ja loomad ja linnud ja ilm ja... Kõik tundub nii must. Nii otsatult must, et Sa ei teagi, millisest otsast hakata harutama, et muutuks ometigi natukene valgemaks. Siis võib juhtuda, et Sa teed asju, mida Sa tavaliselt ei tee.

Mõnikord Sa joonistad. Joonistad seda, mis on Sinu sees võibolla nii peidus, et keegi ei tea ja ei saagi teadma. Või teab vaid väga hea.... Joonistad oma valu, kuigi ega Sa ei oskagi nii hästi. Nii hästi, et teised ka näeksid ja saaksid aru.


Mõnikord Sa joonistad ja teised ütlevad, et see kõik on nii kole. Kole kelle jaoks? Mis on kole? Joonistus? Üldiselt? Või sisult?

Mõnikord Sa ei joonista ja ei räägi. Ei räägi üldse mitte midagi. Teed hoopis väikese ingli, kes on nii paljas ja nii häbis. Mõtled, et ta keha on paljas? Oleks see vaid nii lihtne... Teed väikese ingli ja loodad, et ta saab aru... 


Mõnikord on kellelgi teisel vaja inglit. On kohe väga vaja... Võibolla mitte kõige ilusamat, võibolla natuke kohmakat, kuid igatahes otse südamest...

Tingimusteta armastuse kivi

Kui sellest muutuks siis maailm natukenegi valgemaks... 

Mõnikord on hoopis parem vaiki olla...




esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Põhjaka mõis

On täiesti andestamatu, et ma ei ole siiamaani kirjutanud oma blogis mitte sõnagi sellisest toredast söögikohast nagu Põhjaka. Me käime seal viimased kaks aastat peaaegu iga kuu korra või kaks, oleneb, kui tihti me käime Anne juures. Tegelikult Anne meid sellesse söögikohta juhataski, sest see jääb sobivasti Tallinn-Tartu maanteel natuke ennem Mäod meie teele ja kuna Tartus käik kestab tavaliselt kokku  enam-vähem kaheksa tundi, siis pole selles midagi imelikku, et kuskil seal vahepeal peab toituma. 


2007. aasta kevadel saabusid mahajäetud Põhjaka mõisa juurde kolm poissi. Neil oli tekkinud plaan mõisa toidukoht rajada. Selline, kus söögivalmistamiseks vajaminev tooraine oleks kohalik-kodumaine ja kus keetmine-küpsetamine toimuks elusal tulel. Kohalik-kodumaine tooraine tähendab aga automaatselt sõltuvust sesoonsusest, aastaaegadest. Nii ei saanende juures talvel krõbistada rohelist salatit ega maiustada värskete puuviljadega, küll aga pakutakse külmal aastaajal rasvasemaid juurikaid-lihasid ja maasikakompotti maasikatest, mis suvel purki sai pandud. 

Mõisasse toidukoha loomine võttis aega kolm aastat, enamiku ehitustöid tehti ise, teinekord läksid appi sõbrad-sugulased, korraldati mõned talgud. 

2010. aasta 2. juunil avati Põhjaka külalistele. Nagu kohe alguses mõeldud sai, ongi neil köögis suur puupliit ja veelgi pirakam lahtise koldega küpsetusahi, mis mõlemad on ennast igati õigustanud.  Puu soojendab ka midagi muud, kui ainult panni. Puu põlemine soojendab südantki, rõõmustab meelt. 

Kõik sisekujunduslikud elemendid on hästi lihtsad, kogu remontki on tehtud võimalikult lihtsalt ja väheste vahenditega. Siittulenevalt arvab Sebastian, et see on täiesti rõve koht, sest seinad on koledad. Ta ei ole võimeline selles hoones mitte midagi sööma ja ega ta seal istudagi taha. Kui juhtub, et Sebastian on kaasas, istub ta õues kiigel ja närib kohalikku leiba, mis on ainus asi, mille ta on söögikõlbuliseks tunnistanud. Aga Sebastiani arvamus ei lähe arvesse, sest tema on isevärki.


Meie Arvoga käime Põhjakal mitte ainult selle koduse ja hubase aura tõttu, vaid nende imemaitsvate, lõpuni läbi mõeldud roogade pärast. Me ei ole pidanud veel kordagi pettuma ei teenindamises ega söögis. Menüü ei ole väga rikkalik, st põhiroogasid on tavaliselt neli, kuid need road.... Oivalised. Ei ole vahet, kas võtad "Praetud seakael porgandisinepi ja sibulaorsotoga"   või "Praetud koha kodujuustukastme, muna ja majoneesiga" või "Hautatud lammas koorekastme ja köögiviljadega" - alati on hea. Need põhiroad vahelduvad tõenäoliselt selle järgi, millist kohalikku toorainet nad just parasjagu on saanud. Nii ongi menüüs mõnikord põder, mõnikord vutt, mõnikord pardikoivad, mõnikord lammas, mõnikord veis jne.

Napoleoni kook, minu vaieldamatu lemmik
Küpsetatud vutt sibulaorsoto ja pihlakatega

 Kui me ikka sellele teele satume, siis me Põhjakale sisse keerame. Nautima miljööd, teenindust, sööki, jooki. Kasse :) 

Kohalik
Külaline
Julgen antud söögikohta soovitada kõigile, kes peavad heast toidust ja meeldivast teenindusest lugu. Põhjaka mõis on muuseas viimaste aastate jooksul olnud korduvalt valitud Eesti parima 50 söögikoha hulka. Eelmisel ehk 2014 aastal oli ta taaskord tublil 5. kohal. Me ei imesta :) Eestis on kokku umbes 1300 söögikohta ja olla seal 5. kohal - ainult uhkus ja rõõm. 

Kui sinnakanti satute, astuge kindlasti läbi. Te ei kahetse, kui Teie lemmiksöök pole just hakklihakaste kartuliga :) 

Küttepuud

Möödus täpselt 13 päeva viimasest ekstreemsest metsaskäigust ja olimegi jälle metsas. Seekord küll absoluutselt ja täiesti mõjuval põhjusel - algas küttepuude tegu. Siiani on igal talvel tehtud kolme majapidamise puud, kuid nüüd kaks aastat on vaja teha puud kahte majapidamisse: meile ja Sippa, äiapapale. 

Arvo on vana metsakoll, kes langetab üksipäini suuri jämedaid kuuski ja teeb iga langenud puu korral :"Juhuuuuuuuuuuuuuuuu!" Vanaisa tuli ka korra saega metsa, kuid tõdes siis, et vana, poolpime mees on pigem jalus kui abiks. Tema puudeteod on tehtud ja nüüd las noored möllavad. Robini jaoks oli see erakordne metsaskäik, sest Arvo õpetas talle, kuidas langetada puud ja kuidas see ära laasida. Robin ise veel puud langetada ei saanud, kuid laasida sai küll. Ütles, et käsi värises pärast tükk aega :)


Sebastiani lemmiktegevus puudeteo juures on traktoriga sõitmine. Ma ei tea, kui lugematuid kordi on ta istunud seal porilaua peal tööriistakasti otsas, ise särades nagu õnneseen :) Ma muidugi loen iga kord sõnu peale, et väga tugevasti pead kinni hoidma... Emade värk. Arvo ütles, et ta istus lapsena täpselt samas kohas oma isaga metsas käies ja see oli tema lemmiktegevus. ma räägin koguaeg, et Sebastian on nagu oma isa suust kukkunud. 

Kolm põlvkonda

Mina olen seal niisama, moe pärast kaasas, ja natuke selle pärast ka, et ma ennemini sada korda olen metsas, kui näiteks Ülemiste Keskuses poodlemas. Mul ei ole kasutoovat rolli rohkem, kui et ma valvan lõket ja sussitan soovijatele aegajalt vorste. Seekord me disainisme Robiniga väga ägedad istumisalused ka :) Grillvarda peab igaüks ise meisterdama, ka Sebastian ja ta saab sellega juba täiesti kenasti hakkama. 


Õhtul tegime sauna (saunalised jooksid kõik lumme ka - kohutavalt külm!) ja jäime ööseks vanaisa juurde saunapealsele magama. Me tavaliselt külmal perioodil maal ei ööbi, sest igal pool seal on nii külm, et kohe ei kutsu magama. Seekord otsustasime poistele rõõmu teha ja uskumatu - neil oli tõesti südamest hea meel, et me maale jäime. 

Televiisorist tuleb nagu ikka jalgpall :)
Kas Sa oled näinud nahkhiiri nii ligidalt?
Vanaisa keldris magavad nahkhiired
....unedemaal on ka väikesed ööliblikad

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et oli väga produktiivne päev. Kaheksa suurt kuuske sai metsast Sipa kodu juurde veetud, Robin õppis puude langetamist ja laasimist, Sebastian tegi ise valmis oma grillvarda ja mina sain metsa, kus on alati hea olla. Ma sain imetleda nahkhiiri ja kuigi fotod pimedas keldris ei tulnud just kõige paremad, on mul ikkagi tõestus olemas, et vanaisal on talvel koduloomadeks nahkhiired ja soojal ajal kured :)

Tegelikult tõdesin taaskord, et polegi palju vaja - metsa ja Sippa - et pere oleks rahul. Ei tea, mis meid sinna metsa poole kisub. Võibolla see, et me ise oleme ka väheke "metsapoole"? :)




neljapäev, 22. jaanuar 2015

Minu kõige esimene waldorfnukk

Ja kindlasti mitte viimane....

Kui päris aus olla, hakkasin waldorfnukkude vastu huvi tundma siis, kui ma Anne nukule riideid kudusin. Mind võlus selle nuku nägu. Kui minu lähedased ütlesid, et Sa oleks võinud sellel nukul silmad ka ilusamaks teha (ilu, muuses, on tõesti kinni vaataja silmades), ei suutnud ma mõista, mismoodi ilusamaks? Selles näos oli kõik just täpselt nii nagu olema pidi. Aimatavad näojooned, väikesed silmakesed ja väikene suu. See kõik oli hoopis teistmoodi kui näiteks Baby Born nukkudel (ma ei hakka neid nukke maha tegema, ausõna) ja minu jaoks hoopis ilusam ja puhtam. 

Nii ma kolasin mööda interneti avarusi ja nägin väga palju ilusaid ja veel ilusamaid waldorf- ja waldorfstiilis nukke. Nii poisse kui tüdrukuid, suuremaid ja väiksemaid. Kadestasin oskajaid ja unistasin, et teen kunagi ise ka. Ja nagu ikka, kui Sa midagi väga tahad, siis õigesse kohta ka satud. Mina sattusin Loonalapse kodulehele, kes müüb nuku õmblemise pakke, mis sisaldavad kõike nuku tegemiseks vajalikku: materjalid ja õpetus. See pakk on lausa ideaalne nii materjalide kui juhendi poolest, kui vähegi käsitööd teha oskad. Kuna ma tunnen end käsitöös üsna kindlalt, siis ma ei kahelnud hetkeks ka, et ma selle nuku tegemisega omal käel õpetuse järgi hakkama saan. Ostsin paki ära ja jäin ootama. Pakk tuli ruttu, just minu soovitud värvi lõngadega ja muude pisividinatega, kuid ma ei teinud pakki isegi mitte lahti, sest õpetus oli PDF-failina mul arvutis juba ennem paki saabumist olemas ja paljas selle sirvimine ajas mul kananaha ihule. Liiga keeruline. Ja nii see pakk seisis mitu kuud mu arvutilaua ja seina vahel. Kinnisena. 

Kuni ma ühel hommikul sain valmis. Hingeliselt. Olin ikka internetis kolanud ja erinevaid videosid Youtubes lummatult ikka uuesti ja uuesti vaadanud, olin püüdnud mõista selle nuku olemust ja hingeelu, sest isetehtud mänguasjadel on alati oma lugu ja elu. Hingeelu.

Ja sellel eelmise nädala neljapäeva õhtul kakkusin paki lahti. Vaatasin seda siit- ja sealpoolt ning otsustasin, et kui ei proovi, siis jääbki liiga keeruliseks. Võtsin juhendi esimese osa ja hakkasin sammhaaval minema. 


Mul oli aega küllaga ja ma tahtsin, et kõik oleks õige. Ma olin otsustanud, et nukku ei saa teha kiirustades ja rahutult, vaid nuku tegemisse läheb nii palju mõtteid ja tundeid, et selleks tuleb võtta aega. Ja aega mul oli, sest Arvo oli nagu ikka nädalavahetuseks kodus ja see aeg on mõnes mõttes justkui minu aeg. Mul on kohustusi täpselt poole, ja võibolla rohkemgi, vähem ja ma sain rahus nokitseda.

Arvo aitas ka :) Nii et, selles nukus on nii mind kui teda. Tema aitas mul kõik paelte sikutamised ja sidumised teha, sest koos on seda palju mugavam teha ning kõik pingutamised tulevad tunduvalt sügavamad ehk siis see peaks kajastuma hiljem ka nuku näos. Ma ei kiirustanud ühegi sammuga ja püüdsin mitte mõelda ette, sest niisama juhendit sirvides tundub see ikka väga keeruline. Samm-sammult minnes ei midagi ületamatut, kui käsitöös täitsa koba pole. 


Kui nuku keha sai valmis, oli minu jaoks kõige keerulisem osa - nuku juuksed. Juuksed mõjutavad väga palju nuku üldilmet ja ma olin enda jaoks mõtetes läbi töötanud erinevad võimalused. Need võimalused, mis tundusid minu jaoks kõige armsamaks muutvamad. Nii juhtuski, et nukk sai juuksed analoogsest parukast nagu minu inglidki - kahupeana. Väga jonnakas variant juuste tegemiseks, kuid mulle tundus sel hetkel ainuvõimalik. Kui Robin hommikul ärkas ja valmis alasti nukku kahe patsiga nägi, ütles ta, et see on ju Lota. 

Kõhu peal on väikesed sünnimärgid, sest ma torkasin nõelaga sõrme :)

Olgu siis Lota.

Lota oli paljas. Nii paljas, et mul oli teda hale vaadata, kuid nüüd on Lota 100% valmis ja mul ei ole teda hale vaadata. 


Mul on nii hea meel oma Lotast. Ma nägin temaga nii palju vaeva ja valmistasin teda suurima hoole ja armastusega. Igas enda valmistatud mänguasjas on oma hing. Iga väikseimgi samm on hoolega läbi mõeldud. On harutatud ja ahastatud, sest mina ju ei oska, ei saa hakkama, olen nii saamatu :) On imetletud ja planeeritud. Ma tahtsin, et minu nukk oleks kõige-kõige nagu minu asjadega ikka on ja ma olen nii rahul. Ma ei oleks osanud loota ka mitte, et minu esimene waldorfnukk tuleb lõppkokkuvõttes nii armas..... Nii armas, et ma käin teda pidevalt vaatamas. Ja tunnen, kuidas mitte midagi pole juhuslikku... Ei kleit, ei kampsun (õues on ju talv), ei lilled, ei lillad pitsid soki ääres, ei trukkidega papud. Kõik on just nii nagu ma oma hinges olin soovinud. 

Valetan, kui ütlen, et polnudki hullu midagi. Eks ikka sai pusitud, kõige enam näo ja riietega. Kõik asjad on tehtud minu väikeste armsate sõrmede ja Singerimasina ebakõlas koostööga. Ma ei ole õmblemises tugev, see on mulle raske, tunduvalt raskem, kui kudumine, kuid kui ma midagi väga tahan, siis ma saan tehtud küll. Harutades, minema visates, uuesti alustades. Nii minulikult. Ma igakord loodan, et küll ükskord ikka valmis saab. 

Lota on valmis :) Ja ma tahaks neid teha veel ja veel ja veel... Oma hinge ja armastusega :)