Lambad on siin ja lambad on seal

Mul on pakkuda üks lõheroosa lambapiiga. 100% puuvill, pehme ja armas sõber. Pikkust on tal püstiseistes 30 sentimeetri jagu. Turvasilmad (sobib ka beebidele). Pesta võib masinaga, 30 kraadi juures. 

Nii et, kellel on vaja uut sõpra, siis siin ta ongi :)

Originaalne, pehme, armas, parajalt suur ja turvaline kaaslane :)

JA ONGI LAMBAKSEL SÕBER OLEMAS :) Kui soovid ka kellelegi sellist sõpra, siis võta minuga ühendust - ennike.magismaa at gmail.com

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ehk Merimetsa haigla - kiidulaul

Ega ma ei hakkaks siin üldse mingisugust haiglajuttu rääkima, aga kui ikka on vaja kiita, siis ei saa mitte vaiki olla.

Me Sebastianiga sattusime kolmapäeva hommikul Tallinnasse Merimetsa haiglasse, kuna Sebastian jäi uuesti täiesti haigeks. Või mis uuesti ja uuesti.... Ega ta pole alates 8. veebruarist terve olnudki. Kõhuviirus, kõrge palavik, nohu, köha, kurk haige, uus kõhuviirus ja uus kõrge palavik ning see oligi kogu tema elukene peaaegu 20 päeva. Ja siis sai perearstil isu täis ning ta saatis meid haiglasse, mis (nüüd niimoodi tagantjärgi öeldes) oli ainuõige otsus. Isegi, kui see mõte oli mulle täiesti vastumeelne ja no Seebust ma ei hakka rääkimagi. Tema jaoks on ju kodu tema kindlus. Kõige suurematest suurem kindlus. 

Haiglas tehti kõik vajalikud uuringud. Rohkem isegi, kui ma oleks osanud oodata, mis muidugi nakkushaigla seiskohalt ja Sebastiani sümptomeid arvesse võttes oligi igati loogiline. Pikemalt ma nendest ei räägi, sest mis seal ikka  huvitavat on. Peale selle, et Sebastian on ikka üks igavesti vahva sell. Ta talus vaikides kõik need puudutused ja näppimised ära. Küll oli suur see segadus ja pinge tema sees, aga ta sai hakkama ja sai hakkama väga vapralt. 

Haglasse minnes pandi kohe tilguti, sai köharohtu ja auru ja soolast vett. Esimese päeva õhtuks oli lapsel juba parem olla. Eks vedelikupuudus oli ta ära kurnanud, kuid tänu tilgale tuli tervis mühinal.

Selfi meie kaunitest pidžaamadest :)

Lõplik diagnoos on A-gripp ehk seagripp. Ei tea, kust ta selle hankis, aga olemas see oli. Täna tunneb Sebastian ennast juba väga tugevalt, on hakanud sööma ja viskab nalja ka. Tema huumor on muidugi mustemast mustem, kuid nali on nali. Näiteks itsitades öelda, et küllap mu lõpp on lähedal :) Tegelikult ikka ei ole küll, sest tervis muudkui tuleb. See on nüüd Sebastiani teinekordne A-gripp ja võin öelda ausalt, et on ikka raske haigus küll. 

Aga nüüd kiidusõnad.

Alguses, kui Sa satud nakkushaiglasse, võid Sa täielikult paanikasse sattuda, sest Sa pead ära võtma oma riided (see ei ole kerge, kui kodu on Su kindlus ja riided on Su turvalise enesetunde üks osa) ja panema selga kaunid flanellpidžaamad, mis on nii suured, et kõndides pead püksivärvlit kinni hoidma - muidu võid leida end keset palatit palja peega. Ja siis Sind saadetakse palatisse, kust Sa ilma mõjuva põhjuseta väljuda ei või. Aga siis läheb paanika üle, sest palat on puhas ja ilus (võrdlusmoment on mul 10 aasta tagune koos Robiniga samas haiglas - väkkkkkkkk). Sul on oma korralik dušširuum ja wc. Suur aken päikese poole :) Ja siis tuleb Su juurde arst - Leelo Moosar ja Sa saad hetkega aru, et kõik on hästi. Ma ei ole viimasel ajal kohanud eriti palju selliseid inimesi, keda nähes ma tunnen, et nüüd on kõik hästi. Tõeliselt mõnus arstitädi, vahetu ja põhjalik, siiras ja tavaline. Tavaline selles mõttes, et noh täiesti tavaline inimene nagu mina ja Sina ja tema ja nemad. Tavaline naine ja ema. Samas tark ja hoolas teiste laste suhtes. 

Ei ole see Merimetsa nakkushaigla midagi hullu. Teinekord, kui ma peaks sinna sattuma, siis ma juba tean ette, et kõik on hästi. 

Täna oleme Seebuga jälle kodus, mis on ühele isevärki lapsele ikka tohutu kergendus. Laps sai lõpuks süüa (no ei õnnestu see võõraste toitude söömine), sai oma riided ja oma koju. Oma asjade keskele. Ja paraneb. Tasapisi, aga paraneb. 

Aitäh kõikidele asjaosalistele ning siiras kiitus ja tänu dr. Leelo Moosarele :)

Eesti Vabariigi 97. sünnipäev

Palju õnne, Eestimaa :) Kuna koogisööjaid polnud, tegin Seebu lemmikuid kaneelirulle, lootuses, et ehk ta sööb ka natuke. Ühe sõi. See on parem kui mitte kedagi.

Rääkisime alles ükspäev Arvoga, et... Noh et, oleme nende 9 aasta jooksul, mil Arvo on Soomes tööl käinud, mõelnud korduvalt, et peaksime kõik koos Soome kolima. Oleme plusse ja miinuseid vaaginud nii- ja naapidi, aga jutuks kõik jäänud ongi. Mõni pluss: kindlam sotsiaalsüsteem erivajadustega lastele, lapsesõbralikumad koolid, suuremad võimalused stabiilseks eluks, saaksime koguaeg koos elada. Ahvatlev, eksole... On muidugi, miks ei ole.... Aga on midagi, mida seal pole. Ma ei taha, et meie lapsed laulavad Soome hümni ja räägivad igal võimalikul juhul soome keeles. Ma ei taha, et nende kohustuslik kirjandus on soomlase kirjutatud. Ma ei taha, et nad ei tea, kes oli Edgar Valter  või millal on Eesti Vabariigi sünnipäev ja taasiseseisvussünnipäev. Ma ei taha, et nad üksteist soome keeles perse saadavad. Ma tahan, et nad on eestlased. Isegi, kui see mõnikord on raske. Nad on eestlaseks sündinud ja meil ei ole õigust nende identiteeti lõhkuda - nad saavad omad valikud kunagi siis teha, kui nad selleks valmis on. Ma tahan, et nad löövad väravaid ja tõrjuvad väravaid Raplamaa eest. Ma tahan, et nende sugulased näevad neid kasvõi korra kuus. Ma ei taha, et nad peavad vanaemaga skypema ja vanaisaga lauatelefonile helistama. Ma tahan veelkord kuulda, kuidas Sebastian ütleb oma suurele vennale Vabariigi aastapäeval, et pane Youtubest seda jää-vabaks-eesti-meri-laulu. Ma tahan, et nad on vabad eestlased ise otsustamaks, kes neist saab. 

Ma tunnen puudust lastearst Tiia Kaurist, kes kolis Soome. Me tunneme puudust onu Aivarist, kui ta pole juba kuu aega Eestis käinud. Ma olen kurb, et saan iga nädal kaissu ainult neljal ööl nädalas ja kolm ööd pean leppima Sassikesega. 

Aga mu lapsed on veel eestlased :) Palju õnne, Eestimaa!

Laulusoovitus (Sebastianilt) : Jää vabaks Eesti meri. 

Vastlad

Lugesime alles hiljuti Sebastianiga raamatust "Taaveti meheteod neetud külas" (siinkohal kindlasti soovitan raamatut kõikidele lastele) vastlate kohta, miks on vaja pikka liugu ja miks ei tohi vastlapäeval tuld teha. Saime teada ka seda, et kui vastlapäeva-järgsel tuhkapäeval tuiskab, on oodata suvel palju marju. Loodkem siis homme tuisku...

Aga vastlad.... Vastlad on liikuv püha ja meie liigutame seda tavaliselt veel endale sobivamaks :) Ikka selleks, et Arvo ka vastlamõnudest osa saaks. Nii juhtuski, et meie vastlad olid hoopis pühapäeval. Olid kohe sellised teistmoodi meisterdamisega vastlad.

Arvo tuli pühapäevahommikul äkkmõttele (äkkmõtted on alati kõige produktiivsemad mõtted), kuidas ta saaks ehitada ise kelgu, millega liugu lasta, sest pere ainuke rooliga kelk oli juba Sebastiani poolt broneeritud. Ja mingisuguse prügikotiga mäest alla laskmine oleks ju liiga tavaline. Liiga tavaline meie pere jaoks. Nii juhtuski, et me leidsime end keset pühapäeva päeva Sipa garaažist ning Arvo asus toolil jalgu alt ära saagima ja neid lühikeste jalgadega toole vanade jahimehesuuskade külge kruvimas. Kelk tuli aus. Kas just kõige turvalisem - minu emahing nii ei arvanud. Arvo isahing isegi mitte ei kaalunud sellist varianti. 

Ärge seda kodus järgi tehke  - isegi mitte kiirusega 20km/h - see on seadusevastane

Kõige pikema liu sai siiski tradistiooniline kelk ja ise kokkuklopsitud kelk pidi rooliga kelgule alla vanduma. Sebastian arvas, et temal ongi just selles peres kõige pikemaid linu tarvis :) (põhjuse jätame omateada) ja sellega olen ma täiesti nõus. 

Ega see liulaskmine pole ainuke põhjus, miks me peame neid liikuvaid pühi muudkui endale sobivamaks liigutama. Põhjus on ju ilmselgelt ka vastlakuklites, mis valmisid ka sel aastal minu jaoks ideaalsest pärmitaignast. Kuklitest ei pääse ma muidugi täna ka, sest Sebastian tahab neid nii väga saada. Kuigi ta võiks muidugi lihtsalt Kirde saia ka süüa :), vahukoort ta ju naguniigi ei taha. Sel aastal panin kuklite sisse enda tehtud kirsimoosi ja see sobis sinna nagu rusikas silmaauku. Kuklid said nii ruttu otsa, et ei jõudnud möhki ütelda - moraal - tee teine kord rohkem!

Meie võisime tuld ka teha, sest meil olid liigutatud vastlad :)

Sellel aastal siis sedamoodi: Angasillal, onu Aivariga, isetehtud kelgu ja kuklitega. Vastlad õnneks peetud, linad tulevad pikad, kui keegi ikka üldse lina kasvatama hakkab ja kuklid olid maitsvad. Isetehtud kelk õnnestus täielikult ja ei olnud üldse ebaturvaline. Seisis kenasti püsti, jalgadega sai natuke suunda ka ikka valida ja ühtegi õnnetust meil küll Angasilla mäel ei juhtunud. 

Täna teeme veel kukleid - kaks korda aastas võib ju vahukoorega saia süüa :) 

Pikka liugu ja maitsvaid kukleid teile, armsad lugejad! 

Lumi

Eelmisel aastal, natukene ennem jõule, aidati sündida ühel pisikesel tüdrukutirtsul, kes peaaegu oleks saanud endale nimeks Lumi, sest sellel päeval, kui ta sündis, hakkas Eestimaal sadama kauaoodatud lumi. Nagu enne jõule me ikka ootame ja loodame... Tüdrukutirts aga ei olnud  seda nägu, et ta nimi oleks Lumi ja sai hoopis teise nime. Minu peas aga hakkas valmima samal ajal  uus waldorfnukk ja iga kord, kui ma selle nuku tegemise käsile võtsin, mõtlesin ma sellele tüdrukutirtsule ja nimele Lumi, sest mulle nii väga meeldis see nimi. 

Minu meelest on igal nukul oma hing. 

Ja igal nukul tuleb nimi. 

Ise tuleb.

Tingimusteta armastuse kivi

Lota käest laenatud papudega

Isiklikud käimad :)

Nii raske oli, aga huvitav. Nuku tegemine ei ole niisama, et istud maha ja teed.

Kõigepealt tuleb tunne ja tunne muudkui kasvab. Siis muretsed vahendid nii nuku kui riiete jaoks. Kuna tavaliselt ju pole kohe selget pilti, et kõik tuleb just nii või naamoodi, siis töö käigus Sa näed, kas tuleb Sul heledapäine või tumedapäine nukk, kas tal on sinised silmad (nukumaterjale ostes oled Sa olnud 100% kindel, et nukk tuleb sinisilmne ja kui aeg on silmi tikkida, saad aru, et ta on hoopis pruunisilmne...)  Kas tal on linane kleit või lilleine või lepatriinudega või triibuline või... Kõik ju oleneb - tujust, hetkest, nuku silmadest ja juustest. Kui kleit saab valmis, võib tulla tunne, et peab veel midagi lisaks tikkima - sellele kleidile. Kood kampsuni ja proovid mitut erinevat värvi või mustrilist nööpi, kuniks õige Su sõrmede vahele satub. Kui õmbled papusid võid täiesti ebasobival hetkel avastada, et oled teinud kaks ühe jala paput (seda tõenäoliselt juhtub ainult udupeadega nagu mina) ja algab uus, aeganõudev käsitsi nukukinga tegemine, sest see on nii imepisike, et masina all saab ainult ääristada. Kõik Lumi riided (peale aluspükste ja sokkide) on valmistatud Arvo ema kangastest ja lõngadest. Olen teinud Sipas tõelise laastamistöö, aga Arvo ütleb, et ongi hea - asju vähemasti kasutatakse. Imelik on kasutada päris villast lõnga ja kangaid, mis on nüüd juba pea kakskümend aastat puutumatult seisnud. Annaks seisnule justkui uue elu... 

On õmmeldud, on kootud, on tikitud ja on heegeldatud. On vaeva nähtud ja igast uuest etapist edasi minnes rahuldustunnet tuntud. Mõnikord on natuke pahandatud ka endaga (kaks ühe jala paput..... no ma ei tea) 

Olen ise taaskord väga rahul. Lumi tuli täpselt selline nagu ma lootsin/soovisin/nägin. Ei ole olemas ideaalseid asju? Ei ole muidugi, Lumi ka ei ole. 

Lumi on lihtsalt nii armas :) Ja läks Anne juurde :) Nii lihtsalt pidi olema. 

Robini kampsun

Paar kuud tagasi, peale ebaõnnestunud Haapsalusalli, teatas Robin, et tema tahaks, et ma talle kampsuni kooksin. Et Sebastianile olen mitu kampsunit teinud, aga miks ma talle ei tee. Ma polnud sellel isegi mitte mõelnud, mitte kordagi, et ta võiks tahta minu kootud kampsunit. Aksessuaarid veel, arusaadav - mõni äge triibuline müts ja soojad labakindad, aga kampsun? Sellel pole ju ühtegi kaubamärki küljes ja võibolla "hammustab" natuke ja üldse - ema kootud kampsun? Puberteedil? Olin esimese hooga kohe pahviks löödud ja ei osanud kuskilt otsast alustadagi. Ja ebakindlalt ikka muudkui küsisin, kas Sa ikka päris tõsiselt tahad, et ma seda teen, sest läbikukkumisvalu oli ikka veel hinges (täna enam pole).  

Värv? Tegumood? Kirju? Ühevärviline? Paksem? Õhem? Ikka täiesti kindlasti või?

Valisime koos välja ühe Dropsi lehel oleva meestekampsuni, mis valmis Andes lõngast. Kuna Andes kuulub C-grupi lõnga hulka, oli kududa kerge ja kiire, töö lausa lendas käes ja lendas kolme päevaga valmis. Ainult kapuuts oli veel teha. Aga siis see kampsun põles ära. Ma ei hakka rääkima, mis juhtus ja miks juhtus, aga igatahes läks kampsuniga täitsa nihusti. Robin oli pettunud ja ma ise veel rohkem. See kõik juhtus detsembri alguses...

Nüüd, jaanuari lõpus valisime välja uue kampsuni tegumoe ja ostsin uue lõnga. Natuke oli hirm, sest Robin ütles, et kui midagi selle kampsuniga juhtub, siis ta ei taha enam mitte kunagi, et ma talle midagi koon.

Robin oli nii, nii õnnelik :) Ma polegi varem midagi nii suurt ja nii oodatut kudunud. Ma loodan, et nüüd me võime selle eelmise kampsuni maha matta ja ära unustada, sest ma tegin uue, ehk isegi ilusama ja pehmema. Pehmema kohe kindlasti, ilu on vaataja silmades. Soojad käpikud sai veel pealekauba :)

Käsitöö on selline tänamatu asi. See kas meeldib või ei meeldi. Kas oskad hinnata või ei oska. Arvo ema oli väga tugev käsitöölane ja Arvo oskab seda suurt tööd hinnata. Meie lapsed tänaseks oskavad ka. Nad teavad, kui palju kulub aega ja materjali ja aega ja aega, et saada valmis mõni uus ese või asi. Nad oskavad näha tehtud töös ilu ja valu. Nad teavad, et noaga puust voolimine on sama raske ja aeganõudev kui kampsuni kudumine. Nad teavad, et iga ese saab oma hinge ja olemise. Midagi ei ole juhuslikku... Iga töö sisse läheb nii palju mõtteid, häid ja sooje... Ja nad oskavad seda hinnata. 

Nüüd ma koon vahelduse mõttes midagi endale ka :)

Täna olid kunstitunnid

Sebastian muidugi arvas, et see on ebaaus, et temal peab laupäeval, siis kui kõik teised lapsed puhkavad, olema kunstitunnid, aga kui ma talle rääkisin, mida me teeme, siis oli nägu naeru täis, sest millisele lapsele ei meeldiks teha lumememme? Ja just see meil päevakorras oligi kahe raske sõnaga: skulptor ja skulptuur. Sebastian arvas, et sobib voolija ka, sest selliseid sõnu ei suuda ükski normaalne inimene meeles pidada.

Sõnad sõnadeks, aga täna ta pidi olema kujur, kes voolib kahest kättesaadavast materjalist lumememme ja jätab meelde, et peale lume ja plastiliini saab veel voolida kujusid savist, jääst, klaasist, kivist, suurtest puupakkudest mootorsaega ja väikeste puutükkidest puunoaga voolides. 

Õues oli õpetajaks ja aitajaks suur vend :)

Kui raske kujutegemise töö oli tehtud, oli lõunavahetund.

Toas mäkerdasime plastiliiniga meie kahekesi. 

Küll see on ikka raske tema jaoks. Võtab suure plastiliini tüki, no ikka suurema, kui lumememme pea, ja arvab, et saab sellest silma teha. Kohe kuidagi ei saa aru, kuidas ta ei saa aru nendest mõõtmetest, aga no seda suurem oli meie rõõm, kui kõik sai valmis - nii õues kui toas. Sõnad "skulptor" ja "skulptuur" tal siiski meeles ei püsi. Täna :) Aga pole hullu - "voolija" ja "kuju" sobivad ka väga hästi :)

Küünlategu Valgus

Me siin ühel kodusel nädalavahetuse õhtul, kui vaatasime põlevaid küünlaid, mõtlesime, et peaksime need küünlajäägid kõik kokku koguma ja uuteks küünaldeks ümber sulatama. Kuna me sügis-talve perioodil põletame väga palju küünlaid (ma ei tea, miks see nii on - annab justkui hingesooja), siis meil jääb väga palju küünlajuppe üle. Rääkisime, kuidas saaks erineva kujuga teha ja juba uurisime, kuidas, mida ja miks :) Noh, läksime kohe küünlateo sisse nagu meile ikka kombeks on - jäägitult. Ja siis järgmisel argipäeva hommikul märkasin sotsiaalmeedias kuulutust, et Valgus meisterdakse küünlapäeva raames (küll päev hiljem, kuid siiski) küünlaid ja kõik huvilised on oodatud. Ma võtsin kohe sõnasabast kinni, rääkisin Sebastiani õpetajaga, et kas ta poleks äkki huvitatud minema ja kui õpetaja ka mõtte heaks kiitis, oligi asi otsustatud - esimene küünal saab valmis Valgu külakeskuses Sillaotsa Talumuuseumi inimeste juhendamisel. 

Küünlapäevast nii palju, et see oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne. Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt. 

Me jäime küll päeva hiljaks, aga küünla saime tehtud. Asi kiskus algusest peale natuke kiiva, kuna ma ei lugenud kuskilt välja, et küünlaid valmistatakse õues ning me polnud Sebastiani ja tema õpetajaga selleks valmistunud. Õnneks oli õues ilus talvepäev, nii et - pool küünlateost sai siiski ilma värisemata tehtud :) Ülejäänud pool oli ikka suur võitlus iseenestega, et mitte asja pooleli jätta.

Alguses onu natuke rääkis, kuidas me seda küünalt tegema hakkame ja ilma pikema jututa asuti tegudele. Teine asi, mis kiiva läks, oli see, et onu võttis Sebastiani käest kinni. Arvasin, et nüüd ongi kõik, sest siis sealt hakkas tulema sajatusi: "Tee ise oma napakat küünalt, mina ei tee enam kunagi mingit küünalt, nõme küünal, milleks Sul oli vaja siia küünlajamasse tulla, mõttetu küünal...." Selgitasin siis talle, et ega onu ei teadnud ja ma vabandasin, et ei osanud seda ette näha. Lubasin talle, et edaspidi ma hoian ise tema käest kinni ja teeme ikka küünla valmis. Õnneks ta usaldab mind.... Võibolla ehk isegi liiga palju...

Küünlad valmisid mesilasvahast. Kastsid oma tahu kuuma ja vedela vaha sisse, astusid järjekorra lõppu ja kui järgi Sinuni jõudis, kastsid oma küünla jällegi vaha sisse. Neid ringe pidi ikka palju-palju tegema, ennem, kui hakkas tunduma, et asi hakkab küünla ilmet võtma. Sõrmed külmetasid ja järjekord kippus segi minema, sest peale meie oli seal veel kamp eakamaid inimesi ja mingi kamp Valgu koolist. Sebastian pidi korra protesteerima kellegi kallal, et mis Sa trügid vahele, aga õnneks asi inetuks ei läinud. 

Äkki umbes kaheksas kastmine?

Sellisel moel küünlategu on lapse jaoks üsna tüütu. Vähemasti siis, kui järjekord on umbes 30 inimest. Aga meie elu esimene küünal sai valmis ja me saime sellest ainult hoogu juurde küünlateoks. Usun, et järgmisel talvel põleb meie kodus väga palju meie endi poolt valmis meisterdatud küünlaid. 

Sebastian ütles kodus, et tegelikult oli ju tore, kui ainult nii külm ei oleks olnud ja kui see onu poleks näppinud. Küünla üle on tal küll väga hea meel ja tööpetuses üks hinne olemas :) Nad õpetajaga koguaeg võrdlesid, et kummal on jämedam küünal ja lõpuks pidi ikkagi Sebastian alla vanduma - õpetaja küünal sai paar millimeetrit jämedam. 

See aga ei vähenda meie rõõmu meie esimese küünla üle :)