Kinkisin enda perele jõuludeks SPApuhkuse Saaremaal Rüütli SPAs. Meil on ikka kombeks aasta lõpus puhkama minna, et kasvõi kaheks ööpäevakski kõik argine selja taha jätta ja lihtsalt olla. Sõitsime SPAsse kolmekesi, kuna Robinil juhtusid olema kahjuks tööpäevad ja ta polnud nõus neid kuidagi vahetama ega ümber tõstma. Ehk siis Sebastianil oli privaattuba ja kaks hoolitsust. Kohale jõudsime kell neli ja siis me käisime hotelli peal ringi vaatamas, mis ja kuidas siin on. Hotell on ilus, väga omapärase konstruktsiooniga. Arvo küll ütles, et ta tahaks seda arhitekti näha, kes sellise kreeboki välja mõtles, aga siin mängib rolli juba ametialane kretinism. Meie toad Sebastianiga asusid kõrvuti. Esimesel korrusel sai piljardit ja snuukerit mängida, samuti oli võimalus mängida tennist. Olemas oli väiksematsorti, kuid siiski täiesti toimiv jõusaal, mida me plaanisime Arvoga proovida kohaloleku päeval. Restoranis Nautica toimusid nii hommiku- kui ka õhtusöögid. Esimesel korrusele jäi ka ujula ja veekeskuse osa. Ja jälle potesteeris Arvo, et milline ajudeta inimene ehitab hotelli nii, et selleks, et pääseda veekeskusesse peab hommikumantliga respost läbi minema. Pisikestele põnnidele oli küllaltki suur mängutuba sisustatud. Teisel korrusel oli SPA protseduuride osa.
Esimesel õhtul läksime sööma pool seitse. Õhtusööki pakutakse kella viiest kaheksani, aga kuna mina püüan meeleheitlikult või lausa ahastamapanevalt oma tõusnud kaaluga tegeleda, siis valisime sellise kesktee, et mul hommikuks kõht väga tühi poleks. Seekordne SPAkülastus ei tähenda mulle valimatult kookide söömist. Tuletan endale veelkord meelde, et söök ei saa homme otsa. Kuna ma olin tublisti trenni, siis võisin ka korralikult süüa. Võtsin magustoitu ka (šokolaadi mousee), aga jätsin söömata - sain endast võitu. Olukord Sebastiani söömisega on aastatega ikka kordades paremaks läinud. Ta sõi kanakastet ja kartulit ja võttis isegi kurki kõrvale. Ütleme nii, et ta saab hakkama, sest ta on õppinud hakkama saama. Vaevalt see tema lemmiksöök oli. Arvo ütles, et teda on petetud - moussee oli kakaopulbrist :)))) aga me ei virise söögiga - süüa oli ja kõhud said täis, seega kõik oli ju korras.
Peale õhtusööki läksime veekeskusesse. See kõik oli tegelikult nii, et me sõime kõhud täis, läksime oma tuppa ja siis koputas Sebastian nagu politsei meie uksele ja ütles, et hakkame nüüd minema. Me polnud veel saanud seedimistööd alustadagi, aga ega meil pääsu polnud. Läksime veekeskusesse. Arvo korraliku ristiinimesena tegeles oma aktiivse pojaga ja mängis temaga palli, mürasid ja hullasid. Ma mõtlesin korraks, kumb see laps on... Mina ujusin kilomeetri, vedelesin natukene lastebassenis erinevate jugade all ja siis mul hakkas külm ning ma avaldasin soovi lahkuda. Õnneks oli kell juba nii palju, et me pidimegi lahkuma hakkama.
Kui Sa lähed puhkama, siis Sa tahaksid vedeleda ka natukene eksole. Vaevalt jõudsime hotellituppa ja ennast voodisse sirgeks ajada, kui kostus Sebastiani politseikoputus ja sisse lastes oli küsimus: "Mis me nüüd teeme?". Njah, jälle pidime oma kered voodist välja ajama ja läksime Lobby baari kohvi, veini ja limonaadi jooma. Mängisime Cortexit ja veetsime mõnusasti aega. Aga et kõik ei tunduks nii idülliline, siis tegelikult ma alguses, kui me alustasime mängimist, tundsin, et ma ei salli seda mängu. Ma ei ole piisavalt kiire, piisavalt taibukas, piisavalt hea mäluga, aga mida rohkem me mängisime, seda paremini mul hakkas minea ja mul õnnestus ühe korra isegi võita. Kui me olime oma joogid ära joonud ja mängud ära mänginud, arvas Arvo, et kuna kell oli alles pool üksteist, siis me võiksime minna jalutama. Käisime ümber Kuressaare linnuse ja selle hoonest läbi, õues olid väikesed miinused. Mere poolt tuli väikene tuul, jalutasime 2,5km. Sebastian oli väga huvitatud linnusest. Ta on seal küll varem käinud, aga ta oli siis alles nii väike, et ta ei mäleta sellest suurt midagi. Igatahes võtsin plaani, et me peame tulema Saaremaale erinevaid vaatamisväärsusi vaatama.
Ja oligi üks päev läbi. Mina panin endale kaks tekki peale ja jäin magama. Arvo vaatas veel kella üheni öösel televiisorit, sest ta arvas õndsas rahus, et hommikul ta puhkab end välja. Puhkus ikkagi ju.... aga .... kui Sa oled Ennikese abikaasa, pole midagi kindlat siin ilma peal.
6:45 ajasin oma mehe üles. Ta ei tahtnud kuidagi ärgata, aga ma rääkisin talle, kui väga mõnus on otse voodist minna jõusaali :)))))) Mis võiks parem olla, kui ajad unisuse raua rebimisega ära. Ta arvas, et ma olen hull. Või noh...ta ütles seda lihtsalt kõva häälega välja, sest see, et ma hull olen, pole tegelikult mingisugune uudis. 7:15 algas trenn. Oi, küll oli mõnus! Ainult meie kaks, teistsugused võimalused, rohkem mehhaanilisi masinaid. Jaksan jalapressil juba 50kg ära pressida. Väga mõnus oli. Arvo alguses ei saanud vedama, aga siis ei saanud enam pidama ja tegelikult ta pärast, õhtul, ütles, et võibolla see ikkagi oli hea, et me trennis käisime. Muidugi oli see hea! Peale trenni ajasime Sebastiani, kes tegelikult oli juba üleval, üles ja läksime hommikusööki sööma. Teate, ma ausõna ei virise eriti toidu kallal, aga no need kokad putru küll keeta ei osanud. Kaerahelbe puder peab olema pehme, parajalt vedel, hästi maitsestatud...see oli aga...see oli nagu kliister, millele polnud raatsitud soolagi panna. Ülejäänud söögid olid väga head. Sebastian sõi oma tohutu lihavaagna täiesti tühjaks ja Arvo sõi ohtralt muna, mida peale jõutrenni on mõistlik teha. Meil oli energiat vaja, sest....
Me otsustasime minna Sõrve sääre tippu ja Sõrve tuletorni, sest ei Arvo ega Sebastian ei olnud selles tornis käinud. Kuressaarest oli Säärde 45km ja see sobitus väga hästi meie esimese hoolitsuse ajaga. Arvo ütles, et jõuame täpselt ära käia. Kui me kohale jõudsime, oli torn suletud, kuigi internet väitis, et nad on avatud. Ma tundsin hinges pettumust, sest Sebastian oleks nii väga tahtnud torni pääseda, aga me siis käisime vähemasti nii Sõrve sääre tipus ära, kui kaugele praegu tipus minna saab. Arvo kandis Sebastiani veest üle nii tippu, et mina nendeni ei ulatunud. Minu jaoks oli täielik vau-effekt see, et seal tipus saavad kokku lained. Ühelt poolt tippu ja teiselt poolt tippu põrkasid lained kokku. Ma ei olnud kunagi seda näinud ja ei oleks ise ka täna seda tähele pannud, kui Arvo poleks seda juba varem teadnud ja mulle nüüd rääkinud. Kui me olime tipus ära käinud ja jõudsime majakani selgus, et vahepeal oli majakavaht tulnud ja majaka lahti teinud. Meie rõõm oli suur...umbes seal sajandama astme peal oli küll tunne, et kas me tõesti tahame? Peale jalatrenni? Tahame sinna 248 astet astuda? Muidugi tahame, üles jõudes oli selline tunne, nagu poleks aasta otsa diivani pealt püsti tõusnudki - süda ähvardas välja tulla :)))) Oi seda hingeldamist! Kõik on trenniinimesed ja kõik hingeldasid nagu oleks 10km jooksnud. Vaade oli ilus, kahju, et meri ei olnud jääs, oleks näinud ka sellise variandi ära, aga vaade oli ikkagi ilus. Väga tuuline oli, hiljem autos kõrvad tulitasid, sest mütsi ju polnud ja minu mantlil pole kapuutsi ka. Igatahes käisime möödaminnes lapsega Eesti kõrgemais tuletornis ära.
Hotelli jõudes oli Sebastianil esimene protseduur - veealune duššmassaž. Kuna Sebastian ei salli, kui keegi teda näperdab, siis oli see hoolitsus justkui talle loodud. Ma tahtsin ikka pilti ka teha, aga vaatame tõele näkku - keeruliseks hakkab minema see pildi tegemine, sest poiss ütles mulle, mis Sa tuled sinna üldse siiberdama. Aga ma palusin hästi ilusasti ja siis ühe foto ikka võisin teha. Sebastianile meeldis duššmassaž. Peale esimest protseduuri läksime restoran Nauticasse lõunat sööma.
Mulle meeldis selles SPAs kõik - see oli väike, lihtne, hubane, ma ei eksinud seal ära, kõik vajalik oli olemas, aga üht ma ütlen - restoran on neil küll ikka üsna vilets... Alustuseks ei olnud lauakatet. See on küll esimene restoran, kus ma söön ilma linikuta laua taga. Järgmiseks selgus, et neil on ainult jõulumenüü ja kolm käiku kohustuslikud. Mina ei oleks eelrooga tahtnud, aga lõpuks mul oli ikkagi hea meel, et ma selle võtsin, sest see vist oli nendest roogadest kõige maitsvam. Mina ja Arvo sõime täpselt samu asju. Eelroaks "Punase kapsa-granaatõunasalat verivorstiga", pearoaks "Seakarree Rautsi talu köögiviljade ja spinati-kartulipüreega" ja magustoiduks "Pavlova pokaalis". Sebastian pani endale lastemenüüst kokku "Friikartulid viineritega" ja magustoiduks "Vaniljejäätis vahvliga". Kõige rohkem vist jäigi rahule Sebastian. Arvole ei maitsenud eelroa juures olev kapsasalat, ütles, et see oli tema jaoks liiga hapu ja kui päris aus olla, siis ühtegi granaatõunatükikestki me ei leidnud sellest roast :) Pearoog oli hea maitsega, aga see seakarree... Jumal auta, ma mõtlesin, et ma väänan need söögiriistad pooleks, sest see liha oli nii kõva ja kuiv, et käis lausa suus ringi. Mina jätsingi suurema osa püreest ja lihast alles. Kollane peet oli ka nii kõva, et tahtis taldrikult minema hüpata, kui seda lõigata püüdsin. Jäi söömata. Kõige parem osa pearoa juures oli ahjuporgand. Ma tõesti ei tea, mis selle lihaga valesti oli tehtud, tõenäoliselt oli see lihtsalt nii üle küpsenud, et see oli muutnud liha kõvaks ja kuivaks. Magustoit oli hea, kuid Pavlovaga ei olnud sellel küll mitte midagi pistmist. Pigem oli see "Eton mess". Kokku oli segatud besee, mingi kreem (arvan, et vahukoore-toorjuustu) ja natuke maasikamoosi. Pavlova ei ole lihtsalt besee, see peab olema väljast krõbe ja seest pehme, suussulav. Vaatamata nimele oli see siiski üsna hea magustoit. Kuigi jah....kui oleks saanud valida, oleksin võtnud Sebastiani magustoidu. See oli nii ilus, suur ja hea, et ma sõin seda silmadega. Algul ma ehmatasin ära, sest nad olid sinna karamellkastet pannud, aga Sebastian sööb ju puhast vaniljejäätist, aga ta sai selle karamelliga hakkama ja sõi terve oma magustoidu ära. Ütleme nii, et söönuks saime, mingeid erilisi toiduelamusi ei saanud. Rohkem ma Naticasse sööma ei läheks.
Peale söömist olid kõigil protseduurid. Sebastianil oli veel üks duššmassaaž, aga tädi küsis ta käest, kas ta ei tahaks hoopis pärlivanni šokolaadivahuga ja loomulikult Sebastian tahtis pärlivanni kummelivahuga :) Kuna ta šokolaadi ei söö, siis see vaht ei tundunud ahvatlev. Minul ja Arvol oli mudamassaaž. SPA osa oli väga romantiline ja ilus, kuigi juba päevi näinud. Minu massaažituba oli väga õdus, romantiline ja lõhnas hästi. Mudamassaaž oli väga mõnus. Arvole meeldisid eriti need stringid, mis talle jalga anti :))))) Tegelikult oli väga heade kätega naine, haiget ei teinud, muda oli soe ja kogu nahk oli pärast nagu siid. Selle muda mahapesemine oli muidugi omaette ooper, aga ikkagi natukene kergem ülesanne, kui šokolaadimassaaži järel šokolaadi maha pesta. Mul oli põhiline, et protseduuri teeb naisterahvas, sain selle olukorraga kenasti hakkama. Pärast magasin tund aega - päevased tegemised ja sündmused olid mu ära väsitanud. Aga siis kargas Sebastian uksest sisse ja ütles, et hakkame nüüd minema! Paotan unesegaselt silmi - kuhu jälle? Ujuma! Korjad oma keha kokku, pakid selle trikoosse ja lähed ujuma, sest alla 14aastased ilma täiskasvanuta ujuma minna ei tohi. Ma ei oska kunagi veekeskuses midagi teha. Ma ei viitsi nende jugade all kuigi kaua olla, seal polnud mingeid erilisi saunasid ka...nii ma siis ujusin kilomeetri ning siis passisin natukene Arvo ja Sebastianiga mullivannis.
Peale veekeskuse külastust oli aeg õhtust sööma minna. Mina sõin peamiselt juurvilju ja liha. Vabavara juurvilju sõin päris suure portsu, ülejäänud juurviljadega olin tagasihoidlikum ja kartulit ei söönud üldse. Sebastian tõstis endale kartulit ja ühe koduse kotleti... See ei läinud mitte. Ma ütlesin, et mine võta endale sealiha, ta tuli tagasi veiselihaga. Siis ma ütlsin, et tõsta see taldrik lauanurka ja mine võta endale kartulit ja siga, muidu Sul jääb kõht tühjaks. Sebastianit häirib, kui taldrikule jääb sööki alles, aga ta siis raske südamega tõstis selle ebasobiva söögi eemale ja tõi endale uue söögi. Sealsed kokad ei ole kõige osavamad lihategijad. Või olen mina Arvo poolt ära hellitatud... Ma olen harjunud, et liha ei pea pm lõikamagi, lükkad kahvli sisse ja see lihtsalt laguneb laiali. See on mahlane, pehme, suussulav. Buffees aga polnud liha sugugi parem kui Nautica very, very, very well done seakarree. Kooki oli ka - põhi oli ainult kõrbenud :)
Peale söömist läksime oma tuppa ja ajasime jalad sirgeks voodi peal, kui kostus politseikoputus ja sisse astus Sebastian küsimusega:" Mis me nüüd teeme?" Jumal küll, kas neil mitte kunagi energia otsa ei saa? Mina ütlesin siis, et nüüd me lihtsalt passime, vaadake telekat, ajame juttu. Mina ei viitsi kohe küll midagi teha. Ega see idüll kaua ei kestnud - võibolla napi tunnikese. Läksime siis piljardit mängima. Ma mängisin seda viimati, kui Robin oli mingi 4-5aastane ehk siis 15 aastat tagasi. Sebastian polnud piljardit kunagi mänginud. Me olime Sebastianiga paaris Arvo vastu ja Arvo läks meid karvaselt juhtima. Lõpuks sai Sebastian hargiga löömise selgeks ja hakkas lups ja lups palle auku lükkama. Ma olin ikka suht koba ja no vaadakem tõele näkku - eks me saime Sebastianiga pähe ka, kuid mitte suurelt - meil jäi üks pall lauda, kui Arvo musta palli sisse lõi. Aga õnneks polnud mõis mängus. Tund aega piljardit kulus kiirsti ja siis me läksime Lobby baari Cortexit mängima - Sebastian oli sel õhtul võitmatu. Minu aju oli juba puhkerežiimil, sest väga tegus päev oli oma jälje jätnud. Vedasime end tuppa tagasi ja vaatasime eriti jaburat miljon korda teles näidatud filmi "Visa hing".
Hommik tuli jälle järsku ja liiga vara. Leppisime kokku, et ärkame 8st, sööme kõhud täis ja läheme veel ujuma. Kui eelmise hommiku puder kõlbas moosi najal natukenegi süüa (ma järgi ei jätnud), siis selle hommikupuder oli nii jube, et ma ei suutnudki seda süüa.... Veega keedetud, maitsestamata plöga. Kohutav! Keegi võiks sealsetele kokkadele õpetada, kuidas keeta selline puder, et inimesed seda rõõmuga sööksid. Sebastian vihtus loomulikult oma "lihvaagnat" süüa ja Arvo maitses isegi pannkoogid ära. Olevat täitsa head olnud. Siis käisime veel ujumas, ma tegin veel 1,5 kilomeetrit ja oligi aeg asjad kokku pakkida ja kodutee ette võtta.
Tore oli! Mõnus väike ja hubane SPA. Ja mis peamine - lärmavaid lätlasi ei olnud :) Tervise Paradiisis on küll väga jube olukord olnud selles mõttes alati, et terve hotell on lätlasi täis ja ma ei tea, kas ma lihtsalt olen omamoodi, aga ma ei saa aru, miks peab avalikus kohas võimalikult kõva häälega rääkima. Mulle meeldis Rüütli SPA vaikus ja rahu. Jah, söögile võiksid nad rohkem rõhku panna, eriti liha valmistamisele. Ja Nautica restoranis me enam ei söö. Isegi, kui peaksime sattuma Rüütlisse veel kunagi, siis oma kohalolekupäeva lõunasöögi sööme me kuskil mujal.
Hea oli Arvo ja Sebastianiga koos olla. Eks mu mõtted läksid vahepeal ka Robinile, aga ega midagi pole parata - kui töögraafik ikkagi jooksis selliselt, et tal olid kõik need kolm päeva tööpäevad, siis midagi polnud parata. Nüüd ongi päris keeruline tervele perele midagi korraldada, sest peab arvestama kahe inimese töögraafikuga, mis kohe üldse ei pruugi kokku sobida. Sebastian oli nagu kala vees. Ta ikka täiega naudib spaatamist ja kogu seda tegevuste virr-varri, mis sellega kaasas käib. Ja no eks meil lapsevanematena on ka neil päevil rohkem aega ainult temaga olla ja tegeleda. Kodus näiteks ei mängi me nii palju lauamänge, sest koguaeg peab keegi midagi tegema, aga SPAs ei PEA midagi tegema, kõik on vabatahtlikuse alusel ja just selliselt, kuidas päeva organiseerija on välja mõelnud :))) Arvo ütles, et tema on järgmine kord programmidirektor, sest ta hull naine ei lase üldse rahus olla ja puhata. Koguaeg ajab takka küll sinna ja tänna. Ta ei saanudki aru, kuidas see sai juhtuda, et minust sai programmidirktor ja tema vihtus 7:15 hommikul jõusaalis hantlitega :)))) Ennekuulmatu!
Väekat kulgu!
Teie Ennike
Peale õhtusööki läksime veekeskusesse. See kõik oli tegelikult nii, et me sõime kõhud täis, läksime oma tuppa ja siis koputas Sebastian nagu politsei meie uksele ja ütles, et hakkame nüüd minema. Me polnud veel saanud seedimistööd alustadagi, aga ega meil pääsu polnud. Läksime veekeskusesse. Arvo korraliku ristiinimesena tegeles oma aktiivse pojaga ja mängis temaga palli, mürasid ja hullasid. Ma mõtlesin korraks, kumb see laps on... Mina ujusin kilomeetri, vedelesin natukene lastebassenis erinevate jugade all ja siis mul hakkas külm ning ma avaldasin soovi lahkuda. Õnneks oli kell juba nii palju, et me pidimegi lahkuma hakkama.
Kui Sa lähed puhkama, siis Sa tahaksid vedeleda ka natukene eksole. Vaevalt jõudsime hotellituppa ja ennast voodisse sirgeks ajada, kui kostus Sebastiani politseikoputus ja sisse lastes oli küsimus: "Mis me nüüd teeme?". Njah, jälle pidime oma kered voodist välja ajama ja läksime Lobby baari kohvi, veini ja limonaadi jooma. Mängisime Cortexit ja veetsime mõnusasti aega. Aga et kõik ei tunduks nii idülliline, siis tegelikult ma alguses, kui me alustasime mängimist, tundsin, et ma ei salli seda mängu. Ma ei ole piisavalt kiire, piisavalt taibukas, piisavalt hea mäluga, aga mida rohkem me mängisime, seda paremini mul hakkas minea ja mul õnnestus ühe korra isegi võita. Kui me olime oma joogid ära joonud ja mängud ära mänginud, arvas Arvo, et kuna kell oli alles pool üksteist, siis me võiksime minna jalutama. Käisime ümber Kuressaare linnuse ja selle hoonest läbi, õues olid väikesed miinused. Mere poolt tuli väikene tuul, jalutasime 2,5km. Sebastian oli väga huvitatud linnusest. Ta on seal küll varem käinud, aga ta oli siis alles nii väike, et ta ei mäleta sellest suurt midagi. Igatahes võtsin plaani, et me peame tulema Saaremaale erinevaid vaatamisväärsusi vaatama.
Ja oligi üks päev läbi. Mina panin endale kaks tekki peale ja jäin magama. Arvo vaatas veel kella üheni öösel televiisorit, sest ta arvas õndsas rahus, et hommikul ta puhkab end välja. Puhkus ikkagi ju.... aga .... kui Sa oled Ennikese abikaasa, pole midagi kindlat siin ilma peal.
6:45 ajasin oma mehe üles. Ta ei tahtnud kuidagi ärgata, aga ma rääkisin talle, kui väga mõnus on otse voodist minna jõusaali :)))))) Mis võiks parem olla, kui ajad unisuse raua rebimisega ära. Ta arvas, et ma olen hull. Või noh...ta ütles seda lihtsalt kõva häälega välja, sest see, et ma hull olen, pole tegelikult mingisugune uudis. 7:15 algas trenn. Oi, küll oli mõnus! Ainult meie kaks, teistsugused võimalused, rohkem mehhaanilisi masinaid. Jaksan jalapressil juba 50kg ära pressida. Väga mõnus oli. Arvo alguses ei saanud vedama, aga siis ei saanud enam pidama ja tegelikult ta pärast, õhtul, ütles, et võibolla see ikkagi oli hea, et me trennis käisime. Muidugi oli see hea! Peale trenni ajasime Sebastiani, kes tegelikult oli juba üleval, üles ja läksime hommikusööki sööma. Teate, ma ausõna ei virise eriti toidu kallal, aga no need kokad putru küll keeta ei osanud. Kaerahelbe puder peab olema pehme, parajalt vedel, hästi maitsestatud...see oli aga...see oli nagu kliister, millele polnud raatsitud soolagi panna. Ülejäänud söögid olid väga head. Sebastian sõi oma tohutu lihavaagna täiesti tühjaks ja Arvo sõi ohtralt muna, mida peale jõutrenni on mõistlik teha. Meil oli energiat vaja, sest....
 |
| Arva ära, kelle taldrik see on :) |
Me otsustasime minna Sõrve sääre tippu ja Sõrve tuletorni, sest ei Arvo ega Sebastian ei olnud selles tornis käinud. Kuressaarest oli Säärde 45km ja see sobitus väga hästi meie esimese hoolitsuse ajaga. Arvo ütles, et jõuame täpselt ära käia. Kui me kohale jõudsime, oli torn suletud, kuigi internet väitis, et nad on avatud. Ma tundsin hinges pettumust, sest Sebastian oleks nii väga tahtnud torni pääseda, aga me siis käisime vähemasti nii Sõrve sääre tipus ära, kui kaugele praegu tipus minna saab. Arvo kandis Sebastiani veest üle nii tippu, et mina nendeni ei ulatunud. Minu jaoks oli täielik vau-effekt see, et seal tipus saavad kokku lained. Ühelt poolt tippu ja teiselt poolt tippu põrkasid lained kokku. Ma ei olnud kunagi seda näinud ja ei oleks ise ka täna seda tähele pannud, kui Arvo poleks seda juba varem teadnud ja mulle nüüd rääkinud. Kui me olime tipus ära käinud ja jõudsime majakani selgus, et vahepeal oli majakavaht tulnud ja majaka lahti teinud. Meie rõõm oli suur...umbes seal sajandama astme peal oli küll tunne, et kas me tõesti tahame? Peale jalatrenni? Tahame sinna 248 astet astuda? Muidugi tahame, üles jõudes oli selline tunne, nagu poleks aasta otsa diivani pealt püsti tõusnudki - süda ähvardas välja tulla :)))) Oi seda hingeldamist! Kõik on trenniinimesed ja kõik hingeldasid nagu oleks 10km jooksnud. Vaade oli ilus, kahju, et meri ei olnud jääs, oleks näinud ka sellise variandi ära, aga vaade oli ikkagi ilus. Väga tuuline oli, hiljem autos kõrvad tulitasid, sest mütsi ju polnud ja minu mantlil pole kapuutsi ka. Igatahes käisime möödaminnes lapsega Eesti kõrgemais tuletornis ära.
Hotelli jõudes oli Sebastianil esimene protseduur - veealune duššmassaž. Kuna Sebastian ei salli, kui keegi teda näperdab, siis oli see hoolitsus justkui talle loodud. Ma tahtsin ikka pilti ka teha, aga vaatame tõele näkku - keeruliseks hakkab minema see pildi tegemine, sest poiss ütles mulle, mis Sa tuled sinna üldse siiberdama. Aga ma palusin hästi ilusasti ja siis ühe foto ikka võisin teha. Sebastianile meeldis duššmassaž. Peale esimest protseduuri läksime restoran Nauticasse lõunat sööma.
Mulle meeldis selles SPAs kõik - see oli väike, lihtne, hubane, ma ei eksinud seal ära, kõik vajalik oli olemas, aga üht ma ütlen - restoran on neil küll ikka üsna vilets... Alustuseks ei olnud lauakatet. See on küll esimene restoran, kus ma söön ilma linikuta laua taga. Järgmiseks selgus, et neil on ainult jõulumenüü ja kolm käiku kohustuslikud. Mina ei oleks eelrooga tahtnud, aga lõpuks mul oli ikkagi hea meel, et ma selle võtsin, sest see vist oli nendest roogadest kõige maitsvam. Mina ja Arvo sõime täpselt samu asju. Eelroaks "Punase kapsa-granaatõunasalat verivorstiga", pearoaks "Seakarree Rautsi talu köögiviljade ja spinati-kartulipüreega" ja magustoiduks "Pavlova pokaalis". Sebastian pani endale lastemenüüst kokku "Friikartulid viineritega" ja magustoiduks "Vaniljejäätis vahvliga". Kõige rohkem vist jäigi rahule Sebastian. Arvole ei maitsenud eelroa juures olev kapsasalat, ütles, et see oli tema jaoks liiga hapu ja kui päris aus olla, siis ühtegi granaatõunatükikestki me ei leidnud sellest roast :) Pearoog oli hea maitsega, aga see seakarree... Jumal auta, ma mõtlesin, et ma väänan need söögiriistad pooleks, sest see liha oli nii kõva ja kuiv, et käis lausa suus ringi. Mina jätsingi suurema osa püreest ja lihast alles. Kollane peet oli ka nii kõva, et tahtis taldrikult minema hüpata, kui seda lõigata püüdsin. Jäi söömata. Kõige parem osa pearoa juures oli ahjuporgand. Ma tõesti ei tea, mis selle lihaga valesti oli tehtud, tõenäoliselt oli see lihtsalt nii üle küpsenud, et see oli muutnud liha kõvaks ja kuivaks. Magustoit oli hea, kuid Pavlovaga ei olnud sellel küll mitte midagi pistmist. Pigem oli see "Eton mess". Kokku oli segatud besee, mingi kreem (arvan, et vahukoore-toorjuustu) ja natuke maasikamoosi. Pavlova ei ole lihtsalt besee, see peab olema väljast krõbe ja seest pehme, suussulav. Vaatamata nimele oli see siiski üsna hea magustoit. Kuigi jah....kui oleks saanud valida, oleksin võtnud Sebastiani magustoidu. See oli nii ilus, suur ja hea, et ma sõin seda silmadega. Algul ma ehmatasin ära, sest nad olid sinna karamellkastet pannud, aga Sebastian sööb ju puhast vaniljejäätist, aga ta sai selle karamelliga hakkama ja sõi terve oma magustoidu ära. Ütleme nii, et söönuks saime, mingeid erilisi toiduelamusi ei saanud. Rohkem ma Naticasse sööma ei läheks.
Peale söömist olid kõigil protseduurid. Sebastianil oli veel üks duššmassaaž, aga tädi küsis ta käest, kas ta ei tahaks hoopis pärlivanni šokolaadivahuga ja loomulikult Sebastian tahtis pärlivanni kummelivahuga :) Kuna ta šokolaadi ei söö, siis see vaht ei tundunud ahvatlev. Minul ja Arvol oli mudamassaaž. SPA osa oli väga romantiline ja ilus, kuigi juba päevi näinud. Minu massaažituba oli väga õdus, romantiline ja lõhnas hästi. Mudamassaaž oli väga mõnus. Arvole meeldisid eriti need stringid, mis talle jalga anti :))))) Tegelikult oli väga heade kätega naine, haiget ei teinud, muda oli soe ja kogu nahk oli pärast nagu siid. Selle muda mahapesemine oli muidugi omaette ooper, aga ikkagi natukene kergem ülesanne, kui šokolaadimassaaži järel šokolaadi maha pesta. Mul oli põhiline, et protseduuri teeb naisterahvas, sain selle olukorraga kenasti hakkama. Pärast magasin tund aega - päevased tegemised ja sündmused olid mu ära väsitanud. Aga siis kargas Sebastian uksest sisse ja ütles, et hakkame nüüd minema! Paotan unesegaselt silmi - kuhu jälle? Ujuma! Korjad oma keha kokku, pakid selle trikoosse ja lähed ujuma, sest alla 14aastased ilma täiskasvanuta ujuma minna ei tohi. Ma ei oska kunagi veekeskuses midagi teha. Ma ei viitsi nende jugade all kuigi kaua olla, seal polnud mingeid erilisi saunasid ka...nii ma siis ujusin kilomeetri ning siis passisin natukene Arvo ja Sebastianiga mullivannis.
Peale veekeskuse külastust oli aeg õhtust sööma minna. Mina sõin peamiselt juurvilju ja liha. Vabavara juurvilju sõin päris suure portsu, ülejäänud juurviljadega olin tagasihoidlikum ja kartulit ei söönud üldse. Sebastian tõstis endale kartulit ja ühe koduse kotleti... See ei läinud mitte. Ma ütlesin, et mine võta endale sealiha, ta tuli tagasi veiselihaga. Siis ma ütlsin, et tõsta see taldrik lauanurka ja mine võta endale kartulit ja siga, muidu Sul jääb kõht tühjaks. Sebastianit häirib, kui taldrikule jääb sööki alles, aga ta siis raske südamega tõstis selle ebasobiva söögi eemale ja tõi endale uue söögi. Sealsed kokad ei ole kõige osavamad lihategijad. Või olen mina Arvo poolt ära hellitatud... Ma olen harjunud, et liha ei pea pm lõikamagi, lükkad kahvli sisse ja see lihtsalt laguneb laiali. See on mahlane, pehme, suussulav. Buffees aga polnud liha sugugi parem kui Nautica very, very, very well done seakarree. Kooki oli ka - põhi oli ainult kõrbenud :)
Peale söömist läksime oma tuppa ja ajasime jalad sirgeks voodi peal, kui kostus politseikoputus ja sisse astus Sebastian küsimusega:" Mis me nüüd teeme?" Jumal küll, kas neil mitte kunagi energia otsa ei saa? Mina ütlesin siis, et nüüd me lihtsalt passime, vaadake telekat, ajame juttu. Mina ei viitsi kohe küll midagi teha. Ega see idüll kaua ei kestnud - võibolla napi tunnikese. Läksime siis piljardit mängima. Ma mängisin seda viimati, kui Robin oli mingi 4-5aastane ehk siis 15 aastat tagasi. Sebastian polnud piljardit kunagi mänginud. Me olime Sebastianiga paaris Arvo vastu ja Arvo läks meid karvaselt juhtima. Lõpuks sai Sebastian hargiga löömise selgeks ja hakkas lups ja lups palle auku lükkama. Ma olin ikka suht koba ja no vaadakem tõele näkku - eks me saime Sebastianiga pähe ka, kuid mitte suurelt - meil jäi üks pall lauda, kui Arvo musta palli sisse lõi. Aga õnneks polnud mõis mängus. Tund aega piljardit kulus kiirsti ja siis me läksime Lobby baari Cortexit mängima - Sebastian oli sel õhtul võitmatu. Minu aju oli juba puhkerežiimil, sest väga tegus päev oli oma jälje jätnud. Vedasime end tuppa tagasi ja vaatasime eriti jaburat miljon korda teles näidatud filmi "Visa hing".
Hommik tuli jälle järsku ja liiga vara. Leppisime kokku, et ärkame 8st, sööme kõhud täis ja läheme veel ujuma. Kui eelmise hommiku puder kõlbas moosi najal natukenegi süüa (ma järgi ei jätnud), siis selle hommikupuder oli nii jube, et ma ei suutnudki seda süüa.... Veega keedetud, maitsestamata plöga. Kohutav! Keegi võiks sealsetele kokkadele õpetada, kuidas keeta selline puder, et inimesed seda rõõmuga sööksid. Sebastian vihtus loomulikult oma "lihvaagnat" süüa ja Arvo maitses isegi pannkoogid ära. Olevat täitsa head olnud. Siis käisime veel ujumas, ma tegin veel 1,5 kilomeetrit ja oligi aeg asjad kokku pakkida ja kodutee ette võtta.
Tore oli! Mõnus väike ja hubane SPA. Ja mis peamine - lärmavaid lätlasi ei olnud :) Tervise Paradiisis on küll väga jube olukord olnud selles mõttes alati, et terve hotell on lätlasi täis ja ma ei tea, kas ma lihtsalt olen omamoodi, aga ma ei saa aru, miks peab avalikus kohas võimalikult kõva häälega rääkima. Mulle meeldis Rüütli SPA vaikus ja rahu. Jah, söögile võiksid nad rohkem rõhku panna, eriti liha valmistamisele. Ja Nautica restoranis me enam ei söö. Isegi, kui peaksime sattuma Rüütlisse veel kunagi, siis oma kohalolekupäeva lõunasöögi sööme me kuskil mujal.
Hea oli Arvo ja Sebastianiga koos olla. Eks mu mõtted läksid vahepeal ka Robinile, aga ega midagi pole parata - kui töögraafik ikkagi jooksis selliselt, et tal olid kõik need kolm päeva tööpäevad, siis midagi polnud parata. Nüüd ongi päris keeruline tervele perele midagi korraldada, sest peab arvestama kahe inimese töögraafikuga, mis kohe üldse ei pruugi kokku sobida. Sebastian oli nagu kala vees. Ta ikka täiega naudib spaatamist ja kogu seda tegevuste virr-varri, mis sellega kaasas käib. Ja no eks meil lapsevanematena on ka neil päevil rohkem aega ainult temaga olla ja tegeleda. Kodus näiteks ei mängi me nii palju lauamänge, sest koguaeg peab keegi midagi tegema, aga SPAs ei PEA midagi tegema, kõik on vabatahtlikuse alusel ja just selliselt, kuidas päeva organiseerija on välja mõelnud :))) Arvo ütles, et tema on järgmine kord programmidirektor, sest ta hull naine ei lase üldse rahus olla ja puhata. Koguaeg ajab takka küll sinna ja tänna. Ta ei saanudki aru, kuidas see sai juhtuda, et minust sai programmidirktor ja tema vihtus 7:15 hommikul jõusaalis hantlitega :)))) Ennekuulmatu!
Väekat kulgu!
Teie Ennike
