teisipäev, 29. jaanuar 2019

Mis tõprast eristab meid - naer on see

Me käisime Sebastianiga NUKU teatris vaatamas lavastust " Timm Thaler ehk müüdud naer". Kohustuslikus korras oleks pidanud etenduse hetkeks samanimeline raamat olema läbi loetud, aga kuna me oleme pikkade juhtmetega, siis meil võtavad igasugused kohustuslikud asjad jube palju aega, sest meil on nii palju asju, mida meile meeldib teha ja siis ei saa nende asjade juurest eemale. Eriti käib see minu kohta, kes koguaeg nokitseks mingisugust käsitööd teha. Olgu selle kohustusliku korraga kuidas siis parasjagu on, aga teatris me käisime ära. Ja raamatuga oleme tegelikult ka lõpusirgel. 


Lavastaja Taavi Tõnisson on James Krüssi romaanist teinud oma nägemuse. Esimene asi, mis üldse romaaniga kokku ei läinud, oli peategelase Timmi võõrasema. Raamatus oli tegu tõeliselt õela ja vastiku inimesega, kes peksis oma võõraspoega iga asja ja asjatu eest. Etendusel oli võõrasema tehtud lihtsalt mingisuguseks... bimboks. Blondiinist lollpeaks, kes lihtsalt armastab raha. Teine asi, mida ei olnud kuigi hästi edasi antud, oli Timmi naer. Romaanist lugedes tekib kõrvu selline helisev, luksatusega lõppev naeruredel...selline eriline ja eriliselt helisev. Etenduses oli see pigem selline põlglik, kui see oli juba hr Tarukile müüdud, kuigi raamatus jääb naer ikkagi lapselikuks ja helisevaks.  

Timm müüs oma naeru maha (saades vastu võime võita iga kihlvedu, mis ta iganes elus teeb), kuid sai üsna peagi aru, et see oli halb tehing, sest elu ilma naeruta.... See on ju ainus asi, mis meist tõprast eristab. Timm  tahtis oma naeru tagasi saada, kuid hr Taruk (loe nime ka tagurpidi), kes nüüd helisevat lapsenaeru naeris (vähemasti raamatu järgi), oli teinud väga kavala lepingu ning Timmil oli keeruline oma naeru tagasi saada. On öeldud, et naerul on inimesi ühendav loomus. Naer vabastab, aitab toime tulla raskustega. Oskan naerda, see tähendab, et suudan mõelda. Timm saab aru, et koos naeruga müüs ta ära ka enda hinge.... 


See on pikk ja raske, seiklusi ja uusi sõpru täis teekond, mille Timm peab läbi käima, et oma helisev lapsenaer tagasi saada...

Mulle meeldib see raamat väga, soovitan lugeda noortel, aga ka täiskasvanutel. Päriselt soovitan. Raha on vajalik, aga see ei saa olla ainus eesmärk elus, sest lõputu rikkusega ei ole midagi peale hakata, kui Sinu hing on tühi ja Sa ei saa olla rõõmus. Kui ainus emotsioon, mida Sa saad välja elada, on kurbus, nutt, ahastus. Kas Sa kujutad endale ette elu, et Sa ei saa isegi naeratada? Minu poisid on minu käest küsinud vahel, et miks mina kunagi häälega ei naera? Ma ei teagi... elu on mind selliseks vorminud.... Aga ma naeratan :) Ja seda ma ei müüks küll maha, sest väga,väga kurb oleks elu, kui ei saaks elus positiivseid emotsioone välja näidata.... 

Etendus oli äärmiselt lärmakas. Kogu etendust saatsid väga tugevad heliefektid ja see oli natukene väsitav, sest neid tegelikult ei olnud sinna justkui vaja. Mõned heliefektid olid nii kõvad, et tekitasid toolidele vibratsiooni, mul oli tahtmine kätega kõrvad sulgeda. Samas mulle väga meeldis mäng klaaside ja peeglitega, see tekitas koguuaeg tunde, et laval on väga palju inimesi või siis sai ühte inimest neljast erinevast kljest üheaegselt näha. Etendus lõppes väga järsult ja kiiresti, loomulikult positiivselt, kui ikkagi kuidagi väga äkki. 

Me ei ole veel Sebastianiga raamatut läbi saanud, ometigi on meil väga põnev, sest raamat on väga palju põhjalikum ja ootamatum, nii palju on selliseid nüansse, mida etenduses üldse ei olnud. Ja kuigi tegu on noorteromaaniga, siis ei tee see halba kellelegi, kes võtab vaevaks lugeda, sest mis tõprast eristab meid - naer on see.... 




Teie Ennike



reede, 25. jaanuar 2019

Amigurumi elevant

Eelmise aasta lõpus sai hirmsasti heegeldatud mänguasju, kokku umbes 30 tükki kolme kuu jooksul. Kui Sa pead midagi palju tegema, siis võib juhtuda, et Sa hakkad juba ise ka asju välja mõtlema ja just nii minuga juhtuski. Nägin kuskil internetiavarustes ühe elevandi pilti ja ta oli lihtsalt nii hirmus armas, et ma tahtsin ka sellist teha, aga õpetust ei olnud. Siis ma mõtlesin, et mis see ära ei ole - küll ma selle tehtud saan, sest kõik mänguasjad on ju lihtsa loogikaga: kasvata ja kahanda. 

Panin enda jaoks õpetuse kirja ka, et kui peaks isu tulema veel teha. Või kui äkkki keegi tahab ise teha... Ma ei ole mingi professionaalne õpetuste kirjutaja, aga endale tundub, et tegu on üsnagi lihtsa tööga. Niiet, kes ei pelga, proovige julgesti ja küsige, kui midagi jääb arusaamatuks. 

Vaja läheb:
  • halli puuvillast lõnga (mul on kasutusel selles töös Drops Muskat)
  • valget puuvillast lõnga (Drops Muskat)
  • helesinist puuvillast lõnga (Drops Muskat)
  • 15mm turvasilmad
  • natukene heegelniiti kulmude jaoks
  • täitematerjali (terakiud, vatiin, lambavill)
  • heegelnõel 2,5mm
  • kraasi

Lühendid:

ks - kinnissilmus
aas - aassilmus
ah - ahelsilmus
ttks - taganttõstega kinnissilmus


PEA
1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. (2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (24)
5. (3x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (30)
6. (4x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (36)
7. (5x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (42)
8. (6x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (48)
9.-18. 1 ks igasse ks-sse (48)

16.-17. rea vahele kinnita silmad (silmade vahele jäta umbes 8 ks-st). Õmble kulmud. 

19. (6ks, 2 ks kokku) (42)
20. (5ks, 2 ks kokku) (36)
21. (4ks, 2 kokku) (30)
22. 1 ks igasse ks-sse (30)
23 (3ks, 2 ks kokku) x6 (24)

Täida pea. Kui Sul on mugavam, võid täitmist alustada ka juba näiteks 20 - nda rea pealt, aga mina täidan alati pea siis, kui see valmis on, sest auk on piisavalt suur ja seda saab mugavalt teha ka täitsa lõpus. 

LONT 

1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. ttks igasse ks-sse (18)
5.-21. 1 ks igasse ks-sse (18)
22. 2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse (24)
23. 1 ks igasse ks-sse (24)

Täida lont ja õmble sobivale kohale. Mina panin londi sisse traadi jupi ka . Keerasin traadi ilusasti otsest rulli, et ei torgiks, siis teipisin paberteiniga korralikult ära ja asetasin londi sisse ning siis hakkasin lonti sinna ümber heegeldama lisades samal ajal pidevalt täidist. Ma ei tea...Mulle tundus, et traat ei andnud suurt midagi juurde, natukene võibolla tõesti on väänatavam, aga kuna mul oli suhteliselt jäme lõng (võibolla näiteks Catania puhul on efekt parem), siis erilist liikuvust see lont ei saavutanud. 


KÕRVAD

Alusta halli lõngaga
1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. (2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (24)
5. (3x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (30)
6. (4x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (36)
7. (5x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (42)
8. (6x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (48)

Jätka helesinise lõngaga
9. (7ks, 2ks järgmisesse ks-sse) x6 (54)

Õmble kõrvad pea külge. Selleks vajuta kõrval umbes 3cm äärt omavahel kokku ja õmble paari pistega läbi. Edasi õmble kõrvad sobivale kohale. 

Lõika 6 umbes 6cm pikkust halli lõngajuppi ja tõmba need pea keskelt ühest silmusest läbi ja tee sõlm peale. Kraasi lõngad - saad vahva tuti elevandi pea peale :)




KEHA

Alusta halli lõngaga

1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. (2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (24)
5. (3x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (30)
6. (4x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (36)
7. (5x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (42)

8.- 13. 1 ks igasse ks-sse (42)

Alates 12. reast vaheta sinist ja valget lõnga iga kahe rea tagant

14. (5ks, 2ks kokku) (36)
15.-17. 1ks igasse ks-sse (36)
18. (10x ks, 2ks kokku) 3x (33)
19.-20.  1ks igasse ks-sse (33)
21. (9ks, 2ks kokku) 3x (30)
22.-23. 1ks igasse ks-sse (30)
24. (8x ks, 2ks kokku) x3 (27) 

Täida keha!

KÄSI (kaks tükki)

Alusta halli lõngaga

1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. (2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (24)
5. ttks igasse ks-sse (24)
6.-8. 1ks igasseks-sse (24)

Hakka vahetama valget ja helesinist lõnga iga kahe rea tagant ja lisa vähehaaval täidist.

9. (4ks, 2ks kokku) 4x (20)
10. (3ks, 2ks kokkus) 4 korda (17)
11.-13- 1ks igasse ks-sse (17)
14. 7ks, 2ks kokku (16)
15. -16. 1ks igasse ks-sse (16)
17. 7 ks, 2 kokku , 7 ks (15)
18.-19. 1ks igasse ks-sse (15)
20. 84 ks, 2 ks kokku) x3 , 3ks (13)
21.-24- 1ks igasse ks-sse 

Täida käsi ülevaltpolt pehmemalt, siis jäävad käed paremini hoidma. 

JALG

1. Võluring 6ks (6)
2. 2ks igasse ks-sse (12)
3. (1x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (18)
4. (2x ks, 2ks järgmisesse ks-sse) 6x (24)
5. ttks igasse ks-sse (24)
6.-8. 1ks igasseks-sse (24)
9. (4ks, 2ks kokku) 4x (20)
10. (3ks, 2ks kokkus) 4 korda (17)
11.-13- 1ks igasse ks-sse (17)
14. 7ks, 2ks kokku (16)
15.- 24. ks igasse ks-sse (16). 

Täida ka jalad ülevaltpoolt veidi pehmemalt - nii saab vanti ka istuma panna :)

Õmble jalad ja käed sobivale kohale, sõlmi lõngaotsad keha üleval avauses kinni - nii on need kenasti ja turvaiselt looma küljes ja ei pea kartma, et käsi või jalg kukub küljest ära. Õmble pea keha külge - juba täitsa elevant, ainult saba on veel puudu :)




SABA
Võta 6 30 cm pikkust põhilõnga juppi ja vii kõik lõngajupid sabale sobilikus kohas ühe silmuse tagant läbi, jättes kummalegi poole võrdne pikkus lõngajuppe. Jaga saba lõngad kolmeks, punu patsiks ja tee saba otsa sõlm. Kraasi saba ots, jääb pehme ja armas :)



Mina heegeldasin enda elevandile sooja salli ka, sest ta valmis talvisel, külmal ajal ja mulle tundus, et talo n väga salli vaja. Salli õpetust ma küll kirja panema ei hakka, sest kui Sa nüüd heegeldasid selle elevandi valmis, siis järelikult Sa oskad edasi-tagasi rida realt heegeldad ja teha just sellise salli oma elevandile nagu ise soovid :)

Vahvat pusimist! Minu elevandi pikkus oli 33cm - täitsa pirakas tegelane. Ja nii väga armas :)



Teie Ennike

kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Puutöötunnid kahe õpilasega

Sebastian ütles, et see on karjuv ebaõiglus, et tema peab heegeldama, aga mina ei pea puutööd tegema ja sisepõlemismootorist ei tea ma ka midagi....

Arvo on Sebastiani puutöö õpetaja ehk siis nad teevad projektitöödena asju. Just nii, kuidas parasjagu aega ja jaksu on. Mingi aja möödudes peab siis jälle mingi asi ette näidata olema ja studiumisse kirja pandud, mis oli antud töö eesmärk, millised olid õpioskused ja kuidas õpilane töö eesmärkide täitmisega hakkama sai. Hindeid Waldorfkoolis ennem IX klassi ei panda. 

Eelmine suur projekt Arvol ja Sebastianil oli kabelaud koos nuppudega ja see osutus nii ilusaks tööks, et mul oli natukene isegi nagu kade meel, et mina ei oska niimoodi teha... Niimoodi puidust ja saagides ja liimides ja lihvides ja .... Et kui nüüd Arvo hakkas uut projekti läbi viima, siis ma avaldasin üsna selge ja kõvahäälselt soovi ka õpilane olla :))))) Arvo küll ütles, et ma tahaks vist küll kõiki asju teha ja korraga (viidates kõikidele minu pooleliolevatele käsitööprojektidele), aga ega ta mind ju ikka eemale ei tõrjunud ja nii juhtuski, et ma sain olla Arvo õpilane ja koos Sebastianiga osaleda väga vahvas puutöö projektis. 

Algus oli okkaline. Või no kõige algus oli ilus. Käisime jalutamas ja Arvo haaras jalutusringilt kaasa kuivanud männioksa (nii umbes meeter pikk) ning ütles, et meil läheb seda vaja. Siis jõudis kätte päev, kui pidime tööga algust tegema ja ma terve öö otsa ennem seda päeva oksendasin ja kõht oli lahti ja selleks hetkeks, kui oli vaja garaažis natukene saagida ja puurida oli mul palavik 38,4. Aga kes teab, see teab, et ma olen tegelikult natukene jonnipunn ka ja vaatamata sellele, et terve mu päev oli möödunud voodis unesegases olekus, ajasin endale roobad selga ja läksin saagisin oma jupi välja. Saagida tuli pisut viltu ja see pole midagi, et muudkui saed seda kuivanud männioksa. Kuivanud männioksa on päris raske saagida, eriti, kui oled alles 12aastane või põed parasjagu palavikuga kõhuviirust, aga me saime Sebastianiga koos Arvo abiga hakkama.  Kui paraja suurusega jupid olid saetud, pani Arvo akutrelli otsa lendtera ja me pidime oma puujuppidele sellega augud sisse puurima. See oli juba natukene keerulisem töö, sest puujuppi oli võrdlemisi raske kinni hoida, kuna jupp oli väike, aga lendtera raadius suur  (võibolla oleks kergem olnud kõigepealt augud puurida ja siis saagida?) ning pidi vaatama, et endale pükstesse ei laseks seda tera. Sebastianil oli natukene kergem, sest tal oli suurem puujupp - sai ühele või teisele poole jala peale panna, vastavalt sellele kuidas vajadus oli. Kui augud olid ette puuritud, pidime suure puuriga need tühjaks laskma. Minu augud tulid ikka üsna konarlikud ja viletsad, sest ma tahtsin hästi ruttu kõik tehtud saada ja tuppa pääseda, et tagasi voodisse pugeda. Pärast vaatasin küll, et Sebastianil olid palju ilusamad augud, aga Arvo lohutas mind, et siis nad olid juba osavamad ja teadlikumad ja natukene juba noaga urgitsesid ka ja küll ma oma augud ka ilusaks saan, kui natukene tervemaks olen saanud ja me tööga jätkata saame. 

Sebastiani oma on kolme auguga
Kohutavad augud .... kohe näha, et algaja

Selleks päevaks oli töö tehtud, sest kui Arvo ja Sebastian ka tuppa jõudsid ja kõhud täis sõid, siis selgus, et Sebastian on ka jäänud kõhuviirusesse. Järgmise päeva me põdesime Sebastianiga, enamus osa päevast möödus voodis või diivanil. Mul oli juba jaksu tikkida ka, aga muidu olime ikka suhteliselt töövõimetud. 

Eile aga oli imetabaline talvepäev. Nii tabaline, et Arvo pidi oma plaanid ümber mängima karge pakase pärast (meie akna taga näitas termomeeter -23 kraadi) ja metsateo edasi lükkama ning see tähendas seda, et me saime jätkata puutööga. Tegime Arvoga kõik vajalikud kodutoimetused ära ja asusime tööle. 

Esimene asi, mida me Sebastianiga tegema pidime, oli aukude sirgemaks uuristamine noaga. Kasutasime selleks vestmisnuga, sest see on väga terava otsaga ja niimoodi oli kergem üleliigseid kõrgendusi ja kõverusi kätte saada. See võib tunduda kerge, aga tegelikult on väikestel kätel ikkagi päris raske nuga selliselt hoida, et sealt august midagi kätte ka saaks. Sebastian õnneks naudib puutöötunde väga ja ta teeb väga püüdlikult kõiki asju kaasa. Minuga aga on see probleem, et mina tahan ju ikka nii jube hästi ja ilusasti kõiki asju teha, et ma jään teistest alati maha.... Ikka vaatan, et siit veel oleks vaja ja siit  ja siit ja no siit ei ole ka veel nii ilus, kui ma tahaks. Seega, kui see niimoodi lihtsalt kokku võtta, siis ma olen aeglane õpilane, kellele õpetaja peaks koguaeg meelde tuletama, et püüa natukene kiiremini :) 



Siis algas lihvimine, millele järgnes lihvimine ja siis muidugi jätkus lihvimine :) Ilma naljata aga pidime alguses lihvima augud korda 120-se liivapaberiga. See on tegelikult küllaltki nikerdamist vajav töö, sest liivapaber on ju jäik ja seda ümber sõrme niimoodi panna, et saaks õõnsusi lihvida on ikkagi päris raske. Sama paberiga lihvisime ka kogu ülejäänud puujupi ära, kuid mitte üleliia, sest tahtsime, et looduse omad mustrid jääksid puule ikkagi näha. Sebastianile oli kõige raskem 60-se paberiga otste lihvimine, sest ta käed on alles väikesed ja nõrgad ning ta nägi ikka kurja vaeva, et need viltused otsad siledaks ja valgeks saada. Mina lihvin hea meelega (ainult mitte pahtlit!) ja jällegi - mind peab ikka natukene tagant torkima, sest ma tahaks ikka kohe niimoodi perfektsionistlikult ilusasti teha :) Jube tüütu õpilane, eksole :) Teised läheks juba ammu järgmise sammu juurde, tema aga ikka lihvib. Sebastian sai õnneks vahepeal siis pausi teha.... sest ega ma ikka ennast väga hullult tagant pressida ka ei lase - minu töö peab olema nii ilus, et mul on seda hea vaadata. Üldiselt alustasme lihvimist 60-se paberiga, jätkasime 80-se paberiga ja lõpetasime 120-se paberiga. Aga lõpuks oli ka minul kõik kenasti lihvitud ja sai asjaga edasi minna. 

Isa näitab töövõtteid
Väga kenasti ära lihvitud puujupid :)
Nüüd tuli see hetk, kus ma sain öelda, et mu mees on leiutaja Luhtaru Heido poeg, kes oskab s...st saia teha ja olemasolevatest asjadest vajaminevaid asju meisterdada. Arvo oli hommikul meile meisterdanud põletamiseks vajalikud tööriistad, et me saaksime oma puujuppide peale mustreid põletada. Ma küll arvasin arglikult, et kas kergem ei oleks lasta Liivil tuua Märjmaale üks põleti, kuid Arvo ütles, et selleks ei ole mingisugust vajadust. Igatahes tegi Arvo meile sellised asjad:


Ja siis me joonistasime oma puujuppide peale mustrid grafiitpliiatsiga ette:


.... ning siis hakkasime neid mustreid oma puujuppide peale põletama. Ma ei tea, kas põletiga oleks kergem olnud. Võibolla selles mõttes oleks olnud, et põleti on koguaeg tuline, seda ei pea leegiheitja peal koguaeg uuesti punaseks ajama, aga samas oli see protsess jällegi põnevam, sest Sa pidid olema kiire ja täpne ja pidid oskama arvestada, kui palju Sa korraga põletada saad. Eks natukene raske oli ka, sest nagu ma räägin - täpne pidi olema, aga kui Sul punane hõõguv asjandus käes ja Sa pead selle just täpselt sinna õige koha peale panema, siis no tee, mis Sa teed, käed hakkavad värisema. Aga me saime hakkama ja mida rohkem juba sai mustreid tehtud, seda kindlamaks läks käsi ja seda sirgemad tulid jooned. Arvo ikka natukene pidi Sebastiani kätt alguses juhtima, aga lõpuks sai ka Sebastian täiesti ise kiiresti ja täpselt oma mustrid tehtud. 

Lasse peab ka ikka ial pool ninapidi juures olema, sest nii jube põnev on :)
Igatahes valmisid meil Sebastianiga antud projektitöö raames täiesti vaimustavalt ilusad küünlalaused. Looduslikud ussiuuristused annavad veel eriti omanäolise ja huvitava tulemuse ning me võime täiesti uhked olla oma praktilise töö väljudi üle. Õppisime nii palju erinevaid asju, alustades juba tooriku valimisest, mis peab sellise töö puhul kindlasti olema kuivanud materjal. Kõik see saagimine, puurimine, noaga uuristamine ja puhastamine, lihvimine, põletamine - suur töö sai tehtud! Ja tulemus räägib ise enda eest:



Vat mis juhtub peres, kus esineb karjuvat ebaõiglust!

Oioioioioi, ma olen väga uhke Sebastiani ja enda üle :)))) Nii ilusaid küünlalauseid pole kellelgi! Sest need on just meie handmade ja ma ütlen teile, et pole midagi mõnusamat, kui oled omade kätega midagi sellist valmis teinud, mille kohta oled mõelnud, et ma küll ei oska eluilmaski midagi sellist teha. Arvo on muidugi ka väga hea õpetaja, tänitab ainult jube palju :) sest tema jaoks tundub kõik nii lihtne ja sieenesestmõistetav ja ta kipub unustama, et kui ma talle viis varrast kätte annaksin ja ütleksin, et hakka nüüd sokki kuduma ehk kõige alustuseks loo 48 silma vardale, siis ta jääks mind tõenäoliselt üsna nõutu näoga vaatama :) 

Ma ei ole kunagi varem midagi sellist teinud, aga ma arvan, et ma saan edaspidi veel palju puutööd teha, sest ma olen otsustanud ka Arvo õpilaseks hakata :) Ootan juba põnevusega järgmist tööd, sest igasugustele nõeltele, lõngadele, traatidele, heiele jne vahelduseks on see ikka üks vägev ja tundmatu, suur ja põnev maailm, mida ühest kuivanud puujupist teha saab. Proovige ka! Te võite isegi ennast üllatada!



Teie Ennike


esmaspäev, 14. jaanuar 2019

Elamusretk räätsadega Palmses

Me otsustasime Bärbeliga eelmine aasta, kui käisime oma elu esimesel elamusretkel, et 2019 aastal võtame osa nii paljudest elamusretkedest, kui vähegi saame. Ega ma sellel hetkel, kui ma selle mõtte välja käisin, vist kuigi selgelt ei mõelnud, mida see tegelikult endast kujutab ja mida see kõik kokku mulle tähendab. Aga ongi hea, sest see sunnib mind ikkagi sellest turvalisest mugavustsoonist välja tulema ning endaga ja oma hirmudega tööd tegema. 

Aasta esimene elamusretk viis meid Palmsesse Laukasohu, kus toimus matk räätsadega. Ei mina ega Bärbel ei olnud kunagi varem räätsadega matkanud ja meil ei olnud õrna aimugi, mis meid tegelikult ees ootab. Minu armas Arvo, kes usub, et ma suudan peaaegu võimatuid asju, arvas, et see on meile liiga raske katsumus, sest tema on kunagi räätsasid proovinud ja nendega on ikka väga raske liikuda ja üleüldse distants on ka ikkagi liiga pikk (10-11km) ja no ühesõnaga ta arvas, et me ei saa hakkama. Ja seda suurem oli minu kihk talle tõestada, et ta eksib! Bärbel registreeris meid ära ja enam tagasiteed ei olnud, sest ega ju raha ei saa tuulde lasta... 

Meil oli Arvoga kõik ilusasti kokku lepitud, kuidas ta sõidutab mind Palmsesse, sest mina ju võõrastes kohtades ei sõida ja tegelikult, kui võimalik on, siis ma ei sõida üldse, sest autoga sõitmine ei ole see asi, milles ma end kindlalt tunnen, eriti pimedas. Arvo ja Sebastian pidid siis sealkandis oma päeva tegema, sest neil oli neli tundi vaba aega. Midagi ikka oleks saanud teha - matkata mõnel väiksemal rajal, käia ehk Käsmus või Võsul jalutamas, uurida mõisa, kui see avatud ikka on  - neli tundi suudab Arvo vabalt ära sisustada. Ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et ta peab pühapäeval lõunase laevaga ära minema, sest ta peab esmaspäeva hommikul olema kuskil mingis kohas, kus tal kell 7.00 algab uus projekt. Minu esimene mõte oli kohe, et matk jääb minu jaoks ära, sest kuidas ma sinna Palmsesse peaksin saama? Siis Arvo mõtles, et äkki ma sõidan Jantsi juurde (minu õde elab Lääne-Virumaal) ja Jants aitab mind Palmsesse ja pärast sõidan siis õe kodust kenasti oma koju. Kõlas natukene plaani moodi, aga siis mõtles Arvo, et ma ei ole õhtul võimeline sealt üksi koju sõitma, sest ma olen väsinud ja päevastest sündmustest erutatud ja tõenäoliselt ei jaksa sõita nii pikka maad üksi (mul vahel vajuvad silmad kinni isegi Tallinna otsa peale, oleme leidnud end Sebastianiga järsku vastassuunavööndis või kraavipervel, sest kui ma võtan lõunased rohud ära, on mu ainus soov, et saaks magada....). Ööseks õe juurde ka ei saanud jääda, sest Sebastian oleks pidanud siis 24 tundi üksi olema, mis ei ole vastuvõetav (Robin oli Soomes tööl ja me ei teadnud, et ta ööl vastu pühapäeva koju tuleb). Sinna läks siis see hirmus pikk sõiduplaan. Mul oli nutumaik suus ja nii hale enda saamatusest, et kohe halb hakkas. Mokaotsast paotasin, et kahju, et ma ei oska Jürisse sõita (Bärbel elab Arukülas, mis pole Jürist üldse kaugel)..... Arvo sai kohe indu juurde ja ütles, et selle asja õpetab ta mulle google mapsi najal selgeks niikui niuhti!

Istusime laupäeva õhtul Arvoga arvuti taga ja Arvo muudkui seletas ja ajas näpuga järge ning mina muudkui nutsin. Kohe lörinaga, tatti pritsis silmist ja ninast ja korrutasin ainult, et ma ei saa selle suure ringteega eluilmaski hakkama...ma lihtsalt ei saa. Arvo võttis kaks A4 ja hakkas kopeerima kaardi pealt mulle joonist, kuhu ta tegi nooled ja numbrid, mis reas ma mingil hetkel sõitma pean. Mina ikka nutsin... midagi ei saanud aru või isegi, kui ma kuskil ajusopis midagi aru sain, siis nutt oli juba nii suur peal, et ei tahtnud kuidagi vaibuda. Mõtlen täna oma Arvo peale ja ma ei tunne ühtegi meest, kes teeks midagi sellist oma naise jaoks, kes kardab nii väga autoga sõita võõrastes kohtades.... Kelle mees oleks hakanud jooniseid tegema? Tõstke käsi! Ma arvasingi...enamus käsi jääb alla..... Õhtul magama minnes rääkis Arvo mulle, kuidas ta usub minusse ja et ma saan hakkama ja ma ei tohi paanikasse sattuda, kui sõidan valesti, sest tee ei lõppe otsa ja ....soovisime head ööd ja jäime magama.


Või ega seda nüüd tegelikult magamiseks nimetada küll ei saa.... Pool üks ütlesin Arvole, et mul ei ole ju autos telefonihoidjat ja kuidas ma siis selle telefoni panen, et GPS ka ikka järgi panna. Arvo ütles, et ma võtaks tema oma. Ja nii ma seal voodis kruttisin hommikul kella kuueni mõtetega: kas telefonihoidja käib mingi nõksuga lahti? Kuidas seda paigaldatakse? Kas GPS ikka teab, kus Jüri Circel K on? Mis siis saab, kui ma sõidan valesti? Kuidas ma õigele teele tagasi saan? Äkki mul tuleb paanikahoog? Ja siis hakkas otsast peale: kuidas see telefonihoidja ikkagi sealt asja küljest ära käib jne... Õnneks tuli hommik ja ma ei pidanud enam magama. Kahjuks tuli hommik ja mu ühele päevale planeeritud kolm elamusretke pidid alguse saama...

Sain ilma igasuguste probleemideta telefonihoidja paika, GPS teadis Jüri Circlist kõike, teeolud olid head, ilm ilus, kuigi õues oli alles pime. Istusin autosse ja vaatasin veel kaardid üle - need Arvo joonistatud ja asusin teele. Kes teab, see teab, et pealetulev paanikahoog on füüsiliselt väga raske talda, sest hirm tuleb peale, et süda ütleb üles või mida iganes halba võib juhtuda. Ja kuna ma tean, et mul tekib kergesti paanikahoog võõrastes situatsioonides, siis ma terve tee Jüri ringliikluse sõlmedeni hingasin teadlikult sügavalt, kogu rindkerega (nagu ashtanga joogas) ja tegin vahele vinjasa hingamist (ma eriti pikalt seda teha ei jaksa), sisendasin endale, et ma lihtsalt pean hakkama saama, sest ma ju nii väga tahan Bärbeliga räätsamatkale minna! Ja ühel hetkel olingi Jüri Circel K ees ja ei osanud oma õnne ära rõõmustada :) Selle päeva esimene elamusretk oli edukalt läbitud, ilma ühegi viperuseta ja mu armsa abikaasa koostatud kaart ja GPS juhatasid mu kenasti õigesse kohta. 

Bäpi sõitis naeratades mu kõrvale ja kiitis mind kohale jõudmise ees ning edasi sõitsime juba koos - mina rahuolevalt kõrvalistmel. Jõudsime Palsmesse varem, kui oleksime soovinud, kuid sellest polnud midagi. Saimegi rahus räätsasid jalga panna ja olukorraga tutvuda. Meil olid erinevad räätsad. Bäpil olid sellised, kus pidi lihtsalt jala sisse lükkama ja kummi kanna taha panema. Minu omadel pidi panema varbad kahe rihmaga kinni ja siis läks üks rihm veel jala pealt ka ja kand oli mingisuguse metalljuraka sees kindlalt kinni. Ehk siis rääts püsis maas, kand oli liikuv. Arvasin, et räätsad on raskemad, kuid tegelikult on need tänapäeval ikkagi võrdlemisi kerged. Esimest sammu tehes pidin selili kukkuma, aga elamsuretke meeskonnaliige hoidis mind püsti. Väga tasakaalutu tunne oli. Proovisin siis niisama lihtsalt rahulikult kõndida ja sain nipi kätte. Jalad pisut harkis ja toetuspind ikkagi kogu tallaga. Vahepeal olnud lumesadu hakkas ka vaikselt järgi andma ja kell 11.00 hakkas esimene grupp liikuma Laukasoo poole. 


Esimesed viis kilomeetrit tundus küll nagu lapsemäng ja ma ei saanud üldse aru, miks Arvo arvas, et me ei saa hakkama. Tempo oli aeglane, kohati isegi kirusin mõttes, et sellise tempoga ei saa isegi pulssi üles (see püsis 95-109) vahel. Liikuda oli kerge, räätsad ei häirinud üldse. Kuna me ei olnud kohe rivi alguses, siis tegelikult oli põhimõtteliselt meile juba rada ette räätsatatud ja meie asi oli muudkui rada mööda edasi minna ja isegi juttu sai ajada. Kõndisime esimese hooga kuus kilomeetrit ja siis oli väikene tee-glögi-küpsise paus umbes 15 minutit Laukasoo kõige suurema lauka ääres, mida kutsutakse isegi laukajärveks. Siis kõndisime kolm kilomeetrit seal laugaste vahel, nautisime ilma ja vaadet. Praegune imeilus talv Eestimaal on ikka imetlusväärne. Mul on nii hea meel, et meil on kevad, suvi, sügi ja talv ja et need kõik on nii erinevad ja igalühel on midagi nii imelist, mida alati tasub vaadata ja nautida. Ma ikka pidin mõned klõpsud ka tegema, kuigi ma tõotasin endale, et ma ei võta seda kobakat (peegelkaamera on ikkagi suhteliselt raske kaasas kanda) sinna räätsaretkele kaasa, aga ei mina nii saa.... kõik tuleb ju ka pilti püüda. 


Peale laugastes matkamist hakkasime tagasi Palmse mõisa poole kõndima. Jalad olid ikkagi juba suhteliselt väsinud, aga ei saa ju tempot alla lasta ega virisema hakata. Kogu retke jooksul pidime kaheksa korda ületama kraavi. Ühes kraavis kukkus üks naisterahvas sisse ja pidi ülejäänud matka märgade riietega läbi tegema - mul oli temast lausa hale.... Üks rada oli korralikult jääs, polnud probleemi ületamisega, aga kolm kraavi olid väga raskesti ületatavad. Matkajuhid aitasid ja Bärbel toetas ka teiselt poolt ja need kraavid said ületatud, kuigi pean tunnistama, et ma kartsin päris palju. Viimases kraavis said räätsad märjaks ja siis oli ikka täitsa jama käes. Lumi pakkis end saabaste ja räätsade külge ja selline tunne oli, et pead ringi kõndima lume sees jalanõudega, mille alla on kinnitatud vähemasti kaks telliskivi. See oli niiiiiiii raske ja vaevaline, et  mul oli kohati selline tunne, et ma võtan need räätsad jalast ära. Vahepeal tagusime jalgu vastu puutüve, siis oli natukene aega kergem. Ühe korra hakkasin jalga vastu puutüve lööma, kaotasin tasakaalu ja hakkasin kukkuma ning inertsist võtsin Bärbelil käest kinni ja nii me koos pikali kukkusimegi - keheksi selili hanges, räätsad taevapoole ja kui te arvate, et räätsadega on kerge püsti tõusta, siis te arvate väga valesti. Me ukerdasime ja naersime ikka tükk aega, enne kui uuesti jalule saime. Kõndisime muudkui edasi, inimesed meie ees ja taga olid vaiksed - küllap väsimus andis tunda. Ega endalgi väga suurt jututuju polnud - need paganama räätsad olid nii lumised ja rasked ning kogu mõttejõud käis selle ümber, et varsti on kõik, sest 11km pidi ju rada olema..... Ma ei tea, minu Endomondo ja Polar näitasid mõlemad 13km, kui me lõpp-punkti jõudsime. 

Pärast räätsadest vabanemist ja finišisse jõudmist suundusime Palmse Kõrtsi, kus meid kostitati lausa väga hea seljankaga. Ma ei olnud sel päeval muud söönudki, kui rajal pakutud küpsised ja piparkoogid. Polar näitas retke kalorikuluks 1475 kcal. Võibolla oli see ka põhjuseks, miks see soe supp kohe väga maitses. Neil seal on päris vahva kõrts, omapärane, eestilik. Nõud olid ka imiteeritud justkui puidust, tegelikult vist olid savikausid. Supp kadus nagu mutiauku ja see on küll kindel, et kui me järgmisele retkele läheme, siis ma võtan endale mingi söögi kaasa, mille saab 15 minutiga ära süüa, sest ma ikka ei ole küpsiseinimene sellise raske retke jaoks - ma oleks parema meelega võileiba või kodujuustu söönud. 


Selle päeva teine ehk peamine elamusretk oli läbitud. Ninanips Sulle, armas abikaasa, kes Sa arvasid, et see on meile liiga raske :)))) Me oleme füüsiliselt võimekamad, kui Sa oleks osanud arvatagi. 24. veebruar on järgmine - lööd kampa?

Sõitsime Bäpiga Jüri Circlisse. Paras väsimus oli peal, aga ajasime ikkagi juttu ja muljetasime meie retkest. See on selline vahva hetk, kus saab veel koos olla, sest ega Sa seal rajal ju väga hullult ei lobise  - seal keskendud ikkagi põhiliselt rajale ja selle raskustele, vimpkadele, laskumistele, kraavide ületamisele jne. See sõit koos oli väga mõnus päeva kokkuvõttev osa. Aga....

......mul oli ju veel päeva kolmas elamusretk ees ehk siis ma pidin sealt Jüri Circel K-st koju jõudma. Võtsin endale ühe latte, istusin autosse, vaatasin Arvo tehtud kaarte, panin GPS-i Pärnu peale ja hakkasin liikuma. GPS õpetab seal, et Circel K-st väljudes pööra paremale, aga Arvo õpetas, et ma seda ei kuulaks, vaid läheksin vasakule. Ma siis läksin vasakule, GPS hakaks karjuma, keera paremale, otsi tagasisõidutee, keera paremale, keera paremale, Tallinna suunas jne... ja oligi kõik. Ma ei saanud mitte midagi aru, kõik käis peas ringi, keerasin paremale, vasakule, silla alt ja silla pealt...lõpuks leidsin õige otsa ja sain tagasi sinna Circel K-sse. Süda tagus nagu meeletu, nutumaik oli suus, mõtlesin, mis ma teen? Helistan Arvole ja ütlen, et ma ei oska koju minna? Mis tema teha saab - ta oli sel hetkel juba Soomes. Vaatsin siis veelkord Arvo tehtud kaarte, püüdsin hingamise korda saada ja asusin uuesti teele. Esimese kaardi, kus ma pidin vastupidiselt GPS-i soovitustele minema  vasakule ja siis silla peal olevalt ringteelt esimese väljasõidutee valima, sain hakkama. Jõudsine suure ringtee algusesse ja GPS ütles, et hoia paremale reale ja kuna ma olin juba unustanud, et Arvo kaart käskis mul hoida teise ritta, siis keerasingi mööda esimest rida ja olin autoninaga otse Tallinna poole.... Hing pidi kinni jääma, ausõna... Ma ei teadnud, kus ma olen, kuhu ma sõidan, kus ma seal Tallinnas välja jõuan, kuhu poole jääb mu kodu. Nutt tahtis vägisi peale tulla, Arvole ka helistada ei saanud, sest mul ei oleks siis ju GPS-i olnud. Ja siis ma hakkasin hinagama rahulikult ja pikalt. Mõtlesin, kuidas mul ei jää muud üle, kui ma lihtsalt pean usaldama GPS-i, sest see on ainus, mis mind koju saadab lõpuks ikkagi kuidagi moodi. Pidingi sõitma Tallinnani, sealt juhatas GPS-i valesti rääkiv meesterahvas mu Mõigu teed pidi uuesti Tallinn-Tartu maanteele suunaga Tartu poole ja ma hakkasin siis sinna Tartu poole sõitma. Ühel hetkel juhatas GPS mu Tallinn-Pärnu-Ikla maantee poole ja kui ma siis lõpuks läbi häda ja viletsuse enda jaoks tuttavale teel jõudsin, sain aru, et selle päeva kolmas, kõige enam närve söönud elamusretk oli läbi saanud.....

Sõitsin rahulikult kodu poole ja olin enda üle isegi natukene uhke. Ma olin uhke, et ma oskasin ilma probleemideta sõita Jüri Circel K-sse ja sain seal kokku Bärbeliga. Ma olin väga, väga uhke, et me Bäpiga selle räätsaretke õnnelikult ära kõndisime ja see 13km ei olnudki maailma lõpp, kuigi ei saa salata - oli raske küll. Ja ma olin uhke, et vaatamata sellele, et ma sõitsin koduteel valesti, ei kaotanud ma pead ja suutsin ikkagi ennast, kuigi ma olin kohutavalt närvis ja kartsin nii väga,  õigele koduteele aidata.... 

Arvo ütles, et pisut rohkem eneseusku ja eneseusaldust. Ma ei tea, kust neid jagatakse, aga väikese grammi head emotsiooni hakkamasaamisest sain ikkagi :) Võibolla ma siiski olen natukene tublim, kui ma ise endast arvan.....

Bärbel! Rõõm oli minupoolne ja Sinupoolne - elu esimene räätsaretk on seljatatud! Pean tunnistama täna ausalt, et mul on kere ikka suht haige (erinevad lihased), aga vaatamata sellele käisime Sebastianiga jalutusringil - et natukene lihastele tööd anda. Eile õhtul tegin venitusharjutusi jooga baasil, et lihaste valu väheneks. Homme kindlasti enam isegi ei mäleta, et täna keha haige oli. Järgmise matkani! Ja tead, mis on tore - ma ju oskan nüüd Jürisse sõita :) Kojusõiduga peame veel natukene tööd tegema... Vaatamata sellele võib mõelda, et kaugel see päev enam on, kui ma Sulle ise külla sõidan! Elu on üllatusi täis :)


Teie Ennike