Kõige suuremad kirivöö ristsed, mis olla said...

Kui ma oma elu esimese kirivöö valmis sain, siis ma arvasin, et uh, köki-möki - neid tuleb nüüd nagu Vändrast saelaudu. Maretil oma raamiga kiiret polnud ja ma suurest tegemisetuhinast mõtlesin, et teen kohe teise vöö otsa. Ikka Märjamaa oma, aga seekord viievärvilise ja laia vöö. See teine-kohe-otsa oli vajalik ka selleks, et õpitud oskusi kinnistada. Maretil oli minu jaoks aega ka ja nii me selle vöö ühel lõunasel ajal raamile rallitasimegi. Juba lõimede ja lõngade peale panemisega sain aru, et midagi on valesti. Kuigi panin lõimed tugevalt, kippusid need eestotsast lõdvaks muutuma. Mina aru ei saanud, milles asi ja Maret ka midagi ei osanud kahtlustada ega mõelda. Kahe tunniga oli 60 lõime raamil ja natukene nagu ... hirmunud tunne hinges, sest kõik ei olnud nii nagu olema pidi. 

Peale poolt tundi sügavat mõttetööd ja erinevaid pingutuspulki lisades oli olukord selline:

..... ehk siis lootusetu. Raam jäi Mareti juurde ja tema vöömeistrist sõber Jaana pidi järgmine päev tulema ja asja üle vaatama. Mina oleksin seal samas selle jama raamilt maha võtnud ja uuesti peale pannud, aga Maret ütles, et sellist asja me küll ei tee. 

Järgmine päev käis Jaana, pusisid nad Maretiga, mis nad pusisid, aga lõplik otsus oli - Jaana võttis lõimed maha ja pani kõik uuesti peale. Kui ma raamile järgi läksin oli labane juba kootud ja kõik näis normaalne olevat. Alustasin ka mustri kudumist, et kindlasti teada, millal mida varastada ja millal mida maha jätta ning läksin nagu ikka kogu see kaadervärk kaenlas kodu poole. 

Kodus kinnitasin raami köögilaua külge (jah, ma olen selles kodus juba peaaegu kõik lauad hõivanud (köögis õmblen või teen kirivööd, elutoas või Sebastiani toas joonistan, arvutilaua taga tikin ja heegeldan, magamistoa laud on pooleliolevaid projekte täis :) ) ja hakkasin kuduma. Ja sain iga reaga järjest enam aru, et midagi on totaalselt valesti. Kui oli vaja lõimed üles lüüa, oli kõik ok, aga kui oli vaja lõimed alla lüüa, siis need lihtsalt ei läinud! Ma pidin igat niinet käega kaasa aitama ja ühe rea tegemine võttis rohkem kui viis minutit aega, mis oli ju mõeldamatu jätk lõpuni välja. Karjusin Maretile ahastades appi ja Maret, hea inimene, tuli kohale. Pusis, mis ta pusis - ei saanud ta seda asja õigeks. Üks niine oli sõlme üles keeranud, selle pani õigeks. Arvasime, et nüüd on kõik hästi. Ei olnud. Ikka pidi kõik niined käega alla lööma, sest nuga lihtsalt ei liikunud seal vöö vahel. Lisaks ei saanud Maret jooksma ka ääremustrit, sest Jaana oli märkinud ühe rea ette, et see rida on koguaeg jooksvalt sama, aga hiljem, kui ma ikka pusisin ja pusisin tuli välja, et see rida oli üle ühe sama ehk siis üle ühe korra tuli sellel real ikkagi punased lõimed ära kaotada. Segane värk, ma tean. Kui oled vöötegija, saad aru küll. Maret läks üsna norus peaga minema ja oli löödud, et ei osanud mind aidata. 

Terve vöö valmis nii...

Tõeline masendushetk

Viisin Mareti koju ja istusin laua taha. Selge oli see, et tumepunane lõng oli probleemiks, kuna oli nii kehva kvaliteediga, et tegi kogu töö karvaseks ja tekitas valgete lõimede külge pusasid, mida ma siis nööpnõela abiga püüdsin iga natukese aja tagant ära nokkida. Kui kõik oli nokitud, sai lõimed ilusasti alla lüüa. Mustri sain ka jooksma, sest adusin selle ühe rea kordamise vea ära ja kudusin siis ühe mustrikorra valmis. Ikka käega niinesid üles tõmmates, sest need kohe mitte üks raas ka ei tahtnud minuga koostööd teha. Siis läks üks valge lõim katki ka veel. Ma istusin ja istusin ja istusin ja ei teadnud, ida ma tegema pean? Midagi ma tegin ja sain selle parandatud lõime kenasti vöö sisse punutud ehk siis kõik justkui sujus..... Istusin laua taga, hoidsin suuri kääre käes ja mõtlesin: lõikan läbi, ei lõika, lõikan, ei lõika.... Mul oli ausõna selline tunne, et selle ebakvaliteetse lõngaga ei saa ma iialgi! seda vööd valmis, sest oli mõeldamatu, et ma terve vöö muudkui käega niinesid tirin. Saatsin Maretile foto mustri korda saamisest ja Maret ikka julgustas edasi tegema. Ütles veel, et kui mul tõesti tuleb tahtmine see töö maha lõigata, ärgu ma seda tehku - ta teeb ise selle vöö siis valmis. 

Ma ei ole üldiselt seda sorti inimene, kes naljalt alla annab... Ja oma tööd ma teistele teha ka ei jäta. Ma ausõna sõna otseses mõttes närisin rida realt end selles vöös edasi. Vahepeal oli kergem, siis jälle suurte pusade tõttu raksem. Harutasin neid pusasid lahti, nööpnõelad kõverad. Kirusin lõngatootjat ja poepidajat, kes kirivöö tegemiseks nii viletsa lõnga mulle müüs. Tundsin viha, ahastust, lootusetust, frustratsiooni, käega löömise tunnet, väikseid võite ja võidurõõme. Umbes neli korda istusin kääridega vöö ees ja mõtlesin, et lõikan läbi. Robin juba ütles, et ema, otsutsa ära, mis sa teed, sest sa kood seda vööd ju iga päev pikemaks ja lõpuks on läbilõikamine  mõttetu..... Ma ei ole ilmaski ühegi käsitöö projektiga nii suurt stressi tundnud ja nii palju vaeva näinud.... Aga minu jonn, mis mind ikka jalgel hoiab ja saba püsti käsib hoida,  on mõnikord ikkagi kasuks ka. Või ma ei teagi.... loll aga järjekindel. Kui ma kudusin viimast mustrikorda, hakkas minu hinges närima kahtlus... Selline suur, punane, häiriv kahtlus...... Lõikasin vöö raamilt maha ja ei tundnud joovastust. Ei tundnud üldse midagi peale suure punase häiriva kahtluse. Harutasin niinesid lahti, vöö lebas põrandal mu kõrval. Ma ei tahtnud seda puudutada ka.... Ma ei tahtnud isegi selle poole vaadata.... Ma ei tahtnud, et see vöö üldse kunagi olemas oleks olnud..... Ma oleksin tahtnud, et ma oleksin õigel ajal selle vöö maha lõiganud ja ei oleks nii palju vaeva näinud lõppu jõudmisega...... Panin vöö alguse ja lõpu otsa kokku ja justkui päriselt valus oleks olnud....

... vöö alguse ja lõpu laiuse vahe oli 2,3cm ehk siis vöö algus oli 6,5cm ja lõpp 8,8cm. Ma ei oska teile isegi öelda, mida ma tundsin.... 2,9m vööd ja kõik oli nii valesti kui valesti olla sai. Ma oleksin tahtnud appi karjuda. Maretile muidugi oleksin võinud, aga mida temagi teha saanuks? Istusin üksi seal köögipõrandal, meespere oli elutoas ja vaatas rõõmsalt Top Geari, oli nalja ja juttu.... Ma istusin ja tundsin maailmatumat ahastust. Need sealt teisest toast tulid kööki, kiitsid, et oi, kui tubli, saidki valmis, nii ilus, jne..... Mina istusin ikka käed rüpes ja mõtlesin palavikuliselt, mida ma nüüd teen? See vöö ei saa ju sedasi jääda.... ära visata ka ei raatsi... Mida teha?

Läksin magama.... Unes nägin punast ja vööd.... Palju punast. Ma arvan, et terve mu öö oli punane. Hommikul saatsin mehed metsa ja jäin oma vöö otsa. Ei vaadanudki tegelikult seda üldse. Tegin kõik vajalikud asjatoimetused ära ja istusin uuesti vööga elutoa laua taha ja hakkasin valgeid lõimesid külgedelt pingutama. Ühest küljest, teisest küljest, ühest küljest, teisest küljest. Peenikese varda otsaga ja koguaeg mõõdulindiga mõõtes, et vöö oleks 6,5cm lai. Jätkukohad, liiga pikad lõimed, liiga pingule tõmmatud aas.... Oi, ma olin ahastuses. Üksi ja ahastuses. Tirisin terve hunniku valget lõime vöö seest välja ja kui lõppu jõudsin oli vöö mõlemast  otsast ühelaiune, kuid muster ühes otsas pikemalt veninud kui teises otsas. Vähemasti oli ühe laiune.... 

Pealmine pool

Alumine pool

See vöö on otsast otsani vigu täis ja lendab tõenäoliselt ühel päeval tulle.... Praegu, kui ma selle endale ümber piha panen, siis muidugi ei saa keegi aru, et midagi oleks valesti. Keegi ei tule ju luubiga mu vööd sentimeeterhaaval läbi käima. Aga asi on selles, et mina ise tean, et kõik on valesti.

Arvo teeb mulle minu oma raami ja noa ja piiritsa. Teeb sellise raami, mis ei saa järgi anda, õige konstrukstiooniga. Ma ei tea, kas ma kohe julgen uue vöö peale panna, aga ma juba puhtast huvist teen seda üsna varsti..... Kui keegi vaid oskaks mulle seletada, miks vööga juhtus nii nagu juhtus? Mida ma tegin valesti? Hirm on uue vöö ees..... see ei ole mingi lihtsalt edasi-tagasi kudumine..... see on suur töö, tõesti suur. Sa istud tunde ja tunde ja muudkui liigud edasi-tagasi, üles-alla, pead joonlauaga mustrilehel järge, märgid ära iga kord, kui töö tagant tõused sektori ja numbri, kuhu sa jäid. See ei ole kerge töö. Ja kui siis kogu su töö ja vaev ei kanna vilja... ei ole selline nagu peab, siis on kurb... Ääretult kurb. Ja hirm. 

Selline lugu siis minu viievärvilise kirivööga.... Ühe sellise koon veel, et saaks selle praagi tulle panna. Vaikselt ja üksi. Nii...et keegi ei näe seda valu. Aga ennem tuleb uus valmis kududa ja minu isiklik raam peaks sel nädalavahetusel valmis saama, sest Arvo jääb seekord nädalavahetuseks Soome. Siis ta tehases teeb mulle raami ja noa ja piiritsa. Et ma saaksin uuesti proovida..... Kuigi jah...ega raamis polnud süü, eks ma ise ikka keerasin käki kokku.

Vöö ripub üle mu magamistoa ukse. On koguaeg justkui olemas...meenutamaks, et .... Sa pead uuesti proovima! Kust leida julgust?

Teie Ennike

Eesti Vabariigi terviseks Endla elamusretkel

Teate, mõnikord on nii, et Sa tunned kuidagi südames ette, et üks asi, mida Sa pead tegema, on hirmus, hirmus raske. Ja siis Sa hakkad seda asja juba ette kartma, sest Sul on tunne, et Sa ei saa hakkama.

Meil on Bäpiga see eelamusretkede punktikogumine käsil :) , mis tähendab seda, et me saame sel aastal ikka vägevalt palju koos matkata. Seekordne elamusretk oli pühendatud Eesti Vabariigi 101-le sünnipäevale ja toimus see Jõgevamaal Endla looduskaitsealal. Väga tungivalt soovituslik oli dress-code  sini-must-valge. 

Ma sõitsin varahommikul Mäo Circel K-sse, kust Bärbel mind peale korjas ja siis sõitsime koos edasi Endlasse. Juttu jagus kauemaks, tee tundus liiga lühike. Aktuaalne teema oli Fitlap, aga sellest ma pajatan mõni teine kord. Looduskeskusesse jõudes juhatasid helkurvestides noormehed nelikveoga ja esi/tagaveoga pika ja lühikese raja autosid sobivatesse kohtadesse, kus selgus, et Bärbeli nelikvedu võib ju paksu lume sisse põllule sõita küll, aga kui ikka gaasi anda piisavalt ei julge, oled kinni, mis kinni. No kohe nii kinni keset põldu, et peab tulema teine auto ja Su välja tõmbama :) Ei saa ikka ilma viperusteta. Bäpi kiituseks võin öelda, et ta manööverdas end väga tublisti suurte puude vahelt välja ja parkisime auto ikkagi sinna, kus ei olnud nii väga paks lumekiht. Sellel ajal, kui Bärbel autoga vägitegusid tegi, katsin mina oma valet värvi juukseid sobiva tooniga ja kui Bärbel oli vägiteod ära teinud ja korra mu poole vaatas, pidi ta naerukrambd saama.... Naera, naera! Viie minuti pärast näed sama idiootlik välja! 

Kes viimasena naerab, naerab paremini...muhahahahahaaaaaa :)

Sinine on? Must on? Valge on? Nii nagu pidi - kõik oli olemas. Ostsin isegi ekstra valged püksid endale selleks otstarbeks ekole. Me pole vist elus nii palju komplimente saanud, kui sellel retkel saime. Mõtlesime isegi korraks, et võibolla peakski hakkama parukaga ringi käima - vaataks oma mehed ka ehk armsama pilguga.... Või poetaks mokaotsast paar ilusat sõnagi.... Aga tegelikkus on ikkagi see, et blond on blond ja see peanahk seal paruka all ikka sügeles jubedalt ning, kui selle ükskord sai peast ära võtta, siis see oli ikka paras kergendus. 

Räätsad. Anti riietusele vastavad seekord. Tegelikult ma ei teagi - neid jagatakse seal kuidagi saapa suuruse järgi ja me saime seekord sinised räätsad. Imelik...mul olid eelmine kord samad saapad ja sain oranžid räätsad. Peab mainima, et eelmine kord olid mul mugavamad räätsad. Me muidugi ei ole mingid räätsaeksperdid ka ja panime algul endal kannad lukku. Mõtlesime, et nii on parem kõndida, aga kalkun mõtles ka, et muneb, tegelikult..... Issnad, need 1,5 esimest kilomeetrit olid sellised, et ma mõtlesin, et surm! Ausõna - see oli nii raske, et ma tahtsin Bärbelile öelda, et lähme koju tagasi! Kohe! Bärbel kurtis ka, et mis värk on - seekord on kuidagi nii raske. Higistasime muudkui end edasi sõna kõige otsesemas mõttes, pulss oli 150 ja hing paelaga kaelas. Siis tuli mingi palgi ületamine, mis võtab aega ja üks armas naisterahavas küsisi meie käest, et kas me tahamegi niimoodi kinniste kandadega kõndida? Et nii pidi palju raksem olema. Aitas meil siis kannad lahti ja..... Elu nagu lill! Selline tunne oli, et lausa lenneldes võis edasi minna! Aitäh, kes Sa iganes olid ja meid sellest õudsast rühkimisest päästsid! 

Rada algas mööda metsa kõndides. Liikuda oli lihtne ja kerge (uh, need lahtised kannad....), eriti mahalangenud puid ei olnud, mida ületada (see on räätsadega päris raske ülesanne), kõik kraavid olid kenasti lume ja jääga kaetud, räätsad märjaks ei saanud ja mingeid imetrikke ei pidanud tegema, et kraave ületada. Rada kulges metsast väljudes mööda Männikjärve raba. Laukad olid vesised ja rada oli märg. Lumi pakkis end räätsade külge, lirtsuvas lumes oli raske edasi liikuda. 7km-l oli juba selline natukene kassiahastuse tunne - huvitav, kas kunagi jõuame ikka lõppu ka :) Tõesti oli raske. Ma kohe ei oska isegi kommenteerida, miks see seekord nii raske oli. 

3,4km oli juba esimene puhkehetk, kus sünnipäevale kohaselt pakuti kiluleiba ja teed/glögi. Ma muidu kiluleiba ei söö, aga korra aastas oleks see justkui traditsioon. Eriti palju muidugi teed juua ei tasu, sest kui Sa ikka tead, et retk kestab vähemasti viis tundi, siis... Bärbelisugused peaksid üldse ilma joomata olema :)))))) Ennikesesugused saavad veel hakkama. Tegelikult oli väga mõnus seda suhkruga teed juua ja mõelda, et see inimene oli tore, kes suhkru välja mõtles, sest kui Sa pead nagu idioot oma elu raskeks elama, siis on hea end turgutada justnimelt suhkruga (isegi kaks küpsist ja kaks šokolaadikommi sõime ära...ilma süümepiinadeta). Kiluleib oli ka hea, sõin kohe kolm tükki kogu raja jooksul (kolm puhkepausi oli). 

Nagu öeldud oli rada raske. Tõesti oli raske. Ja seda mu süda ette tundiksi. Ma ei tea, kas oli asi minu viletsas füüsilises vormis või milles asi.... aga tegelikult oli kuulda ka teiste suust, et raske on. Üks tädi ütles, et ta oli mingil hetkel mõelnud, et istub mättale maha ja jääb puhkama, sest lihtsalt enam ei suuda. Aga kus Sa siis saad jääda? Ei saa ju, kui grupp liigub muudkui edasi. Vahepeal oli kahe raba vahel metsatee, kus sai ilma räätsadeta kolm kilomeetrit kõndida - see oli juskui õnnistus! Ja ausalt öeldes andis tublisti jõudu juurde edasi minna. Endomondo näitas juba vahvad 11km ja lõpp ei saanud enam kuigi kaugel olla. Peale metsarada pidime jälle räätsad alla panema ja algas teise raba läbimine. Alguses oli jaksu küll, aga siis väsisid jälle jalad nii ära, et ma ootasin nagu hingeõnnistust kilomeetrite täitumist. Ma ei tea, võibolla se märg lumi tekitas selle raskuse. Ei saa ju olla kehv liikumisvorm...

Alguses olid need püsid päriselt ka valged :)

Lõpuks jõudsime laudteele, kus sai räätsad ära võtta ja omas tempos lõppu kõnidada. Me läksime lausa lennates, ma juba vahepeal mõtlesin Bärbeli käest küsida, kas ta joostes ei tahaks minna? aga siis mõtlesin, et küllap ta igatseb finišijoone ületamist. 

Minu Endomondo näitas 14,09 km, Polar fikseeris umbes 25000 sammu, kalorikulu 1450kcal. Raja lõpus pakuti kanasuppi lihapirukaga, aga ma olin nii väsinud, et isegi supp ei maitsenud :))) Ma tean nüüd, mida Matis tndis, kui esimesel elamusretkel käisime. Aga ei ole hullu! Jõhkralt hea tunne on, et hakkama saime, kuigi nagu ma juba alguses kirjutasin - sisetunne ütles ette, et raske saab olema. Aga seda suurem on võit! 

Aitäh Bäpi! Oli väga ....hm.... raske! Loodetavasti järgmine punktikogumine on vähem vaevarikas. Aga ega kahetseda pole midagi. Nüüd on juba raksus meelest läinud ja ootus järgmise retke järele suur. Ma pole viimase kümne aasta jooksul ka Sind nii palju näinud, kui nüüd viimase poole aasta jooksul. Kas saaks veel parem olla? 

Teie Ennike

Kartulivorstid - need esimesed

Ma pole mingi eriline kokk. Kui on vaja head süüa teha, siis on Arvo paja ääres, aga kui on vaja hea kook teha, olen mina miksriga kohal. Ei, ärge saage valesti aru - ma oskan süüa teha küll, mu kogemuste pagas on juba aastast siis, kui ma olin 14 ja ema töötas baaris - telefoniteel ema õpetussõnu kuulates õppisin igasugu asju tegema. Siiani ajab naerma ema õpetussõnad küsimusele, et palju ma seda jahu panema pean ja ema ütles ikka ja alati: "Tunde järgi!"  No kus sel 14aastasel see tunne on? :))))) Ja teate, kui mu mees ikka ütleb, et Sinu tehtud pasteet on parem, kui Põhjaka mõisas, siis hing korra heliseb sees. Aga igapäevaselt me sööme siiski pigem lihtsamalt ja kiiremalt, suuresti Sebastiani taktikepi järgi, sest muidu ma peaksin päevad läbi süüa tegema. Poolfabrikaate meie kodust ei leia. Ometigi veedan ma arutult palju aega köögis. Lihtsusele vaatamata olen ma siiski valmis ka uusi asju proovima ja kui keegi mulle ikka midagi uut ette söödab ja on valmis oma teadmisi ja kogemusi edasi andma, siis loomulikult olen ma alati valmis kaasa lööma!

Nii juhtuski, et tegime täna Maretiga kartulivorsti. Jah, täna. Mitte jõulude ajal, sest kus on kirjas, et kartulivorsti võib süüa ainult jõulude ajal? Maret, hää inimene, oli juba kell 10 hommikul tamme all ja tulime minu koju minu elu esimesi kartulivorste tegema. Kui nüüd täitsa aus olla, siis üleüldse esimene kord elus ma nägin sea soolikaid. Maret ei olnud kade, ta lubas retsepti blogisse ka panna. Ma enda jaoks peaksin selle naguniigi kuskile kirja panema. 

Meil läks vaja:

• 4 kg kartuleid
• 1100 g soolaliha
• 1 kg sibulat
• 2 peotäit vorstirohtu
• 30 g köömneid
• 3 tl soola (maitse, ära pane kohe kolm lusikatäit)
• umbes 7-8 meetrit seasoolikat

Sellest kogusest tuleb umbes 4,5 kg kartulivorste. 

Mina alustasin päeva sellega, et koorisin hommikul kell 7 kartulid ära ja panin need külma veega ootele. Siis ma kudusin oma vööd, tegin trenni, koristasin nipet näpet elamise ära, nii palju, kui magavate inimeste kõrvalt võimalik ja ennem poolt kümmet oleks tahtnud juba Maretile järgi minna. Eks mul oli põnevus hinges, sest mina küll ei mäleta, et meie kodus kunagi oleks vorsti tehtud. Võibolla ma lihtsalt ei mäleta? Ei tea.... Mäletan soolalihatünne ja hapukapsatünne, aga vorstitegu ei meenu. 

Alustasime tööd sellega, et hakkisime ära soolaliha. Meil siin oma kodupoes on selline natukene mahedamaitselisem soolaliha, kui Rakvere toode - seetõttu ära Sa soolaga üle pinguta, kui Su soolaliha ei ole Märjamaa Lemmiku poest ostetud. Teate selle hakkimise juures selgus üks hirmus lugu ka - mul ei ole põlle! No mida perenaist, eksole? Nüüd ei teagi, kas õmmelda endale elu esimene põll või.... Saab ka poest...

Liha hakitud (võimalikult väikesteks tükkideks), hakkas Maret soolikaid ette valmistama. Ta harutas neid lahti soolikapuntrast ja lasi vee läbi (pani soolikaotsa kraani otsa ja lasi sealt väikese koguse vett läbi), et oleks hiljem lihtsam kartulimassi soolde toppida. Ma ei olnud varem soolikaid näinud ja katsunud - need tundusid nats rõvedad :) aga ma pidin ikka nuusutama ja katsuma ka - et aimu saada, mida see kõik endast kujutab. Soolikad olid pehmed. Päriselt ka, täitsa pehmed. Sebastian käis ka vaatamas, aga katsuda ei tahtnud. 

Kui soolikad olid ette valmistatud, hakkasime kartuleid hakkima. Maret ütles, et ta jätab kartuli alati viimaseks, sest kartul läheb seistes siniseks. Mind isiklikult sinine kartul ei häiri. Mida väiksemad kartulitükid teed, seda parem on Sul hiljem massi soolde toppida ja tegelikult ka hiljem süüa. Sibula oli Meret juba kodus köögikombainiga läbi uhanud - see töö jäi meil ära. Kui kõik oli hakitud, pani Maret vorstirohu, mille ta eelmisel suvel ise korjas ja ära kuivatas ja mille ülejäägi ta mulle jättis :) ja köömned kaussi, lisas kolm teelusikatäit soola ja pani minu seda kõike kokku segama. Ega mul selle vastu miskit ei olnud, aga jummel  - Maret maitses seda asja! Lihtsalt võttis ampsu ja sõi ära. Vuiiiiiiiiii..... Ma proovisin käeselja pealt vedelikku, ei tundunud soolane ega imelik, vorstirohi tegi kööki erilise aroomi. 

Ja siis me jõudsimegi põhiasja juurde - hakkasime seda massi soolde toppima. Meil ei olnud mingeid imemasinaid ega asju, abimehed olid lehter ja pulk. Panid soole ühe otsa lehtri peenikesse otsa ja siis toppisid lehtri seda kartulivärki täis ja hakkasid pulgaga seda soolde lükkama. Käega aitasid massi sooles edasi minna. Liiga palju ei tohtinud toppida, siis läks sool katki - juhtus nii mul kui Maretil, aga sellest ei olnud midagi, sest siis lihtsalt tegid sealt maalt soole katki ja sidusid topitud osa vorstiks. Kui katki ei läinud, sai pika-pika vorsti, mille otsad sidusid (puuvillase lõngaga) või sõlmisid kinni ja siis sõlmisid sobivates kohtades suure vorsti väikesteks vorstideks. Kui väikesed vorstid olid valmis, torkasime hambatikuga igale vorstile kolm-neli auku sisse, et vorst hiljem keedes katki ei läheks. 

Jooksvalt panime juba vorste keema, sest mul pole suuremat potti kui 5 liitrine. Vorstid keesid (kui juba vesi keema läks) umbes 15 minutit ja siis me võtsime need valmiskeenud vorstid välja ja panime uue laari keema. Ükski vorst katki ei keenud :) vot nii profid tegijad oleme! Õigemini küll - Maret on :) Mina olin jälle õpilase Kiire rollis. Aga ma olen kiire õppija - seda ma võin küll kinnitada. 

Polnud see vorsti tegu nii hullu midagi, vabalt julgen teinekord üksigi ette võtta. Kui mitte ennem, siis jõuluks ikka. Robin on meil hull vorstifänn - talle maitsevad igasugused vorstid ja kui lihaliu peal on liha ja vorstid, siis ta eelistab iga kell vorste. Ta oligi jõulude ajal nii pettunud, et kartulivorsti polnudki.... Ma tema pärast selle vorstiteo üldse ette võtsingi. Ja õigesti tegin, sest vorstid tulid I M E L I S E D!!!! Robin sõi ja kiitis ning tal on hea meel, et sügavkülmas on veel kuue söögikorra jagu kartlivorste. Nii hea, kui saab vahel ka Robinile söögiga rõõmu teha - enamuse osa ajast peab ta naguniigi Sebastiani taktikepis olema. 

Ma ei tea, kuidas teil on, aga minule meeldib küll hullult uusi asju õppida. Ma alati kardan ka ja võin ennast hirmuga täitsa paanikahooni viia, aga lõpuks, kui ma olen millegi uue ja imelisega hakkama saanud, siis mul on endast väga hea meel, et ma ikkagi julgesin uue asja ette võtta. Kõik uued asjad ei jää minu ellu - ei saa omaks, aga on asju, mida tasub osata ja edasi kanda. Vorstitegu on küll üks selline asi. Ma ei tea, kas Robin ja Sebastian võiksid soovida kunagi ise vorsti teha, aga neil on nüüd selline ema, kes neile vorsti võib teha. Ma kindlasti proovin ära ka mingisuguse lihavorsti tegemise, et Sebastiani rõõmuks vorsti teha, sest see konkreetne isend tema menüüsse ei sobi. 

Kui viisin Mareti koju hästi lõhnava karbikesega, kus sees tema väike vorstirull, käisin smartpostist läbi ja leidsin sealt Age saadetud  Piia Rand "Eesti kirivööd" raamatu! Küll on imetabane, kui Su ümber on inimesi, kes Sinust hoolivad, kuigi nad ei ole Sind kunagi elus näinud. Aga võibolla neil ongi mind kergem seedida, sest nad ei pea mind nägema :) Igatahes, Age, suur, suur tänu Sulle raamatu eest! ja kõige eest.... Et oled virtuaalselt olemas olnud ja aineliselt abistanud. Kallid Sulle! Mul juba uus vöö valmis vaadatud, mida tegema hakkan, kui oma praeguse murelapse valmis saan :)))) 

Ja Maret! Musimops! Mis ma Sinuta küll teeks? Kust need uued asjad tuleksid? Sa oled mulle lühikese ajaga rohkem andnud, kui ma olen ära teeninud. Ma talletan Sinu teadmisi ja oskusi ja mul on hea meel, et Sa oled valmis minuga aega veetma ja mulle õpetama asju, mida ma pole kunagi isegi mõelnud, et ma võiksin teha. Suur, suur aitäh! 

Vabariigi 101 sünnipäeval paneme lauale ka kartulivorstid - need ehedad enda tehtud!

Teie Ennike