kolmapäev, 7. august 2013

Liblikad

Ühel vihmasel õhtul skypes oma armsa mehega rääkides jõudsime me oma vestlusega kuidagi sinnamaale, et mulle oleks vaja mingisugust tegevust, mis kosutaks hinge. Käsitöö see olla ei saa, sest mu käed on kohmakad. Joonistamiseks/maalimiseks peab vaim peal olema. Lugemine on raske, sest mõtteid on keeruline koondada. Mingil põhjusel olen ka fotograafiale vähe tähelepanu pööranud, ju siis pole tunnet olnud. Aga nagu öeldud, tundis mu mees muret, et kas äkki mul on liiga tegevusetu olla ja rutiin on liiga sügav. Ta pakkus välja, et äkki ma sooviksin hakata liblikaid koguma.

Esimese hooga tundus see mõte... Julm. See tähendanuks, et ma püüan kinni liblika, paiskan ta surmajasse ja vaatan pealt, kuidas vaene loom minu hobi pärast peab surema. Surnud liblika sirutan laiali ja naudin hiljem tema kuivanud keha. Julm ju?
Kui ma selle mõtte peale mõtlesin, siis ikka ja jälle ma jõudsin punkti, et julm. Arvo aga oli oma mõttega jõudnud juba uude faasi ja ühel kenal hommikul hakkas ta ehitama liblikapüüdmisvõrku, kaste, surmajat (julm), sirutamisalust. Mina aitasin õmblustöödega võrgu tegemisel, ülejäänu tegi Arvo valmis.  
Ja läksime metsateele.


Mina olin samal metsateel, hinges ikka julmus ja kaelas Canon. Mulle tundus, et liblikate püüdmine sellega on palju inimlikum.


Arvo ja Sebastian aga olid ülevoolavat entusiasmi täis ja iga kinnipüütud liblikas kasvatas seda veelgi. Ma vaatasin kahtlustava pilguga pealt liblikate surmajasse (julm) heitmist. Ja muidugi püüdsin igal võimalikul juhul vältida pilgu sattumist surmaja poole, kui seal parasjagu üks õnnetu olevus oma viimaseid tiivasirutusi tegi. Ikka tundus kõik nii julm, aga ma olin tasa ja õppisin. Õppisin märkama liblikaid, neile nime andma, nende ilu nautima. Samas õppisin, kuidas püüda liblikaid Canoniga või võrguga, mõlemad kogemused olid uudsed.  


Peale liblikate kinnipüüdist ja tapmist (julm) tuleb nad alusele sirutada. Ja see pole midagi niisama lihtne. Selleks, et lõpptulemus oleks nauditav, tuleb ikka korralikult pusida. Esimesed liblikad tegi kõik Arvo ise ja mina koos Seebuga vaatasin ahnelt seda kõike pealt. Õppisin.


Peale sirutamist uurisime hoolega "Liblikate välimäärajat"  ja andsime igale kinnipüütud isendile nime. Sebastian teab kõikide liblikate nimesid, mis me oleme kinni püüdnud. Just "ME", sest kui ma olin selle kõik kõrvalvaatajana läbi teinud, julmuse oma hinges läbi mõelnud ja elanud, proovisin ise ka kõike algusest lõpuni ära teha: märgata, püüda, surmajasse heita, sirutada ja määrata. Iga korraga tundub see vähem julm. Eile püüdsime Seebuga kinni leinaliblika, kes oli meie võrgu eest seitse korda plehku pannud. Me ei tundnud julmust, hoopis sõnulseletamatut rõõmu, sest tegu on tõesti väga ilusa liblikaga meie kollektsiooni.

Leinaliblikas

Poisid on käinud isaga ööpüüki ka tegemas, ma selleni pole veel jõudnud. Hetkel ongi ööliblikad ja päevaliblikad eraldi kastides. Robin ei näita üles eriti suurt vaimustust sellest kõigest, kuid Sebastianist on saanud tõeline lepidopteroloog - ta vaatab pidevalt kättesaadud liblikaid, uurib nende tiivamustrit, otsib määrajast samasugust liblikat, küsib üle, jätab meelde. Tema tahaks vist kõik ringilendavad liblikad kinni püüda. 
Nii et - meil on uus hobi. Rohkemal või vähemal määral on sellega seotud terve pere. Kas on see hinge kosutav? Küllap on. Kõige ilusam selle asja juures on see, et ma olen õppinud nägema erinevaid liblikaid. On uskumatu, kuidas me tegelikult ei märka enda ümber olevat. Noh lendab miski-keski ringi, me ei pööra sellele mingisugust tähelepanu. Nüüd vaatan hoopis teise pilguga igat liblikat, kes minu ümber lendab ja hea osa on see, et kõiki neid pole vaja surmajasse heita:)

neljapäev, 1. august 2013

Läbi aegade parim saarel käik

Minul ja Arvol on kahepeale kokku 3 venda ja 6 õde, päris paras ports. Suhtekriise on igat laadi, mõned vajavad settimiseks rohkem aega, mõned vähem. Meie isiklikult pole hetkeseisuga kellegagi mingisuguses kriisis, suhtleme kõigiga, kes meiega suhelda soovivad. Mõned lihtsalt ei soovi :) Aga kuna kriis on nii ühes kui teises suguvõsas, siis juhtus nii, et sellel aastal käisime me Hobulaiul päris tavapäratu seltskonnaga: Arvo oma õe (Liivi) ja vennaga (Aivar), mina oma õe (Liisu) ja vennaga (Bassu). Lisasid oli ka - Carmeni, Agnese, Eha Ennu ja äiapapa näol. 

Vald on ostnud uue ja suurema paadi. Esimest korda läbi aastate ei kartnud ma meresõitu, kuigi sõit oli hoopis kiirem ja äkilisem. Arvo oli eriti vaimustuses sellest paadist, minul oli põhiline, et meresõit ei kestaks liiga kaua. 


Saabumise päeval oli ilm väga ilus. Läksime saarele kohe hommikul vara. Nii vara, et kui me Haapsalus üritasime osta alkoholi kaasa, siis kellaaeg ei lubanud seda mitte. Kusjuures põhiostja oli Liisu, kes on kahe Säästumarketi juhata. Õnneks tuli teine paaditäis hiljem ja need ostsid Liisunimelise alkokoti Haapsalus välja:) 
Meie poistele meeldib Hobulaiul väga. Ma ei olegi aru saanud, miks see nii on. Ma ei ole seal saarel kunagi kuulnud, et keegi kurdaks igavuse üle või ei leiaks endale tegevust või oleks pahas tujus. Meie seltskonnast 10 olid lapsed, poisid - tüdrukud läbisegi, vanusevahemik 7-16aastat. Mida lapsed tegid? Mängisid jalgpalli (kah uudis eksole) ja pokkerit, ujusid, mängisid jalgpalli ja pokkerit, ujusid, mängisid jalgpalli ja pokkerit, ujusid jne.


Poisid kräunutasid natuke tüdrukuid ka, sest muudmoodi pole lihtsalt võimalik olla ja jalgpalli hakkasid lõpuks mängima ka need tüdrukud, kes üldse jalgpalli mängida ei oskagi. Isegi tädi Liisu pidas ühe vigastusega lõppenud turniiri maha.
Kuna meid ei õnnistatud mingisuguse oivalise rannailmaga, siis tuli kohaloleku päevaks midagi muud välja mõelda kui liiva peal peesitamine. Seal saarel pole võimalik matkata mujale, kui põhjamajaka juurde või lõunamajaka juurde. Meie läksime põhjamajaka juurde, sest seal on torn, mille otsa huvilised saavad ronida. Kõik olid huvilised, viimseni. Toonitan seda eriti rasvaselt, sest isegi mina, kõige suurem argpüks maailmas, võtsin kõik oma julgusevarud kokku ja ronisin. Esimest korda. Majaka juures pidasime piknikut ja nautisime seltskonda. 


Saunatasime, grillisime, laulsime (mina saan kahjuks laulda ainult siis, kui mul on paberi pealt võimalik sõnu lugeda). Erinevaid pille sai proovitud. Selle aasta tõmbenumber oli ticheri tou (ma pole õigekirjas kindel). Põhiliselt mängiti selle peal kahte lugu: "Mammutil on kõht tühi" ja "Lahtine kõht". 


Mängiti veel parmupilli (Liivi, lapsed ja Arvo), kannelt (Liivi on selles väga osav), akordionit (Eha Enn ja Liivi) ja kitarre (Liivi ja Bassu). Bassu ja Liivi mängisid kahepeale kokku uskumatult palju lugusid maha. Lauldi nii minu suguvõsa laule kui ka Arvo suguvõsa laule. Melanhoolselt "Rohelised niidud" mindi sujuvalt üle "Piip ja tobacole". Sellist laadi laule nagu see viimane, nimetasid nad karjukateks:) Aivar suutis vahepeal päris metsalise häält ka teha. 


Kui parasjagu pille ei mängitud või jalgpalli ei taotud, oldi niisama. Mõnikord on hea niisama olla. Aeti juttu, vaadati nõutute nägudega taevast allasadavat vihma, keedeti kannude kaupa kohvi, uuriti erinevaid äppepidi ilmateadet, võrreldi, kelle oma sobib saarele kõige enam.

Nutimaffia ilmaportaalides
Kell oli G2-duuris
Vihmapaus

See oli esimene Hobulaiul käik üle aastate, kui ei olnud ühtegi riidu, kirumist, halvasti ütlemist, vingumist, nähvamist. Minu ja Arvo õed, vennad sobisid kõik omavahel nagu õlitatult ja kõik kaasavara sobis õliga kokku ideaalselt. Keegi ei nutnud, ei pahandanud liigse kohvi joomise pärast, ei surnud nälga ega söönud üle, rummi joodi mõistlikuse piirides ja vaatamata korra puudumise üle, ei toimunud midagi sellist, mille pärast oleks pidanud kahe käega pead kinni hoidma. Mis aga kõige tähtsam on - Liivi tundis ennast täiesti hästi :) Kõik asjad said tehtud ja esimest korda üle aastate oli selline olukord, kus kõik sai tehtud nii hästi, et ennem, kui õues pimedaks muutus, olid sauna juurest söögiasjad ka kokku korjatud. Tööjaotus oli absoluutselt õiglane ja kõiki puhkajaid arvesse võttev. 
Kui ma tavaliselt koju jõudes ütlen, et mitte üks kord ma enam sellele saarele ei lähe, siis seekord ma ütlen, et uuel suvel jälle:)  
Aitäh kõigile, kes kaasas olid ja rõõmu tegid!