kolmapäev, 6. august 2014

Meie

Meie on minu jaoks suur sõna. Ainult neli tähte ja ometigi nii suur. Meie sees on "mina" ja "sina", selle kõige otsesemas mõttes. Ja kui ei oleks Sind ei oleks ka mind - nii poleks ka meid. 

Selle aasta 10. juunil sai meil täpselt 15 aastat koosolemise aega. See on peaaegu pool meie elust. Pool meie eludest oleme me olemas olnud teineteisele. Kõige õigemal ajal tuli ta mu ellu ja on sinna jäänud, kuigi on olnud ka väga palju raskeid aegu.  Mitte keegi mitte kunagi pole mind nii tingimusteta armastanud kui Arvo. Ta on armastanud mind kõiges, isegi minu haiguses, mis ei ole olnud kindlasti mitte kerge katsumus. Kuid ta on armastanud, ma tunnen ja tean seda. Ma ei tea, kas ma olen väärt tema pühendumust ja armastust, kas oskan talle sama hea olla. Ma ei tea, kas see, mis meil on, on igaveseks nii. Ma ei tea. Aga ma tean üht - ta on ainus inimene, keda võin 100% usaldada. 
Kinkisin Arvole meie koosolemise tähtpäevaks ühe ööpäeva Viimsi Lavendel SPAs. See oleks olnud meie päris esimene kahekesi olemise aeg, sest peale "meie" on olemas alati ka "nemad" - need meie poisid :)


Meie kaks said jälle neljaks :) Poisid olid küll teises toas, kuid ikkagi kaasas, sest Sebastiani ütlesid viimasel hetkel närvid üles.


Nii ei olnudki midagi teisiti, kui alati, kuid kõik oli hoopis parem, kui alati. Mul ei ole tegelikult mingisugust vahet, kas meie ümber on veel inimesi, veel lapsi, veel asju - mulle on põhiline, et on olemas Arvo. Nii ei olegi oluline, et SPA puhkuses oli jalgpall ja teie külmas vees ujumine:


et meie SPA puhkuses oli toiduga pirtsutaja:

Seebu toit ja isegi liha jäi söömata, sest oli võõras maitse

Oli nii ilus õhtu. Soe, kauni loojangu ja armastatud inimestega.


 Armastus on inimese aktiivne jõud, armastus aitab üle saada eristatuse – ja eraldustundest, laseb olla tema ise, säilitab terviklikkuse. Armastuse paradoks on see, et kaks on üheks saanuna ikkagi kaks.  Armastus on aktiivne hoolitsus selle elu eest, mida me armastame. Kui pole hoolitsust, pole ka armastust. Armastatakse seda, mille kallal vaeva nähakse.  
Ma armastan teda nii väga... Ma hoian ja armastan teda alati. Sellesse SPAsse me tõenäoliselt tagasi ei lähe, kuid see polegi oluline. Oluline oli hoopis see, et meie ja nemad teevadki kokku selle, mis olema peab. Mõtlen, et küllap see päris "meie" tuleb siis, kui tulema peab. Alati on kõigeks oma aeg ja seda on tulnud meile õpetama Sebastian. 

esmaspäev, 4. august 2014

Hobulaid ehk Kirsiparadiis

Kui Sul on üks tilluke saar, kus kõik asjad toimivad turvalist radapidi, siis ei ole selles midagi imelikku, kui Sa tahad sinna ikka ja jälle tagasi. Tagasi sinna turvalisse kohta, kus nutimaailm jääb hetkeks seisma ja kõik asendub maalähedasega. Eelmise aasta saarel käik ja selle kajastamine minu blogis, tõi kaasa palju paksu pahandust, millest lõppkokkuvõttes on olnud õpetust paljudele inimestele ja ehk selgust ka paljudesse suheteprobleemidesse. Ehk see lihtsalt pidigi nii olema.  
Mõtlesin selle üle pingsalt, kas tahan meie selle aastast saarel käiku üldse blogisse salvestada, kuid otsustasin, et see on üks kindel osa meie elust, meie poiste suve kõige oodatuim aeg ja tegelikult on ju kõik hästi :) Käisime Arvoga saarel taaskord oma suurte õdede ja vendadega. Juhtus nii, et kohal oli 10 täiskasvanut ja 11 last vanuses: 8-, 11-, 11-, 11-, 12-, 13-, 13-, 14-, 14-, 15- ja 17aastat. Nagu omadest lastest veel vähe - haarasime kaasa ka teiste lapsi ja seda ikka selleks, et lastel oleks tore. Täiskasvanutel on koguaeg tore, aga lastel on toredam, kui neil on kamraadi, kellega elu toredaks teha. 

Kui me saarele sõitsime, siis meid tabas äikesetorm. See oli nagu välk selgest taevast, mis kohale tuli, meid paadiga lainetes peksis, rahet saatis ja meid kõiki läbimärgadeks tegi. Oi, kuidas ma kartsin! Isegi Arvo ütles pärast, et ei tea, kas nii huvitav ikka pidi olema... Sebastian seevastu istus mu kõrval ja ütles iga natukese aja tagant: "Vau! Milline seiklus!!!". Ja vihma muudkui sadas, sadas 5 minutit, 10 minutit, 20 minutit.


Ja siis sai vihm otsa. Täiesti otsa. Maa kuivas tunniga ära, taevas muutus helesiniseks ja põrgukuumus oli tagasi. Hobulaiule oligi tegelikult vihma vaja, oli kohe väga vaja, sest kogu saar on kuumusega muutunud pruuniks. Meiega ei juhtunud sellest suurest vihmast muud, kui saime märjaks, kuid ehk said puud ja põõsad jaksu edasi olla. Mine tea. 
Läbi vihma ütles äkki Liisu, ise istudes nagu märg kassipoeg aida trepil, et appi! kas see on tõesti see, mida ma näen?! Kuna minu silmnägu oli märg ja ma tegelesin parasjagu prillide puhastamisega, ei saanud ma aru, mis ta appikene seal näeb? Panin prillid ette ja nägin ka. Nägin kohe väga hästi.


Milline kirsimeri! Iga väikseimgi puu oli ääreni valmis kirsse täis. Ole meheks ja söö! Ja me sõime - lapsed ja täiskasvanud, pensionärid ka. Korjasime kaasa ka ja keetsin moosi viis purgi täit. Mõni sell ronis kohe kõrgele puu otsa ja sõi nii palju kirsse, et arvas, et ta ei taha elusees ka enam kirsse saada. 

Minu Liisu

Kõik muu oli nagu ikka. Oli päike ja meri, oli jalgpall ja laul, olid head söögid ja toredad inimesed, oli Enn ja tema pill, olid purjus paadid, kel tarvitses vaid suu lahti teha, kui kõik juba naersid. Mõtled küll, et milleks? No tegelikult ka - milleks meile need paadid, kes on lõpuks nii purjus, et ei seisa peaaegu enam püstigi, aga näe - on vaja. Mingil seletamatul põhjusel on vaja. Sest see käibki turvalise Hobulaiu juurde. Peab olema Enn ja pill, peab olema hea söök ja hilisem nõudepesu kausis, peab olema võimalus käsi pesta hoopis harjumatumal viisil, peab olema ilma interneti ja arvutita, peab olema saun ja meri. Kõik peab olema nagu on juba olnud 12 aastat.
Minu venna

Järgmine aasta jälle! Aitäh kõigile, kes viitsisid ja tahtsid. Kindlasti saaks midagi paremini või hoopis teisiti, kuid siis see ei oleks Hobulaid. Minu isiklik arvamus on, et midagi enamat polegi vaja, kui inimesi, kes omavahel hästi läbi saavad, sest siis on olemas ka kõik muu. Jääme lootma, et meie seltskonnaga ühineb järgmisel aastal veel rohkem inimesi, kes tahavad meiega koos olla :) Ja kõik lapsed on ka alati teretulnud. Just need teiste lapsed, sest omad tulevad ju naguniigi. Sinna turvalisse maailma, mis käib suve juurde...