Õudne pealkiri tuli sellele postitusele, sest ma küll veel ennast vanana ei tunne ja kui Sebastian mind mammaks nimetab, siis ma keeran kulmu kortsu ja ütlen, et nii kaua, kuni te pole siia majja lapselapsi toonud, ma keeldun mamma olemast. Ja no Arvo ütleb veel seda ka, et lapselastega on aega, sest tema ei kavatsegi vanaema kõrval magada :D Mitte et ta siis ise vanaisa poleks.... :) Aga me ei pea muretsema, sest poisid ütlesid, et nemad ei kavatse mitte mingil juhul lapsi saada, sest maailm on üle rahvastatud ja seega püsib mul lootus, et ma ei pea mamma olema :)
Igatahes nii juhtus, et ma sain 14. märtsil 40. Ma kardan enda sünnipäeva. Ei, mitte selle pärast, et ma saan iga aasta vanemaks, vaid sellel on kindel ja põhjendatud hirm. Mul kangestub siis üks lapsepõlve mälestus ja ma iga aasta ennem oma sünnipäeva olen haavatavam, nukram, hirmunum, mõtlikum. Sellel aastal algas see juba üsna varakult, pea veebruari alguses. Pere tegelikult teab seda ja nad teavad ka seda, et sünnipäev ei ole mul lemmik päev aastas. Lähemad sõbrad teavad ka. Aga teate, on üks värk, mida peab valusate mälestustega tegema - nendele tuleb heade asjadega plaastrid peale panna ja seetõttu läksime me minu sünnipäeval hoopis kodust ära. Läksime juba päev varem ära. Läksime Pärnu Tervis Ravispahotelli. Mina tegin broneerigu, Arvo kohendas broneeringut muutes ühe standarttoa superior sviidiks ehk siis mina ja Arvo olime sviidis ja poisid tavalises toas. Muuseas - selle ma pean ikkagi ka eraldi ära märkima, et mul on südamest hea meel, et Robin sai ja tahtis ka meie minipuhkusest osa võtta. 13. märts me sõitsime Pärnusse. Poisid muidugi nats protesteerisid, et mina pidavat rääkima, kuidas 40s sünnipäev ei ole kuidagi erilisem mõnest muust sünnipäevast - miks meil siis sviit on? Aga saagu ise 40 ja magagu siis sviidis :)
Hotell oli suur, minu jaoks liiga suur. Ma kohe teadsin, et ma ei saa seal üksi liigeldud, sest ma ei leia õigeid kohti üles, aga tegelikult oli meie tuba väga hea koha peal ja ma sain ilma vaevata sünnipäeva varahommikul ehk kell 06.30 üksi ujuma minna. Toad olid ilusad. Poiste tuba oli küll suht väike, aga õdus ja puhas ja väga ilusa dušširuumiga. Meil oli kahetoaline tuba, kus oli kaks wc, duššinurk ja saun. Voodi oli viltu :D No oligi niimoodi sinna ehitatud, et oli viltu. Alguses õudsalt häiris, aga siis ma mõtlesin, et ma olen juba hullem kui armas abikaasa...head, et lood ja kruvikeeraja koju jäid.
Koroona hirmus olid hotellis igal pool käte dsinfitseerimisvahendid ja meil olid enda omad ka veel kaasas, et igakord, kui oma tuppa läksime, saime käed puhtaks teha. Hotell oli puhas, suur, avar, ilus, maitsekas. Rahvast väga palju ei olnud, seda sai kogeda õhtu- ja hommikusöögi ajal. Ja tegelikult ka veekeskuses. Meie sisustasime oma aega igasuguste asjadega. Kui me läksime, siis üsna varsti oli söögiaeg. See oli natuke jabural kellaajal: 17.00-19.00 - mulle oleks rohkem meeldinud kuni 20.00. Aga me ei pidanud muret tundma, sest meie armsad poisid hoolitsesid selle eest, et kui me õhtul sviidis lauamänge mängime, oleks meil igasugu häid asju ampsata. Nende valik küll ei ühildunud eriti minu maitsemeeltega, aga ei virise! Iga asja pärast pole vaja viriseda :) Buffet-õhtusöök oli selline... Ütleme nii, et on paremaid olnud, aga tegelikult oli täitsa hea. Salativalik oli väike ja tatart nad seal eriti hästi keeta ei osanud. See muidugi ei tähendanud, et Arvol ja Robinil poleks taldrikud kuhjaga täis olnud, aga mulle oli kõige olulisem, et Sebastian leiab endale süüa. Leidis küll - mõlemal õhtul. Menüüs oli ka vaniljejäätis, mis rõõmustas teda eriti. Mina püüdsin teha paremaid valikuid ja selliseid, mis ei ajaks kõhtu valutam, kuigi üsna keeruline on ahavtlustele mitte järgi anda...näiteks šokolaadivaht... Kõlab ju maitsvalt! Kohupiima-mangovaht kõlab ka maitsvalt - õnneks ei maitsenud üldse :D Hommikusöögid olid väga rikkalikud ja seda ma ütlen, et need kokad putru keeta oskavad! Väga head pudrud olid mõlemal hommikul. Sebastian sai oma peekoni ja röstsaia - võibolla kunagi lisandub sinna midagi veel. Mina igatahes ütlen, et toit oli üle keskmise hea ja rikkalik. Isegi Napoleonikooki pakuti - see juba on tase :)
 |
| Sebastiani minimalism |
Peale õhtusööki väga hingeldada ei lastud, sest siis oli kohe minek veeskeskusesse. Vee- ja saunakeskuses oli 7 sauna, pikk bassein, lastebassein, suur mullivann baariga. Mina ujusin oma šokolaadivahu kohe välja ehk tegin kilomeetrise otsa. Mind väga üllatas sealne puhtus ja hubasus. Terve keskus oli mahedavlguseline, vesi oli soe (isegi kuni 29 kraadi). Meesinimesed käisid peaaegu kõik saunad läbi, mina käisin ainult Türgi saunas, mis oli ikka väga hea saun! Kuum, kuid ventsilatsioon töötas hästi, ei olnud raske hingata. Hiljem vedelesime mullivannis.
Õhtu veetsime sviidis, jõime šampust (isegi mina lonksasin mõned lonksud) ja mängisime Dixitit. Meesinimesed käisid saunas ka, ma polnud huvitatud, sest mul oli sellest lõputust peapesust isu täis. Olime pea südaööni koos ja siis läksid poisid oma pesasse ja meie läksime Arvoga magama, sest hull sünnipäevalaps tahtis hommikul 6:30 ujuma minna.
Sünnipäeva hommikul ärkasin 6:00. Ma sündisin 5:45, aga nii vara ma ei tahtnud ärgata. Pool seitse ma juba ujusin, ujusin kohe 2 km ja imestasin, mis nendel inimestel viga on, et nad puhkuse ajal pool seitse ujuma lähevad! Ma olin ühel rajal kahe inimesega! Täiesti uskumatu! Sebastian muidugi ütles, et mis siin ikka uskumatut on - vanainimesed pididki varajased olema :D Ja kui ma siis korra mõtlesin, siis...jah, ma ujusingi seal koos vanainimestega... Peale ujumist ma olin näljane nagu hunt ja ajasin oma armsa mehe üles, kes hoidis mind tükk aega kaisus ja ei tahtnud kuidagi üles ärgata. Aga teate, mul oli sel päeval üks nupp - SEE ON MINU SÜNNIPÄEV! Pool üheksa olime söömas. Ja siis ma seal tõdesingi, et jube head putru teevad. Ülejäänu jättis mind suht külmaks.
Peale söömist ma tahtsin natukene pikutada ja Arvo läks poistega kossu mängima. Röövlikari...palli ja saali laenutus 30 minutit 10 eurot. Aga naha said nad märjaks ja veetsid oma isaga kvaliteetaega. Siis me läksime esimesele hoolitsusele. Poisid valisid endale esimeseks hoolitsuseks mitmekülgse toimega ürdi-pärlivannid ja meie Arvoga liigesevalu ja lihaspingeid leevendav parafiinosokeriitmähise. Protseduur on põletikuvastane ja valuvaigistava toimega. Soojuse toimel väheneb lihaspinge, laienevad naha ja nahaaluskoe veresooned, reflektoorselt paraneb verevarustus sügavamal lihastes ja liigestes ning väheneb valu. Aplikatsioonideks kasutatakse osokeriidi ehk loodusliku maavaha ja parafiini segu, mille temperatuur on protseduuri ajal 39-42℃. Osokeriidi lisamine parafiinile hoiab segu kauem soojana, osokeriidis leiduvad eeterlikud õlid omavad tervistavat toimet. Protseduur kestis 20 minutit. See oli ikka väga mõnus! Mulle soe meeldib (no mulle meeldib muidugi külm ka). Mul oli ainult nii naljakas, kui vaheseina tagant tädi ütles Arvole: "Võta pepu paljakas!" :))) No ma ei tea.... selline mehemürakas ja pepu :)))
Kuna peale seda protseduuri ei tohtinud tund aega vette minna, siis läksime hoopis raamatukohvik Purjesse, kus me jõime kohvi ja sõime kooki (Sebastian sõi vaniljejäätist). Kohvik oli hubane ja vaade linnale oli ilus.
Koogid olid ka väga maitsvad :)
Ilm oli ainult maru sant. Jalutama ei saanudki minna. Peale koogi söömist vedelesime oma tubades ja olime mõnda aega omaette. Ma vastasin väga paljudele õnnesoovidele fb-s, sõnumites, messingeris, telefonikõnedes. Üllatav kogus inimesi soovis mulle häid ja veel paremaid soove - olin liigutatud. Aga ka väsinud :) Ja kui Sa oled just parasjagu täiesti väsinud, siis peab juba jälle kuskile minema. meil oli broneeritud laud Hea Maa restoranis, kuhu me läksime lõunat sööma. Sellega oli ikka hirmus kemplemine, sest Robin ja Sebastian tahtsid minna pubisse, aga kuna oli MINU SÜNNIPÄEV, siis me läksime restorani.
Alustuseks me tellisime "Valik head ja paremat kahele hea maa köögist". Sebastianile ei sobinud sealt midagi, sõime Arvo ja Robiniga kõik ära. Toores liha jäi minust puutumata, aga veisesüda oli küll hea! Aga ma panustasin ikkagi juustudele ja hummusele ja sellistele...naiselikematele asjadele. Tartar ajab paljalt peale vaatamisest südame pahaks. Pasteet oli väga hea.
Pearoogadega läks natukene nihusti. Sebastian kompunnis endale olemasolevatest asjadest kokku praekartulid ja lihapallid, aga me ei tulnud selle pealegi, et mainida, et ei pandaks kastet, sest viimasel ajal me oleme sellistes söögikohtades käinud, kus kaste on eraldi kannuga juures. Ta sai hädavaevu lihapalle süüa, aga kartuleid süüa ei saanudki. Tundsin ennast natukene halvasti...et ise naudime häid roogasid, aga laps peab pikkade hammastega kastmevabasid lihapalle otsima... Arvo ja Robin sõid "Veise sisefilee, bataadipüree, pastinaaki veinikastemga" ja mina sõin " Lambatalle ristluutükk kartulipüree ja portveinikastemega". Imehead praed olid! Ainult minu praad oli nii suur, et ma tõstsin ühe väga suure lihatüki Arvo taldrikusse, sest ma lihtsalt ei oleks jaksanud seda ära süüa ja kuna kõik tahtsid magustoitu ka süüa, siis ma pidin kuskile kõhusoppi jätma ruumi magusa jaoks. Aga mul ei ole prae osas küll mitte millegi osas nuriseda, see oli nii hästi tasakaalus ja maitsed sobisid omavahel nii hästi kokku, et ma sööksin iga kell sellist praadi veel. Arvo ja Robin jäid ka oma praadidega väga rahule, ainult rohelist kipuvad nad alles jätma - see pidavat jäneste söök olema on nad kunagi öelnud.
Magustoitudega läks kõigil hästi :) Sebastian oli kohe eriti meeldivalt üllatunud, sest jäätist tellides ei olnud seal kirja, et vahvel on ka menüüs. Sebastian sõigi "Vaniljejäätist vahvliga", Arvo ja mina sõime "Brüleekreemi pohlavahu ja beseega" ja Robin sõi "Šokolaadi fondant, marjakompott, kaerapiimajäätis". Väga, väga head magustoidud olid! Ja teenindus oli ka suurepärane. Kolm liitrit vett jõime ka ära :)
Peale meeldivaid maitseelamusi läksime tagasi hotelli, kus me saime natukene aega seedida ja siis me käisime kõik massaažis. Meesinimesed valisid pingetest vabastav klassikalise massaaži 45 minutit ja mul oli kehahoolitsus kerge rahustava massaažiga, kogu keha koorimisega ja kehale kantava rikkalikult toitva ja niisutava õliga 45 minutit. Mul oli päris karmi käega naisterahvas, kaelapiirkond oli ikka päris valus. Muidu oli väga mõnus. Poisid jäid ka kõik oma umbkeelsete masseerijatega rahule. Peale massaaži käisime Lobby baaris ja jõime ühed kokteilid. Ma ei tea, mis värk mu mehel selle alkoholiga on, aga ta koguaeg ütleb mulle, et no võta ka, proovi ka, maitse ka... Ma räägin, et ma ei taha, aga ta ikka nagu ei saa hästi aru. Ma siis jõin ühe Mojito seltskondlikuse mõttes, aga see oli ka kogu mu alkohol tarbimine, sest see ikka pole minu jaoks. Peale kokteile läksime oma tubadesse ja kohutav oli see, et me pidime varsti sööma minema, sest muidu oleks õhtusöögiaeg läbi saanud... Ma sõin ikka väga minimaalselt, sest mul oli kõht lõunasöögist alles täis. Keegi ei tahtnud eriti midagi süüa. Peale söömist ütlesin mina, et ma tahan nüüd natukene puhata ja meesinimesed siis mõtlesid, et nad lähevad ujuma. Ja siis sai kõik lõbu otsa. Ujula ja saunakeskus olid suletud riigi otsusel eriolukorrast tingituna. Hommikul nad ütlesid mulle, et see kukk, kes hommikul vara (6:30 ujub) kireb on õhtuks potis.... Aga potis olid hoopis nemad, sest nad ei saanudki sel päeval üldse enam ujuma. Siis nad mängisid hoopis meie sviidis turakat ja mina magasin natukene. Õhtu veetsime erinevates baarides: Muuli baaris ja Lobby baaris. Arvo ja Robin jõid üsna miu rummikokteili, aga ei olnud ebameeldivalt purjus, me Sebastianiga olime kainekad. Mängisime Dixitit ja tundsime ennast niisama hästi.
Ööhakul tegime ühe väikese asja ka ja hommikul sõime kõhud täis ning põrutasime koju. Meil vedas, meie saime kõik oma hoolitsused ja asjad kätte. Olime väga hoolsad ja puhastasime palju käsi. Koos on ikka nii hea olla ja see juhtus kõik väga õigesse hetke... Hetke, mil Arvo on teadmata ajaks Soomes kinni koroona viiruse tõttu ja me isegi ei tea, millal me jälle näeme.... Kuidas vastu pidada? Ma veel ei tea - reaaalsus ei ole kohale jõudnud.
Aitäh Arvo ja poisid selle vahva sünnipäeva eest! Mul oli tõesti väga ilus päev! Aitäh kõikidele õnnitlejatele ja meelespidajatele - teie kogus oli tõesti hämmastavalt suur :) Tervise Ravispaahotellile annan kümnest punktist 9 ja soovitan kindlasti külastada :) Kas ma kardan nüüd sünnipäeva vähem....? Ei tea - seda näeme järgmine aasta. Üks larakas plaaster on igatahes peale pandud ja see on täna kõige olulisem :)
Teie Ennike
