Põllelugu

Iga kord, kui mul on köögis tegemist nisujahuga, siis ma kirun ennast maapõhja, et mul ei ole põlle, sest täpselt iga kord pean ma selle jahuga mökerdamise pärast riided ära vahetama. Tuleneb see muidugi sellest, et ma lihtsalt plähmerdan ja kui rullin, siis rullin kohe isuga ning eriti ei süvene, kuhu ja kui palju seda jahu satub. Protsessi ajal. Kui protsess läbi saab ja ma ennast hindavalt pealaest varbaotsani vaatan, saan aru, et... mis kuradi perenaine ma olen, kui mul ei ole isegi ühte korralikku põlle!

Ja siis, nagu kiuste, näen mina FB-s, et Maret on kelleltki Airilt saanud kingituseks põlle. Ise õmmeldud, ilusa põlle. Süvenesin siis, et kes see Airi on? Lapibutiigi omanik muidugi, miks ma teda ei tea, tean ikka. Sinna poodi on käsitöölistel ikka asja. Kommenteerisin Mareti pildi all, et mul on ju ka põlle vaja, aga ma tahan ise endale põlle teha! Kes ometigi õpetaks? Ja kujutad Sa ette, Airi kommenteeris, et tema võib mind õpetada. Lihtsalt. Niimoodi. Täiesti võõrast inimest võib õpetada. Mina muidgi võtsin sõnasabast kinni ja...

....käisin eile põlle õmblemise õpitoas. Haarasin Mareti ka kaasa, kes ütles, et tema pole mingi õmbleja ja ei tema oska õmmelda ja et õmblemine pole tema tassike teed ja üleüldse - ta ei oskagi õmmelda. Ma ütlesin, et mis ta mõtleb siis, miks ma sinna õpituppa lähen, kui ma oskaksin õmmelda? Ma ei tea, kas oli see minu ilus veenmisoskus või hoopis Mareti nõrkusehetk, aga igatahes pani ta endale kalendrisse kirja 24. juuli peale kell 14.00, et ta läheb põlle õmblema :) Ja nii me kõpsti Lapibutiigis olimegi. 

Aga ennem seda, kui ma Airi juurde jõudsin, oli mul kindlasti vaja oma põllele tasku tikkida ja kuna mulle nii väga meeldis pärimuslaagris Kristiina arhailine mulgi tikand, siis natukene guugeldamist ja asusingi tikkima. See on hoopis teistsugune tikand, kui lilltikand, sest arhailises tikandis on esindatud puhtad ja kirkad sinine, punane, kollane ja roheline toon. Midagi ei hajutata - kõik on selge ja tugeva sinisega piiritletud. Mulle väga meeldis seda taskut tikkida ja ma juba keerutan oma peas järgmist eset, kuhu saaks arhailist tikandit peale tikkida. 

Kui tasku valmis, leppisime Airiga päeva kokku ja läksingi õmblema. Nagu öeldud - Maret tuli ka :)

Airil oli kenasti töötuba valmis, lõige välja otsitud ja hakkasimegi tööle. Mina olen selline....hobiõmbleja ehk siis mitteõmbleja ehk siis ma ei tea tegelikult õmblemisest mitte midagi. Mõned asjad elus olen masina alt välja lasknud, aga tegelikult ei tea ma sellest midagi. Kandipael? Aurutad sentimeetri maha ja siis mõõdad neli ja keerad ära ja millimeeter äärest õmbled kinni ja ...uh, jube peene värk. Ma ausõna polnud oma elus midagi kuulnud kandipaelast (oleks ma hingest teadnud, ma oleks seda ju ostnud, kui oma elu esimest seelikut õmblesin :) Tean nüüd, kuidas nurkasid teha ja kuidas kandipaela panna ja siis ma tean, mismoodi ise paelu teha ja veel õppisin, et ... õmblemine on ikka peen kunst. Hoopis kergem on kirivööd kududa. 

Minu põll tuli linane ja lihtne. Mareti oma uhke ja sitsidega-satsidega. Airi on väga hea õpetaja, räägib täpselt ära, kuidas midagi peita, kuidas õigesti teha, mis järjekorras. Maret puksis nagu pull ja tegi ikka omamoodi :)))) Igatahes valmis me oma põlled õmblesime ja no minu isikliku arvamuse kohaselt ikka väga hästi õmblesime!

Võin nüüd vabalt tervele külale kaneelirulle ja piparkooke teha :) ja kõigile põllesid õmmelda, kes tahavad :) Aga ilma naljata, siis tegelikult mind ikka kisub sinna õmblemise juurde viimasel ajal - ei tea, mis värk sellega on. Muudkui tahaks proovida ja enda mõõtude järgi teha ja enda valitud kangaga teha ja... Ei, ega heegeldan ja koon ja tikin ikka, aga õmmelda tahaks ka ja tahaks õigesti osata õmmelda. Nii, et silmal kena vaadata ja kehal hea kanda.

Ma riputasin oma põlle konksu otsa ja jään ootama, millal keegi soovib saada midagi jahust, sest põll vajab ju ristseid. Võibolla see keegi võiks olla Sebastian, kes ütleb, et küpseta palun neid maailma parimaid kaneelirulle? Usun, et midagi sellist võib juhtuda küll. 

Aitäh, Airi, et viitsisid ja aitasid! Headus tuleb ikka ringiga tagasi - võid südamerahus seda ootama jääda :)

Teie Ennike

Fotografiska ja pouring

Mul oli vaja kingitust minna tegema Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi, aga seekord ei saanud Ruthiga minna, sest Ruth nimelt on praegu 24/7 vanaema kaheks nädalaks, aga mul oli kingitust ikkagi väga vaja. Hõiskasin facebookes, kas keegi saab mind trantspordiga aidata ja Helen, hea inimene, reageeris umbes mõne minutiga, et tema saab. Teate, mida see tähendab? Et ta sõidab Luigelt Märjamaale ja siis minuga koos Märjamaalt Tallinnasse. Kui paljud teist oleks valmis seda tegema? Rohkem keegi polnudki :D Ma siis mõtlesingi, et Helen tuleb mulle niimoodi järgi, et kella kuueks oleksin kenasti õiges kohas, aga minu üllatuseks ja suureks rõõmuks oli Helen välja mõelnud meile absoluutset täiesti vahva päeva Fotografiskas, mis asub Telliskivi Loomelinnakus. 

Ta tuli mulle juba kell 12 järgi ja me sõitsime linna. Kõigepealt me käisime ületee asuvas kirbukas, ma sain sealt endale ühe õrnroosa pluusi :) ja siis me kondasime veel mööda käsitööpoode. Midagi ei ostnud, aga ilus oli vaadata. Eriti, kui oskad ise ka käsitööd teha, seda enam oskad hinnata teiste tehtut, kuigi ma tunnistan ausalt, et mõnede asjade hind tundus mulle küll ikka täitsa naeruväärne.... Ei, mitte naeruväärne, hoopis utoopiline. Ja siis ma mõtlesin, et ma olen olnud oma asjade müümisega väga helde, helde kliendi jaoks. Ega me väga kaua ei kolanud, läksime Fotografiskasse. Fotografiska on Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus. See on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Fotografiska Tallinna kontseptsioon hõlmab näituste ja ürituste ala, kohvikut, restorani ning fotokunsti- ja kingipoodi. Ma ei olnud sellest varem mitte midagi kuulnud, sest...ma käin ju metsas. Ma ei käi Tallinnas. Ma müttan mööda matkaradu ja -teid, aerutan merel ja sõidan rattaga. Ma käin Tallinnas ainult asja pärast ja ma olen nüüd viimasel ajal tänu Helenile aru saanud, et see on tegelikult kurb, sest Tallinn on nii ilus ja seal on nii palju kohti, kuhu ma tahaksin minna ja mida ma tahaksin näha. Mulle näiteks väga, väga meeldib kunst. Eelmine kord käisime ju ka Heleniga kunsti nautimas ja seekord viis ta mind fotonäitusele. Hetkel on seal üleval nelja fotograafi näitused: Jimmy Nelsoni "Austusavaldus inimkonnale", Pentti Sammallahti "Kauge maa", Anja Niemi "Rollis" ja Anna-Sina Treumundi "Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari". Minule avaldas kõige sügavamat muljet Jimmy Nelsoni fotonäitus, sest see näitas inimkonda hoopis teiselt poolt maakera. Tema fotod olid üliteravad ja nii sügavad, et pugesid hinge. Vaatasime Heleniga just seda, et millist vaeva erinevad hõimud näevad, et end pidurüüdesse riietada. Meie paneme rahvariided selga ja ongi minek, mõni ei saa endale vöödki ise ümber seotud :D aga nemad teevad seal maalingud ja peakatted. Nad näevad lihtsalt nii erilised välja, et kutsuvad vaatama.  Tegin mõned fotod ka. 

Teiste fotograafide tööd mulle nii suurt muljet ei avaldanud, kuigi oli ka mitmeid ägedaid töid. Näiteks Pentti töödel võis peaaegu igal fotol kohata mõnda looma just selles hetkes, milles ta oli tabatud: näiteks kakav koer. Sammallahtil on ainulaane oskus vaadelda - tabada esmapilgul tavapäraseid steene igapäevaelust, mis läbi tema objektiivi saavad ajatuteks kompositsioonideks, meenutades kaadreid mustvalgest filmist või halltoonides maastikumaalist. Anja kasutab kaht esmapilgul vastandlikku võtet – ilu ja ebaloomulikkust –, pannes Hitchcockile omased blondiinid lynchilikele maastikele. Pastelse värvigamma, luksusliku sisekujunduse ja veatult sätitud ülinaiselike tegelaskujude lummus teeb välimuse põhjal hindamise vaataja jaoks väga lihtsaks. Samal ajal esitab ta aga kehasid duplitseeritult või fragmenteeritult, ebaloomulikes poosides, mis sunnib meid mõtlema pealispinna all peituvale. 

6.korrusel asub Fotografiska restoran. Nii avar, hele ja ilus ning väga meeldiva teenindusega. Menüü oli ainult natukene keerukavõitu maalt ja hobusega blondiinile :) Heleni poeg töötab selles restoranis. Helen küll ütles eelmine kord, kui me linnas vahvalt aega veetsime, et talle ei meeldi toitu oodata, aga ometigi oli ta otsustanud restorani kasuks. Minul ei olnud selle vastu kohe üldse mitte midagi, sest mulle väga meeldib restoranides käia ja mul ei ole toidu ootamisega mingisuguseid probleeme. Helen tellis endale "Kõige rohlelisem aias kalaga" (soojad ja krõmpsuvad köögiviljad, vintage pesto) ja mina tellisin endale "Grillitud maguskartul lihaga" (abarberi-tšilli kaste, hapendatud nuikapsas). Issand kui ilus see söök välja nägi ja kui maitsev see oli! Ma ei oska mitte ühtegi miinust tuua, sest neid lihtsalt ei olnud. See hapukas rabarberikaste oli nii kohutavalt hea, et ma oleks võinud ainult seda ka süüa :)))) Ainuke asi, et ports oli võibolla õige pisut liiga suur, eriti, kui arvestada, et tegu on restoraniga. Eelrooga poleks kindlasti jaksanud selle ette süüa, seega oli hea, et me seda ei tellinud. Aga see serveering ja need maitsed! Iga kell sööks uuesti!

Vaade rõdul

Koka tervitus: marineeritud köögiviljad mingi kastmega

Sten tegi meile alkovabad kokteilid ka

Vutt

Aurutatud lõhe

Desserdiks valisime erinevad asjad. Mulle meeldib, kui on erinevad asjad, sest siis saab rohkem ilu näha (Arvo taldrikust ma muidugi võtan alati ampsu ka) ja rohkem pilte teha. Mina sõin "Kõrvitsaseemnejäätis & tatraklii-maapähklivõi krõbedik" (tikri-leedriõie kompott, rabarberisiirup) ja Helen valis "Värsked marjad avatud pudeli punaveinis" (praesai, hapupiima jäätis) - vist:) Minu magustoit oli ülihea, mulle nii väga meeldib, kui magus ja hapu saavad kokku - need täiustavad üksteist. Helen sõi enda magustoidu ka ära - küllap oli hea :) Ports oli vägevalt suur - sai kohe magusaisu täiega rahuldatud :)

Rahvast oli palju, aga teenindus oli ülikiire ja väga sõbralik. Võibolla natuke ka selle pärast, et Heleni poeg seal töötab :) Aitäh, armas Helen, selle vahva päeva ja erinevate elamuste eest - mu kunstimeel sai paitatud ja mu maitsemeeled ergutatud. Ja pluus on ka ilus :) Ja aitäh, et olid valmis mind trantspordiga aitama - kõik ülejäänu oli ainult lisaboonus, millest ma ei oleks osanud unistadagi. Nii vahva, et Sa olemas oled!

Kella kuueks viis Helen mind Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi, kus mind ootas ees Ülle Kruusoja, kellega hakkasime pouringut ehk voolavat akrüüli maalima. Õpitoas valmis 2 erinevat lõuendit. Üks klassikalises voolavas tehnikas ja teisel lõuendil katsetati koos juhendajaga erinevaid tööriistu, mis aitavad kauneid mustreid ja kordumatuid tekstuure luua. Õpitoas saime teada, milliseid akrüülvärve valida ja omavahel kombineerida. Kas ja milleks on vajalikud erievad meediumid. Ega mul meelde ei jäänud, mis sellele akrüülile lisada tuli peal vee, aga iseenesest väga äge tehnika. Valmivad tõesti väga erilised ja omanäolised maalid ja kõik, absoluutselt kõik on kordumatud. 

Valmistööd panen üles siia siis, kui olen Helenile tema maali üle andnud, aga seda ma ütlen, et on ikka ilusad lõuendid küll! Ma teeks praegu kohe veel ja veel, kui oleks ainult raha vahendite ostmiseks. Lihtsalt nii ilusad on :) Nagu ei olekski mingisuguse algaja tehtud. Ja siin on nüüd küll selline koht, kus saab öelda, et kunstiandega pole siin mingisugust pistmist - see on täiesti andevaba töö. Isegi värvitajuga pole siin mingisugust pistmist, sest kui värvieelistusi pole, võid kasvõi kõiki värve koos kasutada. Ja saad korraks ennast kunstikuna tunda :) Ühe lõunedi puhul muidugi oli erinevaid tehnikaid ja töövahendeid, mida saab edukalt youtubest leida ja õppida - seega ära karda proovida!

Väga emotsioonide rohke ja tore päev oli. Peale pouringut jalutasin Liivi juurde, kust Arvo mu siis Soomest tulles peale võttis ja me öösel pool kaksteist koju jõudsime. Sellised pikad ja tegusad päevad on küll väsitavad, aga lõpp-kokkuvõttes annavad nii palju energiat ja jõudu uute tegemistega ja vanade toimetustega hakkama saada. 

Aitäh veelkord, Helen! Ilma Sinuta poleks seda päeva olnud! Kallid!

Teie Ennike