kolmapäev, 30. detsember 2015

Puhkus Laulasmaa SPAs

Mõni inimene ütleb, et tema küll ei viitsi kuskil spas vedeleda ja liguneda. Teine inimene ütleb, et talle hirmsasti meeldib kuskil spas vedeleda ja liguneda. Meie oleme need teised inimesed :) Viimased aastad oleme aasta lõpus käinud Laulasmaa SPAs puhkamas. Ikka selleks, et uut jõudu ja hingamist saada. Ja natuke nagu koolivaheaja pärast ka. Ja pisut selle pärast ka, et koduseinte vahelt välja saada. No igatahes me jälle käsime ja jälle Laulasmaal. 

Perepakett sisaldab peretuba, kaheksat hoolitsust, hommiku- ja õhtusööke ning muidugi piiramatult vee- ja saunakeskuse kasutamist. Hommikumantlid pealekauba. Kui me tavaliselt oleme ainult positiivsete emotsioonidega laetud olnud, siis seekord oli ikka üksjagu viperusi sees kogu selles puhkusevärgis. Küll ei saanud õigel ajal hotellituppa, küll polnud tellitud puuviljavaagnat, polnud poiste hommikumantleid, prügikast oli katkine ja poiste diivanvoodi veider (ise selle peal küll magada poleks tahtnud :)). 

Hilinenud puuviljavaagen
Laulasmaa poolt :)
Ainult jalgpall, koguaeg, igas telekas, mille ligidal on minu poisid
Ainuke foto minust :) Käed on tööd täis

Meie spapuhkuste juurde käib ilmtingimata hea söök ja kook. Seekord oli kuidagi lihtsam ka Sebastiani kõhtu täita. Ta võttis kodust oma kahvli kaasa (see on söömise juures üks väga oluline komponent) ja leidis igast hommiku-ja õhtusöögist endale midagi meelepärast (seapraad, kana, peekon, röstsai, viiner). Kui ülejäänud pere proovib uusi ja huvitavaid maitseid, siis Sebastian piirdub tuttavate asjadega ja kindlasti on need maitsed seotud lihaga.  
Ainuke untsus söögikord Sebastiani jaoks oli KohWiccas kohalolekupäeva lõunasöök (mis ei ole perepaketi hinna sees),  sest ta sai tellitud krõbekartulite asemel tilliga kartulid ja siis ta tuju oli muidugi rikutud, sest kartul ja till  ei käi kokku. Pool surmaga ta suutis enamuse neist ikka ära süüa, mis oli tõsine eneseületus, kuid ööuneni välja rääkis ta sellest, kuidas kohvikus aeti kõik asjad segamini ja kuidas ta ei saanudki krõbekartuleid. 

Torisev kohvikuline
Sebastiani hommikusöök
Robini hommikusöök

  
 
 

Vee- ja saunakeskus oli läbinud korraliku uuenduse. Augustis sai valmis puuküttega välisaun ja sanaarium, oktoobri alguses avati lisaks veel käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun ja soola-aurusaun ning Jaapani vann. See Jaapani vann on 41 kraadi - seda on isegi minu jaoks küll ja veel. Saunadest meeldis kõige enam välisaun oma basseiniga ja aurusaun, mis oli tõesti väga korralik. Käbisaunas me ei käinud, sest seal oli 95 kraadi sooja ja Sebastian ei tahtnud sinna minna. Ta on üldse vilets saunaline, see-eest basseinis võiks lõpmatult olla. Isegi viimase päeva hommikul, kui nahk on juba täiesti kärnas (ta nahk ei talu kloori), on raskusi tema veest välja saamisega :) Kohe näha, kes on selle pere kala...


Protseduuridest valisime seekord ürdivannid ja massaažid. Tahan siinkohal rääkida Sebastiani massaažikogemusest, sest ülejäänutel läksid kõik asjad väga hästi - vannid olid lõõgastavad ja massaažid natuke valusad, kuid meeldivad. Sebastian seevastu ütles peale massööri juurest saabumist, et kaks protseduuri aastas ja neist üks ka solgitud ning oli mitu tundi pahuralt meelestatud. Tegelikult oli asi selles, et massöör saatis isa kabinetist välja ja siis alustas vestlust oma kliendiga, kes ei taha võõrastega mitte midagi rääkida. Mina ei oleks Arvo asemel ukse taha läinud või oleksin kindlasti vestlusesse sekkunud, kuid Arvo arvas, et las noormees mehistub :) Ma ei tea.... kas seda peab tegema lõõgastusprotseduuri ajal? Naguniigi on see suur müstika, et laps, kes ei talu puudutamist, on beebist saadik lasknud ennast masseerida.... Mul oli kahju Sebastianist, kuigi ta oli väga vapper. Mul on kahju, et ta ei saanud oma protseduuri nautida. Mul on kahju, et ta tundis ennast halvasti. Kuid mul on hea meel, et ta suutis olla nii vapper ja ei saatnudki massööri pimedasse kohta.... 


Kui me sõitsime kodu poole, siis ma olin tänulik oma mehele, kes meile sellist puhkust võimaldada saab. Muidugi toimub meie elus aastaringselt igasuguseid vahvaid ettevõtmisi, kuid see SPAs puhkamine on kuidagi teistmoodi. Teistmoodi, kui näiteks öösel metsas olemine. Spapuhkuse ajal ei pea süüa tegema ega koristama ega pesusid pesema ega nõusid pesema. Ei pea mõtlema, et mis siis teha, kui varbad hakkavad külmetama nagu näiteks metsas ööbides peab mõtlema. Ei pea mõtlema, ega me pole rajalt eksinud (kuigi jah - mina eksiks hotellis ka ära...). Spapuhkus on nagu päriselt puhkus, isegi, kui see on aktiivne (ikka aktiivne ju - protseduurid, ujumine, protseduurid, ujumine). Kas me oleme nüüd puhanud ja uut jõudu täis? Küllap vist. Ja jõudu läheb vaja.... rohkem kui ma tahaks.

Kuigi meie spapuhkuses olid viperused, olen ma ikkagi rahul, et käsime just Laulasmaal. Sest tegelikult on seal tore, väga. Võibolla läheme järgmine aasta jälle.... 









esmaspäev, 28. detsember 2015

Arvo on viieline :)

Kolm aastat tagasi pakkus Arvo otsene ülemus talle võimalust minna õppima firma kulul Rateko ametikooli Helsingis. Arusaadavatel põhjustel (me oleme Arvoga koos olnud 16,5 aastat ja Robin on 15,5aastane) jäi Arvol omal ajal koolitee väga lühikeseks. Temast pidi saama mees ja isa nii järsku ja noorelt, et täna, kui ma selle peale mõtlen, siis mul hakkab kohe hirmus. Neid 17aastaseid ei ole minu tutvusringkonnas palju, kes hoiavad kätel oma esmasündinud poega...

Aga mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Isaksolemisest. Vaid tahtsin kirjutada hoopis õppimisest, sest Arvo sai vägitükiga hakkama. 2013 aasta, kui ta elu oli täis muret ja vaeva, võttis ta endale lisaks veel õppimisekoorma ja asuski tudeerima Helsingis Rateko  ametikoolis. Kogu õppetöö ja -protsess toimus ainult ja ainult soome keeles, mis on Arvol suus juba aastaid (ta on selle sees olnud nii kaua, et osad töömõtted ta mõtlebki soome keeles). 

Kool toimus iga kuu kahel päeval. Kuna need jäid tööpäevade sisse, siis maksti talle tööpäevad, trantsport kooli ja kogu õppemaks ka firma poolt kinni, kus ta praegugi töötab (Metsä OY). Arvo mureks oli kohal käia ja kodutöid teha, mida oli aine kohta üks (TLÜs on aine ja sada kodutööd:( ). Ega see kohalkäimine nii lihtne polnudki. Kõike pidi ette planeerima, tööasju sättima, läbiräkimisi pidama, kodune elu stabiilsena hoidma. Paar üksikut puudumist tuli tal kolme aasta peale kokku ehk siis ta oli tegelikult väga püüdlik ja tubli õppur. 


Ega ma sellest kooliasjast suurt midagi kirjutada ei oska. Tean, et ta õppis, st tegi kodutöid, oli suur eksam ja töömaa, mida auditeeriti :) Tean, et see kõik oli soomekeelne ja ma sellest mitte tühjagi aru ei saa. Ja et ta saigi kooli lõpetatud!!!! Ta on nüüd ametlikult töödejuhataja, diplomiga ja puha. 

Olen väga uhke, sest ma tean, kui raske ja kiire tal on kõikide nende asjadega olnud. Kuidas ta on osanud kokku sobitada oma pere, töö ja kooli ning reisimise kahe riigi vahel. See ei ole olnud lihtne, kuid ta sai selle kõigega suurepäraselt hakkama.

Minu jaoks on ta täielik viieline :) Palju õnne, kallis :)






pühapäev, 27. detsember 2015

II jõulupüha Angasillal

Ega traditsioone ei tohi rikkuda :) ja II jõulupüha tuleb ju veeta metsas.

Ilma üle vinguma võibki sel aastal jääda. Suvi oli jama ja talv on ka siiani olnud selline, et hakka või nutma. Nutma muidugi ei hakka, kirud niisama. Kõige enam kiunumist on muidugi kuulda olnud nende mustade (või roheliste) jõulude ümber, sest inimene on ju endale pähe võtnud, et jõuluks peab olema lumi maas. Ilmataat see aasta nii ei arvanud ja seetõttu oleme pidaud leppima vihma ja halliga. Sekka mõni päikesepaisteline päev ka. Ja meie õnneks oli II jõulupüha parasjagu päikesepaisteline päev. Nii parasjagu, et oli vaja panna kokku kõik meie tavaar ja kobida metsa. 

Vaatepilt metsa jõudes
Metsas ei olnud ilus ja valge. Oli hoopis märg ja kuidagi hall. Istusin seal vaevalt metsa jõudnute märgadest puudest tehtud lõkke ääres ja mõtlesin, et misjaoks ometigi inimene ronib sinna mülkasse ja tahab seal mülkas veel magama ka jääda? Misjaoks ometigi? Mis seal voodis siis häda on? Küsisin oma meesperelt,  mis neile metsas ööbimise juures kõige rohkem meeldib ja vastuseks sain vaid mõminat - ega nad isegi tea, mis neid sinna metsa kisub... Aga ega ma kaua istunud ja ei haletsenud ennast ega teisi. Vaatasin, et ilm pole takistuseks ja  isegi päike pistis nina välja ning kuna meespere oli nii hakkamist täis, võtsin kõik oma kondid kokku ja nägin silmanurgast, et koos on ju ikkagi tore. Olgu see ilm siis parasjagu nii vilets kui tahes. 

Kuna me käisime seekord ainult viiekesi - meie pere ja Aivar - siis mehed olid hirmus kavalad ja võtsid metsa kaasa Husqvarna, millega langetati kohe üks hirmus jurakas ja otsast otsani kuivanud kuusk maha. Tavaliselt on see töö tehtud sulle-mulle-saega, kuid seekord polnud selleks aega.  Robin, Sebastian ja Aivar asusid puudeteole ja meie Arvoga asusime eelmisest korrast jäänud varjendit korda putitama. 


Aastaajale omaselt pidime end natukene kiiremini liigutama, sest valget aega on ju nii vähe. Kell neli on juba täitsa pime. Ei saa vahepeal tund aega kubetada ja kohvi juua, jood hoopis kiirsti ja asud jälle tegudele. Kes teeb puid, kes teeb muud.  

Angasilla metsas on natuke jama see, et seal pole eriti kuuseoksi saada, kuna tegu on suuresti tammikuga. Seetõttu peab okste järgi kaugemal käima, mis polegi nii kerge tegevus, kui Sa praegu mõtled. Miks? Sest suure kuuseokste kuhja tagant on üsna nadi välja vaadata ja märgata takistusi, nagu näiteks puujuured, mis teele jäävad. Aga kella neljaks oli varjend korras ja puud tehtud. Supp ka podises :)


Õhtul kiskus ilma hirmus tuuliseks. Varjendisse otseselt tuul peale ei puhunud, aga tuld keerutas küll. Seetõttu oli seekord see lõkkest tuleva vingu talumine kuidagi eriti ränk. Poisid käisid mitu korda silm-nägu pesemas, et natuke leevendust saada. Õnneks meil olid täiesti metsakuivad puud ja kui leek oli üleval (kuivade puudega kergesti saavutatav), siis oli tossu vähem. 

Õhtusöögiks olid pekid, õllepunnid, röstitud peedid ja porgandid, kodujuust ja lihaleiba (kes pekke ja punne ei soovinud:) ). Arvo oli peedid-porgandid kodus ära maitsestanud (soola, pipra, oliiviõli, tüümiani ja veiniäädikaga) ja pekid ka sisse soolanud, seetõttu oli toidu valmistamine lihtsamast lihtsam. Kohapeal valmis isegi kuivanud kuusest pannilabidas. 


Kui keegi parasjagu ei söönud, mis on suhteliselt harvaesinev nähtus :), siis aeti juttu, mängiti parmupilli, joriseti laulda mõned karjukad ja jõululaulud, tehti pilti ja passiti niisama. Vahepeal tuul keerutas ikka nii hirmsasti, et nats kõhe hakkas, aga midagi hullu ei juhtunud. Esimest korda metsaskäimiste ajaloo jooksul kuulsime metslooma hääli suhteliselt ligidal (kährik? rebane?). Väga uus avastus oli, et Aivar peab õppima kitarri mängima. Nendeks puhkudeks, kui Liivid meiega kampa lüüa ei saa. Luhtarud on nii andekad inimesed, et mis see väike kitarriõppimine ära pole. Köki-möki. Alguses, kui selgus, et Liivid ei tule meiega seekord kaasa, olid kõigil natukene mastid maas - hea seltskond ja laul olid puudu, kuid lõppeks läks kõik hästi ja youtube abil sai Seebu oma mõned vajalikud laulujorud ka kätte. 

Arvo ja Sony
Lepatriinu käis ka külas :)
Õhtusest +4st oli hommikuks saanud -3. Ümberringi oli kõik krõbe ja härmas. Öösel kellelgi külm ei olnud. Kõik, kel isu oli, said magada topelt magamiskottide sees, mis ilmselgelt on hädavajalik, kui varjendis peab magama varbad õue poole. Kui saab küliti lõkke ääres magada, siis on soojust palju, kuid teistpidi peab enese eest paremini hoolt kandma. Ja muidugi müts - väga oluline osa riietusest, sest kui pea on soojas, on keha ka soojas.  

Metsas on tore. Seal on hoopis teine hingamine. Kõik see tuul ja pimedus ja lõkkepraksumine ja jutud ja söögid ja üksteisele nii lähedal.... no kõik see, mis on tavapärasest nii erinev. Nii vaikne, ometigi nii lärmakas. Nii pehme, ometigi nii torkiv. Nii soe, ometigi nii kõhe. Metsas ei ole televiisorit ega valgeid susse... Ja isegi, kui nad ei oska öelda, mis neid sinna metsa poole nii hirmsasti tõmbab, saan ma neist aru. Ma olen ise alati kahtlev ja kõhklev, kuid kui ma juba kohal olen, siis ma saan aru, et metsas on tore! 

 Kui oled 24 tundi vilus metsas veetnud, on siiski alati nii mõnus jõuda koju, käia sooja dušši all, juua üks korralik laisakas koorega ja teha kaminasse tuli. Selleks korraks on see teismoodi olemine ära oldud ja meenutada on vaid head, sest olenemata ilmast on metsas ikkagi tore :)