Villahaldjad

Üks minu armas heategevusprojektide toetaja Eda viis Türil läbi õpituba villhaldja tegemisest. Kui ma nägin, et Nobiinas see toimub, siis ma saatsin kohe Ruthile kutse, et lähme ka? Aga ma ei vaadanud üldse, et see pole Rapla Nobiinas, vaid toimub hoopis Türil. Olin täiesti veendunud, et Türile me küll haldjate pärast ei lähe, aga Ruthil polnudki Türi vastu midagi. Kuidagimoodi sobitus see tema töögraafikuga ka ja nii me koos Türile läksimegi. 

Ma olen kunagi ühe haldja teinud, kuid mingil imelikul seesmisel põhjusel see haldjas ei meeldinud mulle. Ta oli kuidagi suur ja .....suur. Just. Minu silmis on haldjad väikesed, õrnad, lendlevad olevused. Ja mul oli ka probleem tookord selles, et haldjal ei olnud silmi. Täna see mind ei häiri. 

Haldja tegemine algas pea viltimisest. Vajalik kogus villa oli kõigile juba ära kaalutud ja siis oli see nüri töö sellest villast pall teha. Mina teadsin algusest peale, et minu haldjas ei tule pontsakas, suur, rohmakas jne. Toksisin seda pead kohe hoolega, et see võimalikult kõva ja väike tuleks. Ruth minu paremal käel toksis sama hoolega ja etteruttavalt võin öelda, et meie haldjad tulidki kõige väiksemad ja õrnemad (minu oma oli ikka eriti väikseke). 

Valge villapall kaeti nahatooni heiega ja nii moodustus keha alge. Edasi tuli valmis teha käed ja jalad (mulle VÄGA meeldis see, et haldjatele olid lõpuks ometigi juurde tekkinud jalad). Karvatraadi ümber läks nahavärvi heie, käe ja jalaotstes kasutati erilist tehnikat, et need ilusad jääksid. Kõige pealt keerutati traadi otsa villa ja siis murti käe/jala osa tagasi ja kinnitati villaga - nii ei jää traati üldse paistma ja käte/jalgade otsad on esteetiliselt ilusad. 

Nüüd oli aeg teha haldjale alusseelik. Selleks kasutasin mina helelillat heiet ja et vältida haldja paksuks minemist, panin seda sinna väga ettevaatliku koguse.  Ühtlasi oli see hetk, kus kinnitusid ka käed ja jalad. Ma koguaeg tõmbasin heiet vähemaks, sest mul oli paaniline hirm, et ta läheb paksuks :) 

Oli aeg valida, mis värvi tuleb haldja kleit. Mina teadsin koguaeg, et helesinine, sest inimene, kellele ma haldjat tegin, on minu jaoks helesinine. Anne muidugi. Kui kleit oli selga nõelaga silutud, panime haldjale juuksed. Jällegi tahtsin mina, et neid oleks pigem vähem kui rohkem, sest haldjas peab väike olema. Ja see, et ta pidi blond olema, oli iseenesest mõistetav. Minu jaoks oli juuste kinnitamine kuidagi nagu keeruline, sest see kuklaosa sealt ei tahtnud alguses kuidagi välja tulla. Kuskile maale toksisime nõelaga lahu pähe, aga kukal oli ju tühi. Seal ei aidanud muu, kui pidi lihtsalt seda heiet siluma nõelaga, kuni ka kukal oli ilusasti juustega kaetud ja kõik üleliigne välja silitatud. Tiivad tehti kahest heieosast, keskelt kokku seotult ja toksiti kehal õigesse kohta. 

Ruthi merineitsi

Minu pisike ja kleenuke haldjas :) ristiga...

Ei midagi keerulist :) Ma mõtlesin tükk aega, kas panen tamiili ka läbi, aga siis otsustasin, et panen. Mõtlesin, et sellisel juhul on Annel endal võimalik otsustada, kas ta tahab selle kuhugile riputada või paneb ta haldja mängunurka. Minul polnud vahet.... Mina sain ennast edasi anda....

Mõtlen siin parasjagu, et kas toksin veel mõned haldjad, et meelde jääks iga samm või... Kas mul üldse on rohkem haldjaid vaja? Teate, kui Sebastian oli väike, siis oli tema üks lemmiklaule Jaan Tätte haldjalaul. Tal oli see peas ja ta laulis seda koguaeg. 

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Miks kaotasid aru, miks rebisid tiivad?

Nüüd kohmakad jalad, sind porisse viivad.

Miks tahtsid sa näha, mis hämar, mis kole.

Meil haldjaid on vähe, neid varsti ei ole.

Miks tahtsid sa tunda, mis madal, mis väike?

Kui tõuk, sa nüüd uuristad pimedaid käike.

Haldjate naeru nüüd harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Tunda end korrakski kellegi süles,

kes viib sind kõrgele, kõrgele üles.

Nüüd kogesid kõike, mis asi on maa,

kuid haldjaks sa tagasi enam ei saa.

Kui unustad korrakski, et sul on tiivad,

siis uuesti lendu, ei tõuse sa iial.

Küsiksin sinult, kas tasus see vaeva, 

et valisid maa ja jätsid taeva.

Küsiksin, oli see väärt, mis sind valdas,

kuid enam ei tea sa, et olid kord haldjas.

Kas tõesti on pimedas rutata parem,

kui lennata latvade kohal kui varem?

Kas tõesti on parem, kui himusid orjad,

kui hommikul kastepiiskasid korjad?

Mu väikene haldjas su lend oli ilus,

mu ümber, mu kohal, mu paremas minus.

Haldjate naeru nii harva veel kajab.

Miks rebite tiivad? Teid väga on vaja.

Kõigil meil on oma haldjas......

Teie Ennike

Wäega Wärk ja Muhu pätid

Märjamaal tegutsevad sellised asjalikud naised, kes kunagi asutasid sellise MTÜ nagu Wäega Wärk. Seal käivad koos naised (ma ei tea, võibolla mõni mees satub ka vahel sekka?), kellele meeldib käsitööd teha. Ja tehakse seal igsugu asju, kuigi põhirõhk on vist portselani maalimisel ja tikkimisel. Samas maalitakse ka kalosse ja valmistatakse vilditud sõlgesid. Ma ei olnud kunagi sellesse "padjaklubisse" sügavamalt süvenenud, sest tikkida ma ei oska, portselani maalida ma ei oska, viltida ma ka ei osanud - ehk siis - ei olnud minu teema. 

See aasta aga algas mulle teistmoodi. Ma otsustasin aasta alguses Mareti õhutusel, et võtan selle aasta eesmärgiks "elus esimest korda" ehk siis ma proovin sellel aastal uusi asju. Ma olen kuidagi vaikselt ja üksikult jäänud koduseinte vahele ja oma amigurumi otsa, kartes uusi ja hirmutavaid olukordi, inimesi, asju. 

Wäega Wärk hõiskas aasta alguses välja, et hakkame Muhu pätte tikkima! Tulge kõik: oskajad ja algajad, me aitame ja õpetame! Maret oli just haiglasse läinud.... Me olime varemalt tegelikult kokku leppinud, et lähme koos sinna Wäega Wärki uusi asju proovima, aga siis tundsin end natuke nõrgana ja ei teadnudki, mida täpsemalt teha, sest Maretit ju ei olnud. Aga isu pätte teha oli nii suur, et surusin kõik oma hirmu alla ja läksin kohale. Naised saavad kokku kohalikus kultuurimajas käsitöökambris ja vastvõtt oli jaatav ja tervistav. Mul oli ikka suur hirm naha vahel, sest kõik oli uus, hirmus ja põnev ning minu lilltikkimise kogemus ulatus teisemeikka, kui sai üks nõelapadi tikitud käsitöötunnis. Lihtsamalt öeldes - mul puudus igasugune tikkimiskogemus. 

Ma olin ainus huviline sel õhtul ja sain kogu vajamineva õpetuse üksühele õppes :) Eve oli kannatlik ja toetav, andis head nõu, aitas, kui hätta jäin joonistamisega, sest pättidega on ju see lugu, et teed ühele mustri ära, aga teisele pead kõik peegelpildis tegema ja see ajas natukene segadusse. Teismeea kogemusega võrreldes oli muutunud see, et mustrit ei tikita eelpistes valge niidiga kangale, vaid muster joonistatakse peenikese valge markeriga. Mõnes mõttes on see lihtsam, kuid peegelpildi tegemise mõttes jällegi raskem. Aga kangale ma oma pätid sain. 

Mul oli kaks soovi: 1) minu pättidel peavad olema maasikad ja 2) minu pättidel peab olema liblikas. Vanasti tehti lilltikandit madalpistega, kuid nüüd tehakse seda sidepistega, mis on kaks korda parem, kui lihtsalt madalpiste, sest katab palju paremini. Eks ma pelglik olin, ei julgenud eriti värvidega mängida, aga siis otsustasin joonistamisest lähtudes, et mitte kunagi ei ole rohi lihtsalt roheline, seega ei saa ka maasikas olla lihtsalt ühe punase lõngaga tikitud mari - sain aru, et ma pean loovam ja kunstilisem olema.... Aastaid tagasi tikiti mulineega, tänapäeval peenvillase lõngaga. Alustasin oma pättide tegemist ninaotsas olevatest karikakardest, sest see tundus kõige lihtsam ja viimaseks jätsin võõrasema, sest kogenenud inimesed ütlesid, et selle tegemine on kõige raskem, kuna pead täpselt teadma, millised kroonlehed on alumised, millised pealmised. Ja ristikheina tutte pidi hoopis teise pistega tikkima. Aga ma olin hoolas ja nobe ning mida rohkem ma tikkisin, seda rohkem see hakkas mulle meeldima. Mulle meeldis värve segada, lisada, uusi toone juurde panna, julgesin isegi pruuni kasutada lehtede tegemisel, mis alguses tundus võõristav ja kuidagi ....hilissügiseliselt kole.... Kuid tegelikult andis nii palju juurde ja muutis kõik palju looduslikumaks ja loomulikumaks. Käsitöökambris on lõngu sadu ja sadu, mida kasutada. Kerid aga muudkui endale mingi portsu koju kaasa ja tikid siis, kui tuju tuleb või aega on. 

Ma olin nii hirmus õnnelik oma tikitud pättide üle, et õnn ei tahtnud mu sisse ära mahtuda ja ma pidin veel ühed pätid tikkima. Annele loomulikult. Sünnipäevaks või muidu päevaks. Lihtsalt ilusaks päevaks. Nende pättide mustri peale kandmine oli veelgi raskem, sest see peegelpildis joonistamine ei tule mul ikka kuigi hästi välja, Eve pidi mind päris mitmes kohas abistama, aga joonistatud nad said ja lõngavaru sai ka täiendatud. Kõige raskem oli tikkida pojengi ja ega ma pole 100% kindel, et ta seal varbaotsas pojengi moodi välja näeb, aga ma ausõna andsin endast parima. Sama raske oli tikkida pojengi lehti, sest need olid suured, pindasid pidi hoolega katma, mulle väga ei meeldi suuri pisteid teha, sest need ei kata nii hästi. Nikerdamist oli üksjagu. Salaja teha ka ei saanud, sest pätimeister, kes Muhus tikitud pealsetest pätid valmis tallutab, tahtis teada jalanumbrit ja võimalusel joonist jalalabast. Anne polnud kade oma jalga paberile joonistama :) Mingil põhjusel teadsin algusest peale, et Anne pättidel peavad olema pojengid (ta on kunagi Peedul mulle öelnud, et need on tema lemmikud) ja murtud südamed - need sümboliseerivad meie koostööd. Ja kasvõi üksainukene meelespea õis..... Ma jäin Anne pättide tikkimisoskusega juba palju rohkem rahule, sest iga uus asi vajab harjutamist ja kuna ma olin enda pätid juba ära harjutanud, siis iga uue lille tegemisel on ju kogemus suurem ja oskused paremad. 

 

Peale tikkimist sõitsid tikitud pealsed Muhku meistri juurde. Kajuks ei saanud kuute naist kokku, et oleks saanud ise Muhku sõita ja oma pätid ära tallutada, aga ma jään lootma, et see kogemus ootab mind siin elus veel ees. Hea vähemasti, et on olemas inimene, kes tallutamistööd võileivaraha eest ära  teeb. Minu meelest on Eesti käsitöö täielikult alahinnatud. Mõelge ise - ühed pätid maksavad umbes 55-60 eurot! Kui suur töö see on..... Mitmeid tunde peenikest näputööd ja Sa saad selle eest 60 eurot. Mingid kummikingad oma auväärse nime Crocs pärast maksavad ka 50 eurot.... Ei tea, mitu nõelapistet seal käsitsi tehtud on....

Valmis pätid saabusid postiga käsitöökambrisse ja igaüks sai enda omad välja lunastada 27 euro eest. Ehk siis minu isiklikud kahed pätid läksid mulle maksma 54 eurot. Ma tavaliselt käsitööd rahasse ümber ei hinda, aga seekord kuidagi tundub nii alahinnatud see pättide tegemine, et terve mõistus tõrgub mõistmast, miks neid müüakse ainult 55 euro eest. Töötasu tegijale on siis ju kõigest 13 eurot.....  Ja siin sees on ka materjalikulu.... Naeruväärne. 

Valmis pätid on niiiiiiiiiiiiiii ilusad! Mulle tõesõna väga, väga meeldivad. Minu pätid on küll väga mugavad, ma loodan, et Anne sai ka täpselt oma jala järgi mugavad sussid. Ma nii püüdlikult tikkisin neid talle :) Kogu ülejäänud ei sõltunud enam minust. Kas ma teen pätte veel? Ma ei tea.... Võibolla teen. Eelmine nädal käisin käsitöökambris ja joonistasin raamatukaante tarbeks mustri kangale. Ma olen võtnud nõuks sel aastal Wäega Wärgi suvelaagrist osaliselt osa võtta, mis kestab kolm päeva, et teha endale tikitud kaantega raamat, kuhu sisse ma hakkan kirjutama lugusid elust enesest. Kas head või halba? Mul on tunne, et midagi siin elus peaks jääma ainult hea jaoks..... võibolla see on just nimelt see enda tikitud kaantega ja oma kätega kokku lapatud raamat? Võibolla just see....

Teie Ennike 

Närukaelade Närukael ehk käsitöö emaga

 Ma arvan, et iga inimese elus on asju, mida ta kohe üldse teha ei taha, aga millegi või kellegi sunnil me oleme ikkagi sunnitud neid asju tegema. Sebastianil on üks selline asi käsitöö. Ta ausõna teeks mida iganes, kui ainult ei peaks emaga käsitööd tegema. Mul on olnud väga raske talle selgeks teha, mille jaoks see vajalik on, aga me oleme õppeaasta jooksul ikka üht koma teist valmis saanud, kuid  midagi ei ole tulnud kergelt. Ja kui ta oma fööti nimetab Närukalekaks, siis käsitöö tund on Näerukaelade Närukael. 

Võin tegelikult öelda, et Ivica Mägi koolitusel käies ja sellest lapse tugivõrgustikust rääkides, sain ma teada, et autistliku lapse ema ei tohiks olla muudes rollides kui ema. Ta ei tohiks olla õpetaja, tugiisik, nõustaja. Olen sellele väga palju mõelnud, sest ma tõesti ei taha olla Sebastiani õpetaja. Võibolla see vastmeelsus oleks väiksem, kui Sebastianile meeldiks teha seda, mida me teeme, aga tema jaoks on see nii vastumeelne, et mul on vahel hirm, et see laps hakkab mind vihkama, sest ma pean tegema temaga kõiki neid asju, mida ta teha ei taha (käsitööd, võimlemine). Aga elul on omad seadmised ja ma astun ikka ühest nurgast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast neljandasse....kuniks järel on ainult juurikas, sest ükspuha millises nurgas ma parasjagu olen, on ikkagi negatiivsed asjad ja ma tunnen end nii emana, õpetajana, tugiisikuna kui ka nõustajana täiesti läbikukkununa. Ma ei saa üheski nurgas särada, sest kolm nurka tekitavad trotsi ja aega ainult emana olla, on armetult vähe.

Keegi ei öelnud mulle, kui Sebastian Waldorfkooli läks, et mina hakkan talle tunde andma. Põhitundi korra nädalas, kaks harjutustundi, üks ainetund, kaks käsitöötundi. Olin alguses üsna aktiivne ja hakkamist täis, aga jõud sai otsa. Nagu minu puhul ikka. Ma lihtsalt väsin ära..... Mul on selline tunne, et ma ei jaksa mitte midagi teha. Ja kõik, mis ma teen, on justkui tühi töö ja vaimu närimine, sest mind ei saa kõrvutada Liiviga, kes on juba 10 aastat waldorfpeadgoogikat viljelenud ja mul ei ole isegi algseid teadmisi, kuidas kõige paremini lapseni jõuda. Lapseni, kes vihkab näiteks Närukaelade Närukaela. 

Heegeldasime. Trikoopaelaga ja nr 8 heegelnõelaga. Ei, kõige alustuseks heegeldasime näpuga. Sebastian ei saanud alguses tuhkagi aru, aga kui juba nipi kätte sai, siis näpuga heegeldamine tuli välja küll ja ühe jupikese ketti heegeldas ta valmis. See on nüüd seotult tooli külge Lassele mänguasjaks. See aga tähendab seda, et tegu ei olnud mõttetu - Lasse sai endale mänguasja.  

Õppeprotsessi järgmine eesmärk oli õpetada teda heegelnõelaga ketti heegeldma, seda ta selgeks ei saanudki. Minu närvid said ennem otsa. Edasi tuli õppida ringselt või nelinurkselt heegeldama. Heegelnõelaga muidugi. No ei saanud see laps selle konksuga asjaga sõbraks. Ta ei saanud lihtsalt abosluutselt ka aru, mida ta tegema pidi ja nii ma pidin iga kinnisilmuse etapi juures talle ütlema, kust ta võtab lõnga, kust ta selle läbi toob ja kui pikalt välja tõmbab. Iga silmusega! Liivi arvas optimistlikult, et me võiksime kassile padja heegeldada. Umbes pajalapi suuruse tüki juures ütlesin, et kui tahate patja, peate ise jätkama, sest mina enam rohkem ei taha midagi teha ja kuulda heegeldamisest Sebastianiga. Pajalapiks see üllitis jäigi. Läbi ilge närvitsemise ja pahurdamise. 

Ma siis palusin Liivit, et ta ei annaks meile järgmiseks tööks heegeldamist ega kudumist. Vahelduse mõttes võiks midagi käega katsutavat, asjalikku ja kergesti valmivat teha. Kuna Sebastianil tuleb õmblemine palju paremini välja, kui heegeldamine, siis saime järgmiseks tööks helkurite õmblemise. 

Võtsime sahtlist kaks südamekujulist piparkoogivormi (just nimelt piparkoogi ja just nimelt südamekujulised, sest neid oli kahte erinevat suurust). Joonistasime väiksema piparkoogikujuga paberi peale šabloonid ja siis kandsime šablooni abil need helkurkangale. Suurema piparkoogivormiga joonistasime vildi peale kuju ja lõikasime välja. Liimisime triikrauaga (helkurkanga kilepool ülevalpool) ja kalkapaberiga helkursüdamed viltsüdamete külge. Värvi lisamiseks ja esteetilise ilu pärast pidime eelpistes südame kujud üle ka tikkima. Siis õmblesime ülepistega ühe südamepoole teise südamepoolega kokku, lisasime saadud vormi sisse natukene heiet ja lõpetasime töö. Aga et asjad oleksid võimalikult keerulised, siis pidime helkurile paela punuma. Sebastian saab tõenäoliselt täiskasvanuna poegade emaks, sest patsi punumisest ei tea ta küll mitte midagi. Valmisproduktid tulid muidugi ilusad ja armsad ja andsid mulle ühe idee selle aasta sügiseks, aga eks paistab, mis elu toob. Igatahes oli helkurite tegemine kordades kergem kui heegelpaela heegeldamine. 

Järgmine töö liigitub sinna alla, et "ütle, palun, miks ma seda tegema pean?" Vilditud munasoojendajad. Liivi tõi meile mingisugused munad (mina ei tea, mis materjalist need on) ja siis me pidime hirmus palju heiet nendele munadele ümber panema ja need koos selle heiega suka sisse toppima ja sukale sõlme pelae tõmbama. Neli pereliiget, neli muna, neli munasoojendajat. Kogu oma 39 eluaasta vältel olen ma munasid keetnud ja söönud  järgnevalt: ma panen need vette, keeduvee sisse panen soola, et koor kergemini lahti tuleks, keedan mune 5 minutit ja panen need siis jääkülma vee sisse. Ja siis söön muna ära. Munasoojendaja? Arvo SPAdes ikka sööb sooja keedumuna, aga mina poistega mitte. Igatahes pidime siis selle suka pesema panema. Alguses panin villa programmiga, aga sellega ei juhtunud küll mitte midagi ja siis ma läksin juba närvi ja viskasin need munad kogu tumeda pesuga pesema ja ei teadnud ise ka, mis nüüd edasi saab..... Midagi ei saanud, kõik toimis. Heie oli kenasti tugevaks ja ühtlaseks muna ümber muutunud. Sebastian lõikas kõikidele munadele peenikeste käridega praod sisse, õmblesime ääred sämppistega üle ja oligi meil neli munasoojedajat, mida me kasutame.... Ma ei tea, millalgi ikka kasutame. Äkki....

Minu meelest on need asjad, mis valmis saavad, väga ägedad. Olgu, munasoojendajate mõttest ma aru ei saa, sest ma ei söö sooja keedumuna, aga vähemasti ma tean nüüd, et sellisel moel saab ka viltida asju. Näiteks palle :) Ja helkurid! Täiesti ausad ja ilusad ju  - iseasi muidugi, miks pidi paela punuma, kui see nii raske on, aga raskused ongi selleks, et neid ületada. Ja meie punumismeetod töötas väga meeskondlikult (Sebastian ütles, millist värvi paela ma pean üle tõstma :))))) . Kõige enam hämmastab Sebastianit aga hoopis see, miks tema ema on vabatahtlikult nõus heegeldama :) Ta tõeti ei saa aru, et selline tegevus võiks kellelegi päriselt meeldida.

Olgu siis selle käsitööga nagu on. Närukael, siis Närukael. Kui aja kulgu vaadata, siis areng on olnud suur. Alguses ta ei saanud niitigi nõela taha, nüüd oskab juba sämppistet  teha. Võibolla võiks käsitöö osa olla vähem, ma ei tea. Targemad inimesed oskavad kindlasti selle aju arengu olulisusega lahti seletada, aga vahel mul on sellest sellist südamest kahju - no nii vastumeelne on see kõik talle. Aga siis ma leian end mõttelt, et ei haletse! Laste elus toimuvad tragöödiad, see on kõigest käsitöö.

Mis arvate? Täitsa kenasti tuleb välja ju?



Teie Ennike