Heleniga Barbareas

Ma tutvusin Heleniga väga kummalisi radu mööda, aga igatahes oli ta mõnda aega minu kogemusnõustaja. Juba ammusest ajast ei võta ma teda enam kui kogemusnõustajat, vaid kui väga, väga head sõpra, kellega ma saan rääkida ka nendest asjadest, mida ülejäänud inimesed mu elus kuulda ei taha või kardavad kuulda. Mulle Helen väga meeldib, sest ta on avatud, positiivne ja tohutult abivalmis. Ma olen temalt nii palju õppinud just traumaga koosolemise võimalikkusest, et seda ei saagi sõnadesse panna. Meil ei ole kunagi sellist tunnet, et meil pole millestki rääkida, sest meil on alati millestki rääkida ja meil pole nii, et üks ainult räägib ja teine kuulab - kannatust jagub mõlemal. 

Käisin eile Helenil külas. Olime tema uues kodus tunnikese, sõime mustikaid. Sten (Heleni poeg) oli Barbareas meile laua kinni pannud ja siis me läksimegi sinna sööma. Ma ei olnud selles söögikohas kunagi käinud ja ausalt öeldes ma ei oleks ise sellisest kohast söögikohta otsida osanud. Asukoht on Põhjala tehases, aadress Marati 5. Seal oli peale selle restorani veel väga huvitavaid kohti. Mingi kunstistuudio, pagariäri, lapsed said kiikuda ja heintes möllata. Soovitan minna kaema :)

Meie enam lapsed pole ja heintesse ei läinud, aga head sööki nautisime küll. Mina tellisin "Äntu mõisa krõbekana tzatziki ja harissaga" ja Helen otsustas pizza kasuks ("Juuretise pizza kohaliku kukeseene, viinamärdi talu straciatella, varajase kartuli ja musta leiva puruga"). Tervituseks pakuti meile alkoholivaba õlut, mis oli üllatavalt hea. Tavaliselt need käsitööõlled ei kõlba juua, aga sellele me tegime küll päkad silma. 

Minu kana oli ikka väga vürtsine, aga mulle maitses. Ports oli ainult natukene liiga suur, ma ei jaksanud kõike ära süüa, sest tahtsin magustoitu ka nautida. Heleni pizza oli samuti üks parimaid, mida ma kunagi söönud olen. Ainult seda valge saia äärt oli liiga palju ja no minul isiklikult on pizza tellimisega natukene parakad, sest ükskord ma kuskil tellisin pizza, aga jaksasin sellest vaid poole ära süüa. 

Käsitööõlu

Nad kasvatavad seal kõrvitsaid niimoodi...terrassil :)

Ebaküdoonialimonaad

Ja kui kaks naist lähevad õhtust sööma, siis nad söövad ikka magustoitu ka :) Mina valisin "Kardemoni ahvileiva tiramisu, mascarpone kreemi, espresso ja zacapa rummiga" ja Helen valis "Kohalikud marjad vahukoore ja beseega ". Kuigi polnud traditsioonilist küpsist tiramisul, oli see ikkagi üks väga maitsev tiramisu ja see rumm seal oli nagu kirss tordil. Heleni magustoidul oli väga mõnus vürtsine vahukoor, aga minu magustoit oli ikkagi omanäolisem ja maitsvam. Oleks tahtnud lausa kausid puhtaks limpsida, aga see poleks kuigi sobilik tegevus olnud :)

Rääkisime Heleniga paljust: meestest, lastest, miniast, kaalust ja rasvaprotsendist, traumast ja selle mitte kaasas kandmisest, vaba inimene olemisest. lõhnadest (Helenil ei ole see probleem, on kollektsioon :) ). Käisime pärast veel Kaubamajas, sest bussini oli  natukene aega. Helen kinkis mulle lõhna (Replica), sest ausõna, tal pole lõhnadega probleem, sest see on kollektsioon (üle viiekümne?).... 

Aitäh Helen, väga kosutava ja vahva päeva eest! Ma loodan, et järgmist kohtumist ei pea nii kaua ootama. Sinu sall on mul kotis...

Teie Ennike

Suvised olemised

Juhtus kogemata niimoodi, et me jäime Arvoga kahekesi koju. Jah, justnimelt nii juhtuski. Sebastian otsustas viimasel hetkel minna minu suguvõsaga Hobulaiule, Robin oli tööl ja Anete läks Nurtusse kodukäijaks. Pean tunnistama ausalt, et imelik oli olla... Kohe nagu ei osanudki olla... 

Läksime maale. Ikka mõnusam, kui päev otsa kahekesi korteris olla ja mitte midagi teha. Mõtlesime siis Arvoga, et võtame täiesti chillilt: ei korista, ei niida muru, ei lao puid, ei paranda mingeid seadmeid. Mina oskan niimoodi olla küll, aga Arvole see on ikka väga keeruline tegevus olla niisama. Aga ta sai hakkama. Tegime endale eriti uhke päikese käes lebamise voodi keset Seljamaa õue ning võtsime päikest. Niimoodi lihtsalt, niisama, ilma midagi tegemata. Kui jube palav hakkas, siis läksime Kasari jõkke ujuma. Vesi oli alguses... märg....ei söenda kirjutada "külm", sest juulikuus, kui õues on 30 kraadi sooja, oleks lausa patt kirjutada, et vesi oli külm. Oli märg. See oli nii hea jahutus, et me pidime seda protseduuri kordama õhtupoole ka. 

Tegime koos süüa. Hakkisime kõik asjad õues ära ja Arvo keeras toidu köögis kokku. Ma nii kaua ikkagi natukene kraamisin seda äiapapa kööki, sest... julm oli olla... tegime sellise kana-köögivilja-sulatatud juustu roa ja ma võin etteruttavalt öelda, et see oli miljon krda parem söök, kui järgmisel päeval Haapsalus Kärmes Küülikus õhtustades. 

Jäime ööseks Seljamaale. Tegime sauna ja limpsisime vahuveini. Öösel oli hirmus äike ja vihm, aga kui me hommikul üles ärkasime, siis oli ilm ilus. Tunduvalt külmem, kui eelmisel päeval, aga siiski ilus suvepäev. Ma arvasin, et see päev oleks hea päev meile kingariiuli tegemiseks, sest see, mis meie ukse taga toimub jalanõudega, on mulle täiesti vastuvõetamatu. Arvo arvas ka, et kingariiul oleks ikkagi vajalik ja et tal on kõik asjad olemas selle tegemiseks. Mingi hetk pakkisime enda asjad kokku ja sõitsime koju. Arvo viis isa Konuvere mõisa "pruudi" juurde ja siis me olime kodus kahekesi. No ikka eriti veider olla :) Veider, aga hea :)

Riiuli tegemisest ei tulnud midagi välja. Magasime koos lõunat peaaegu kaks tundi ning mina arvasin, et võiksime ikkagi ilusa suvepäeva nimel midagi teha või kuskile minna, sest vihmaseid päevi tuleb naguniigi - küll jõuab selle riiuli ka teha. Otsustasime, et läheme Haapsallu, sest seal on avatud Suur Toidutänav Karja tänaval. Mina muidugi ei osanud endale ettegi kujutada, mis see endast kujutab, aga nüüd ma tean ja võin öelda, et enam kunagi ma ei lähe Suurele Toidutänavale 😂 See ikka ei ole minu rida. Kitsad tänavad, palju inimesi, kõrbenud söögi lõhn, pakutud palad absoluutselt ebaapetiitsed. No ei kujuta ma end keset tänavat, taldrik peos, mingit taccot söömas - see lihtsalt ei ole minulik. Kuradi koer ka tiris nagu segane seal inimesi ja koeri täis tänaval. Mul oli temast nii isu täis, et kui ma oleks saanud, ma oleks ta koju tagasi viinud... 

Aga kuna me ikkagi Haapsalus olime, siis läksime Kärmesse Küülikusse sööma, sest me olime seal varem söömas käinud ja mälestused sellest söömaajast olid positiivsed. Imelikul kombel saime isegi koha, kuigi kogu see tänav oli ülerahvastatud. Tohutu nutitulemusena valisime endale söögid välja ja kui teenindaja tuli, siis selgus, et mitte kummagi valitud sööki neil enam pakkuda polnud ja me pidime jooksujalu välja mõtlema, mida me siis ikkagi sööme, kui Küülikus küülikut ei saa... Võtsime siis mina küülikupiruka ja Arvo küülikuravioolid. Arvo söök nägi nii jube välja, et ma ei tahtnud seda maitstagi ja minu pirukas oli küll ikka selline kohutav aps, et ma oleks võinud papptaldrikult friikaid süüa parem.... See nisusai, mille peale oli natukene küülikuliha raputatud, ei tekitanud mulle mingisugust maitseelamust. Need tohtud saiaääred jäid minust puutumata ja isegi Mira ei söönud seda, kuigi ma pakkusin. Ütleme nii, et see oli mittemidagiütlev õhtusöök. Meie eelmise õhtu kana-aedviljaroog oli väga palju parem maitseelamus, kui need söögid, mis Haapsalus sõime. 

On apetiitne?

Kui olime oma söögid ära söönud, läksime promenaadile jalutama. Õhtu oli ilus, ei sadanud. Kui see koer ainult ei oleks nii meeletult sikutanud. Ostsime veel ühest putkast endale masinajäätised ja nautisime õhtut. Mira hakkas ka vähehaaval sellest vägikaikaveost väsima ning kui me autosse jõudsime, siis ta magas nagu nott Märjamaani. 

Pühapäeval arvas Arvo, et ikkagi peab vaatama seda kingariiuli värki, sest tõesti, kui meie kodu uksest välja minna, siis tuleb meelde laul "Sajajalgsel oli kavas ükskord külla minna...jne". Mulle aga segadus ei meeldi ja seetõttu leidsin enda mehe pühapäeval garaažist kingariuulit meisterdamas. Vahepeal oli ka Sebastian poiss koju jõudnud. Värskest mereõhust ja -veest kosutatud ning oma puhkusega rahulolev. Mis ongi ju põhiline, eks? Ma lugesin raamatut, kohe mõnuga lugesin. Praeguse lugemiselamuse saan raamatust "Jumala käega kõverdatud  read" . Olen alles alguses ja ei tea, kas peategelane senjorita Alice on hull või mängib hullu. Kingariiul tuli uude päeva kaasa.

Tuli esmaspäeva. Kuna tänases päevas oli midagi, mida vaja ei oleks kellelegi, siis me ei teanud õhtuhakul, mis me nüüd siis oma eluga peale hakkame. Ja kus on parem, kui mitte looduses, kui õhk on nii paks, et seda võiks noaga lõigata... Kingariiul sai ka valmis ja segadus koridorist likvideeritud. 

Otsustasime minna Jalasele matkama ja ujuma. Õhtu oli soe, vihma ei sadanud ja nii me teele asusimegi Arvo, Sebastiani ja Miraga. Arvo seda koera sikutamist üldse ei salli ja lasi Mira kohe vabalt jooksma. Ennem muidugi luges kutsule hullud sõnad peale, kuigi jah... Kogu matka vestlus oli umbes selline "Siia! Tule kohe siia! Ma näen Sind! Tule kohe siia! Koos läheme! Kui kutsun, siis tuled kohe siia! Kaugele ei lähe! Siia!" ja niimoodi lõpmatult palju :) Mõni kaasteeline võis küll mõelda, et me oleme ogarad :) Vesi rabajärves oli nii soe, et ei võtnud isegi ahhetama. Kasari jõega võrreldes ikka täiesti supp. Mira leidis ka endale ühe laukaaugu, kus hakkas tegema seda, mida ta Sipaski teeb. Ma ei oska seda kirjeldada, aga tal on üks oma lõbus mäng seal poriloigus ja kui ta selle mängu on lõpetanud, ei ole ta enam pruun koer, vaid on must koer :D Arvo pidi siis ta järve viskama, sest ta ütles, et sellise madagaskari mudamölekaga pole võimalik ühes autosalaongis olla (ähvardas isegi "piruka" osta). 

Siin loetakse koerale karme sõnu peale :D 

Kanarbik hakkab õide minema. On juba üsna lillakas. See on üks minu lemmiktaimi, sest ta on oma lihtsuses nii ilus. Ma arvan, et seal matkarajal rajalt kõrvale põigates on mustikaid ka. Vähemasti taimed küll olid, aga nende otsas olid üksikud marjad, sest eks teelolijad on kõik nahka pistnud. Ma eriti kaugemale ei näe ja minna ei julge, aga küllap seal ikka on marju, kui taimed on. 

Peale matka käisime Harda kohvikus söömas, kuigi polnud Robini töölolemise päev (seda oli praest kohe näha ka) Robin ja Anete olid Seljamaal ja jäid sinna ööseks. Meie sõime kõhud täis ja tulime koju. 

On olnud sagimist täis päevad. Ilus ja valus. Oleme saanud Arvoga koos olla, mis on väga hea, sest meie suhted on ka kuidagi nii keerulised olnud. On olnud palju probleeme, tagasilangust ja edasipusimist, aga meil ikka on koos tore olla :) ja see on põhiline. Mul on hea meel, et Sebastian sai Hobulaiul käia - see on nii vajalik tema arengus. Ja talle nii väga meeldib Hobulaiul. Mul on väga hea meel meie kingariuulist - loodetavasti meesinimesed hakkavad sinna oma jalanõusid panema, mitte ei jäta riiuli ette porivaibale :) Mul on hea meel matkast koos Sebastianiga, sest ma ikka tundsin temast puudust, kui ta 2,5 päeva ära oli ja no uus teadmine, et tänavatoit ei ole minu teema. 

Suvi on umbes poole peal... Tehtut on ja teha saab veel. Loodetavasti on ilmad ilusad ja inimesed head. 

Teie Ennike

Mukri rabas Ruthi ja Alexandriga

Ruthil on nüüd paar nädalat lapselapsed üks ja kakshaaval hoida ja kanda ning Ruth on selline vanaema õunapuu otsas vanaema, kes tahab, et lastel ikka oleks koguaeg midagi teha ja näha. Ja ma mõnikord olen nendest tegemistest osa saanud. Üldse olen ma Ruthiga igasugu tordaid asju koos  teinud ja ma loodan, et teen ka edaspidi. Seekord kutsus Ruth mind matkama või kutsusin ma ise ennast - enam ei mäleagi 😏

Ma olen seal Mukri rabas ikka väga palju käinud erinevatel aastaaegadel, aga see on selline ilus matkarada, et seal võib ikka ja jälle käia. Alati tundub, et on midagi uut ja eks koostegemise rõõm on ju ikka, isegi, kui tegemise sisu on tuttav ja korduv. 

Eile oli imeilus ilm jällegi. Hommikul tuli üks korralik vihm ja ülejäänud päeva paistis päike, kuid polnud üleliia kuum. Ma oma Mira koera jätsin koju, sest ta oli eelmisel päeval 20km kõndinud ja mulle tundus, et ta on väsinud. Ma ei tea, kas Alexander on palju või vähe oma elus matkata jõudnud, kuid mulle väga meeldis, et ta pani tähele, märkas, esitas küsimusi või avaldas arvamust. Mulle meeldivad lapsed, kes oma tegevust osakvad nautida ja kellel on teadmisjanu. Kes oskavad olla ka ilma nutiseadmeta...

Ruth "tahtis" Alexandri vette lükata :)

Metsas on mustikad valmis ja rabajärved on maailmatumalt ilusaid vesiroose täis. Mõnda murakat nägime ka, aga need on alles toored. Märkasin, et kanarbik hakkab jumet võtma, kõige ilusam on ta siiski septembris. Rabatorni katuse alla on pääsukesed pesa teinud, nii et torni käsipuid väga kasutada ei saa, sest võid kakaseks saada. Aga ma sain pääsupojad pildile ja selle üle mul on küll hea meel. Ma vett ei katsunud, aga Alexander ütles, et soe vesi on. Ma oleksin kindlasti ujuma läinud, kui olukord oleks lubanud. Käisime ikka raja lõpus välja, kus pidasime väikse pikniku. Nägin esimest korda elus last, kes sõi tavalist valget saia kohupiimaga 😁 

Oli vahva pärastlõuna. Me ei ole Ruthiga viimasel ajal kuigi palju koos olnud ja teinud ning ma olen sellest puudust tundnud, sest ta on üks väheseid inimesi, kes mu kiiksud üle elab ja vajalikus olukorras toetada oskab. Ma tunnen end temaga koos üsna turvaliselt, sest ta on mind igasuguses olekus näinud. Ma tahaksin väga, et me saaksime rohkem koos olla ja teha, aga ma olen tänulik ka selle üle, kui vahel saab. 

Mukrist on saanud meie oma koduraba, sest see on lähedal ja see on ilus koht, kus looduses olla. Ja kuna rada pole kuigi pikk (natukene alla viie kilomeetri), siis on see jõukohane ikka kõigile, kes vähegi ennast igapäevaselt liigutavad. Mul oli natukene imelik ilma Mirata olla, olen nii harjunud, et ta on igal pool koos minuga. Kuigi ma igakord, kui kuskil matkan, kirjutan, et ma ostan talle koonurihma 😂 Ei osta....

Teie Ennike

Õhturännak kodust Seljamaa tallu

Oeh jummel, kuidas inimesed saavad oma elu keeruliseks elada 😁 

Meil on juba aastaid kombeks minna jalgsi Sippa mööda erinevaid teid ja maid. Ja kuna me polnud seda ammu teinud, siis oli tagumine aeg oma asjad kokku loopida ja marsruut välja valida. Ja kuna me ikka pole päris normaalsed inimesed (eesotsas minu abikaasaga), siis me otsustasime mööda raskemat teekonda minna, et jaguks ikka actionit, mida on eriti vaja meesinimesetele. Minule isiklikult sobib rahulik liuglemine ka täitsa hästi ja nagu selgus, etteruttavalt võin öelda, siis Anetele sobib ka pehme liuglemine. Aga kõigest siis järgemööda.

Asusime kell 19.50 teele. Sada korda läbi mõeldud, kas kõik vajalik on ikka kaasas ja ega kellelgi jalanõud ei hõõru. Arvo ja Robin olid kõik eluks vajaliku päeval juba Sippa  viinud ja veed sooja pannud, et siis, kui me ükskord maale jõuame, on  saunatamiseks ja magamiseks kõik valmis. Kohvid, teed ja snäkid kotis, algas meie retk mööda kruusateed Sõtke poole. 

Anetele oli see esimene selline matk meiega koos. Selline, kus rada ei ole ja ei tea täpselt, mis ees ootab ja kui pikaks teekond kulgeda võib. Ma olin pisut murelik, kuidas ta jalad vastu peavad, kuid ma olin siiski kindel, et ta saab hakkama, sest teistsugust võimalust üldse ei saanudki olla. 

Tegime kõik panused, mis kell  me Seljamaale jõuame. Panused: Arvo 00:23, mina 00:18, Sebastian 00:34, Robin 00:54 ja Anete 01:00. Mira ei panustanud, sest tema jookseks selle maa mingi poole tunniga ära, kui nina ei kisuks tee pealt kõrvale. Ilmateade oli suhteliselt armutu ja me muudkui kõndisime tumeneva taeva poole - no nagu kutsuks ise kurja kaela. Kõik ilmaportaalid näitasid, et hakkab sadama, aga me otsustasime, et see on ainult vihm ja vihma me ei karda. Robin, hea inimene, oli kaks vihmakeepi ka kaasa ostnud ja ühe hinnaks oli 12,75 eurot 😁Keegi ei tahtnud osta. Kulgesime mööda põlluääri ja metsaservasid, vaatasime hooneid ja taimi, ajasime juttu ja vaatasime üha tumenevat taevast... Arvo laskis Mira vabaks ja viimane lidus nagu oleks viimne päev käes. Mina nt ei julge teda niimoodi jooksma lasta, aga Arvo on endas ja koeras väga kindel. Loomulikult on seda arutut jooksmist kõrvalt mõnus vaadata (vaba koera hing), aga mul (ja Sebastianil) ikka on koguaeg võbin sees, kui kuts rihma otsas pole. 

Möödusime mitmest ajahamba poolt puretud majast ja laudast ning saime veelkord kuulda, kuidas Anete ikka tahaks hirmsasti endale sellist ajahamba poolt puretud talumaja ja loomulikult vähemasti ühte lehma. Ja no kui lehma ei saa, siis koera võiks ikkagi saada. Robin vaatas kõiki neid hirmsaid mahajäetud maju ja lautasid ja ei osanud muud teha, kui ohata kogu südamest. Aga no lehma on ikkagi väga vaja, sest see on lausa lapsepõlveunistus. Ma ütlesin Anetele, et mul oli ka lapsena unistus - saada emaks - see oli ikka natukene reaalsem unistus 😏

Jumal auta....

Ühel põlluäärel heinapallide juures tegime väikese vahepeatuse ja sõime kaasavõetud palakesi. Robin oli energiakaotusele väga hoolega mõelnud, sest tal oli suur kotitäis šokolaadi kaasas. Sebastian küsis, palju selline matk umbes kaloreid võiks kulutada ja arvas ise, et umbes 1000kcal. Etteruttavalt võin öelda, et minu telefonis olev äpp väitis, et kaotasin umbes 880kcal. Nii et, Robini šokolaadivaru oli igati õigustatud. 

Kui me seal niimoodi olime kõndinud ja näinud, siis keegi Arvo tuttav pidas auto kinni ja küsis, mis teoksil ja siis nii muuseas rääkis, kuidas seal, kuhu me läheme on kaamera ja karu käib igal hommikul seal joomas/söömas. Väga tore teadmine minnes parasjagu hämarasse metsa... Aga tee meid just metsa viiski ja siis hakkas ikka tõelist seiklust saama. Läbisime siis seda paksu tihnikut ja ma nägin tegelikult kohe, et Anetel on miskit valesti... Aga ma mõtlesin, et ta on koos Robiniga ja Robin ise hoolitseb oma tüdruku eest. Otsisime seda kohta, kus me 2019ndal aastal ühe puu langetasime, et ületada kraavi. See pole seal mingi selline pisikene kraavikene, see on ikkagi sügav ja niisama sealt üle ei saa. Langetatud puu oli olemas, aga näis üsna...räbal välja. Seisin seal kraavi kaldal ja mõtlesin, et mis nüüd siis saab? Ja ma mõtlesin ennast nii kõvaks, et ütlesin, et ma lähen esimesena end istudes üle tõmmates. Andsin fotoka ja telefoni Arvo kätte ja...istusin siis sellele palgijupile ja... Tagurdasin tagasi. Ei, mina siit üle ei lähe ei istudes ega toikaga. Küsisin Arvolt, kui sügav see kraav on ja ta vastas, et ikka sügav. Anete oli täiesti paanikas ja ütles, et tema seal olla ei taha ja minna ei taha ja miks me sellisesse kohta läheme, kus peab selliseid asju tegema... Ma ütlesin, et ma lähen lihtsalt kõndides sealt läbi ja Anete tahtis minuga koos tulla, aga tal ei olnud piisavalt julgust, et seda teha. Ma läksin kraavi (nabast saadik vees) ja hakkasin teda moosima, et ta tuleks. No saime siis kuidagimoodi selle kraavi seal ületatud ja tõdesime, et edasine matk on läbimärgade riiete ja jalanõudega, aga vähemasti olime kraavist üle saanud. Arvo ja Sebastian ületasid kraavi püsti ja toikaga ning siis viimasena tuli üle Robin. Ta jõudis umbes poole peale ja see armetu palk läks tema keharaskuse all pooleks ja kukkuski karu vette! Robinil oli veel Anete kott ka seljas. Vot selline seiklus võib olla üks kraavi ületamine 😅

Hetk ennem vette kukkumist

Ja kui osad meist olid kraavi märjana ületanud ning leidnud tee metsast välja, hakkas vihma sadama. Istusime suure kase alla ja märjad inimesed väänasid enda pükse välja. Mõtlesime siis, et joome kaasavõetud teed ja kohvi. Arvo valas joogid välja ja... Jumal auta! Oleks nagu seebivett joonud. Mõlemad joogid. Arvo oma geeniuse peaga mõtles välja ka, mis juhtunud oli - nimelt olid termosed ja WC-poti värskendajad olnud ühes kapis ning see lõhn oli kuidagi nendesse termostesse imbunud. Ei saanud me kohvi ega teed, sõime kommi ja šokolaadi ning püüdsime tuju üleval hoida. 

Peale väikest pausi asusime uuesti teele, sest käidud oli alles pool teed. Ma peaks ütlema, et ma arvasin, et on rõvedam nii märgade asjadega matkata, aga tegelikult polnud hullu midagi. Ööhämarus hakkas juba võimust võtma ja fotosid enam teha ei saanud. Ega seal midagi väga vaadata ka polnud. Üks pikk sirge, mille taga kaks kurvi ja oledki kohal :) Kus? Koluvere teel, kust saab edasi Jansile ja sealt üle jõe Seljamaale. Kuna minu, Anete ja Robini riided ja jalanõud olid märjad, siis me lasime ühe soojaga jõest läbi. Arvo ja Sebastian said ikka kuivalt üle. Mira, vapper ujuja, läbis jõe südaöösel ujudes ning tal oli veel energiat partegi taga ajada. Seljamaa sauna ette jõudsime 00:12 ehk et minu pakkumine oli kõige lähem. Teel olles rääkisime, et kelle pakkumine kõige kaugemale jääb, see küpsetab hommikul pannkoogid 😂

Oli see alles retk! 14,2km kõndisime maha ja adrenaliin oli ikka korralikult üleval. Ma pole päris kindel, kas ma tahan seda rada pidi veel Seljamaale kõnida, aga ma olen kindel, et sellised seiklused teevad elu ehedamaks ja elavamaks. Need, kes kuiva jalaga Seljamaale jõudsid, rääkisid muidugi kõva häälega, et sellised asjad teevadki matka huvitavaks.... No kui nad ise nabast saadik vees oleks olnud, küllap nad muud juttu oleks rääkinud... Ma ei tea, kas Anete enam kunagi tahab meiega matkama tulla 😂, aga ma loodan, et ta saab sellest kraavi läbimisest üle ja meil on ees veel palju toredaid matkasid kogu perega. 

Abikaasale ütlen seda, et.... No mine ikka kuu peale oma geniaalsete ideedega :))))) 

Teie Ennike