Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol1

Kuna meie Sebastian on sellest õppeaastast Tallinna Vaba Waldorfkooli õpilane, siis see tähendab tegelikult seda, et üsna mitu inimest peavad ennast sõrmest tõmbama, et kõik asjad sujuks. Ja sujuks ikka nii, et lapsel oleks kõige parem. Ma ei saa öelda, et me Arvoga ei teadnud varem waldorfpedagoogikast midagi, aga me siiski otsustasime, et me osaleme sel õppeaastal waldorfkooli lapsevanematele mõeldud lastevanemate koolis, et mõista paremini selle pedagoogika olemust ja olla toeks oma pojale Steineri pedagoogika järgi õppimisel. Sebastianist ja uue õppemeetodi algusest kirjutan lähipäevil ühe pikema ja põhjalikuma postituse, aga täna ma tahtsin kirjutada Arvo ja minu esimesest koolipäevast waldorfkoolis. Püüan iga nädal oma mõtted kirja panna, mis mind on kõnetanud selles protsessis. 

Tänane tunniteema oli väga üldine - mis on waldorfkool ja waldorfpedagoogika. Waldorfkool on kool, kus õpetatakse pedagoogika järgi, milllele pani aluse Rudolf Steiner, kelle põhipidepunkt oli antropsoofia ehk  tarkus inimesest. Antroposoofia järgi on inimene seotud kogu maailma ja kosmosega. Vaimsesse maailma kuulub  vaim ja materiaalsesse maailma kuulub keha. Vaimu ja keha vahele jääb hing ja kõik see kokku ongi inimene. Keha koosneb meeltest ja närvisüsteemist, kuhu kuulub rütmiline süsteem ainevahetusest ja jäsemete süsteem. Hinges toimub meie tundmine ja tahe. Vaim põhineb inspiratsioonil (tundmused, muusika) ja intuitsioonil (see lihtsalt tuleb ). 

Steineri järgi võib meie ühiskonna jagada kolmeks :

1) majanduselu (VENDLUS) - materiaalsed eluvajadused

2) õguselu (VÕRDSUS) - võimalus elada kaasinimestega

3) kultuur (VABADUS) - mõttevabadus. 

Haridus kuulub kultuuri valdkonda ja peab olema vabadus (mõte, tunne, tahe).

Mulle väga meeldis mõte, et me ei saa muuta last süsteemile sobivaks (mida tehakse pahatihti tavakoolides), vaid me peame süsteemi kohandama lapsele sobivaks. 

Waldorfkooli staatus:

Erakool? Pigem ühiskondlik kool

Tasuline kool? Raha kolmest allikast: riik, omavalitsused, lapsevanemad - täna tasub omavalituse osa ka riik

Vabakool? Lastel palju vabadust ja püüd on see, et täiskasvanud inimene oleks võimalikult vaba ja vabaks hingeks saab kasvada läbi aja. Laps ei ole veel vaba, sest ta ei saa ega oska otsustada. Otsustusvõime kasvamisega muutub laps vabamaks. 

Maailmavaateline kool? Aluseks on antroposoofiline maailmavaade. 

Kristlik kool? Üldkristlik. Waldorfkool püüab lapses sisendada, et peale tema on olemas midagi väga suurt, mingi kõrgem jõud. 

Erivajadustega laste kool? Tavaline waldorfkool püüab erilisi lapsi integreerida, aga neid erivajadusetega lapsi peaks olema piisav kogus, et nad ei hakkaks domineerima. 

Väikesed klassid? üle 20 lapse põhikooli klassis ei ole.

Koolivahetus? Waldorfis on oma õppekava. Sõltub kõik lapsest, kas ta on võimeline kooli vahetama nii üht- kui teistpidi.

Waldorfkooli eripäradeks on:

1. õppekava põhjendatus lapse arengupsühholoogiaga - igal asjal on oma aeg! Tavakoolis tulevad liiga vara sisse abstraktsed mõisted (alla 12aastane laps ei ole selleks valmis)
2. õpetus on kasvatuse teenistuses (õpetades kasvabki, laps kasvab ümbruse najal)
3. õpetuse kunstiline kujundamine (kõik on kunstiga seotud, kõik tehtu peab ka esteetiliselt ilus olema)
4. klassiõpetaja süsteem 1.-8. klassini
5. põhiained-põhitund-perioodiõpe (epohhid), rütmiline, kunstiline, muusikaline osa kuulub põhitunni juurde.
6. õpikute asemel isetehtud valged vihikud (lapsed kujundavad oma vihikud ise)
7. numbrilist hindamist ei ole, klassi kordama ei jäeta (9. klassis hinded
8. kirjeldavad tunnistused 2x aastas (jõuluks, suveks)
9. 2 võõrkeelt alates I klassist (inglise ja vene keel)
10. kunstiline aine  - eurütmia (liikumiskunst, mis väljendab kõnet ja muusikat)
11. I klassist alates plokflööt
12. poisid ja tüdrukud koos kõiges (nt käsitöös, puutöös)

Kõik asjad peavad olema lapse teenistuse huvides - see ongi see waldorfkooli vabadus. 

Kunstiline pool oli tänasel koolitusel vormijoonistus I ja II klassis.  Seal on õpetajal kaks võimalust:

1. puhas ja valge (valge kriidiga värvilisele paberile)
2. värvilise kriidiga valgele paberile (lastele meeldivad värvid). 

Vormijoonistuse aluseks on see, et kogu maailm koosneb sirgetest ja kumerustest. Sirge puhul ei ole valikut, vabadus puudub, ühtlaselt alla, aga kumeruste puhul on valikuvabadus suurem. Töövahendiks olid vahakriidid, mis on waldorfkoolis peamised joonistamis- ja kirjutamisvahendid (algklassides eriti). Me Arvoga joonistasime ka. Arvo tööd said sellised:

Mina olen Liiviga juba vahakriite proovinud, mul on oma kuuevärviline komplekt olemas ja Liivi õmbles mulle minu oma kriidikoti ka. Olen tähele pannud, et minu joonistused on kordades tugevamad, intensiivsemad, jõulisemad, kui näiteks Liivi või Arvo omad. Kasutasin täna soojasid põhivärvi kolme tooni ja tulemuseks said sellised tööd:

Vormijoonistamine sisaldab elemente kirjakeelest, geomeetriast ja joonistamisest, õppeainena toetab ta mõtlemise, kujutlemise ja tahtetegevuse vaheliste seoste kujunemist. Vormijoonistamise esmaseks ülesandeks on äratada lapses vormimeel. See on vajalik kirjutama ja lugema õppimiseks, hiljem võimaldab see mõista nii looduses kui ka inimese loodud asjades esinevaid vorme. Harjutatakse ruumis (kogu keha kaasav liikumine) ja tasapinnal (käeline tegevus) orienteerumist ja liikumist, see pakub eriti tuge võimalikele legasteenikutele. Joonistamisel kogetakse kvalitatiivset liikumiselementi: põhiharjutused sirgete ja kaarjate vormidega tuleb alguses kogu kehaga läbi teha (kõndimine, jooksmine, suured käsivarre ja käeliigutused) ja vähehaaval joonistusteks rahuneda lasta. Selline harjutustee nõuab lapselt enda kontsentreeritud juhtimist valdkonnas, mis on talle omane – liikumises. Vormijoonistamise vormid on alguses tähenduseta – nad ei matki midagi välist. Joonistamisel õpib laps tajuma nende iseloomulikku erinevust: sirgjoone selge suund nõuab ja toetab kontsentratsiooni, mõttega juhitud tahet. 

Dünaamiline, ilma selge suunata kõverjoon võimaldab individuaalsemat ruumi, tahtetegevusega kaasneb tundeelamus. Kogemine tegevuse kaudu on esimese kolme kooliaasta üks põhimotiividest.

Vormijoonistamine on toetav vahend kirjutamaõppimiseks; 1. klassis (trükitähed), 2. klassis (raamatutähed), 3. klassis (seotud kiri) on ta selle eelvorm. 2.-3. kooliaastal lisanduvad põhiharjutustele nii sümmeetriaharjutused kui ka vaba kujundus etteantud vormielementidega, 4. klassis vormide põimimine ja sõlmed (keldi sõlmed). 5. klassis läheb vormijoonistamine üle vabakäegeomeetriaks (matemaatika) ja 6. klassis geomeetriaks. 

Peale koolitust käisime Da Vinci pasta & pizza restoranis söömas. Võtsime Arvoga mõlemad kõige lollikindlama pasta (Pasta kreemija Carbonara kastme ja Itaalia pancetta singiga), sest ei ole varem seda söögikohta külastanud ja ei kujutanud ettegi, kuidas nende söögid võiksid välja näha ja maitseda. Mina võtsin muidugi magustoidu ka, milleks oli "Soe šokolaadikook Itaalia jäätise ja maasika toormoosiga" :)  Ja me ei pidanud pettuma! Ma arvan, et see oli parim pasta, mida ma kunagi söönud olen. See oli nii kreemine ja koorene ja nii hästi maitsestatud, et oli tõesline maitseelamus. Šokolaadikook oleks võinud olla natuke erohkem läbi küpsenud, aga maitses ka väga hästi. Tundub, et me satume sinna veel sööma oma lastevanema kooli raames :) 

Soe piim kohvi peale

Oli väga informatiivne päev ja maitsev päev. Oleme millimeetri võrra targemad ja see tundumus, et oleme õige asja sees muudkui kasvab. Järgmine nädalavahetus on juba uued teemad - oleme Arvoga minemas. Püüame nii palju, kui võimalik osa võtta, sest hea on teada, mille sees meie laps on. Me küll näeme ka igapäevaselt õppeprotessi pealt, aga kogu see süsteem, mis lapse jaoks luuakse on nii võimas, et me mõtleme, et kas oleks saanud midagi veel paremini Sebastiani heaks teha?

Teie Ennike

Heategu kõige kaitsetumate jaoks

Kuna vägivald on mind igatpidi puudutanud, siis on kõik vägivalla ohvrid ka mulle väga südamelähedased. Ma tunnen ühte last, kelle vägistas ära tema kasuisa vend, kui ta oli 7aastane. Ma tean ühte naist, kes sai iga kord, kui ta mees alkoholi pruukis, rämedalt klobida omaenda laste silme all. Ma tean ühte last, keda tema isa kuritarvitas, kui ta oli ainult neljaaastane. Ma tean ühte 14aastast poissi, kes poos end üles, sest tema kasuisa tegi temaga asju. Ma tean ühte naist, kes pidi elu kaotama, kui tema elukaaslane ta vaeseomaks peksis ja kes sellesama mehe terrori all veel mitu aastat elas, ennem, kui julges temast lahku minna ja sai aru, et kainena antud lubadused enam mitte kunagi tema vastu kätt tõsta ei kandnud kinga. Ma tean perekonda, kus laps sai peksa selle eest, et ei julgenud minna pimedas keldrisse juuatäis isale hapukurki tooma. Ma tean ema, kes peksis oma last telefonijuhtmega hommikul ennem kooliminekut, kuna viimane ei tahtnud süüa. Ma tunnen üht ema, kes peksis oma väikest tütart (alates teisest eluaastast) rämedae vemmaldega selle eest, et see laps kõiki oma negatiivseid emotsioone elas välja röökides (ta lihtsalt ei osanud end muudmoodi välja elada….). Ma tunnen ühte meest, kes andis oma beebile laksu selle eest, et see öösel korduvalt voodis püsti tõusis (see oli just see aeg, kui laps alles õppis püsti tõusma). Ma tunnen ühte naist, kes peksis oma poega iga kord, kui see ei vastanud tema ootustele. Ma tunnen ühte naist, kes on lapsena ja teismelisena kogenud nii vaimset, füüsilist kui seksuaalset vägivalda ja ta ravib oma haavu siiamaani. Ma tunnen vägivalda…. Seda jubedat, õudsat vägivalda, mis on meie ümber. Nii ligidal ja samas nii kaugel, sest me ei taha ju teiste inimeste asjadesse sekkuda. Me teeme näo, et seda pole…. mitte kuskil. Sest meil on niimoodi kergem. Mida ei näe, seda pole olemas. 

Mina ei taha teha nägu, et vägivalda pole. Ei ole meie ümber, meie endi lähedaste eludes, meie endi eludes, meie kogukonna liikmete eludes. Ma tahan seista kõigi eest ja öelda, et vägivald ei ole lahendus!!! ja vägivallale ei ole mitte mingisugust õigustust!!!!

Ma otsustasin anda enda panuse ohvrite abistamiseks. Valisin selleks välja Tähtvere Avatud Naistekeskuse, sest käin ise juba 5,5 aastat seal teraapias, et oma hingehaavu lakkuda ja kinni kasvatada. Olen saanud lõngafirmadelt ja eraisikutelt abi: soodsamalt lõnga osta, inimesed on mulle lõnga saatnud ja ka raha andnud, et osta silmi, paela, täitematerjali ja lõnga. Ma olen ääretult tänulik kõigile, kes on abistanud. Kavatsen heegeldada 15 mänguasja ja need heategevuslikul oksjonil müüki panna. Loodan koguda kasvõi natukenegi raha, et abistada lähisuhtevägivalla ohvriks langenud lapsi. Ma usun, et koos pisikesi asju tehes on võimalik ära teha suuri asju :)  

Töö muudkui käib ja minu sõrmede vahelt tuleb üha uusi armsaid tegelasi, kes tahavad väga kellegi sõbraks saada ja kelle eest välja käidud raha läheb väikeste hingede abistamiseks. 

SAADAVAL

SAADAVAL

SAADAVAL

SAADAVAL

SAADAVAL

Kõik, mis ma teen, teen ma armastuse ja tänuga. Armastusega laste jaoks ja tänuga Anne tehtud töö eest minuga. Ma tunnen, et ma pean seda tegema, et see on praegu see asi, kuhu ma pean ennast panustama. See on mulle väga, väga oluline ja ma olen tänulik kõigile, kes on andnud mulle võimaluse selle projektiga tegeleda (abistades mind lõngaga või rahaliselt, sest ma ise pole just kuigi jõukas inimene, aga mänguasjade tegemine on üsnagi kallis tegevus). 

Kui Sa tead kedagi, kellele tehakse haiget, ära pigista silma kinni. Ära tee sellist nägu, et Sa ei näe või ei kuule. Aita, kui vähegi saad! Kui ise ei oska või ei saa, otsi abi! Eriti, kui tegu on lastega, sest nagu ma juba kirjutasin – lapsed ei saa end ise aidata :( Kes tahab minu heategevusprojektis osaleda, siis olete alati teretulnud abistama, sest materjali kulub palju ja iga abikäsi on heategu :)

Muuseas, kui keegi soovib hoopis mõne mänguasja omanikuks saada, siis osta kohe hind on 35 eurot ja see läheb heategevuspurki :) Kui on mänguasja soov, siis kirjuta mulle ennike.luhtaru@gmail.com

Teie Ennike

Esimene matk Waldorfkooliga

Sebastiani elus on praegu väga suured muutused. Kevadel otsustas ta, et ei soovi olla enam väravavaht ja 14. august tegi ta oma debüüdi platsimängijana Raplamaa Jalgpallikooli II meeskonnas. Tänaseks on ta teinud juba kolm terve aja mängu, kusjuures üks mäng mängiti ühe poisiga vähemuses, sest meeskond ei tulnud tervenisti kohale, rääkimata vahetustest. Tal on raske. Platsil olla on ikka hoopis midagi muud, kui väravas. Peale igat mängu järgmisel päeval on ta üle kere kange, aga teda see ei morjenda, ta on nii õnnelik, et saab platsil mängida. Tal on õnnestunud liigamängudes ka esimene värav lüüa ja viimases mängus tänu tema kõrgele pressile sai meekonnakaaslane palli väravasse sahistada. Arenemisruumi on ja jõudlust peab treenima, aga treener usub, et uueks liiga hooajaks on Sebastian teistele järele arenenud, sest tal on väga suur töötahe ja isu - isu hästi mängida ja endast kõik anda. 

Teine väga suur muutus Sebastiani elus on see, et ta ei ole enam Märjamaa Gümnaasiumi õpilane, vaid kuulub Tallinna Vaba Waldorfkooli sõbralikku kooliperre. Aga sellest ma tahan pikemalt kirjutada teine kord, seega praegu ma keskendun sellele, et 24. september oli tervel koolil matkapäev ja meie Sebastianiga käisime ka koos selle klassiga, kuhu Sebastian kuulub, matkamas. 

Kogu matka eelduseks oli see, et Sebastiani ema tõmbab end kõvasti näpust ja sõidab iseseisvalt Tuulemaale ja tagasi. Ma kardan autoga sõita võõrastes kohtades. See ei ole lihtsalt, et ma kardan, ma päriselt kardan, kohe niimoodi kardan, et paanikahoog tuleb peale. Käisime siis Arvoga nädalavahetusel õppimas. Sõitsin tema juhendamist mööda ja erinevate hoonete pilte mällu salvestades Tuulemaale ja tagasi - ei olnud ülemõistuse raske, aga eks hirm püsis hinges ikkagi. Igatahes sõitsin eile hommikul Sebastianiga kahekesi Tuulemaale ja ma sain hakkama! Ilma igasuguse paanikahoota - küll mul oli hea meel ja kogu mu meespere kiitis mind ka. 

Kooli juures istusime ümber Liivi autosse (olgu siinjuures öeldud, et Liivi (Arvo õde) ongi Sebastiani õpetaja sellest õppeaastast alates) ja sõitsime Juminda poolsaare tippu. Mere ääres oli väga tuuline, osadel lastel olid ilmastikule ja matkale mittesobivad riided, mul oli neist kohe südamest kahju. Ma viskasin ennem uksest väljumist igaksjuhuks veel mütsid ja sõrmikud ka kotti ja see oli mul üks kiiduväärt mõte. Nagu ikka klassiga matkates oli juurde ka õppejuttu. Näiteks, milised lahed Juminda poolsaart piiravad (Sebastian teadis ühte, teine oli meelest läinud), kuidas graniitkivid randa on saanud (Eestis endas graniitkivi ei moodustu, kõik, mis on, on Soomest tulnud), Liivi rääkis ka sellest suuremõõtmelisest laevakatastroofist, mis Juminda poolsaare lahes toimus, kus põhja lasti 55 laeva ja hukkunuid oli umbes 15 000 inimest. Nende mälestuseks on rajatud saare tippu mälestusmärk. Poolsaar kuulub tervinisti Lahemaa rahvusparki. Suurt osa poolsaarest katab okaspuumets. Käisime ka majaka juures, millesse puudub sissepääs. Kõndisime läbi küla, mis meenutas oma väikeste puumajadega kohati Käsmut, samas oli tunda Rootsi hõngu puna-valgete majade näol. Tegime seal saare tipus kolme kilomeetri pikkuse ringi. Juminda telkimisalal tegime väikese söögipausi, sest kell oli juba märkamatult 12 saanud ja lapsed olid kõik näljased ja meie Sebastianiga polnud selleks ajaks veel hommikusöökigi söönud. 

Kahjuks juhtus mul selline lugu, et kogu sõiduärevuse tõttu ma unustasin oma fotoka maha.... Tegin mõned klõpsud telefoniga, aga no see pole kohe üldse see. Ma ei pildista telefoniga peaaegu mitte kunagi mitte midagi, olen üdini fotoaparaadi usku (mul on üsnagi hea Canoni peegelkaamera). Aga need mõned pildid, mis ma tegin, panen ma siia blogisse üles, et ikka oleks näha, et me oleme käinud ja näinud. 

Peale söögipausi sõitsime Majakivi-Pikanõmme loodusõpperajale. Ka see asub Lahemaa rahvuspargi alaldel, mis ongi Eesti üks suurimaid looduskaitsealasid. Lapsed oleks justkui puurist pääsenud, neid oli üsna võimatu ohjata. Liivi pidi ikka korduvalt ütlema, et mina olen kõige ees, sest ikka oli keegi, kes pistis jooksu ja jättis kamba selja taha. 

See oli üks vägev õpperada. Alguses kõndisime metsas, mis oli kõvasti tuulemurdu täis ja kus leidus väga palju erinevaid samplikke ja samblaid, mis näitab ju seda, et tegu on väga puhta õhuga alaga. Mina enam ei mäleta, mis samblatega seal just parasjagu tegemist oli (põdrasammal oli kindlasti), aga seal oli näiteks kirjas, et nendel aladel ei tohiks kõndida, kus samblad kasvavad, sest kui need ära muljuda ja lõhkuda, võtab nende kasvamine ja taastumine aega paarkümmend aastat. Seetõttu oli enamus rajast ka laudteega tehtud, et inimesed ei peaks neid samblaid lõhkuma. Kõndisime mööda laudteed, mis kulges üles ja alla, sest maastik oli üsna künklik väga suure ja uhke tornini. Ma ei olegi nii suurt ja uhket torni varem ühelgi RMK matkarajal näinud - see on tõesti juba ise vaatamaist väärt. Meessoost inimesed saaksid selle ümber ikka kõvasti arutleda, et kuidas ja miks on just nii tehtud. Seitsme korruseline ja 13 meetrit pikk torn, vaade on muljetavaldav. Ühel poolel liivaluited ja mets, teisel pool mets ja selle taga paistev Kolga laht. Imelilus! 

Torni esimesel korrusel tegime ka väikese söögipausi, sest kõik olid jälle näljased :) Eks see matkamine, värske õhk ja seltskonnavaim teebki näljaseks. 

Peale kehakinnitust hakkasime kõndima parkla poole. Meie teele jäi veel Eesti suuruselt kolmas rändrahn Majakivi, mis on 7 meetrit kõrge ja mille ümbermõõt on 32 meetrit. Selle kivi maht on 584 kuupmeetrit, mis on ikka tõesti üüratu. Kivi otsa viis redel ja loomulikult kasutasid kõik lapsed võimalust kivi otsa saada. Tundsin nii väga puudust oma fotokast.... Kivi peal kasvas ka sammal, mida sammuti ei  tohtinud tahtlikult vigastada. Sambla sees kasvas ka sookail - selle taime tunneb ära väga tugeva eeterliku lõhna tõttu. 

Kokku kõndisime kahe rajaga 9,57km., täitsa korralik matkapäev mööda erinevat maastikku.  Osadel lastel olid jalad ikka väga väsinud, Sebastian ei kurtnud väsimuse üles. Tema kurtis hoopis muude asjade üle. Ta oli väga väsinud sellest lärmist, mida ülejäänud lapsed tegid. Ta ei ole ju harjunud sellise lastekambaga koos olema, välja arvatud jalgpallitreeningud, aga ta ütles, et seal käituvad lapsed hoopis teistmoodi. Keegi ei lärma, keegi ei kilju, keegi ei karju, keegi ei räägi "titekaid" asju "titeka " häälega, kõik on treeneri kontrolli all ja kogu energia läheb treeningule ja kui treener räägib, siis tõesti kõik kuulavad. Ta ei saanud päris hästi aru, miks osad lapsed käitusid nii nagu nad käitusid ja ta oli ausalt öeldes üsna häiritud kogu matka lõpuks. Tegelikult ta oli vahepeal juba üsna vihane, aga suutis oma viha endas hoida ja ainult mulle vaikselt pobiseda ja natukene jalaga vehkida. Meil on selles mõttes vedanud, et ta oskab nüüd juba oma emotsioone sellisel moel kontrollida, et valimatult kõigile näkku ei karga, kui midagi teda häirib. Ta lihtsalt teab, et see ei ole viisakas. 

Liivi viis meid tagasi Tuulemaale, kust sõitsime Seebuga koju. Täielikus vaikuses. Isegi muusikat ei pannud mängima ja juttu ajasime minimaalselt. Nii väsinud olime mõlemad. Matk ise oli aga tore ja me kindlasti läheme ka järgmine kord, sest ega ainult läbi harjutamise saab tugevamaks. Tugevamaks, et mõista teiste laste lärmi, et harjuda teiste laste lärmiga. Minu arvates oli Sebastian väga vapper! Eraklik, aga vapper. Ma kardan, et ta jääbki selles seltskonnas üsna eraklikuks, sest praegu mulle tundus, et need on hoopis teistsugused lapsed kui Sebastian on. Aga eks aeg annab arutust. Neljapäeval on meil esimene koolipäev koos klassiga - ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga loodame parimat. 

Aitäh Liivile matka korraldamise eest - see on siiski suur töö, kui Sinu kanda on terve hunnik lapsi. Õnneks oli kolm ema peale minu veel kaasas - see annab ka ikkagi küllaltki tugevat küljetunnet. Järgmiste matkadeni!

Teie Ennike