Arvo isa elab peaaegu jõe ääres. Me käime seal suviti ujumas ja kevadeti haugi püüdmas ja suve varahommikutel ahvenat õngitsemas. Ja mõnikord, kui mu hullul abikaasal mõte on, siis käime paadiga jõe peal aerutamas ka. Kuna laupäeval oli erakordselt ilus suveilm, siis Arvo arvaski, et võiks ühe väikese paadisõidu teha. No ja mis võiks parem olla, kui üks romantiline paadiretk kodujõel?
Arvo ja Sebastian vinnasid paadi Arvo Volvo katusele ja sõitsime Meresmaa paisu alla. Mina olin natukene ärevuses, sest ma ei teadnud, kuidas meie Mira kavatseb end üleval pidada seal paadis. Aga no Mira oli ikka väikene probleem :)))) Jõe veetase oli nii madal, et ma esialgu arvasin, et me sinna kõrkjatesse jäämegi või annab Arvo alla ja keerab kodu poole tagasi. Aga Arvo ei anna alla. Mitte kunagi. Arvo ronib munadeni vette ja lükkab paadi kõrkjatest läbi :) Ütleme nii, et umbes pool läbitud jõest oli ikka üsna umbe kasvanud ja neid vaba vee kohtasid oli ikka vähe. Või tundus see mulle ainult nii, sest mul oli Arvost nii kahju, et ta pidi sinna külma vette muudkui minema. Ta ise sellest muidugi mingisugust numbrit ei teinud, sest Arvo on elus kaugele jõudnud just nimelt selle suhtumisega, et kui ühte moodi ei saa, siis teistmoodi ikka saab.
 |
| Mira naudib päikest |
Mira oli nagu mingisugune tüütus! Ta vaatas kogu aeg paadi ääre pealt vette, nagu tahaks sinna minna. Või tõmbas eda see adru lõhn, ma ei tea. Küll ma tõmbasin teda üht ja teistpidi tagasi, aga lõpuks otsustasin, et las see koer saab selle, mida ta jõe pealt loodab saada. Umbes 40 meetrit ennem sihtkohta jõudmist ta saigi selle - kukkus jõkke :) Ma hiivasin ta paati tagasi ja siis ta muidugi kuivatas end koerakombel, mis meeldis meile kohe väga :) Minu meelest pole Miral üleüldse mittemingisugust ohutunnet. Ta võiks vabalt auto ette minna ja sama vabalt paadiservast vette kukkuda. Aga mis see väike jõevesi koerale ikka teeb ja ega teinudki - sama segane oli ta kuni paadisõidu lõpuni.
 |
| Hetk ennem sisse kukkumist |
 |
| Paat talu juurde tagasi |
Paat lasi õhku välja, mees oli külmunud munadega, koer kukkus jõkke ja hobuseaugust tulime kuivale maale tagasi. Tegelikult oli tore ja minu meelest just sellised lihtsad asjad loovadki meie elu. Mul ei ole kerge aasta olnud, midagi on totaalselt untsus minu kuseteedega ja mõnikord ma tunnen, et ma ei viitsi ega taha.... Tegelikult on peale sellist "ei viitsi" tegemist nii hea olla. Annab kohe positiivset energiat juurde ja jaksu ikka edasi minna. Minu meesinimesed on endast nii palju andnud, et meil oleks neid positiivseid elamusi. See oli tegelikult väike asi. Viia paat jõele ja siis aerutada seal mõnda aega, aga kui palju emotsioone: kinni, ei saa läbi, pean vette minema, lükkan paati, paadil tuleb kuskilt õhk välja, koer - püüdke koer kinni :D Ja ongi üks elatud päev jälle ilusam :) Aitäh, Arvo ja Sebastian!
Teie Ennike
