Supelsaksad ja "Kaarnakivi perenaine"

Kinkisin Liisule sünnipäevaks teatripiletid ja ühtlasi kinkisin kohe neli piletit, et kõik koos minna :)

Nagu ikka käisime enne etendust söömas. Seekordseks valituks osutus kohvik Supelsaksad, sest nende menüü oli teinud 100%lise muudatuse ja ma tahtsin neile uue võimaluse anda, kuna paar aastat tagasi ma pettusin... Eriti meeldis mulle see, et nende roogade nimed olid muutunud eestikeelseks ehk siis ma sain menüüd lugedes aru, millest toit koosneb ja see ei ole mitte väikene asi. 

Mulle väga meeldib Supelsakste miljöö. Seal on nii palju värve, lampe, lilli, fotosid, maale, pudeleid ja muid nipsasjakesi... nii detailne ja nii hubane. Isegi suhkrutoosid on erinevad ja lisavad igale lauale omanäolisust.

Meie Arvoga jõudsime varem kohale, sest Liisu ei saanud nii vara tulla töö tõttu, aga meie tahtsime kindlasti kolmekäigulise eine süüa. Eelroaks tellisime mõlemad "Kanamaksa-lehterkukeseene pasteet Supelsakste võisaiaga". Natukene põdesime, et hakkame kindlasti Põhjaka pasteediga võrdlema, aga siis otsustasime, et ei võrdle, kuna nii me ei saagi enam kuskil mujal söömas käia. Pasteet oli väga huvitava maitsega, pisut nagu hapukas. Samas oli tekstuur pehme ja siidine ning mina küll ei suutnud seeni tuvastada, kui just needsamad seened ei andnud seda pisut hapukat maitset. Nende võisai oli lausa võrratu! Pehme, õhuline, parajalt soolane. Serveering oli ka väga äge.

Pearoad valisime erinevad. Mina tellisin "Tallelihahautis mustade ploomide, šalottsibula, kirsstomatite ja kartuli-kaalika püreega" ja Arvo otsustas süüa "Taignas küpsetatud pardifilee viigimarjakastme, rohelise salati ja purjus pirniga " (Liisu sõi sama, mis Arvo ja Raivo sõi "Seakõht ja veise sisefilee punase kapsa ja rosmariinikartulitega"). Kui mu pearoog lauda toodi, siis ma pidin esialgu õhku ahmima, sest see oli üüratu. Ausõna, ma ei saa aru, miks see praad nii suur peab olema! Eriti, kui arvestada, et nad pakuvad ka eelroogasid. Sain kohe aru, et ei jaksa seda eladeski ära süüa ja ega ei jaksanudki. Isegi see ei aidanud, et iseenesest oli hautis väga hea! Maitsekas, liha oli lagunev ja ülipehme, püree siidine, leem maitsekas ja ploomid lisasid magusust - tõesti väga hea! Aga ära sõin sellest umbes poole. Arvo nii rahul ei olnud, aga ma viimasel ajal eriti ei imesta selle üle :) Teda häiris see väga suur maltsahunnik ja see, et viigimarjakaste oli külm. Part iseenesest oli tema meelest parajalt küps, Liisu oma oli Liisu sõnul üleküpsenud. Raivo sõnul oli tema prael liiga vähe soola. Niiet, tegelikult jäin rahule ainult mina, sest ma ise küll nii maitsekat tallehautist teha ei oskaks :)

Arvo üllatas mind, kuna valis koogivalikust endale "Napoleonikoogi", kuigi "Beseekook" oli ka valikus. Kahjuks pidin seda kooki ikkagi Põhjaka Napoleoniga võrdlema ja võrrelda polnud eriti midagi. Ma ei salga - kook oli suur, ilus ja magus, aga selles magususes peitubki iva - see oli liiga magus. Kuna ma endale magusat haruharva luban, siis sõin selle muidugi ära, aga Arvo jaoks oli seda kõike liiga palju (ma võtsin tema koogist ka ampsu :) ). Liisu sõi beseekooki ja jäi sellega väga rahule, kuna kreem oli üsna hapukas, siis kõik kokku oli parajalt magus kook, aga ta ei jaksanud seda ära süüa - pool andis oma mehele. 

Minu silmis tõusid Supelsaksad jälle täiesti arvestatavale kohale, sest maitsed olid puhtad, lihtsad ja ilusad. Mina läheks sinna teinekordki sööma, aga ma ei tea, kas ma just kolmekäigulise eine sööksin, sest pearoad on seal tõesti suured. Arvoga on natukene keerulisemad lood, ta ei oskagi justkui enam muud sööki hinnata, kui ainult Põhjaka ja sellest on tegelikult kahju, sest nii ta ei anna endale ja ka söögikohtadele üldse võimalustki mõnusateks maisteelamusteks. 

Edasi läksime Endla teatrisse vaatama sajandi lugu "Kaarnakivi perenaine". Autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Peeter Tammearu. Laval olid Lauli Otsar, Markus Habakukk, Piret Rauk, Ago Anderson, Märt Avandi ja Lauri Kink. Viiekümnendad aastad. Kõik on pahupidi ja katki, justkui oleks Eestimaast üle käinud keeristorm. Suur osa endisest maailmast on õhku haihtunud, vanad ajakirjanumbrid kõneleksid otsekui elust teisel planeedil. Inimesed peavad õppima elama sootuks uut moodi. Ja ometi on mingid asjad endised - need kõige iidsemad, kõige varjatumad. Ja see annab lootust, et ka kurjad ajad õnnestub siiski üle elada.

Etendus oli väga sünge, vürtsitatud väikese huumoriga. Teemaks oli Siberisse küüditatud vanemad ja nendest maha jäänud lapsed, kes püüdsid siis oma vana elu tagasi saada, aga ei suutnud, sest tütarlapse ainus soov oli, et vanemad saaksid koju tagasi. Mina ei suuda eriti selles nõukogude teemas samustada, sest ma olen nii palju noor inimene küll, et see mind enam otseselt ei puudutanud. Samas on ikka jube mõelda küll, milline oli elu 50ndatel aastatel - kommunismi kummardamine vägisi. Etenduse lõpus said kõik äraandjad surma ehk siis teatavas mõttes oli positiivne lõpp. Ometigi - Ilse oma vanemaid tagasi ei saanud....

Ei olnud parim etendus, mida näinud olen. Suhteliselt igav ja tegevusetu oli. Koguaeg mõtlesin, et mis nüüd võiks juhtuda, et oleks põnevam, aga ega midagi väga ei juhtunudki. Ilse luges aga muudkui oma ajakirju kõva häälega. Vanapagan tõi natukene nalja ja põnevust sisse, aga ikkagi suht lahja värk. 

Selline väljasõit siis koos Liisudega :) Tegelikult oli tore ja sai kodust välja ja sai Liisuga koos olla, mis oligi selle asja põhieesmärk. Nüüd jään ootama Liisu etteastet meile midagi toredat organiseerima :) Aga tõenäoliselt jõuan ma ennem 80aastaseks saada :)))))

Teekarp Annele

Mul hakkas juba natukene paanika tekkima, sest Anne sünnipäev ligines ilmatumal kiirusel ja mul ei olnud ühtegi ideed, mida talle sünnipäevaks teha, aga see teadmine oli, et midagi ma pean ikkagi ise talle tegema. Ja siis ühel ööl mulle tuli teadmine, et ma pean talle meisterdama ühe suure magnetkinnitusega teekarbi :)

Teeme TeistMoodi Käsitöösalongis saab ikka asju teha, kui vaja on :) Ja saab täiesti privaatselt ka teha, kui ikka muudmoodi hing ei luba, sest seal on üks lahke Signe, kes on alati valmis aitama. Signe juhendamisel on uskumatult ladusalt võimalik meisterdada ka nendel, kes selles tegevuses just väga kõva käpp ei ole. Ennast ma pean üsna kiireks õppijaks ja seetõttu sujus meie kostöö väga hästi. 

Ma teadsin sellel ööl seda ka, et see karp peab saama heleroheline ja kuskil peavad olema täpid. Vaimusilmas nägin, et sisu, aga ei välistanud ka muid võimalusi, sest ma ei teadnud, kas antud karpi tehakse disainpaberitega või tehakse seda tapeediga. Kohale jõudes nägin enda suureks rõõmuks, et heleroheline tapeet oli valikus ja mul oli hetkega selge, milline minu karp olema saab. Töö ise oli aeganõudev ja nõudis suurt täpsust. Kui ikka 0,3cm, siis nii ongi. Ei saa olla ei rohkem ega vähem. Iseenesest midagi üle mõistuse keerulist ei olnud, sest olen korra varem meisterdanud suure kolmekordse ehtekarbi (ikka Annele :) ) ja töövõtted olid selged, aga ikkagi kulus palju aega, sest ma ju tahan kõike hirmus korralikult teha. 

 

Ma jäin valmis tööga väga, väga rahule. See tuli just niisama õrn nagu ma isegi olen :) Ma sain helerohelise ja sain täpid ka ning ma Annele meeldis karp väga :) Mulle endale meeldiks ka, kui keegi mulle sellise kingituse teeks...

Ma olen väga tänulik Signele, kes aitas ja õpetas! Kui Sul on hea õpetaja, siis on ka kergem raskeid asju teha. Mul on hea meel, et see karbi tunne mulle peale tuli ja et ma ikka ise jälle millegagi olen hakkama saanud. Anne jaoks.

Õnn tuli

kuldkollane

tõi kaasa soojuse. 

Õnn tuli 

taevasinine

tõi kaasa headuse.

Õnn tuli 

siiru-viiruline

tõi kaasa seiklused.

Õnn tuli

kirsipunane

tõi kaasa armastuse!

Palju õnne, armas Anne :)

Pisarakook

Ma otsisin netiavarustest pisarakoogi retsepti, aga ükski polnud selline, mis mulle oleks täielikult meeldinud. Mul oli peas mingisugune visioon, milline see peaks lõppkokkuvõttes olema ja siis ma miksisin mitmest retseptist kokku mingisuguse sellise retsepti, mis mind kõnetas. Kuna tulemus oli just selline nagu mulle meeldib (ja sööjatele meeldis ka väga), siis panen retsepti blogisse kirja, et kui tahan veel teha, oleks retsept olemas. Ma pole muidugi mingi toidublogija ja ega ma pikalt seletama hakka, kuidas täpselt midagi tegin, sest tõesti - see retsept on siin blogis eelkõige minu enda jaoks :)

Vaja läheb:

PÕHI:

110g võid

0,75dl suhkrut

3 munakollast

3dl jahu

1tl küpsetuspulbrit

näpuotsaga soola

TÄIDIS:

450g kohupiima

75g 20% hapukoor

1dl suhkrut

2tl vaniljesuhkrut

1 sidruni riivitud koor

3munakollast

KATE:

6 munavalget

1,250 dl suhkrut

nõpuotsaga sidrunihapet

Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema. 

Sulata või ja jäta jahtuma.

Vahusta põhja jaoks munakollased suhkruga, lisa sulavõi ning soola ja küpsetuspulbriga jahu. Sõtku ühtlaseks taignaks ning laota see 28 suurus ümmargusse koogivormi. Torka kahvliga põhja sisse augud ja küpseta 200 kraadi juures 15 minutit.

Sega täidise jaoks kokku kohupiim, munakollased, suhkrud ja sidruni koor. Vala kohupiimatäidis põhjale ja küpseta 25 minutit.

Tõsta kook ahjust välja jahutuma.

Vahusta munavalged sidrunihappega tugevaks vahuks. Vahustamise lõppjärgus lisa suhkur ja vahusta seni, kuni munavalge vaht on nii tugev, et kaussi tagurpidi keerates see välja e ivoola. Kanna munavalgevaht koogile ning küpseta 200 kraadi juures 7-10 minutit. 

Kook tuli absoluutselt täiesti õige ja maitsev :) Parajalt magus ja hapukas, sidrunikoor andis väga palju juurde. Seda ka veel, et mina kasutan tavalist nisujahu ja tavalist suhkrut, seega ma ei tea, kuidas kõik toimib, kui kasuatada igasugu peeneid täisteratooteid või erinevaid palmi, roo, pruune jne suhkruid. Mul on moto - kui kook, siis patune :) 

Head küpsetamist, kui Sa arvad, et see võiks Sulle maitseda :)

Cafe Truffe Tartus

Käisime eile Arvoga Tartus Anne ja Moonika juures. Kuna me käisime ebatavalisel päeval ehk esmaspäeval, siis pidime leidma endale mingi muu söögikoha, sest Põhjaka on esmaspäeviti ja teisipäeviti kinni (suvel on iga päev avatud). Mingil põhjusel osutus seekord väljavalituks Cafe Truffe. 

Truffe on väga tagasihoidliku miljööga kohvik/restoran. Mitte midagi ei olnud - ei linikuid, lilli, küünlaid- mitte midagi. lilled olid tualetis... Minule meeldis väga, et me saime istuda ühe suure akna alla privaatsesse nurka imepehmete toolidega lauda. Ooteajal oli väga mõnus vaadata aknast välja mööduvaid inimesi. Kuna eile oli erakordselt soe kevadpäev, oli huvitav vaadata, kuidas osad inimesed olid T-särkidega ja osad allaes tepitud jopedega :) Usukumatul kombel möödus aknast ka Agnes, kes sama uskumatul kombel vaatas aknast sisse ja me saime temaga mõne sõna juttu ajada. Oli tore näha, Agnes!

Sõime Arvoga kolmekäigulise eine. Eelroaks valisime "Jagamiseks kahele", mis sisaldas endast Itaalia sinki, Hollandi juustu, suitsujuustu, bruschettat, puuvilju, mingeid pulki ja oliive. See oli päris suur vaagen, võibolla eelroaks isegi natukene liiga suur, sest kui me selle vaaganaga ühele poole saime, siis oli korraks selline tunne, et nüüd võikski veel magustoidu süüa ja ongi hea küll :)

Pearoad võtsime Arvoga erinevad. Arvo otsustas süüa kala ehk "Valge kala petersellijuure, köögiviljade ja pruuni võiga" ja mina tahtsin proovida lammast ehk "Lammas pastinaagikreemi, suhkruherne ja veinikastmega". Arvo ilus valge kala oli peidetud väga rohke rohelise kraami alla. Kala iseenesest oli väga maitsev, aga seda rohelist kraami ehk oli liiga palju ühe mehe jaoks. Kaste koostisosi ei suutnugi tuvastada. Minu praad oli aga täielik fopaa. Esiteks oli see pastinaagikreem nii kohutavalt magus, et see oli lausa häiriv ja taldrikul olevast kahest lihatükist üks oli söömiskõlbmatu. Mitte ainult selle pärast, et see oli läbi ja lõhki pekk, vaid seda ei olnudki võimalik lõigata - nende noad sellele pekitükile peale ei hakanud. Minust jäi see üks lihatükk (pekitükk) puutumata. Suhkruherned olid head :) Uuesti ma seda praadi ei telliks, aga mitte ebaõnnestunud lihatüki pärast, vaid selle kohutavalt magusa pastinaagikreemi pärast. 

 

Desserdivalik oli muljetavaldav. Arvol ei olnud raske valida, sest ta on täielik brüleekreemifänn ja kuna menüüs oli see olemas, siis loomulikult ta selle valiski. Mina tahtsin proovida toorjuustukooki ja tellisin "Truffe la Marmor". Jäime Arvoga mõlemad valitutega väga rahule. Arvol oli lausa kaks brüleekreemi taldrikul ja mõlemad olid väga head. Mulle meeldis tavaline rohkem (üks oli mingi lisaga, mida ma tuvastada ei suutnud). Minu koogitükk oli muidugi häbiväärselt väikene (pakun, et umbes 75g), aga väga maitsev! Eriti head olid muidugi need värsked marjad :) Kuna ma söön magusat väga harva, siis kui ma olen otsustanud magusat süüa, siis... selle jaoks oli kooki ikka tõesti vähe. 

Ma ei tea, kas me läheks sinna veel sööma. Võibolla mitte. Prooviks midagi muud ja uut, sest nii kustumatut toiduelamust ikkagi ei saanud. Vaatamata sellele, et eelroog ja dessert olid väga head, aga ebaõnnestunud pearoog ei kutsu tagasi. Truffe kiitmiseks ei saa jätta mainimata aga seda, et toidud olid väga ilusasti serveeritud ehk siis söömaaeg silmadega oli tõesti äärmiselt nauditav. 

Iseenest on isegi tore, kui mõnikord Põhjaka meie teele ei sobi, sest siis saab uusi maitseelamusi nautida, aga kui valida uue ja Põhjaka vahel, siis iga kell Põhjaka :) 

Saku Spring CUP 2018

Raplamaa Jalgpallikooli 2006/2007 aasta poisid käisid kahe meeskonnaga Spring CUPil. Sebastian oli RJK I meeskonnas, kus mängisid veel Aleks Runnel, Andres Post, Andrus Kapsi, Fridebert Võrk, Hugo Miljan, Jako Puusepp, Janar Loorents, Kaspar Koit, Morris Tobi, Renar Asi ja Rendo Roots. Treener Siim-Sten Palm. 

Vastasteks olid JK Volta, FC Tiigrid, EPS Valkoinen (Soome), Laagri HK/HMJK ja JK Tabasalu tüdrukud. Mänguaeg 2x20 minutit, suluseisuga. 

Esimene mäng Voltaga meie kasuks 2:0. Teine mäng Tabasalu tüdrukutega (2003/2004), kes olid meie poisest kasvust ikka tublisti ees tasavägine 2:2 viik. Ma ei saa üldse aru, kuidas said 2003 aastal sündinud tüdrukud olla samal turniiril 2006 aasta poistega? 

Kolmas mäng oli EPS Valkoineniga ja lõppes 2:1 meie kasuks. Neljas mäng FC Tiigrid, keda me oleme siiani elus vaid korra võitnud lõppes seisuga 2:1 meie kasuks. Neljas mäng Laagriga ja sealt kindel võit 4:1. Seega olid poisid peale alagrupi mänge I kohal. 

Vaadake seda kasvuvahet... 

Finaalis kohtusid poisid II alagrupi võitajaga FC Espoo Mustaga, kellele alagrupis oli löödud vaid üks värav ja kes ise olid kõmmutanud 39 väravat. Mäng oli väga raske. Meie kaitseliin pidi ikka hullult tööd tegema ja ma ei tea, kui palju tõrjeid tegi Sebastian. Väga palju! Kui lõpuvile kõlas, oli seis 0:0, mis tähendas seda, et turniiri võitjad otsustati penaltitega. Kahjuks oli meie poistel vähem õnne ja pidime leppima kaotusega. 

Sebastian valiti Spring CUPi parimaks väravavahiks :), mis leevendas tublisti kaotusvalu. Eks see hõbemedali saamine ongi üks valus saamine. Pronks on ju võidetud, aga hõbe kaotatud. Mina muidugi arvan, et nutta pole midagi, sest poisid ja treener tegid väga head mängu ning olid igati väärt neid hõbedasi medaleid! 

Ma ei mäletagi, millal viimati nii pingelised võistlused olid. Mängud olid väga rasked ja seisud olid koguaeg tasavägised. Mul on nii raske selliseid mänge vaadata, aga selleks korraks kõik õnnelikult lõppenud.

Kiitused poistele ja treenerile!