kolmapäev, 27. veebruar 2013

Tekstiilide modelleerimine

Seda modelleerimist me oleme nüüd saanud söögi alla ja peale. Lihtsas maakeeles ei ole see midagi muud, kui heegeldamine, kudumine ja tikkimine ja vastavalt tegevusele on selle "tekstiilide modelleerimise" järel I, II või III. Kuna aasta ei ole alanud päris nii nagu oleks võinud, siis ma olen ülikoolis hetkeseisuga neli ainet võlas. Nendest üks siis heegeldamine. 
Mulle tegelikult käib natuke pinda kogu see materjali raiskamine ka. Päriselt. Olgu, ühel päeval on mul hea kasutada neid proovilappide mappe, kuid tegelikult on see ikka väga suur kulu. Ja näiteks - kui me praktikas teeme läbi topeltkroonlehetedega lille, siis milleks on vaja lasta kodus teha veel tavalist lille? Selleks, et nendel tudengitel ikka kodus midagi teha oleks...eksole. Muidu hakkab igav ka veel. 
Ma olen väga ärritunud ülikooli peale, sest mulle tundub, et kasvatusteaduste instituut ja kunstide instituut ei tee omavahel koostööd, st puudub kommunikatsioon ja seetõttu on nende klassiõpetajatest üliõpilaste elu, kelle kõrvalaineks on käsitöö- ja kodundus, ikka väga pingeline ja töid täis. Ja siis leiad postkastist peametoodiku meili, et tegelege ikka tema ainega ka - hetkel ei ole ju nii palju aineid käimas. Jajah... Järelikult ei tea ta midagi. 

Igatahes, kahe nädala pärast on sess. Peale pikaajalist tööd ja erinevate tegevuste vahepeal ma olen suutnud oma heegeldamise asjad saada nii kaugele, et saan ühe võla likvideerida. Vaja on teha veel praktilise eseme kaaskiri (milleks see? et ikka oleks midagi teha....). 

Mõned näidised:


Samasugune mapitäis (veel suurem) on kudumist ja no tikkimisest on mul tehtud ainult kirjalik lõputöö. Seega - kes armastab tikkida, anna endast märku - mul on pakkuda loomingulist tööd. 

Ja ega siis mapist ei piisa. Iga selline aine lõppeb mingisuguse praktilise esemega. Kudumine lõppes Märjamaa vesikilgikirjas sokkide ja kinnastega, õmblemine pluusiga (selle olen ka võlas ja see ei ole sugugi valmis) ja nüüd oli samamoodi vaja teha riideese. Mul ei olnud ühtegi ideed, absoluutselt ka mitte. Heegeldasin siis valmis helerohelisest beebilõngast 60 ruudukujulist motiivi ja nende tegemist alustasin Laulasmaa SPAs, sest milleks puhata? Jätkasin nende tegemist Soomes (sobib väga hästi kätele töö pakkumiseks, kui ei oska enda kätega muud peale hakata, kui tobedusi) ja siis oli ahastus. mida ma nende motiividega peale hakkan? Loogiline järeldus - sall. Ja kuidas? Ei suutnudki välja mõelda (mu mõtlemisvõime ei ole hetkel kõige paremal tasemel ka) ja kui Riina ei oleks mind aidanud, st ei oleks mind õpetanud nii konkreetselt kui ka veel hiljem läbi skype, siis mul oleks ikka veel need 60 motiivi. Aitäh Riinale... Ausõna. 


Ja aitäh, armas mees, et aitasid sellest nartsust salli teha. Sassile ka muidugi aitäh, sest kui tema ei valvaks tööde tegemisi, oleks meil kõik tööd tegemata. 
Ilus eks? Aga milleks? Noh, salli võib muidugi kaela ka panna, soe ja pehme ja praktiline. Järgmise aine raames me peame tegema pimedatele lastele mõeldud raamatu seedeelundkonnast tikkides, kududes, heegeldades ja õmmeldes. Punktkiri peab ka olema. Nüüd ma küsin päris tõsiselt, et kas kellelgi katus sõidab? Mu ahastus selle ülikooli suhtes on aina süvenev. Mõtlen vahest, et kui ma oleksin teadnud, et see kõik on nii raske, siis mina ei oleks küll läinud, aga mu ego ei luba ka pooleli jätta. Seega - igasugune abi on teretulnud:)

esmaspäev, 18. veebruar 2013

Segased lood...

....minuga.
Segaste lugude tõttu olime jälle Soomes. Seekord ainult mina ja Sebastian. Robin, tubli koolilaps, pidi kenasti koolis käima, aga sellel hetkel kui me chek in-ist läbi sõitsime, helistas Robin ja ütles, et tal on 37,8 palavik. See juhtus eelmisel esmaspäeval ehk 11. veebruar. Täna, uue nädala esmaspäeval, on tal ka 37,8 palavik. Sest kui on segased lood, siis segadusest puudust ei tule. Kahjuks.

Taaskord ei käinud me lõbusõidul. Nii lihtsalt on praegu ja midagi pole teha. Või noh - eks teha võiks igasugu asju, aga tundub, et hetkel püütakse teha nii, et mina võidaks kõige enam. 

Vastlapäev ja sõbrapäev olid vahepeal. Kuna Sebastian ei söö vastlakukleid, millel on vahukoor, siis olin sunnitud küpsetama talle ise kukleid. Kadri, hea inimene, ütles mulle FB-s, milline vahukoor Soomes osta kõlbab ja mees rääkis, kuidas on soome keeles pärm. Kaalu tal polnud, dl - kannu polnud, aga kuklitega saime hakkama. 


Fotokat ka ei olnud... Ma ei tea, kuidas ma niimoodi kodust ära läksin, et ühtegi fotokat kaasa ei võtnud. Pidin leppima telefoni lisafunktsiooniga, kuid see on keeruline, kui oled harjunud ilusaid fotosid tegema. 

Seebuga tegime lumemehe ka. 


Ühel õhtul käisime Arvoga jalutamas Heinola kesklinnas. Seal avati just parasjagu jääfestival ja mõned tööd olid juba tehtud ka. Üks suur liumägi oli, kust Sebastian õndsas üksinduses alla lasi. 


Kuna ma ei kontrolli üldse oma käsi ja ma teen nendega seda, mida ei tohiks teha, siis ma ostsin  lõnga ja vardad ning kudusin endale sokid ja kindad. Sellisel moel töötasid mu käed minu kasuks:) Tunnistan ausalt, et ma tegelikult ei mäletagi, millal ma endale midagi kudusin. 


Nüüd me oleme Eestis. Robin on haige ja segased lood ei ole lahenenud. Olin lohutamatult pisarais koju sõites, sest ma ei tahtnud siia üldse tulla... 
Kui ma 11 ööd ära magan, siis tuleb Arvo tagasi... 



laupäev, 2. veebruar 2013

Sealife

Käisime poistega Soomes Arvo juures. Ei käinud lõbureisil, käisime, sest praegu on lood nii ja seda oli vaja. Robin puudus koolist viis päeva perekondlikel põhjustel ja keegi ei ole selle kallal sõna võtnud. 
Läksime laupäeva hommikul (26. jaanuar) ja Helsingisse jõudes käisime Sealife`s. Me ei olnud sinna varem sattunud - ise ka ei saa aru, kuidas see nii oli juhtunud. Nüüd on käidud ja kuigi piletiraha oli krõbe, siis minu arvates oli see üks vahva käik. Mulle väga kalad meeldivad ja ma tahaks endale koju ka korralikku akvaariumit (ma ei saa aru, miks mul seda ikka veel ei ole...). Väga kihvtilt ehitatud meremaailm, tõesõna. Ägedad ümmargused akvaariumid, peakohal ujuvad kalad, värvi ja valgusega muutuvad elamused. 



Käisime tehases, kus Arvo töötab. Poisid nägid, kus ja mida nende isa teeb. Ülejäänud aja olime. Lihtsalt niisama olime. Arvo käis kolm päeva tööl, mina ja poisid hoidsime korteri korras, käisime poes, tegime süüa, mängisime lauamänge ja poisid ei saanud ilma tubajalkata. Mina tegin enda heegeldamise kodutööd. Imelik oli olla ja oodata teda öösel töölt koju - väga harjumatu tegevus, sest viimased seitse aastat ootan ma teda koju kaks korda kuus...
Sebastian jäi sel päeval kõhugrippi, kui pidime koju sõitma ja õues oli lumetorm. Kojusõit oli pikk ja väsitav, kuid see oli esimene kord, kui tulime kõik koos koju - mina, poisid ja Arvo. Oma koju. Nüüd on Arvo kodus poolteist nädalat, sest nii lihtsalt peab praegu olema.
Mina olen ikka haige....