Eesti Vabariigi 106. sünnipäev

Õhtul magama minnes vaatasime Arvoga erinevaid ilmateateid, mis olid järgmise päeva suhtes ikka väga armutud. Oleme juba aastaid käinud Eesti Vabariigi sünnipäeval hommikumatkal ja lootsime nii väga, et see juhtub ka sel aastal, kuid ilmateade näitas 99% vihma. Läksime magama ja mingeid otsuseid hommiku osas ära ei teinud. Mõtlesime, et vaatame uuel päeval ärgates, kuidas selle vihmaga siis ikkagi lood on. 

Ärgates oli vist esimene asi, mida me vaatasime, ilmateade. Näitas, et hakkab sadama, aga alles kell kaksteist. Kell kaheksa hõikasin perechatis välja, et kuidas teistel tunne on - kas liigume vabariigi auks või mitte. Õnneks on peale meie veel segaseid, kes arvasid, et ikka liigume, sest vihma ju ei saja ja kui kiired oleme, jõuame enne sadu koju tagasi. Nii juhtuski, et ma hommikul kell veerand üheksa hakkasin muffineid küpsetama :) Matkale otsustasime minna Jalasele, sest see on selline lühike rada, mis ei võta kuigi palju aega. Ja aega meil ei olnud, seda siis saabuva vihma tõttu. Minu, Arvo ja Sebastianiga liitusid Margus, Liisu, Kata ja Rainer. Võtsime Liisu enda auto peale (Sebastian läks loomulikult Marguse autosse noorte sekka) ja sõitsime Jalasele. Mira inises terve tee, mis me sinna sõitsime. Hea, et me ei pidanud Lõuna-Eestisse sõitma - see inin oli ikka väljakannatamatu. Ma tundsin iga oma ihurakuga, et ta ajab mind lihtsalt närvi... Aga ma ei närvitsenud ja mõtlesin, et nüüd on see hetk, kui mul oleks jube hea olnud proovida Pireti poolt reklaamitud Loop kõrvatroppe, aga kuna mul neid ei ole, siis pidin leppima Mira poolt välja lastud inisemisega. 

Ilm oli nii mõnus - ei sadanud, tuult ei olnud ja sooja oli 2 kraadi. Rada oli lumine ja kõva, mis laudteele jõudes oli väga suureks plussiks, sest laudtee oli enamasti kaetud jää ja lumega ning sellel kõndimine oli ikka suhteliselt võimatu. Õnneks lumi laudtee ääres kandis ja sai seal kõndida. Eks libe oli ikka, aga keegi ei kukkunud, mis oligi kõige tähtsam. 

Rabajärve äärde jõudes pidi Arvo pettuma, sest tal oli kindel plaan ujuma minna, aga järv oli jääs. Sebastian oli ka valmis ujuma minema, kuid ta siiski hingas kergendatult, et ei saanud minna. Mul oli jube kahju, sest ma oleks tahtnud ikka ekstreemse pildi teha, mida jagada, aga nüüd pidin leppima pingi peal istuvate inimeste fotodega. Arvo oleks peaaegu saanudki ujuma, kui ta otsustas järvejääl liugu lasta, sest jää hakkas praksuma. Peast käis läbi mõte, kes teda küll päästma läheb, kui ta sisse vajub? Õnneks ei vajunud, aga uisutada ka enam rohkem ei tahtnud :)

Jõime kohvi ja söödi muffineid. Mira ajas oma Mira asju lähiümbruses. Kuna Arvo oli ka, siis ta sai ilma rihmata matkata ja see meeldib talle väga. Üks labrador sattus ka järve äärde, kuid õnneks Mira sellises olukorras kuulab sõna ja tuli ilusasti Arvo juurde nii kauaks, kuni labrador silmapiiril oli. Muffinid olid ikka needsamad muffinid, mis ma Laulasmaalegi kaasa tegin, kuigi ma ise unistan juba rabarberimuffinitest.... 

Istusime päris tükk aega ja ajasime juttu. Rääkisime sellest, kuidas õhtul teeme sauna ja tünni ja pidusööke. Saame kokku Liisu juures ja tähistama meie vaba Eesti sünnipäeva. Mul oli nii hea meel, et Kata koos Raineriga ka matkama tulid, sest Katat näeb nüüd nii harva - nad Raineriga kolisid Võrru ja Võrust juba siuhlips Märjamaal ära ei käi. Ja ilm oli jätkuvalt väga mõnus!

Me jõudsime ilma vihmata matkal ära käia! Kella ühe paiku hakkas armutult sadama ja sadas ööni välja. Istusime õhtul soojas tünnis ja mõtlesime, et ikka vedas täiega, sest traditsiooniline hommikumatk sai tehtud. Kohtusime uuesti Liisu juures nelja paiku, kus tegime ettevalmistusi peolauaks. Laualt ei puudunud ka isetehtud rukkileib (minu tehtud), kilu ja muna, kuigi ma ei saa hästi aru, mis värk nende kiludega EV sünnipäeval on? Ma ei tule muidu terve aasta selle peale, et kilu osta.... Õhtu oli mõnus, ainult kahju, et Triin oma perega ei saanud tulla, sest nende peres oli sel päeval kõhugripp... Oli tore päev ja õhtu - väsitav, aga tore. 

Robin ja Anete olid oma kodus ja tähistasid sünnipäeva. Anete oli tordi teinud, millest mina ja Arvo ka järgmine päev osa saime (Sebastian ei söö selliseid asju). Mul on hea meel, et mul oli päeval aega nende poolt läbi käia ja Robiniga üks kohvi juua - ma ikka igatsen neid nii väga... Eks mul on hea meel ka, et nad saavad nüüd omaette elada, kuid ma pole veel harjunud, et nad õhtul koju ei tule....

Selline see selleaastane EV sünnipäev sai. Meie endi nägu ja tegu. Oli hea meel lähedasi näha ja nendega koos olla. Ma polnudki see aasta üldse oma ema näinud... Kivi minu enda kapsaaeda... Ja kuigi me ei saanud halva ilma tõttu lapilõhet teha, läks kõik siiski hästi ja õnnestunult. 

Nüüd on Arvo juba Soomes, Sebastianil on vaheaeg ja õues on märgata kevadet, mida ma olen nii kaua oodanud... Loodetavasti tuleb lähipäevadel päike ka välja ja olemine muutub natukene helgemaks. Aitäh veelkord kõigile, kes matkama tulid ja õhtul Liisu juures sünnipäeva tähistasid! Järgmiste koostegemisteni!

Teie Ennike

Laulasmaa matkarada

Arvo istus diivanil ja oli üsna vaikne. Äkki ütles, et homme on suurepärane päev matkamiseks või mis teie arvate? Meie Sebastianiga arvasime sama. Ja siis veel Liisu arvas sama ja Margus arvas sama ja Getter arvas sama. Bassu peaaegu arvas ka sama, aga siis ikka ütles, et ei mängi välja. Igatahes oli kindel, et matkama me läheme, aga küsimsu oli, et kuhu? Kas Liivanõmme matkarajale või Laulasmaa mereäärsele matkarajale. Mina avaldasin arvamust, et võiks Laulasmaale minna ja nii me otsustasimegi, et sinna me läheme. 

Mina läksin magama, kuid õhku jäi küsimus, mis me söödavat kaasa võtame? Hommikul, kui ärkasin, küsisi Arvo, kas "ketomuffineid" saaks teha? No ei saanud - polnud ei pähklivõid ega mandlijahu ega marju. Arvo arvas siis, et ta käib ruttu poes ära ja siis ikka saab või? No saab ikka, miks ei saa. Nii juhtuski, et ma hommikul kell üheksa küpsetasin muffineid. Panen nende muffinite retsepti siia, sest igakord ma pean seda otsima kuskilt interneti avarustest. 

2 keskmist banaani

2 muna

70g pähklivõid

60g mandlijahu

1 tl küpsetuspulbrit

kaneeli

100g marju

Valmistamine

Eelkuumuta ahi 180 kraadini.
Blenderda banaan, munad ja pähklivõi ühtlaseks massiks.
Seejärel lisa segule mandlijahu, küpsetuspulber, kaneel ja sega kõik kokku.
Vala taigen muffinivormidesse ja puista igale muffinile peale veidi marju.
Küpseta mu 180 kraadi juures 20-25 minutit, muffinid on valmis kui hambaorgi külge enam taigent ei jää.

Need muffinid maitsevad kõigile väga ja ma ikka teen neid vahest, kui Arvo soovi avaldab. 

Kell 10 sõitsime kodu juurest välja seadsime autonina Laulasmaa poole. Liisu ja Getter tulid meie autosse ning Sebastian kolis Marguse autosse. Ilm oli pilvine ja tuuline, öösel oli lund sadanud, kuid me lootsime, et mere ääres väga lund pole ja nii oligi. Rada oli ilusasti lumevaba, aga tuul oli päris tugev ja külm. Hoidsime alguses Mirat rihma otsas, aga see oli nii kohutav ettevõtmine, et Arvo lasi ta jooksma sinna mändide vahele. Õnneks ta kuskile kaugemale ei läinud, käis koguaeg meid üle nuusutamas ja püsis võrdelmisi läheduses (Mira kohta). Ma alguses natukene ikka olin pinges, et ta vabalt jookseb, aga siis kuidagi panin selle pinge maha ja mõtlesin, et Arvo vastutab. Mira oli muidugi üliõnnelik ja esimese viie minuti jooksul käis juba meres luikesid taga ajamas....

Laulasmaa matkarada on väga ilus rada. See kulgeb hõredas männimetsas mööda rannajoont. Ainuke miinus ongi tuul, mis olenemate aastaajast on siiski üsna lõikav. Kõndiseme mööda rada 3,5km ja siis hakkasime tagasi tulema. Tegime pikniku, aga väga kaua ei saanud koha peal seista - külm hakkas. Eriti külmetasid sõrmed...

Vahepeal oli rajale tulnud päris palju inimesi oma koertega ja me arvasime, et on mõistlikum Mira rihma otsa panna, kuid Arvo suutis temaga vist viis minutit võidelda ja andis alla, sest see koer lihtsalt ei suuda sellistel matkadel normaalne olla. Ta tirib nii kõvasti, et isegi traksidega jääb hing kinni. Igatahes Arvo lasi ta vabaks ja õnneks meile rohkem ühtegi koera vastu ei tulnud. Olen päris palju mõelnud sellele, et ajast, mil me endale Mira saime, ma väga ei naudi matkamist, sest ma olen mures oma lahtiselt jooksva koera pärast. Otsustasin, et enam nii ei ole. Juhtub naguniigi see, mis juhtuma peab või ei juhtu midagi. Mina ei saa seda muuta. Nii et - kavatsen edaspidi poole väiksema pingega matkaradadele minna. 

Oli mõnus pealelõuna, koju jõudsime kolme paiku. Heas seltskonnas on alati tore olla ja aastaaeg ei ole takistuseks. 

Õhtul tegime Liisu juures sauna ja Arvo küpsetas Lapi lõhet, mis maitses kõigle väga. Isegi Getter tuli Liisu juurde ja juttu jaguks kauemaks. 

Margus tõi mu üheteist ajal koju, Arvo ja Sebastian jõudsid kahe paiku. Mul on nii hea meel, et Arvo ikka viitsib organiseerida ja käia ning et Sebastian ikka viitsib ka peaaegu alati kaasas olla. Minu meelest oli väga tore päev ja vaatamata sellele, et õues on talv, saab ikkagi nautida erinevaid tegevusi väljas. 

Aitäh Liisu, Getter ja Margus haakumast! Järgmiste kordadeni!

Teie Ennike