Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol3

Hommikupoolik möödus linnas koolis. Tänane loenguteema oli 12 meelt ja selle loengu viis läbi Liivi. Kui me tavaliselt meeltest räägime, siis me räägime, et inimesel on viis  meelt: nägemismeel, haistmismeel, maitsmismeel, kuulmismeel ja kompimismeel. Seda õpetatakse meile koolis ja selle teadmisega me läheme kogu elu. Antroposoofilise minapildi järgi on inimesel aga 12 meelt, mis on omavahel väga tihedalt seotud ja mis arenevad meie erinevate kehade (füüsilise, eeterkeha, astraalkeha) arenguga parallelselt. Meil on kõiki neid meeli vaja selleks, et üldse olla inimene. Kui inimene tuleb maailma, siis on temaga midagi olnud juba ennem. Kui me parasjagu veel ei ole siin maailmas, siis me ei saa kogeda, aga meil on kogemusi vaja selleks, et tunda. Inimene on meeleline olend ja see on suur eelis kõige muu elava ümber maailmas. Isegi, kui me mõnikord ei tahaks mingeid asju kogeda. Kui laps sünnib, on ta üleni meeleline ja ta tajub maailma äärmiselt intensiivselt. Täiskasvanuna me neid meelte muljeid oskame endas kontrollida, oskame neid enda kasuks tööle panna. Üks osa, millega me oleme meeltega maailmas on see, kuidas me paigutame iseennast iseendas ja kuidas paigutame iseennast maailma. 

Tegime erinevaid harjutusi pallidega. Pallid olid erineva kuju, pehmuse ja suurusega ning me pidime neid viskama üksteisele kaugemalt, lähemalt, diagonaalis üle klassi, õrnemalt, tugevamalt. Ja saime teada, et erinevaid palle (suuruse, kujuga, pehmusega) visates erineva tugevusega, peame me igakord erinevalt ka reageerima, tundma erinevalt, kogema erinevalt. Läbi eluea me õpime seda tegema. Ei piisa lihtsalt viskasmisest ja püüdmisest, vaid me peame palliga tuttavaks saama, erinevaid palle peab erinevalt viskama ja erinevalt püüdma. Igasuguste palliharjutustega õpib laps tunnetama iseennast, kaaslast ja see arendab tema meeli ja sotsiaalsust. Samuti saab palliharjutustega välja elada viha, kui see Sinu sees on, aga jälgides muidugi seda, et Su paariline viga ei saa või Sa midagi ära ei lõhu. 

Inimese kõik 12 meelt jagunevad kolmeks suuremaks meelte rühmaks: vundamendi meeled, maailma meeled ja sotsiaalsed meeled, mis igaüks jaguneb veel omakorda neljaks erinevaks meeltekogumiks. 

1. VUNDAMENDI MEELED

Need on  need meeled, mis on tugevalt seotud inimese tahtega, olles sealjuures kõige alumised meeled. Vundamendi meeled jagunevad neljaks erinevaks meeleks. Kõige alumine meel, mis inimest maailmaga ühendab, on 

• puutemeel. Sündimise protsessis me esimese asjana saame üle keha puutemeelekogemuse. Laps ei saa loomuliku sünnituse käigus pugedes läbi sünnitusteede ja samal ajal kogedes puutemeeltega kogu protsessi, traumat. 
• elumeel - on hoomamatu. See on see, mis vahendab meile harmoonia elamust. Elumeele tunne annab mõnusa olemise elamusest. Kõik on hästi, see on hea tunde meel. Elumeele eest tuleb hästi hoolt kanda. Lapse elumeele allikas on seotud eeterkeha kaudu, seotud tugevalt vanematest. Oluline on elu rütmilisus. Peab olema lootusrikkas meeleolus, sest see tekitab harmoonia tunnet. Tuleb rõõmu tunda lihtsatest asjadest (liikumine, hingamine, söömine jne)
• liikumismeel - vahendab meile seda, mis on väljas ja mis on sees. Vahendab meile meie enda keha liikumisi. Me tajume, kuidas meie enda kehaosad liiguvad üksteise osas, suhtes, seoses. Ma saan liikuda! Rõõm liikumisest! Tunne, et mina liigutan ennast ja ma saan ise minna igale poole. Olen ise võimeline liikuma ja tegutsema - harmoonia. Täiskasvanutel kipub meelest ära minema, kui oluline on liikumisest rõõmu tunda. 
• tasakaalumeel - nii füüsilises kui hingelises plaanis. Füüsislise tasakaalu organ asub meie sisekõrvas. Oluline ei ole see, et suudan ühel jalal seista, vaid see tunne, mida see tasakaalu hoidmine minus tekitab ja selle kaudu tekkiv tasakaalu tunne hinges - rahulolutunne, harmoonia. Tasakaalumeele arengut saab toetada liikudes (hüppamised, jooksmised, kõndimised)

Need vundamendi meeled peaksid arenema kõige intensiivsemalt inimese esimese 7 eluaasta jooksul. Hiljem areng küll jätkub, kuid siis on nende meelte täielik arendamine juba palju raskem. Kui me lapsi ei sega, siis terved lapsed arendavad oma vundamendi meeli väga edukalt ise joostes, hüpates, ronides, tõstes, kõndides, rippudes ja visates. Kõiki neid asju tehes laps ise arendab oma kõige alumisi meeli. Vundamendi meelte areng toimub kõige efektiivsemalt füüsilise keha ja eeterkeha arengu ajal. 

2. MAAILMA MEELTE

areng toimub astraalkeha arengu jooksul, mil tunne areneb kõige intensiivsemalt - 7.-14. eluaasta jooksul. See on nn avatud maailma periood. Me võtame vastu ja anname vastu. Kui me suudame nende meelte eest hoolt kanda ja areng on terve, tajume maailma hea ja ilua paigana. Maailma meeltega me tajume maailma armastavalt. Maailma meeled jagunevad samuti neljaks erinevaks meeleks:

• lõhnameel - kas me saame seda lõhna enda sisse võta? Ükskõik mida ei saa enda sisse võtta. Lõhnameeltega tekivad kas sümpaatia või antipaatia. Lõhnameele eest saab hooolt kanda sellega, et keskkonnas, kus lapsed on, on värske õhk, meeldivad lõhnad. Hingelise poole pealt kui on vastikust tekitavaid lõhnasid, siis see kahjustab meie haistmismeelt ja me tunneme end ebameeldivalt. Lõhnaelamusi saab eriti otsida loodusest. 
• maitsmismeel - vahendab samuti sümpaatiat ja antipaatiat. Mida ma saan endale sisse võta ja mida ma ei saa endale sisse võtta? Lapsed järjest enam tunnevad ise, mida nad saavad süüa ja täiskasvanud laste ümber ei tohiks lapsi sundida sööma asju, mida laps tunneb, et ta ei suuda süüa. Igapäevane toit peaks maistema nii, nagu see iga päev maistenud on (ei saa lihtsalt ühel päeval varem soola ja pipraga maisestatud kana üleni karriga kokku määrida). Lapsi tuleks juba päris pisikesest peale õpetada hindama puhtaid maitseid. 
• nägemismeel - kõige arenum meel, mida me näeme kõige välise kohta ja ei saa mingit hinnangut anda sisemise kohta. Liiga kiire pildiline info tänapäeval on tegelikult lapsele, üldse inimesele, väga koormav. Inimestes tekib sisemine passiivsus, olulist ei osata ebaolulisest eristada ja ebaolulist mitte näha. 
• soojusmeel - väljendab temperatuuri kõigil tasanditel, nii välis- kui ka tunnetetemperatuuri. Sooja-külma spekter, on tugevalt seotud tundekasvatusega. 

3. SOTSIAALSED MEELED on väga tihedalt seotud alumiste meeltega, olles ise inimese kõrgeimad meeled. 14.-21. eluaasta jooksul arenevad kõige enam. Sotsiaalsete meeletega toimub teiste inimeste armastav tajumine. 

• kuulmismeel -  kõrgeimate meelte hulgas, annab inimesele meeletus koguses informatsiooni. Kui näegmismeel andis vaid välise kohta infot, siis kuulmismeel annab infot ka sisemise kohta. tekivad sümpaatia ja antipaatia. 
• sõnameel - kuidas me räägime? Kuidas me kasutame sõnu? Sõnaline arreng väga varasest lapseeast. Nii, kuidas vanem räägib oma lapsega, areneb ka lapse sõnameel. Oluline on tõe rääkimine. 
• mõttemeel - tõepärane ja kooskõlaline mõtte kujundamine, väga seotud elumeelega. Mõttetud teod, plähmerdamine - seda saab arengus toetada, luua loogilisi seoseid. 
• mina meel - inimese kõige kõrgem meel. Inimene saab "mina" öelda ainult iseenda kohta. Ainult selle läbi, kuidas mina ennast ära tunnen, saan ma mõista ka teise inimese mina. 

Kõik meeled on omavahel väga tihedalt seotud. Kui üks meel langeb välja, muudab see koheselt kõiki teisi meeli. Igal lapsel on ainult üks lapsepõlev - seda ei tohi ära solkida!

Teie Ennike

Sebastian ja Tallinna Vaba Waldorfkool

Meie lapsed sünnivad meie ellu alati mingil kindlal põhjusel, eesmärgil. Keegi tuleb meid õpetama, keegi tuleb elule mõtet andma, keegi tuleb meid tingimusteta armastama, keegi kurja eest ära hoidma, keegi käestminevat noorust pikendama. Sebastian on tulnud päris kindlasti meid õpetama. Kui ta sündis ei osanud me eladeski aimata, kui keeruline saab olema tema kasvatamine ja koolitamine. Loomulikult ongi laste kasvatamine üks täppisteadus, kuid mõni laps justkui kasvab natukene keerulisemalt. Sebastian just selline ongi. 

Ta oli nelja-aastane, kui talle panid autismi diagnoos. Mäletan, et saatsin  tol õhtul oma kõige vanemale õele sõnumi oma ahastusest ja ta vastas, et ma ei laseks end väga heidutada dignoosist. Olen püüdnud seda teha. St suhtuda temasse ikka ja alati nagu täiesti tavalisesse lapsesse lihtsalt arvestades tema eripäradega. Sebastiani kasvades on väga paljud asjad läinud paremaks, st ta on õppinud oma autismiga elama. Seda justkui varjama teiste eest. Õnneks on Sebastian norm intellektiga, äärmiselt arukas, taibukas ja heasüdamlik laps. Tema elus ei esine vihahooge ega vägivallatsemist, ta on alati kõigega nõus ja täidab alati kõik palved ja käsud vastu vaidlemata. Olen tema elu jooksul ainult loetud korrad pidanud tema peale pahandama, sest ta lihtsalt ongi nii hea laps, et temaga ei ole vaja pahandada. Mõnikord olen mõelnud, et võibolla ta on liiga hea.... ja liiga vastutulelik, surudes seega alla oma soove ja tahtmisi, seetõttu püüan ikkagi kaugemale vaadata ja ikka endale meelde tuletada, et ma pean jälgima, et ta oma heatahtlikkusega endale liiga ei teeks. Muidugi ei ole kõik iga päev roosiline. On igasuguseid erinevaid asju, mis me oleme pidanud ümber mängima, selleks, et Sebastianil oleks hea olla. Üks selline ümbermängimise koht on sellel õppeaastal kooli vahetus, sest ma sain kevadel aru, et sedasi, nagu siiani oli, enam edasi minna ei saa. Ma nägin oma lapse pealt, et me lõhume ja laseme lõhkuda tema isiksust, et tal on ebamugav sel hetkel tema õpetajaks olnud inimesega ühte ruumi jagada, et tema elus on liiga palju erinevaid kontrolltöid ja liiga vähe loomingulisust, et kool on tema jaoks täiesti ebameeldiv koht. Kuna tema loomuses on aegade algusest saadik olnud ära teha kõik, mis tal käsitakse, siis loomulikult käis see ka kõikide õpetaja poolt ette laotud ülesannetega samamoodi. Isegi, kui ta tuli koju ja küsis minu käest, et ütle palun, milleks ma sellist asja tegema pean? Ma ei teadnud vastuseid. Olen ise õpetajaks õppinud neli aastat ja ma ei saanud väga paljudest asjadest aru ning olin ikka ja jälle ahastuse äärel, sest ma nägin, et see hindele õpiku kirjastajale orienteeritud õppemeetod lõhub meie igapäeva elu ja tervist. Sebastian oli muidugi ülitubli ja lõpetas neljanda klassi viitega, kuid selle hind oli liiga kõrge: igapäevane sosistamine, enda haigeks valetamine, närviline ja pahur suhtumine kogu õppeprotsessi, loobumine trennist, et pääseda koolist (näiteks väitega, et tal pea valutab), sundkäitumine (asjade"sirgeks" panemine). 

Suvevaheaja hakul helistas mulle kooli psühholoog, kes küsis, kas Sebastian oleks valmis minema nüüd väikeklassi ja rääkis, kuidas see siis välja hakkaks nägema: iga tund erinevas klassis erineva aineõpetajaga ja lapsed ka kõik erinevas vanuses. Mu senini isegi üsna habras koolisüsteemi maailm kukkus kolinal kokku, sest ma sain aru, et see oleks absoluutselt täiesti ristivastupidine, mida Sebastianil vaja on. Sebastianile on oluline kord ja korrapärasus, kindel ajakava ja turvaline ruum, vaikus ja rahu ilma üleliigse mürata, paindlik õppetegevus ja arvestamine tema jõudlusega, vastupidavusega ja tervisega (peale autismi diagnoosi on tal ikkagi  ju magediabeet ka). Olin sellel õppeaastal näinud juba niigi korduvalt, et last püütakse sobitada süsteemile sobivaks, mitte ei püütud süsteemi kohandada lapsele sobivaks. Kuna tegu on väga alalhoidliku ja kõigega nõustuva lapsega, siis ei olnud õpetajal just ülemäära keeruline teda süsteemi sobitada. Mis muidugi andis tugevalt tunda tema füüsilises tervises, eriti esimesel poolaastal. 

Suvel, kui poisid olid Rootsis turniiril, olime me nädal aega Liiviga kahekesi koos. Me tegime igasugu asju: maalisime, jalutasime, tegime koos süüa ja hoidsime kodu korras, Liivi jutustas mulle lugusid, rääkisime palju waldorfkooli õppemeetodidest ja sellest, milline on Steineri pedagoogika lapsest lähtuvalt. Milline on lapse roll selles koolis ja milline on õpetaja roll. Kuidas erinevate meelte kaudu õpitakse uusi asju, kogetakse uusi asju ja antakse edasi uusi asju. Ühel päeval küsis Liivi mu käest, et mis mina arvan, et kui tema oleks Sebastiani õpetaja, kas siis Sebastian töötaks temaga kaasa? Ma ütlesin talle, et muidugi töötaks - ta teeb jua alati kõik asjad nii, kuidas kõik teised inimesed käsivad, paluvad, tahavad, ütlevad. 

Poisid tulid Rootsist koju. Liivi jäi. Ta tegi Sebastiani teadamata temaga igasuguseid asju! Ikka igasuguseid asju. Ta pani meid isegi kõiki koos (mina, Seebu, Robin ja Mart) maalima, ta jutustas Sebastianile ära peaaegu kogu põhjamaade muistendite raamatu, nad meisterdasid vibu, nooled ja roikad kahevõitluse jaoks. Mina ei teadnud ka siis veel, et mis värk on. Liivi ei olnud kunagi meiega nii palju aega koos veetnud ja nii palju igasuguseid asju Sebastianiga teinud. Aga nüüd ma muidugi tean, et see oli selline salajane katse, proov, vaade, et kuidas oleks siis, kui Liivi oleks Sebastini õpetaja. 

Ühismaalimine sellest, mis oli ennem, kui maailm loodi

Ja siis küsiski Liivi minu ja Arvo käest, et kas me ei tahaks panna Sebastianit Tallinna Vabasse Waldorfkooli ja kas me ei tahaks, et temast saaks Sebastiani õpetaja? Ta rääkis kõigest, kuidas ta seda näeb ja kuidas seda teostada ning me Arvoga teadsime kohe, et see on midagi sellist, mida meil väga vaja on. Mida meie lapsel väga vaja on. Liivi hakkas asju ajama, läbirääkimis pidama, plaane koostama, ajakava paika panema ja nii juhtuski, et alates käesoleva aasta 1. septembrist kuulub Sebastian Tallinna Vaba Waldorfkooli sõbralikku kooliperre.

Mida see täpsemalt tähendab?

Jätkub üks-ühele õppevorm. Liivi käib kolm päeva nädalas meie juures ja annab Sebastianile erinevaid tunde. Läbitud on kolmenädalane geograafiaepohh ja käsil on eesti keele epohh, mis siis toimub iga päev. Lisaks inglise keel, harjutustund, kunst ja muusika. Käsitööd annan mina ja puutööd Arvo. Kehaline kasvatus on Raplamaa Jalgpallikooli kanda. Neljapäeviti käime meie Sebastianiga Tallinnas koolis ja Sebastian on koos klassiga, aga seda me ei ole saanud eriti praktiseerida veel (kõigest ühe korra), sest kõikide muutuste taustal põeb Sebastian kahjuks hetkel puukborrelioosi ja tema õppevõime on tugevalt langenud ning ta vajab rohkem puhukus, stabiilsust ja turvalisust. St tema põhiline aur läheb hetkel keha tervendamisele, seega on kõik muud pingutust nõudvad asjad pisut tahaplaanile seatud. Ikka selleks, et oleks jaksu paraneda. 

Sebastiani kodused koolipäevad kulgevad vägagi Sebastiani elurütmi arvestavalt. Ta saab hommikul kaua magada, sest õppetöö algab alles kella ühe ajal. Kui Liivi tuleb, on ta kenasti puhanud. Koolipäeva juhatab sisse päevasalm, millele järgnevad eurütmiaharjutused (palliga, kaigastega, oma kehaga), oluline on korratavus ja korrapärasus, kordus. Siis algab põhitund, mis kestab 1,5 tundi. Alustasid geograafiaga, nüüd õpivad eesti keelt. Geograafia meeldis Sebastianile väga! Talle on alati meeldinud erinevaid maakaarte uurida ja igasugust infot koguda erinevate maade kohta. Kõik põhitunnid mööduvad kirjutades, lugedes, jutustades, lauldes, pilli mängides, õppekäikudel käies. Tegevusi on väga palju ja need vahetuvad, et ei tekiks igavust ja tüdimust. Sebastian ei saa ise arugi, kuhu see 1,5 tundi kaob, sest koguaeg on mingi asi käsil. Samamoodi nagu põhitunnis, on ka kõikides teistes tundides - nad laulavad, mängivad pilli, loevad, kirjutavad, jutustavad, kordavad õpitut, seovad õpitut eluga, igapäevaga, Sebastiani endaga, meie perega, joonistavad ja maalivad. Olulisel kohal on esteetiline ilu ja rütm. Siinkohal on suureks probleemiks Sebastiani käekiri, mis vajab järjepidevat tööd, sest sellele ei ole varem erilist tähelepanu pööratud. Peale 1,5kuud Liiviga õppimist on käekiri muutunud palju korralikumaks, sirgemaks, loetavamaks, selgemaks. Samas nad ikka kirjutavad väga palju kahasse, et koormus ei oleks liiga suur, kuna kirjutamine on Sebastianile üsna vastumeelne ja raske tegevus. Liivi ütles eile just, et sellist vihaga kirjutamist esineb palju vähem kui alguses, mis on ju hea progress. Waldorfkoolis ei ole õpikuid ega töövihikuid, lapsed kujundavad oma vihikud ise (Sebastian siis koos õpetajaga) valgetesse vihikutesse. Kogu vajaminev info pannakse kirja ja illustreeritakse. Epohhi lõppedes oleks justkui peatükk raamatust valmis saanud. Mind hämmastab ikka ja jälle see, kuidas Sebastian vaatamata vastumeelsusele siiski kõik asjad kaasa teeb nii, kuidas Liivi ütleb. Näiteks flöödi mängimine. See oli alguses VÄGA raske, ta puhus vihaga sinna sisse ja tema sõrmed ei teinud temaga koostööd, kuid eile näiteks suutis ta juba üsna kenasti Liiviga koos ühe loo alguse ära mängida. Ei teinud vihaga, kuigi ohkis ja puhkis. Tegi kohusetundest ja püüdlikusega, saavutades ilusa tulemuse.

Merevaade akvarellidega (kolm põhivärvi)

Peale rabamatka sügisese rabamaastiku maalimine vahakriitidega

Sügisene õunapuu vahakriitidega

Tegelikult Sebastianile sobib see ühe põhiaine õppimine paremini, kui iga päev erinevad tunnid. Tal on kuidagi kergem keskenduda ja asjas sees olla. Muidugi on ta tänaseks surmani tüdinenud eesti keelest (just selle pärast, et seal peab üsna palju kirjutama), kuid samas näen mina, kuidas ta suudab ikkagi ennast mobiliseerida ja tunnist korralikult osa võtta. Mulle väga meeldib, et Liivi teda kirjutamises abistab, sest ta näeb, et see on Sebastianile raske. Võibolla vahest on see 1,5 tundi järjest ühe aine õppimist natukene raske ja tüütav, kuid pikemas perspektiivis on ühele ainele keskendumine mitme nädala jooksul efektiivsem, kui koguaeg kõike korraga õppida. Selline epohhipõhine õppimine aitab palju paremini keskenduda ja kaasa mõelda, sest sa oled iga päev selle ühe ja sama asja sees ehk siis iga uus info on kohe eile omandatud infoga sobituv ja kergem meelde jätta, kõik on väga loogilises seoses.  Näiteid vihikutest: 

Muusikatunnis on Sebastian vabalt valmis Liiviga igasugseid laule laulama, sest ta on ju pisikesest peale alati koos Liiviga laulnud erinevatel matkadel, Hobulaiul, ööbimiste lmetsas jne. Isegi siis, kui muusika oli tema kõrvadele väga vastumeelne laulis ta Liiviga valitud laule kaasa. Hetkel nad laulavad erinevaid laule eesti, inglise, soome ja läti keeles. Sebastian on saanud mängida kitarri, flööti, väikekannelt ja veel ühte pilli, mille nime ma ei tea. Natukene on nad nuusutanud ka noodikirja, kuid seda ka läbi joonistamise ja abistamise. 

Kunstis on olulisel kohal vormijoonistus. Sebastian teeb hetkel I ja II klassi vormijoonistust, sest see toetab tema käekirja, rütmilisus arendab aju ja igasugused sirged ja kaared on eeltööks III ja IV klassi vormijoonistusele, millest edasi peaks ta uue poolaasta alguseks jõudma vabakäe geomeetriani, aga see on minu jaoks hetkel nii müstiline teema, et ei kujuta ette ka, kuidas ta nii lühikese ajaga sinna jõudma peaks. liivi kindlasti teab, kuidas ja millisel moel see saavutada - usaldan teda täielikult. Lisaks vormijoonistsele on mjuidgi ka maalimine, mida Sebastian ei armasta, sest ta väidab, et ta ei oska, kuigi minu meelest teeb ta küll väga ilusaid töid koos Liiviga. Enamus kunstitöid on tehtud kas vahakriitide või akvarellidega ja põhitoonid on ikka kollane, punane ja sinine ning nendest siis segatakse erinevaid värve. 

Mina teen Sebastianiga nädalas kuus tundi: 2 käsitööd (mida ta vihkab, aga sellest ma tahan eraldi postituse teha), 2 harjutuse tundi ja 1,5 tundi põhitundi. Kõik tunnid toimuvad samadel alustel nagu Liivi tunnid ehk siis lähtudes waldorfpeadgoogikast ja Steineri õpetusest. Terve reedene koolipäev on minu kanda ja kõik algab täpselt samamoodi nagu Liiviga : päevasalmid, eurütmiaharjutused jne. ainult pilli me ei mängi, sest mina lihtsalt ei oska :) Põhitunni valmistab Liivi mulle ette ehk siis ma ei saa midagi eriti mööda panna. Käsitöös oleme valmis tikkinud ja õmmelnud vahakriitidele koti (näitan teile tulemust peatselt), hetkel õpime ristpistes tikkimist, mis on talle väga, väga raske. Arvoga teeb Sebastian puutööd, kus nad praegu meisterdavad kabelauda koos nuppudega üllal eesmärgil õppida kabet mängima :) Puutöö meeldib Sebastianile väga ja ta ütles, et isa on lahe, sest laseb igasuguseid erinevaid masinaid ja asju proovida, teises koolis ei lubatud midagi, põhiline töö oli liivapaberiga lihvimine. Aga käsitööst ja puutööst ma kirjutan millalgi eraldi. Igatahes on meil ka oma lapse õpetamisel oluline roll kanda ja mõneti on see väga hea - Sa pead ise ka koguaeg asja sees olema, ei saa rongist maha jääda. Mõneti on see ka raske, sest Sebastian tahaks viilida (oma ema-isa ikkagi), aga siis pead ise selgrooga olema ja kui ikka on ette nähtud päeva alustav ja päeva lõpetav salm, siis nii ongi :)

Kõik ei ole nii kerge, kui paistab. Sebastian on sellest väga intensiivsest õppetööst üsna väsinud (eks haigus teeb ka oma töö) ja ootab vaheaega väga. Ta on saanud väga palju erinevaid asju kogeda ja tunda, proovida ja kustutada :) Ta on pidanud harjuma, et tema armas tädi Liivi on ühtäkki hoopis tema õpetaja ja kuigi ta viskab nalja ja võibolla tunneb end üsnagi koduselt kodus õppides, on Liivi kõik selle aja, kui ta on Sebastiani elus õpetaja, Sebastiani jaoks autoriteet. 

Nagu öeldud, peaksime me neljapäeviti käima ka sotsialiseerumas tavaklassiga, aga see on meil õnnestunud ainult ühe korra Sebastiani viletsa tervise või minu suutmatuse tõttu. Nii et sellest ma ei oska praegu midagi kirjutada ega mõelda - peale seda ühte väsitavat koolipäeva Sebastiani pea valutas ja ta magas mitu tundi ja nagu ikka - oli väga, väga tubli. Vahest ehk liiga tubli?

Ma olen enam kui kindel, et koolivahetus oli ainuõige otsus. Isegi, kui mõni asi on nüüd raskem kui ennem oli (näiteks kirjutamise ja flöödi mängimise (waldorflased mängivad kõik flööti) osa). Võibolla mulle vahest tundub, et tunnid on natukene liiga intensiivsed ja väsitavad, võibolla vahest ehk liiga tegusad, olen ma ikkagi veendunud, et Sebastian on selle peaaegu ühe veerandiga õppinud kolm korda rohkem, kui ta eelmises koolis õppinud oleks. Mulle meeldib väga, et Liivi on nii toetav ja mõistev. Et me räägime väga tihti protsessist ja tulemustest. Et ma saan kohe märku anda, kui midagi on liiga palju või midagi saaks ehk teisti teha, kuigi jah...ega mul ei olegi vaja midagi väga öelda. Liivi saab ise väga hästi aru, kui on aeg natukene rahulikumalt võtta ja näiteks põhitunniks hoopis jõe äärde sõita (ilma vihikute ja pliiatsiteta). Mul on selle võrra lihtsam, et ma usaldan Liivit 100%. Ma tean ja tunnen, et ta lähtub Sebastianist ja tema jõudlusest, vajadustest, eripäradest ning peale kõige muu ja ametliku - ta ju armastab Sebastianit kui oma vennapoega väga :) Kas saaks veel parem olla? Ei usu küll.... 

Raske on. Ja põnev on. Iga päev toob midagi uut ja huvitavat, ma näen selgelt, kuidas mu laps areneb ja saab targemaks. Samas on kõik väga intevnsiivne ja see väsitab teda (lisaks ju haigus ka veel). Aga ta on nii vapper ja tubli! Me oleme saanud kõik asjad paika: koolitunnid, trennid, võistlused jne. Mingisugune rütm hakkab tekkima ja kord looma. Alguses oli kõik väga segane ja ise ka ei saanud aru, kus see laps parasjagu olema peaks, aga nüüd on juba natukene kergem. Sa ei tule näiteks kohe selle peale, et kui põhitund läbi saab, siis paned juba trenniriided selga, et kohe peale ainetundi ema saaks Su bussi peale viia, et Sa saaksid trenni minna... sellised väikesed asjad. Kuidas aega kokku hoida, kuidas kõike planeerida nii, et ei kannaks üks ega teine. Ma olen enda elu pidanud täiesti ümber mängima, alustades rohtude võtmise kellaaegadega ja lõpetades õhtul magama minemise ajaga. Aga kõik on mingisugusesse rütmi loksunud ja kõik  ei tundugi enam nii utoopiline, kui alguses oli. Liivi on lausa super olnud! Tal on tohtu töökoormus ja ma ei ole veel kordagi märganud, et ta ei jaksaks või ei saaks. Ta on alati heas tujus ja väga kannatlik, lähtudes justnimelt ainult ja ainult Sebastianist. Ma emban teda iga päev tehtu eest ja tänust, et ta niimoodi meie ellu tuli :) Et ta oli valmis Sebastianit sellisel moel enda kanda võtma.....

Me lähme muudkui edasi :) Ikka sammukese võrra, sest teate, vanaisa ütles ükskord ühed kuldsed sõnad:

Kuidagi peab ju targaks saama!

Teie Ennike

Tallinna Vaba Waldorfkooli lastevanemate kool vol2

Seekordse koolituse teemaks oli kes või mis on inimene antroposoofilise minapildi järgi. Ootasime Arvoga seda koolitust väga, sest me oleme ainult nuusutanud antropsoofiat, aga täna on see meie elus väga oluline teema ja meil oli vaja sellest rohkem teada saada. 

Antroposoofiilise minapildi järgi jaguneb inimene kolmeks uureks osaks: 

• keha (võtab infot meeltega vastu, kogemine
• hing (tunneb millestki rõõmu, kurbust, tekivad tunded, oluline on, mis toimub
• vaim (märkab seaduspära - asjad toimuvad mingisuguste seaduste ja seaduspärade järgi.)

Kehaline pool on väline, see, mida kõik näevad. Vaim ehk loodusseadused on samuti väline, kuid hinges loob iga inimene oma maailma. 

Inimene koosneb mitmetest kehadest:

• füüsiline keha (väline, meeleline) - kuulub minu juurde, aga ei ole mina, ei ole võimalik omada meeltega. Me kõik koosneme samadest ainetest, me oleme elus. Ainult füüsilist keha näeb siis, kui me oleme surnud. 
• eeterkeha ehk elukeha - see, mis annab meile vormi, elujõudude kogum (igal elusoleval liigil on see erinev), kõigel elusal on olemas. 
• astraalkeha (tundekeha) - tundemaailma  kandja. Inimesed elavad tunnetes. Inimestel on mõtlemine, loomad ei mõtiskle. 

Kõik need kolm erinevat keha moodustavadki meie KEHA. 

Meie hing koosneb samuti kolmest erinevast osast. Hinge kõige alumine osa on:

• aistinghing - meis tekivad aistingud, me teadvustame seda, mis toimub. See hingeosa võtab meeled vastu ja kuulub astraalkehaga ühte
• tundehing (mõistusehing), mis on ego teenistuses - see on hingekese. Kui me midagi tajume, tekivad meil erinevad tunded (meeldib, ühineme, läheme sisse). Meis on tahe. Kui ei meeldi, eraldame ennast sellest.

Tundehing jaguneb sümpaatiaks ja antipaatiaks, kus sümpaatia korral tegutseme ja antipaatia korral mõtleme ehk siis mõtlemine on antipaatia.  Need kokku moodustavad tunde. 

• teadvushing - see on hinge kõige kõrgem osa. See teadvustab ennast maailmas (kuidas mina maailmas mõjun, mis on asjade tagajärjed, kuidas mitte lõhkuda harmooniat). Teadvushing on koguaeg arenemas. 

Kõik need kolm erinevat hingeosa moodustavadki meie HINGE. 

VAIM tekib sellest, kui hing on teadvustatud ja läbi töötatud. Vaim töötab astraalkeha kallal. Eluvaim tekib elujõudude keha läbitöötamisest ja vaimuinimene tekib kogu füüsilise keha läbitöötamisel. 

Magades astraalkeha ja vaim lahkuvad, side on väga nõrk. Magades on inimene palju rohkem elus, toimub füüsilise keha värskendamine ja tervendamine. Elukeha on puhas tahe, tegutsemine ja mõtlemine on surm. 

                                    Elu                                           Surm

                                Tahe                                           Mõtlemine

                             Sümpaatia                                  Antipaatia

                                                    TUNNE

Inimene jaguneb laias laastus kolmeks osaks:

• Pea - seotud meelte ja närvisüsteemiga, mis on seotud mõtlemisega. Väljaspoole suletud, saame olla ärkvel
• Rind - rütmiline süsteem (hingamine, roided), on seotud tundmisega. Poolteadvus, natukene unenäoline. Teeme asju alateadvuslikult
• Jäsemed ja seedesüsteem (ainevahetus) on seotud puhtalt tahtega. Kõik, mis toimub füüsilsies kehas ja millest me ei ole teadlikud. Kuidas me paneme ühe jala teise ette? Kuidas see toimub? Kõik toimub alateadvuslikult. 

Elukeha parandab meid, toetades rütmilist süsteemi ja kõik kehad on omavahel tihedalt seotud. Kooli ülesanne on lapsi õigesti hingama õpetada. Inimene ei oska sündides oma kehaga midagi peale hakata, väike laps elab tahtes ja sümpaatias, teeb koguaeg midagi. Hing peab vaimu ja keha vahel rütmiliselt toimima ning õpetaja peab vaatama, et need rütmiliselt vahetuksid, koos toimiksid.  Laps on sündides tervik, elukeha on seotud tugevalt ema elukehaga ja ema astraalkehaga. Kui lapsel hakkavad hambad vahetuma, tekib lapses endas oma elukeha. Osa elujõudest vabaneb ja see ei pea enam nii palju füüsilise kehaga tööd tegema. Elukeha on mõtlemisjõu kandja. Haigena ei jaksa elukeha toimida, ei jaksa mõtelda. 

Õppimise printsiip elu alguses on matkimine, mis kestab umbes seitsmenda eluaastani. 7-14 eluaasta vahel õpib inimene autoriteedi järgi. 11,5-21 õpib inimene isevalitud autoriteedi järgi. Lapsepõlve kuldiga on V klass.  7-14 aastaselt on tundemaailm väga tugevalt esindatud, näidatud. Laps ei suuda selles vanuses oma tundeid tagasi hoida, peita, varjata. 

Kõik inimesed on erinevad!

Autistid on seotud suletusega, nad loovad oma maailma. Nende kujutlusjõud on palju suurem, kui see, mis meelest vastu tuleb. Igal autistil on oma maailm. Väike laps on väga avatud, vana inimene täiesti suletud ja autist ongi nagu vana inimene (juba lapsena). 

See, mis me selles elus kaasa võtame, oleme järgmises elus rikkamad. Kui me õpitut kaasa ei võta, tuleme samale kohale tagasi. Kõik inimesed on võrdväärsed ja lapsed on tulnud vaimumaailmast palju hiljem kui õpetajad ja on seega vaimumaailmaga palju rohkem seotud - sellest peab lähtuma iga õpetaja. 

Kunstitunnis tegime seekord 3.-4.klassi vormijoonistamist, kuigi Olev ütles, et kuna me oleme täiskasvanud, siis ta annab meile ikkagi natukene keerulisemaid ülesandeid, kui lastele :) Ilmselgelt ei oleks see vajalik olnud, sest osad ülesanded olid ikka natukene liiga keerulised niimoodi järsku sinna sisse minnes. Selles vanuses on vormisjoonistamises oluline rütmilisus, korratavus, peegeldamine, sõlmimine, seotus. Tundub lihtne? Vahakriitidega? Proovige! Ei ole lihtne :) Eriti keeruline oli kui oli vaja ühte nurka joonistatud kujutis peegeldada ülejäänud kolme nurka. Mina ühe ülesandega ei saanudki hakkama. Samuti oli raske teha sõlmi, sest Olevil endal läks sassi tahvli peal ja ta sai kustutada, aga meie kustutada ei saanud. Segadust tekitas ka see, et ta andis meile kaks värvi, aga  ise kasutas kolme. Igatahes tulid Arvo saavutsued sellised:

Ja mina, kes ma olen aeglane ja vajan aega, et süveneda, ei saanud paremaga hakkama, kui järgmine:

Oli tore tegemine ja kuulamine. Pisut hüplev ja segadust tekitav, selline natukene laialivalguv, kuid huvi püsib ja kasvab. Mina natukene häiris see kunstilise poole väga kiire tegemine - ma ei jõudnud ühte harjutusse süveneda, kui juba tehti uut ülesannet. 

Järgmise nädala teema on "Milline on meelte roll lapse arengus? 12 meelt ja lapse areng. Harjutused meeltele" ja seda teemat veab Liivi. Oleme kohal nagu viis kopikat :) 

Kui kuidagi jõuaks nende raamtaute lugemiseni ka, mida kõike soovitatud on....

Ennike