ELUS ESIMEST KORDA 2020. aastal

Jätkame sel aastal enda ületamist erinevates tegevustes ja käimistes. Kui mu seljatagune on kindel (Maret, Ruth,  Helen, Arvo, Anne, Monika, Bärbel ja kõike teised inimesed, kes soovivad minuga igasuguseid asju teha), siis ma olen valmis igasugustele pakkumistele ja võimalustele. See on äärmiselt vajalik minu julgemaks muutmiseks. Ja selle jaoks ka, et kõik pahad asjad saaksid head plaastrid peale :) Vaatame siis aasta lõpus, mis kokkku sai ja püüame ühe asja rohkem teha, kui eelmisel aastal :) ehk siis rohkem, kui 38 :) 

03. jaanuar 2020

Fotostuudio Fotopesa kinkis 2019nda aasta lõpus mulle 45 minutilise fotosessiooni selle eest, et ma olen neid ikka ja alati positiivselt kommenteerinud. Ma oleks iialgi osanud sellist kinki isegi unes ette näha :) Mulle lihtsalt väga meeldivad need fotod, mida Anno ja Sigrid teevad ja mitte lihtsalt meeldivad, vaid need on nii lummavad ja maagilised, et ma võiksingi neid vaatama jääda. Mõni fotograaf lihtsalt on parem kui teised ja nemad on paremad :). Elus esimest korda käisime Arvo ja Sebastianiga ja ilma Robinita, kes lihtsalt keeldus tulemast, fotosessioonil ja ma jäin fotodega ülirahule. Ma ei teadnudki, et mul on päris numps neratus :)))))) 

10. jaanuaril 2020

Käisime Heleniga Aregatos elus esimest korda hotyogas. Ma ütlesin eelmisel õhtul Arvole, et mul homme trenni pole, ainult yoga. Läksime siis siińna 39 kraadisesse ruumi, heitsime pikali ja keskendusime hingamisele. Ja siis hakkas pihta! Jummel, mul pole jõusaalis ka nii raske olnud. Ühte poosi, mis baseerus plangul (mina ma olen võimeline minuteid tegema) ma ei suutnudki teha, sest see oli nii raske. Higi voolas ojadena ja järgmisl päeval olid jalalihased ikka korralikult haiged. Aga vaatamata sellele, et see oli tõesti korralik trenn ja üksjagu raske, tahan ma ikka sinna veel minna, sest see oli nii äge!

11. jaanuar 2020

Helen ostis mulle makroone ja ütles, et need kas maitsevad või ei maitse. Kuus erinevat sorti oli: soolakaramelli, laimi, kirsi, maapähkli, pihlaka ja sidruni maitselised. Minu jaoks oli see maisteelamus elus esimest korda. Ma ei olnud kunagi varem elus makroone proovinud ja ei osanud isegi aimata, kuidas need võiksid maitseda. Tegin endale sooja teed ja võtsin maapähkli oma, hammustasin ja ootasin suus plahvatust, aga mida ei olnud, oli plahvatus. Kohutavalt magus asi. Nii magus, et hambad hakkasid sügelema. Maitsesin siis laimimaistelist makrooni ka ja minu meelest see oli sama magus, võibolla laim andis pisut särtsu juurde. Aga mitte eriti... Ülejäänud makroonid andsin Robinile, sest minu jaoks need ei olnud head, need olid liiga magusad. ilusad küll, aga mitte head. Võibolla see oli konkreetse tootja makroonidega nii..proovin kindlasti kunagi kuskilt mujalt ostetud makroone ka ehk siis annan neile veel ühe võimaluse.

13. jaanuar 2020
Geograafiline idioot, nagu ma olen, olin sunnitud oma jänesekõrvad (kolm paari) koju öökapile jätma ja sõitma linnas punktist A punkti B niimoodi, et Arvo polnud minuga seda teed ennem läbi sõitnud. Ehk siis ma pidin sõitma Tuulemaalt Ülemiste Keskusesse. Isver, kuidas ma kartsin...juba mitu päeva ette kartsin, kuigi ma tean küll kus Ülemiste asub ja seal on ju käidud kümneid ja kümneid kordi. Aga ma ei sõida kunagi üksi kuhugi, kui ma ei ole seda marsuuti Arvoga eelnevalt läbi sõitnud. Robin aga ütles,e t karta ei tohi, nii ei juhtugi elus midagi. Panime gepsu tööle ja ma sõitsin elus esimest korda ilma Arvoga eelnevalt läbi sõitmata Tallinna linnas punktist A punkti B. Polnudki üldse õudne :)

20. märts 2020
Ma käisin elus esimest korda  kevade tervitamise puhul Jalase rabajärves ujumas :) See kogemus oli võrratu! Värskendav, doniseeriv, külm ja mõnus üheaegselt! Minu ujumishooaeg on avatud :)

10. juuli 2020
Ma ärkasin ühel hommikul üles ja tahtsin endale tatood.... Ma pole seda kunagi tahtnud, isegi mitte natukene ja nüüd siis juhtus niimoodi, et ma teadsin, et ma tahan enda alaselja peale pääsusaba (Euroopa kõige suurem päevaliblikas). Diana Kull leidis mulle aja, Helen aitas mu kohale ja ära ning ma lasingi endale tattoo teha. Juudas, kui ta esimesel hetkel selle masinaga mu selga pudutas, ma mõtlesin, et ma suren... et see ei ole ikka minu jaoks. Mul oli niiiiii valus, aga siis ma hakkasin tegema Vaikuseminutite appis erinevaid harjutusi ja hingasmisharjutust tegin vist 6 või 7 korda. Kuigi ma pean ütlema, et mõte harjutuse juurest kippus kergesti ära minema ja asenduma mõttega, et "saaks see juba ometigil äbi".  Igatahes siin see on :) Minu elu esimene tattoo (ma praegu ei tea, miks ma peaksin neid juurde tahtma, sest no tõesti oli valus).

18.juuli 2020
Me ööbisime maal ja hommikul ärgates ma käisin dušši all, jõin kohvi ja tundsin end väga mugavasti sauna ees terassil istudes. Aga siis ärkas Arvo ja tal oli dilemma. Kuna aega maal olekuks ei olnud üleliia palju (pidime kell 16.00 hakkama Võsule sõitma), siis ta ei teadnud, kas lõhkuda natukene puid või niita muru. Ja siis see sündiski - ma niitsin elus esimest korda  muru. Ma sain kohe ristsed ka...Peale seda, kui ma olin kogu hoovi ära niitnud, selgus, et muruniitja esiratta vahel oli suur kruusakivi, mis takistas tal ise edasi liikuda. Ma muudku irassisin nagu segane ja mõtlesin, et kaks tundi muru niitmist on igatahes küll täitsa kõva trenn, sest see polnud kohati enam muru...see oli justkui noor hein.... Igatahes nägin ma peale kahte tundi elus esimest korda muru  niites välja selline:

31.juuli 2020

Elus esimest korda tegin ma midagi nii hullu sportlikkus mõttes, et kutsusin oma armsa sõbra Bärbeli ja tegime ära täismaratoni! 42,195km. Ma ütlen teile ausalt, et midagi nii hullu ma polegi varem ette võtnud spordiga seoses. Esimesed 12km oli köki-möki ja viimased 12km oli tunne, et millal küll see õudus lõppeb :) Viimased 4 km olid ikka juba täiesti piin, mis piin, sest ma tundsin, et mu paremal jalal sisekannal on vill ja aega oli ka juba  kulunud jubedalt palju. Bärbelil valutasid vaagnaluud, mul olid varbad kohutavalt haiged. Oli olnud tõeliselt kaunis suvepäev, mida me endale sel päeval ei oleks tegelikult soovinud (25 kraadi sooja). Aga ei mingit virisemist! Ära tegime! Mehed aitasid meid veega ja olid muudmoodi moraalselt toeks. Suurele pingutusele vastutasuks saime igavesti uhked medalid! Küsite, kas ma teeksin seda veel? Ma arvan, et täna ma ütlen, et see hullus on purgis ja rohkem ma seda teha ei soovi. Aga ära iial ütle iial. Tänkju Bäpi! Ilma Sinuta oleks see olnud kolm korda raskem või võibolla isegi võimatu. 

11. august 2020

Ma olen elus palju kordi käinud ööseks metsas, kuid ööseks rabas polnud ma kunagi käinud, kuniks me Mallega selle ära tegime. Nimelt käisime vaatamata minu poegade kohutavatele õudusjuttudele ja sellele, et kaks naist ei saa öösel üksi  kodust väljaspool hakkama, kahekesi Marimetsa rabas ja jäime sinna lageda taeva alla magama. Hommikul 5:42 vaatasime koos päikesetõusu ja õues olid napid 8 kraadi sooja (kes tahab lugeda, siis augustikuu postitustest leiab postituse). Minu meelest läks meil Mallega kõik hästi ja me tegime minu poistele igatahes ninanipsu! Ma muidugi tänan südamest Robinit, kes abivalmilt mulle terve nimekirja koostas, mis ma kaasa pidin võtma ja aitäh Mallele, kes selle mõtte peale tuli. Elus esimest korda lageda taeva all magada ei olnudki midagi hullu :) 

Päikeseloojang

Nii vähe neid asju sel aastal saigi. On olnud üks keerukamaid aastaid üle pika aja. Mind on alt vedanud füüsiline tervis ja ka vaimne - ei teagi, kumma kehv olemine algne põhjus üleüldisele halvale olemisele on kaasa aidanud. Igatahes ma olen olnud sel aastal rohkem üksi, kui näiteks eelmisel aastal. Samas tehtud asjad on olnud kõik hinge kosutavad ja ma olen tänulik kõigile, kes on aidanud mul uusi kogemusi saada!

Täna saadame selle aasta ära - mul ei ole kahju - las minna! Ma loodan, et uus tuleb tervem ja rõõmsam. Selline, et keegi ei peaks minuga seoses mõtlema, et milleks mulle seda vaja on... Ma loodan ikkagi vajalik olla ja ma loodan, et ma jaksan uutele ettevõtmistele vastu minna :)

Teie Ennike

Kõige õrnem kingitus

Minu elus ei ole väga palju inimesi. See ei ole teadlikult niimoodi juhtunud, kuid need aastad, kui ma olen olnud peadpidi rohkem vee all kui peal, on paljud inimesed mu elust ära läinud. Ma ei saa seda neile pahaks panna, sest tõenäoliselt olen olnud vilets kaaslane. Kuid seda enam ma hindan neid inimesi, kes on olnud, tulnud ja jäänud. Minu inimesed on hoolega valitud ja hoitud, enam ma naljalt kedagi enda ligi ei lase, sest kaotamishirmust on parem hoida sotsiaalset distantsi. Üks inimene aga tuli mu ellu siis, kui mul teda väga vaja oli... Anne. Ja kuigi täna ma näen teda harva ja ta on usaldanud mu uutesse kätesse, siis minu tänu tema tehtud töö vastu on otsatult suur. Ma tegelikult isegi ei ole tundnud, et see, mida ta minuga teeb, on töö, sest ta on emalikult siiras ja hea ja lahke ja armas ja .... Selline, millist minul varem olnud ei ole.... Siis, kui mul oleks kõige rohkem vaja olnud... Anne on ise ka öelnud, et kahju, et ma ei sattunud tema juurde lapsena - oleks ehk paljud asjad olemata olnud... Aga ega minevikku muuta ei saa. Parim, mis juhtuda saab, on see, et ma õpin sellega rahus elama. Praegu see pole veel õnnestunud, aga nüüd on aitajaid üks rohekm - ehk ikka läheb päev päevalt kergemaks, helgemaks, paremaks. 

Tänust ja armastusest Anne vastu teen ma talle ikka paar korda aastas kingituse. Just nimelt teen. Ise. Oma kätega. Et anda mõista, kui oluline ta minu jaoks on. Isegi Sebastian eile ütles, et Annele tasub teha, sest ta ikka kannab ka neid asju, mis Sa teed :) Ma ei tea, kas kannab.... Ma ei näe teda ju igapäevaselt. Eks mul on natuke hinges see emale tehtud Haapsalu sall, mida ei võetud kinkekotist väljagi.... Aga Anne suhtes ma niimoodi ei tunne. 

Seekord ma tegin talle türkiissinisest imepeenikesest lõngast kolmnurkse õlaräti. Ma ei tea, kas ma olen kunagi ühegi käsitööasjaga nii palju vaeva näinud, kui selle salliga. Mitte kunagi varem pole olnud nii, et ma kaks korda järjest harutan peaaegu valmis töö (1 mustrikord on veel kududa jäänud) täiesti üles, sest ma ei saa viimast mustrikorda mustrisse jooksma. Ma isegi tegin proovilapi, et veenduda mustri õigsuses, sest ma tõesti hakkasin kahtlema, kas muster on õigesti joonistatud. Proovilapp õnnestus ja ma alustasin kolmandat korda, kaks ja pool nädalat ennem jõule, salli kudumist. Ma teadsin, et ma olen ajahädas, aga ma olen mõnede asjadega lihtsalt nii kohutavalt jonnakas, et endal tuleb ka vahel hirm peale. Igal võimalikul vabal hetkel ma kudusin. Ja siis juhtus see, mida mitte mingil juhul ei tohiks juhtuda siis, kui Sa naguniigi oled ajahädas - ma jäin väga haigeks. Nii haigeks, et ma ei saanud kududa, sest mul oli lihtsalt nii paha olla. Ma olin muserdatud ja tundsin hirmu, et ma ei saa seda salli õigeks ajaks valmis, sest ma lihtsalt ei jaksanud istuda ja kududa. Vaatamata haigusele ma ikkagi kudusin nendel hetkedel, kui palavikualandaja mõjus. Kasvõi mõne rea haaval, aga kudusin. Ma tunnistan ausalt, et see oli suur eneseületus, sest haigena tahaks seljaga kõige poole olla ja magada, aga minul tiksus kuklas "sall, sall, sall, jõulud". Ma tahtsin nii väga õigeks ajaks valmis saada....

Ma sain valmis! Jah, mina tean, et seal sees on mõned apsakad, aga kui ma salli ära venitasin, siis need välja ei paistnud. Kõik mustrikorrad jooksevad ilusasti õigesti ja sall tuli suur, pehme, õhuline, kerge ja kaunis :) Ma olen enda üle nii uhke, et ma vaatamata raskustele sain Anne jõulukingi õigeks ajaks valmis. Ma tõesti nägin palju vaeva ja ma tõesõna arvasin siis, kui haigeks  jäin, et esimest korda nende aastate jooksul, mis Anne mu elus on olnud, ei saa ma talle õigeks ajaks jõulukinki valmis, aga mind päästis seekord minu kindlameelsus ja jonnakus. Kui ma vaid oskaks seda jonnakust enda tervenemisele suunata.... 

Armas Anne! See pole lihtsalt jõulukink. Ma tahan väga, et Sa teaksid, kui oluline Sa oled. Mitte lihtsalt selle pärast, et Sa oled väga hea psühhiaater. Selle pärast, et Sa oled kõige parem naine minu elus :) Ma olen nii tänulik saatusele, et me kokku saime. Ma tean, et ma olen vahel Sul pea halliks ajanud, kuid ilma Sinuta ei oleks see valu, mida ma olen aastaid endas kandnud, saanud välja tulla ei kirjutades ega joonistades. Ühel päeval ka kindlasti rääkides. Ja tea, mis on eriti tore - ma päriselt tean ja tunnen, et Sa hoolid minust väga :) Ja Sul on õigus - või oli mul õigus - kui ma ei ole enam Sinu patsient, siis ma saan olla Sinu sõber :) Kõige suuremad kallid Sulle, armas Anne :) 

Sinu Ennike

Sõprus

Ma ei tea, kuidas meie sõprus Ruthiga alguse sai... Ma mäletan teda esimest korda rehabilitatsiooniplaani koostamisel, kus mulle tekkis esimene lootusekiir, et äkki kõik seoases Robini ja kooliga ei olegi nii võimatu, kui mulle oli juba pikemat aega tundunud. Mul tekkis lootus, et Ruth aitab meid. Kuid tõenäoliselt jäid Ruthi käed lühikeseks, sest agoonia jätkus. Järgmine kord, kui ma Ruthi mäletan, on seotud Kasti lasteaiast Sebastianiga sobitusrühmas käimisega. Ja uskuge mind - ma ei pidanud Ruthi oma sõbraks. Ma ei pidanud seal kedagi oma sõbraks.... Ma pehmelt öeldes oleksin tahtnud võtta oma isevärki lapse ja põgeneda nelja tuule poole, sest... asi ei olnudki ju ainult meie isevärki lapses, vaid minu võimetuses olla koostöövalmis ja lootusrikas. Ma olin sellel ajal väga hädas iseendaga ja kogu see lasteaia värk ajas mind lihtsalt hulluks. Ei saanud siis meist Ruthiga sõpru. Kohe üldse ei saanud....

Järgmine asi, mida ma mäletan, on see, et me sõitsime Ruthiga koos Teeme TeistMoodi Käsitöösalongi. Ma ei mäleta enam, mida meisterdama. Ja ma ei mäleta seda ka, kuidas me niimoodi kahekesi koos sinna sattusime või üleüldse ühte autosse mahtusime. Ma tean, et inimese üle ei tohi otsustada esmamulje järgi, kuid ma olen praktikas väga vilets. Minu jaoks oli Ruth liiga konkreetne, karm ja liiga otsekohene. Minu habras hingeke ootab inimestelt leebemat suhtumist. 

Ometigi said meist Ruthiga sõbrad. Ja tema pealtnäha karmi ja konkreetse kesta all on peidus suur ja armas inimene, kes on valmis südaöösel sõitma Sinuga Tallinna EMOsse, kuigi tal on järgmine päev tööpäev. Ta võib nädalateks ära kaduda, olla omaette, kuid ma tean, et ükspuha, millal ma teda vajan, on ta olemas. Ta on emotsionaalne ja soe... isegi, kui see ei paista alati välja. Ja ta on üks väheseid inimesi, kes kõik mu kiiksud üle elab ja mind vajalikul moel ja momendil aidata oskab. Ta on hakkamist täis ja kui ta on midagi pähe võtnud, siis nii see asi olema hakkabki. 

Mul ei ole siin Märjamaal ühtegi sellist sõpra rohkem. Mul on tuttavaid ja neid, kes mingi aja tunnevad mu vastu huvi ja siis kaovad nelja tuule poole. Mul on inimesi, kes fb-s mulle õnne soovivad, teadmata, et sünnipäev on üks õudne päev õudsate mälupiltidega. Aga kui ma olen hädas ja mu pere ei saa mind aidata, siis on alati olemas Ruth. Mitte lihtsalt fb sõbrana... reaalselt olemas. 

Me oleme palju selle väikese sõpruse jooksul, mis meil on, ära jõudnud teha, käia ja näha. Mitte ükski minu sõpradest ei ole mulle nii paljut pakkunud kui Ruth. Ja veel tänagi, aasta viimastel päevadel me läksime koos Susla lõkkeplatsile, kus keetsime glögi ja sõime kooki küünlavalgel, sest... Nii lihtsalt on tore :) Ruthiga koos :) Hästi väikselt kirjutan, et tegelikult oleks pidanud sooja teki alla olema ... 

Ma olen tänulik saatusele, et ta mind Ruthiga kokku viis. Ma pole võibolla parim sõber, kuid mul on peale pere kindlasti üks sõber, kes on alati olemas :) Aitäh Sulle, armas Ruth, kõikide nende käikude ja olemiste eest. Nende koosveedetud aegade eest! Selle eest, et Sa oled olemas ja ikka jälle mind koduuksest välja vead :) Sa oled mulle väga, väga kallis!

 

Sinu Ennike

II jõulupühal Paukjärve matkarajal

Jõululaupäeva õhtul pakkus Liivi välja, et me võiksime matkama minna ja nii juhtuski, et Arvo otsis meile RMK matkaraja, ajas pundi kokku ja asusime teele. Me vist ei olegi nii suure kambaga varem matkamas käinud. Kõik Arvo õed-vennad olid ja lisaks mingi osa nende lapsi. Öösel maha sadanud lumi tegi meele rõõmsaks ja matkamine tundus veelgi toredam. Paukjärve matkarada asub Kuusalu vallas, meie juurest oli ikka päris pikk sõit selle viie kilomeetri pärast. Kuid see sõit oli seda väärt, sest rada oli väga mitmekülgne. Loodusrada kulges mööda Paukjärve äärseid oose ning ooside vahelisi orgusid. Vaheldusid erinevad metsatüübid - niiske ja hämar laanemets ning valguseküllane männi-palumets. Rada on tähistatud kollaste värvimärkidega, mis on väga tihedasti tehtud ja eksimisvõimalused puuduvad. 

Umbes poolel maal oli suur torn, mille otsas käidi poseerimas ja pildistamas :) Vaade tornist oli lummav. See üks ja ainus selle aastane lumine päev andis meile maagilisi looduspilte. Selliseid lumeraagus puid pole ammu näinud. Ei mäleta, kas eelmine talv üldse õnnestus näha.... Torni trepp ainult oli hooldamata ja seetõttu pidi väga ettevaatlik olema, et ei libiseks. 

Arvo ja tema õed ja vend

Lõkkeplatse oli sel rajal mitmeid ja me seadsime end ühes neist sisse. Robin, hull mees, raius järve sisse augu ja käis jäävees end karastamas. Erlen ei saanud Robinist halvem olla ja pidi ka seda tegema. Ma tahtsin ka, aga mul ei lubatud.... Robin on ikka kõva mees! Ainus ettevalmistus jääauguks oli tal see, et ta on paar nädalat jahedat dušši võtnud. Ma arvan, et tema kõige raksem hetk oli siis, kui ta oli juba põlvini vees ja siis pidi veel kirve võtma, et auku suuremaks teha, sest ta ei mahtunud auku ära. Mina pole päris jääaugus kunagi käinud, aga olen oktoobris ja märtsis järves käinud ning ma tean, mida see külm vesi teeb. Hiljem, välja tulles, on selline tunne, nagu Sind torgitaks miljoni nõelaga. Ma võtan Robini ees mütsi maha - ta suudab kõike, mida tahab!

Hiljem pidasime piknikut ja soojendasime  käsi tulepaistel. Ma iga kord mõten, et järgmine kord, kui me piknikut peame, siis see võiks olla ilus. Päriselt. Ilma üleliigse pakendita, ilma igasuguse pahnata - ma tahaksin nii väga, et oleks ilusasti kaetud laud ja ilus söök. Mitte Pärnamäe singipirukad.... Lõke oli väga mõnus, paljudel käed külmetasid. Me ei pidanud seekord ise lõket süütama, keegi oli seda teinud juba meie eest. Rajal oli tõesti väga palju inimesi. Ma ei tea, et kunagi oleks olnud parklas nii palju autosid nagu selles parklas oli. Liialdamata võib öelda, et vist oma 25 autot. Rajal olid ka kõik lõkkekohad hõivatud. Me isegi pidime natukene ootama, et lõkke ligi pääseda, aga sellest polnud hullu, sest meil oli väga põnev vaadata, kuidas Robin ja Erlend jääaugus käisid. 

No vot sellest ma räägingi.... tahaks, et oleks ilus....

Väga tore oli! Rada pakkus väljakutseid. Ühes kohas oli tõus nii suur, et süda tahtis rinnust välja tulla. Aga minu jaoks on hullemad langused....ma kardan neid. Arvo õnneks teab seda ja ta ikka alati annab võimalusel mulle käe. Alguses ma olin natukene häiritud, et mingi osa seltskonnast kappas teiste eest minema, aga siis ma mõtlesin, et las minna... mina tahan pilte teha ja loodust nautida. Ma võin ka kõige viimane olla, mul sellest täiesti ükspuha. 

Ilus lumine matk oli. Kilomeetreid tuli 4,8. Vähevõitu, kuid siiski pingutust nõudev. Selleks aastaks on matkad matkatud. On saanud üksjagu radu läbi käia. Küll kahekesi, küll kambakesi. Uuel aastal võtan eesmärgiks pidada arvet mitu kilomeetrit matku me läbi käime ühe aastaga. Vaatame, kas õnnestub.

Head vana aasta lõppu teile!

Teie Ennike

Meie nägu jõulud

Igal perel on omad jõulud ja nendega kaasnevad traditsioonid. Meie oleme loonud enda näoga jõulud ja ma ei tea küll, mida saaks veel paremini teha, et kõigil oleks hea olla. Arvol on alati ennem jõule kohutavalt palju tööd, sest soomlastel on vist tunne, et homset päeva enam ei tulegi. Sellel aastal ei erinenud tema töökoormus eelnevatest aastatest, kuid oli siiski üks positivne asi: ta sai jõulupuhkusele juba 17. detsember. Nii varakult polegi seda varem juhtunud. Ma ootasin Arvo koju tulekut ja väikest puhkust nii väga. Tunnen end tunduvalt kindlamini, kui Arvo on kodus ja alati, kui ta tuleb pikemaks ajaks koju, siis mu hing hõiskab sees selle koosolemise aja eest. Isegi, kui me vahepeal natuke pahutseme... Ikkagi olen rõõmus, et Arvo on kodus. 

Meie jõulud algavad juba varakult. Ma teen alati detsembri alguses piparkoogitaigna ja inglise jõulukeeksi. Oh seda vaest mõmmit, kes pea iga päev käib küsimas, kas saaks keeksi küljest ühe tüki :), aga ma olin halastamatu ja mingisugust tükki Robin ei saanud. Ma ju tean, et kui ma annan talle sõrme, siis ta võtab terve käe. Eks vaaritada sai kolm päeva ennem jõululaupäeva veelgi, sest olid mingisugused kindlad asjad, mida pere saada soovis (pasteet, sibulamoos, kook, leib, veel hunnik piparkoogitaigent).

Arvo ja Sebastian tõid meile kuuse mõni päev ennem jõule. See on esimene kord meie kooselu ajal, kui ma ei käinud kuusejahil, sest tervis lihtsalt ei lubanud. Ja Robin oli tööl - seega käisidki Arvo ja Sebastian. Tõid ilusa, väikese, põdra poolt näritud kuuse. Kui nad seda ehtima hakkasid, siis nad pidid peaaegu maadlema hakkama (Sebastian küll ütles, et ootame Robini ära, viimane maadleb tema eest), sest mitte ükski aasta nad ei jõua kokkuleppele, millised ehted kuusele lähevad. Ma omas peas mõtlesin välja, et järgmine aasta ostame uued ehted :) Siis on rahu maa peal. Ehk. Kui nad koos saavad uued jõulumunad valida. Lõpuks lahenes asi kompromissiga: Sebastian sai oma punased ja valged ning Arvo oma edevad roosad ja tuttidega ehted. Ma targu sinna protsessi ei laskunud, sest neil oli endalgi asi nugade peale. Ma alustasin sellel ajal piparkookide tegemist. 

Meie jõuluettevalmistuste hulka kuulus ka isa kodu ära koristamine. Nühkisime Arvoga kõik nii puhtaks, et seal ei ole juba väga ammu nii puhas kõik olnud. See oli hädavajalik vanaisa kodus oleva kodurahu huvides. Ja no vaatame tõele näkku - tegu on vana mehega, kes praktiliselt ei näe - tal on täiesti kama kaks saiapurust põrandal.  Poisid tõid vanaisale metsast kuusepuu ka. Meie oma metsast. Arvo ja Sebastian ehtisid selle ära ja nii sai ka vanaisale jõul koju tulla. Mul on südamest hea meel, et meie pere on vanaisaga nii lähedane. Oleme arutanud, et me olemegi vanaisa kõige lähedasemad inimesed. Ta on meile väga, väga kallis :)

Päev ennem jõululaupäeva küpsetasime jälle piparkooke, kolmas kord sel hooajal. Mina kasutan piparkoogitaigna tegemiseks Nami-Nami retsepti, mis on minu meelest väga heade piparkookide retsept. Liiga heade, sest meie Sebastiani suu ainult käib terve küpsetamise aja :) Ma natukene piparkooke kaunistasin ära ka, kuigi tunnistan ausalt, et ma ei teinud seda väga suure entusiasmiga :) Õnneks tegin vähe glasuuri ja sain kõik kiiresti tehtud. Ma loodan, et selle aastanumbri sees ei pea enam piparkooke tegema, kuigi pead ei julge päris anda. Mis mulle aga väga meeldis, oli see, et kõik võtsid piparkookide tegemisest osa  - isegi Robin, kuigi ta ütles, et ta võib meid aidata sellega, et ta sööb neid ärjavalminud kooke :) 

Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.30 üles ja plaanisin minna Märjamaa alevi peale tuledesärades kuusepuid pildistama. Istusin natukeseks voodisoojalt tulnult arvutis, kui kuulsin, et Arvo ärkas üles. Tundsin natukene süümekaid, et olin tema und häirinud.... Õues oli väga pime ja ma hakkasin talvepükse jalga panema, et sinna pimedusse minna, kuigi mul tuli natukene hirm peale, sest õues oli nii pime... Minule suureks üllatuseks ütles Arvo, et joome natukene kohvi ja lähme koos. Mul oli nii hea meel! Ma ei osanud seda isegi mitte natukene loota, sest Arvo ei ole hommikul jalutaja inimene. Kell seitse läksime õue. Me jalutasime mööda Märjamaad ja ma tegin fotosid kõikidest kuuskedest, mis meie marsuudile jäid. Mõni foto tuli ilusam, mõni viletsam, sest puu oli kaugel. Mulle nii meeldib ööpimeduses ehitud puid, põõsaid ja kodusid vaadata. Ma seekord maju ei pildistanud, võtsin sihiks ainult kuused. 

Koju jõudes jõime päriselt hommikukohvi ja ootasime, kuniks poisid ärkavad. Mina panin saiataigna kerkima ja Arvo tegi tule kaminasse. Kui poisid oma tubadest välja voolasid, jagasime kingitusi. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Poisid oleksid tahtnud kohe metsa põrutada oma uute asjadega :) Mulle väga meeldis, et poisid ei teadnud see aasta, mida neile kingitakse - minu meelest on siis palju põnevam kingitusi avada. Me ei teainud kummalegi mingeid kalleid kingitusi, kuid me olime väga valinud nende hetkehuvisid arvesse võttes nende kingitused. Mina olen sel aastal vist eriti tubli olnud - jõuluvana oli olnud väga helde käega :) Arvoga ei saa kohe üldse mingeid kokkuleppeid teha, sest ta ikka kipub minu kingitustega üle pingutama. Mis mulle väga südamesse läks, oli see, et mõlemad poisid olid ka teinud mulle kingituse. Ma ei osanud seda oodata ja mu rõõm oli suur, et nad mind meeles pidasid. 

Samal ajal, kui me kingitusi avasime, kees pliidi peal pudruriisist päkapikkude lemmikpuder mandliga. See on ka meie peres juba aastaid traditsioon ja alati on põnev, kes õnnemandli saab. Kui lauda istusime, siis Robin vahetas enda ja Sebastiani pudrukausid ära, sest väidetavalt oli Sebastiani kausis putru rohkem kui tema kausis. See aga oli vale tegu, sest Sebastian sai jälle õnnemandli. Minu meelest ainult Sebastian saabki seda alati. Minul pole veel kordagi õnnestunud saada. Pudru tegin Nami-Nami retsepti järgi ja sõime seda maasikatoormoosiga. Meie perele väga maisteb see pudruriisist tehtud puder, kõik sõid ja kiitsid. Robin ütles isegi, et see on parem kui kartulipuder :) Ja see juba tähendab midagi! 

Kihnu sai

Ülejäänud päev möödus erinevaid sööke valmistades. Sai tehtud igasuguseid asju. Kui mina kartulisalati valmis sain, siis ma ütlesin, et nüüd on kõik - minu panus on antud.  Võtsin valuvaigisti ja läksin lõunat magama. Meespere tegeles igasuguste toitudega. Mulle väga meeldib, et meespere tegeleb igasuguste lihatoitudega. Ja mulle meeldib see ka, et me oleme aastatega õppinud tegema nii palju süüa, mis jaksame ise ära süüa. Jah, meesinimesed pidid peale õhtusööki ägisema, kuid tegelikult läks kõik väga hästi ja söögid õnnestusid sada protsenti. 

Peale õhtusööki läksime Arvoga Märjamaa kirikusse. Kirik oli oi kui külm! Ja kõne oli ... Ma kohe ei teagi, mida kosta. Õpetaja rääkis sellest, kuidas inimkond on elanud üle hullemaid aegu, kui meil praegu on ja me ei tohiks alluda türanniale. Ma tõesti ei tea, kas see peaks olema jõulujutluse sõnum, kuid ma ei ole ka väga kodus sellega, mida ta muidu jumalateenistusel räägib. Meeldis väga, et ta kutsus inimesi, kes ei ole peale leeritamist armulaual käinud, seda julgelt tegema. Kurb oli, et kirikus oli vaid kümmekond inimest, nii vähe pole seal ükski aasta jõulude ajal olnud... Inimesed on nii ära hirmutatud, mina isiklikult arvan, et alusetult. Aga minu arvamus ei ole mingi püha. Mina ei karda ja kui ma alguses püüdsin kirikus maskiga olla, siis mingi hetk ma tõmbasin selle lõua alla. Mul sai nendest udustest prillidest kõrini. Kirikuõpetaja võiks ühel aastal teha üdini positiivse jõulukõne, sest seda jama on meie eludes koguaeg.... Aga seni ta pole veel positiivse kõneni jõudnud. Kaalun tõsiselt järgmine aasta mõnda teist kirikut külastada. Kahel põhjusel: et ehk saab positiivse kõne ja teiseks, et saada uusi elamusi.

Poole kaheksast läksime kõikide Luhtarudega (Arvo õed peredega ja vend) surnuaeda. Me käisime läbi kõik lähedased. Enamus oli muidugi Arvo sugulased, kuid me käisime Arvo ja Robiniga ka minu isa, vanavanemate ja memme haual. Surnuaed oli nii nii ilus! Oli tõeliselt palju küünlaid. Meie omadest osadel haudadel oli rohkem kui viis küünalt. See on nii armas, et inimesed oma lähedasi ikka meeles peavad ja nende kalmudele küünalid panevad. Minu suguvõsal sellist kommet ei ole, kuid Arvo sugulastega oleme küll igal aastal jõuluõhtul surnuaias käinud. 

Kui me olime surnuaias ära käinud, sõitsime kõik koos Sippa, kuhu Arvo, poisid, Aivar ja Keio olid möödunud päevadel ehitanud suure koja, kus me saime lõkke ümber istuda ja kooke süüa. Ma olin väga murelik enda tervise pärast, sest ma ei tohiks praegu mitte mingil juhul külma saada. Koda oli ehitatud valgetest koormakatetest, et oleks pühalikum, valgem ja helgem. Et oleks ilus vaadata. Olid paigaldatud erinevad jõulutuled, küünlad põlesid ja Robin hoidis lõkke koguaeg suurena, et kellelgi ei oleks külm. Mina tegin sidrunikoogi . Muidu oli täitsa hea kook, aga mul vist olid liiga suured sidrunid. Igatahes panen järgmine kord kahe sidruni asemel ühe, sest minu jaoks see oli ikka liiga hapu. Kuigi ma olen aru saanud, et vahet ei ole, mida ma küpsetan - kõik saab alati otsa. Tore oli olla seal kojas, soojas ja sõbralikkuses. Jõuluselt. 

Minu lemmikpoisid :) 

Ma tõesti ei tea, kas midagi oleks saanud teha veel paremini. Tõesti ei tea. Oli tore, ilus, pühalik, maitsev, sõbralik ja teistsugune. Mulle tõesti väga meeldis, vaatmata sellele, et ma olen ikka veel haige. 

Mul on hea meel, et mu pere oskab teha selleks kõik, et jõulud oleksid just sellise näoga, mis meile kõigile meeldib. Meie Robin on natukene Grinch, aga jõululaupäeva naudib ka tema. Ma olen siiralt tänulik, et mul on võimalus olla koos oma perega ja et see koosolemise aeg on nii siiras, headust täis ja armastusest täidetud. Ma tean jah, et mul pole vahet, mida ja kus me teeme - kui ma saan olla koos oma perega, siis rohkemat mul pole vajagi. 

Väga ilus jõululaupäev oli :) Tõesti! Ja nüüd, mu armsad sõbrad, algab päeva pikemaks minemine kukesammu haaval :) Kaunist jõuluaega teile kõigile!

Teie Ennike