reede, 30. märts 2012

Emalikumad tegevused

Puldiga ja mootoriga ekskavaatorid  mulle ei meeldi:D
Seepärast tegelen mina hoopis lõbusamate asjadega. Nagu näiteks jänese meisterdamisega. Ma mõtlesin, et pean vahepeal Sebastianiga midagi muud peale tähtede meisterdama, muidu talle võib jääda mulje, et meisterdamine = tähed. Ei ole ikka nii küll. Kuna praegu on pajutibud kõige mõnusamas olekus, siis tuli seda loomulikult ära kasutada. 


Robin kahjuks ei saanud meiega seda tööd kaasa teha, sest temal on pajutibude vastu allergia ja ta ütles, et hoidke heaga eemale temast sellise paha asjaga. Me siis kasutasime meisterdamiseks seda aega, kui Robinit kodus polnud. Tegelikult peaks tal allergiline reaktsioon tekkima siiski ainult siis, kui paju õitseb, aga me ei hakanud riskima. Sebastianile meeldis see töö väga. Ta ütles, et nii mõnus pehme ja muidugi meeldib talle väga liimida. Mul oli muidugi natuke pahatahtlik plaan ka sealjuures - ma tahtsin nii väga teda kasvõi korraks sellest legokopa maailmast välja tuua. Mul on tunne, et ta hetkel ainult sellest mõtleb ja räägibki.


Sebastiani jänes
Ma tegin täna koolis ka lastega analooge. I ja II klass tegid puu, millele kleepisid pajutibusid ja III klass tegi jäneseid. Olenemata vanusest meeldis see tegevus kõigile. Järeldus - tasub teinekordki teha. VI klassi poisid ütlesid ka, et nii äge töö (just see jänese oma) - ma ise ei oleks arvanud, et neile võiks see meeldida, sest neile ei meeldi peaaegu mitte kunagi mitte midagi:D


Seega, marss õue, kellel just ei ole allergiat ja tibusid tooma, sest vanus pole oluline - kõigile meeldib pajutibusid liimida.

neljapäev, 29. märts 2012

Tõstsin käed ja andsin alla

Sebastian ostis endale LEGO (kah uudis eksole:D). Seekord on tegu sellise asjaga, mis pole mingi lihtsalt asi. See on kõige kallim LEGO masin, mida Eestist osta saab. Raha kogumine võttis tal aega 4,5 kuud ja suuresti aitas raha kokkusaamisele kaasa sünnipäev. Viimase puuduoleva summa andis vanaema (see toimus mingi sahker-mahker teema läbi, kui vanaema lapsehoidja rollis oli). Igatahes tulin ma esmaspäeval töölt ja Sebastian küsis, et kui keegi väga tahaks viimase puuduoleva 16 eurot talle anda, siis kas ma oleksin nõus. Ja vanaema küsis, et kas ma oleksin nõus, kui ta annaks Sebastianile selle puuduoleva 16 eurot, sest no laps ju niiiiii tahab seda LEGO saada. Ma ei saanud ju hakata otseseks piduriks ka, kui teised ikka nii tahtsid - üks tahtis anda ja teine tahtis saada:D


Tegu on 8043 LEGO Technic Mootoriga ekskavaatoriga. Sellel masinal on 68 (!!!!!!) erineva suurusega hammasratast. Uskuge mind, seda on palju, isegi väga palju. Vähemasti minu naise loogika jaoks küll. 


Nüüd ma võin ju ometigi öelda, et mõnikord ma tahaksin väga hoopis nukkudele riideid õmmelda. Sebastian sai täielikult kokku kogu kopa kere. Ma pean häbelikult tunnistama, et ma lõhkusin ühe korra kogemata pool tema ehitist, sest ta palus mul ühe suure tüki teise suure tüki külge kinnitada, aga ma tegin seda valesti ja siis kui hakkasin neid tükke lahutama, kukkus üks pisike must hammasratas sealt vahelt välja ja... Pidin kõik lahti võtma kuni lintideni. Minu masekas oli sel hetkel suurem, kui Sebastiani oma ja selleks päevaks kõik nii jäigi. 
Täna hommikul algas projekt uue hooga. Kuna tegu on tõesti väga keerulise masinaga ühe naise ja ühe 6aastase jaoks, siis leppisime kokku, et ehitus käib nii, et kui ta ühe lehe valmis saab, siis mina kontrollin. Muuseas, sellel kopal on kolm õpetuste raamatut.
Väga mitu tundi tööd (umbes 7 pausidega)ja siis võis puldile patareid sisse panna. Ei saa jätta ka mainimata, et Sebastianil sai selle masina kokkupanemisest isu täis ja viimased viimistlustööd pidin mina tegema. Isu täis saamine annab tunnistust selle kohta, kui keeruline ja suur see masin on.


Kopp sõidab kenasti, nii edasi kui tagasi. Keerab ja pöörab, sõidab aegalselt ja kiiremini. Murelik kopaehitaja vaatab masina alla, sest... KOPP EI LIIGU:S Kas te kujutate ette, et me suutsime kahe peale midagi ikkagi valesti teha, sest nuta või naera, aga kopp ei liigu. Kurtsin Arvole ka telefoniteel, et mis kuradi ema ma olen, kui ei suuda isa asendada:S Aga no ei tööta. Ja mina seda rohkem lahti ei kaku, sest mul on pöidla otsas verevalum. Need väikesed 6aastased sõrmed ei jaksa lihtsalt füüsiliselt osasid juppe kokku vajutada ja minu pöidlad ei ole sellise stuffiga harjunud Õhtuks me leidsime küll vea üles, kuid mina seda parandama ei hakka, sest ma lihtsalt ei oska seda parandada nii, et ei peaks poolt masinat ära lõhkuma. Ma usaldan selle töö täielikult Arvole.
Õnneks tuleb täna õhtul/öösel Arvo koju ja ta ütles, et kopaprobleem saab lahendatud nagu niuhti:) Sebastian ütles mulle, et oh sa ema emakene küll:D Aga üks on kindel - nüüd ma tahan midagi naiselikumat/emalikumat teha.

PS. Ma tahan natuke kekutada ka. Robin sai peast arvutamises ehk pranglimises maakonna finaali ja saavutas seal kaheksanda koha ehk siis on maakonnas kaheksas peast arvutamises. Kiidan teda taevani ja teate, miks eriti? Selle pärast, et kui inimene suudab nii kiiresti peast arvutada ilma hullumoodi harjutamata, siis ta on ikka tubli küll. Kui ta oleks viitsinud vaeva näha ja tal oleks olemas võiduhimu, siis ta oleks kindlasti veel paremini teinud, aga nii vähese harjutamise pealt saada nii hea tulemus - head geenid, ausõna:D:D:D Ta ise ütleb, ah, keda kotib see arvutamine. Sellise suhtumisega finaalis? No on ju tubli:D

reede, 23. märts 2012

Kevadvaheaja tegemisi-toimetusi

Õues on tunda kevadet. Kohe päriselt on tunda ja isegi mina tunnen, mis sest, et enamuse oma ajast ma veedan arvuti taga ja trükin. Ja trükin. Ja trükin. Täna käisin ülikoolis ja viisin ära I põhipraktika II osapraktika mapi. Oh juudas küll, kui palju sai mõelda ja trükkida. Ise ka veel ei usu, et valmis sain, aga sain. Kahjuks peab nüüd juunini kannatama ja praadima, et kas ikka päriselt ka valmis sai. Või noh, eks ikka sai, aga mis seal salata - hinne on ka oluline. Mitte küll pikemas perspektiivis, kuid hetkel küll. 
Mõttetöö vahele peab jääma siiski ka natuke lõbu, sest vaatamata kõigele on meil ju vaheaeg. Vaheaeg tähendab puhkamist ja puhkama peab isegi see, kellele ajaliselt pole seda ette nähtud. 
Alustuseks käisime Coca-Cola Plazas, 3D kinos ja vaatasime "Lõvikuningat". Mina , Arvo ja Sebastian ei olnud kunagi varem 3D multifilme näinud ja ma natuke olin mures ka, et kas Sebastian ikka suudab seda vaadata. Ta pole meil üldse eriline teleka sõber ja arvutist ta käib ka kaarega mööda. Multikatest vaatab pm ainult Muumisid ja Petsoni sarja ja seda ka siis, kui tuju tuleb. Mõnikord ütleb, et tahab vaadata, aga siis läheb 10 minutit mööda ja paneb teleka kinni. Seega, päris suur risk oli minna kinno (suur ekraan, vali heli, 3D, 1,5 tundi multikas). Robinil ei olnud ka multika vastu midagi ja lõppkokkuvõttes läks hästi. Ja no hullemat jänksi annab otsida, kui mina olen - ma suudan isegi lastemultika ajal ehmatusest tooli peal karata:D


Kolmapäeval toimus Annelyl (Arvo õetütar) Soomaal koosolek ja ta kutsus meid ka poistega sinna. Mitte koosolekule muidugi, vaid lihtsalt. Matkarajale ja hobuseid vaatama. Üldiselt ma endale kaks korda öelda ei lase, kui kellelgi o palju häid mõtteid  ja ega ma seekord ka ei  lasknud. Nii me Soomaal ära käisimegi, kuigi mu nina jooksis vett nagu mahlakask ja kehatemperatuur oli koju tagasi jõudes palju rohkem, kui norm lubab. Sel ajal, kui Annely koosolekul oli, matkasime meie poistega matkarajal. Soomaal on aprillis kevadine suurvesi, praegu sai igalt poolt kuiva jalaga läbi. Meie kõndisime Koprarajal, mis oli 2 km pikk ja ei jõudnud selle aja peale isegi ära väsida (idee - rada pikemaks).


Matkarajal olid laudteed (võrkudega, et ei oleks libe). Näha sai 250aastast tamme, mis oli murdunud. Poistele meeldisid märgid, mis olid pandud puudele, et kui kõrge on olnud veetase erinevatel aastatel. Paari märgi juures oleks Sebastian otsapidi vee all olnud. Püsti olid erinevad tahvlid looduskirjeldustega, mida me siis kõvasti ette lugesime, et Sebastian ka ikka teada saaks, mis värk on. Nägime, kuidas jõgi vaikselt lahti sulab. Nägime kobraste näritud puid. Oli jääd, oli vett, oli päikest ja linnulaulu. Ja aevastamist, palju aevastamist:D
Matkarada läbitud, läksime poistega looduskeskusesse, kus toimus tähtis koosolek ja sõime kaasapakitud lõunat. Käisime ringi muuseumis, kus olid topised.


Väga palju oli neid loomi seal. Ilusasti tehtud tööd, kuid... Pole minu maitsele. Nad meeldivad mulle elusana rohkem. 
Looduskeskuses on üks selline nurk, kus saab looduskirjandust lugeda/vaadata  nii lapsed kui täiskasvanud. Kuna kolme poissi pole võimalik eriti kaua vaiksena hoida (no ilmselget lärmi ei saa ju teha, kui majas on koosolek), siis see nurk oli kohe väga mõnus koht. Poisid vaatasid raamatuid ja panid puzzlesid kokku. Te ei kujuta ette, kui hea meel oli Sebastianil, kui Robin leidis ühest sahtlist puzzled (need on LEGOdest järgmisel kohal).


Kui koosolek läbi sai, sõideti Hollandi konikuid vaatama, kelle pärast antud koosolek üldse toimuski. Muuseas - koosolek oli edukas, kuna keskkonnaametil on hooldamata maid Soomaal ja Soomaal on hobuseid, kes seda maad saaks hooldada, siis tehakse koostööd. Aga konikud olid minule üllatuseks täiesti pisikesed hobused. Raivo "poiss" siinsamas Konnaveskil vaataks neile ikka nii kõrgelt ülevalt alla, et ma pole kindel, kas ta neid ikka märkaks:D Sebastianile hobuste juures ei meeldinud, sest seal oli väga palju sõnnikut ja ta ei suutnud seda taluda, et ta pidi selle sees oma kollaste kummikutega kõndima. Tagatipuks kukkus ta pepuli ka veel (võite ainult ette kujutada tema ahastust) ja siis ma pidin teda lumehanges natuke kasima (õnneks tal olid Reima vihmapüksid jalas, seega sai puhtaks küll).
Kolmepäevane varss
Poistele meeldis  natuke eemal rohkem. Seal, kus laiutas vesi. Ja keegi  ei keelanud sellest veest mõnu tunda:)


Tore väljasõit oli. Poisid olid kõik parajalt mustad ja väsinud, kuid keegi ei pirisenud. Kosta oli ainult järjepidevat nuuskamist ja aevastamist. Ma loodan, et Annely nohu ei saanud, sest see ei olnud mingisugune lihtne nohu, see oli Soome nohu:D


Tahtsin seda ka veel öelda, et kuna ma terve matkaraja kõndisin poiste taga, siis mulle jäi teravalt silma, kui hoolitsev vend on Robin. Annab tunda, et ta on numero uno lapsehoidja. Pidevalt hoidis ta Seebul käest või natist kinni, keelas ja manitses. 
Vaheaeg hakkab läbi saama. Puhata on saanud täpselt nii palju, et ma ohkan raskelt ja ütlen, et elasin märtsi kuu üle (ma ise ka ei suuda seda veel uskuda), kuid nüüd tahaks natuke puhata ka:D Ja mängida...

esmaspäev, 19. märts 2012

Mõned päevad on toredamad kui teised:)

Homme saab meie Sebastian 6aastaseks. Suur poiss juba, eksole? Kuna Arvo sõidab homme hommikul kell 6 ära, siis me olime sunnitud tegema sünnipäeva täna. Sebastian arvab, et see tegelikult on tore, sest tal on siis nagu kaks päeva sünnipäev. Talle muidugi meeldiks, kui saaks kaks päeva kingitusi ka, kuid sellega läheb veidi keeruliseks. 


Te ei kujuta ette, mis näoga Sebastian hommikul oma uut ratast vaatas. Ta tegelikult teadis juba ammu, et ta saab ratta, sest me ei saanud talle sedasorti üllatust teha. Tema ju arvab, et kingitus = LEGO, kuid sel korral oli ratast rohkem vaja. Tal oli ratta üle väga hea meel, kuid selle asja suurus hirmutas ta alguses  ära. Vaatas nõutult ja ei teadnudki, mida üldse kosta. Õnneks võttis Robin juhtimise üle ja tegi temaga rattatutvust. Õhtuks on olukord selline, et ta käib ratta otsa ronimas ja ei karda seda enam. Ma tegelikult usun, et ta saab selle rattaga sõitmisega kenasti hakkama. Natuke on vaja lihtsalt harjutamist ja esmasest hirmust üle saamist.


Kuna Sebastian kooki ei söö, puhus ta küünlaid ära vanilje jäätise pealt. Kuskil ei ole ju kirjas, et küünlaid võib panna ainult koogi või tordi peale - täpselt sama hästi põlevad need ka jäätise peal. Ta arvas, et ta saab kogu jäätise üksi ära süüa ja polnud sellest üldse vaimustuses, et peab seda teistega jagama. Lohutuseks sai ta veerandi jäätisest endale:) PS. Vanilje jäätis on ainuke piimatoode, mida ta sööb (ta ei söö ei kohukesi, kohupiima, jogurtit, juustu, võid; ei joo piima ega keefiri). 

Liisu tõi ikka LEGO ka:)

Sebastian ei taha, kui korraga on palju inimesi, seetõttu oli inimesi vähe ja põhiliselt ainult need, kes ka muidu tema elus olemas on. Ta ütles tegelikult, et tore oleks, kui inimesed paneks kingitused ukse taha ja läheks ise ära, aga no nii hästi tal ka ei läinud:D Õnnesoove ta muidugi vastu ei võtnud ja kätt suruda ka ei lasknud, kuid päris välja ka kedagi ei visanud. Ja vihase häälega "aitäh" ütles ka. Minu arvates täitsa tubli poiss!
Iss küsis just Sebastianilt, et kas talle meeldis tema sünnipäev. Vastus oli jah. Ja see ongi ju põhiline. Igatahes me soovime oma poiskale kõik väga palju õnne ja kannatlikku meelt avastamaks uusi asju. Me oleme talle kõik alati olemas:)

teisipäev, 13. märts 2012

Elu esimene jalkatrenn

Meie Sebastian käis täna trennis. Ma ei tea ise ka, kuidas see kõik on nii läinud, aga igatahes käisime me täna jalgpallitrennis. No jah, ega selles ju midagi erilist ei olekski, kui ta poleks natuke selline isevärki tegelane.
Kui algusest alustada, siis Robin on juba ammu koolitanud Sebastianit sel teemal, kuidas jalgpall on terve elu. Sebastian muidugi arvab, et LEGOst olulisemat asja pole, kuid palli tagumisest ta ka ära ei ütle, kui ikka teha hea pakkumine. Kuna treener hakkas tegema nüüd 5-6aastastele ka trenni üks kord nädalas, siis ma nii muuseas küsisin Seebult, et kas ta tahaks ka minna. Noh, nii proovi mõttes, et äkki on tore. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, ta tahtis. Eelmine nädal ta käis Robiniga olukorda vaatamas, viskas pilgu peale treenerile ja üldse kogu sellele värgile. See muuseas tähendab seda, et ma sain tervelt 1,5 tundi olla täiesti üksinda kodus.


Ma olen oma laste üle uhke. Need, kes teavad Sebastianit, need võivad vaid ette kujutada, milline eneseületus see trenniasi talle oli. Ta ei taha ju ühtegi inimest, omaealisi ammugi mitte. Ta ei taha, et keegi tema vastu läheks ja ta ei räägi mitte kellegagi. Seda muuseas oli väga selgelt näha ka. Ja mina nüüd mõtlen ja mõtlen ja mõtlen... Palli ajas ta ausalt taga ja ühe värava lõi ka ja nagu ma juba ütlesin - ma olen tema üle nii uhke, et ta üldse oli nõus proovima. Ja ma olen uhke oma Robini üle, kes on tegelikult maailma paim vend ning ma loodan, et seoses sellega, et tal on au olla isevärki lapse vanem vend, kasvab temast tõeliselt armas mees oma perele. Ma olen selles enam kui kindel.

Vanema venna turvata
Ma ei tea, mis sest asjast välja tuleb. Eks aeg näitab seda. Aga ma ütlen teile ausalt, et vaatamata rõõmule sellest eneseületusest Sebastiani poolt, mul täna hing karjub sees. Mul on nii paha seda öelda, aga ma ei tahaks seda trenni pealt vaadata, sest mul on nii raske kõrvalt vaadata, kuidas mu oma kallis laps on nii suures sisepinges, et ta ei oska sellega midagi muud peale hakata, kui oma peopesasid keelega silitada. Ma nägin täna, et mu laps on päriselt ka eriline ja mind valdas hirm. Mind ei lohuta täna teadmine, et kui ta kasvab suuremaks, siis ta suudab paremini oma tundeid kontrollida. Mind ei lohuta, et keegi kuskil on ka selliseid asju läbi elanud. Mind ei lohuta see ka, et "sa oled ju koguaeg teadnud, et ta on teistsugune" (isver, kuidas ma ei suuda mõista, mismoodi sellise lause ütlemine peaks üht ema toetama:S). Mind lohutab ainult üks teadmine - kõik, mis ei tapa, teeb meid tugevamaks!

Mul pole täna fotosid, kus Seebul ei oleks keel suust väljas
 Ma ausõna olen uhke ja üks osa minust lausa hüppab rõõmust, et ta sai hakkama, aga vaatamata sellele ei taha mul täna pisarad otsa saada. Mind vaevab küsimus, et miks osadele inimestele peab kõik tulema nii kuramuse raskelt ja seda kohe sündimise hetkest alates? Kui ma vaid saaksin, siis ma võtaks kasvõi poole tema pingest endale, et tal oleks aega nautida.
Aga ta tahab veel minna:) Mul oleks vaid vaja üht paksu nahka, et seda pealt vaadata....








pühapäev, 11. märts 2012

Inimeses peab kõik ilus olema

Mõnikord ma mõtlen, et ma olen hull. Enamuse ajast ma arvan, et ma pole ikka päris normaalne. Vahel harva olen ma arvamusel, et kes ei riski, see šampust ei joo.
Me käisime Rahvusooper Estonias lasteballetti "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" vaatamas. Nüüd võite ise edasi mõelda, kas ma olen hull, mitte päris normaalne või riskija. Tegu oli Gyula Harangozo lasteballettiga Tibor Kocsaki muusikale. Meie vaadatud etendusel kehastas Lumivalgekest Luana Georg. Ma ei hakka siinkohal ülejäänud osatäitjaid ette loendama.


Ma ise ei oleks tõenäoliselt selle peale tulnudki, et viia oma poisse balletti vaatama, aga kuna Robini klassijuhataja sellise idee peale tuli, siis ma ei lasknud võimalust käest ja sundisin enda lapsi ka seda kõike üle elama. "Sundima" ja "üle elama" on kõige õigemad sõnad seda kõike iseloomustama. Robin oli juba kuu aega teinud Sebastianile korralikku eeltööd selle kohta, kuidas ballett on üks rõve asi. Mitte, et Robin oleks kunagi mõnda balletti varem oma ihusilmaga näinud, kuid eelarvamuste küüsis on inimesed võimelised endale igasugu asju ette kujutama. Asja tipp on muidugi see, et vanaema ei jõudnud eile neid vaeseid poisse ära haletseda, kes pidid minema sellist jama vaatama.


Etendus kestis 2 tundi. Ma olin ennast korralikult ette valmistanud. Eile lugesin Sebastianile läbi muinasjutu "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". Sebastiani jaoks oli mul kaasas mp3 mängija Eda-Ines Ettiga ja kõrvaklapid. Kuna ta ei talu muud muusikat, siis mul oli pisut hirm, et äkki ta tõesti ei ole võimeline orkestrimuusikat kuulama. Sellisel juhul oleks ta vaadanud balletti Inese saatel. Minu hirm oli asjatu - seekord jäi mp3 mängija kotti ja Sebastian on ka täiesti elus. Robin oli jõudnud mind eilseks õhtuks juba täiesti närvi ajada oma inega selle ümber, et kas tõesti midagi muud targemat meil teha ei ole. No ei olnud ikka küll ja seetõttu me tema klassikaaslaste ja ka üsna paljude vanematega balletti vaatama läksimegi.
Minu tagasihoidlik arvamus on, et oli ikka ilus etendus küll. Ausõna. Väga ilus ja huvitav lavakujundus ja kohutavalt ilusad kostüümid. PS. Eesti keel on imelik - kohutav ja ilus kokku on ju tegelikult, et nagu mitteilus:D Ja kui andekad osatäitjad. Uskumatu, kui palju on võimalik kehaga edasi anda. Etendus koosnes kaheksast pildist (lossi aed, Võõrasema tuba, mets, kaevandus, pöialpoiste maja, jälle Võõrasema tuba, pöialpoiste maja ja mets ning metsalagendik). Kaks vaatust ja vahepeal siis 20 minutiline paus. Vaatjaid oli palju ja väga erinevas vanuses. Palju täiskasvanuid ja palju koolieelikuid. Ja siis väike osa puberteete, sealhulgas meie viiendikud. Kui muusikat ei oleks olnud, oleks taustamüra ikka väga suur olnud, sest koolieelikud olid päris lärmakad. 

Poiste arvates oli tegu rikutud pühapäevaga:D Robin väidab, et see oli tema esimene ja viimane ballett, mida ta vaatamas käis ja Sebastian on nagu papagoi, kes ütleb, et väärakas värk. Ma ei tea lõpuni Robini tundeid, kuid ühes olen ma täiesti kindel - kui see ikka nii väärakas värk oleks olnud, kui Seebu väidab, siis ta oleks kogu etenduse jooksul kasvõi ühe korra mulle öelnud, et millal see küll läbi saab?! Seda aga ei juhtunud, mitte ühtegi korda. Sellest ma järeldan, et küllap ta tahab nats Robini moodi olla.
Nüüd me oleme siis käinud korra balletti vaatamas ja usun, et ma poistega sinna rohkem ei lähe. Lastele meeldivad ikka sellised etendused rohkem, kus on rääkimine. Ei oska need poisid ikka vaadata neid ilusaid kostüüme ja lava dekoratsioone. Ja kui üks ütleb ees, et nõme, kordab terve klassitäis poisse sama sõna järgi:D Minu aga arvan, et ega need poisid nüüd balleti vaatamisest rumalamaks ega vaesemaks ei jäänud. Nüüd nad vähemasti teavad, millest nad räägivad, kui ütlevad, et ajuvaba värk.

teisipäev, 6. märts 2012

Tähetarkus

Ma vist olen kuskil juba varem maininud, et Sebastian ja tähed ei käi kokku. Ma pole siiani sellega muidugi ka väga sügavuti tegelenud, sest ega sel suurt vahet ei ole, mis ma välja mõtlen, teda jätavad need tähed ikka täitsa külmaks. Kui numbrid on huvitavad ja paeluvad teda igal sammul ja arvutamine 10 piires on selge, 20 piires enamvähem selge, sadadega lihtsalt huvitav ja korrutamine kahega mingisuguste enda süsteemide järgi minu jaoks mõistetamatu, siis tähtedega oleme me üsna nullseisus. Täheklotsid pakuvad talle huvi just nii palju, et nendest torni teha ja see, et nendest klotsidest saab igasuguseid sõnu kokku laduda, on tema jaoks sama igav, kui minu jaoks kodumajapidamise loeng. Seoses tema "isevärklusega" ei ole teda ka loomulikult sunniviisiliselt võimalik  tähtedega tuttavaks teha. Logopeed Anu võib teile kõigile rääkida, mismoodi teda ei annagi ümber rääkida ja tõenäoliselt ta jõuab oma kangusega kunagi kas kaugele või mitte kuskile. Ühe asjaga see isevärki laps, kes valis just mind oma emaks, ei arvestanud - mina olen sama kange, kui tema:D

Ja kavalam olen ma ka, sest ma olen vanem. Tema seda veel ei tea ja ega ma ei ütle ka, kuid kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. See laps avastas erinevad kunstitarbed enda jaoks alles 3,5-4aastaselt. Kuni sinnamaani ei tahtnud ta ei joonistada, maalida, lõigata...Mitte midagi. Eriti hirmutav oli tema jaoks maalimine, sest sellega läksid käed mustaks. Mina aga olin järjepidev ja minu järjepidevus on kandnud vilja. Nüüdseks võtab ta ise kunstitarvete sahtlist asju ja ütleb, et ta tahab midagi teha. Lõikamine, liimimine, voolimine ja maalimine on lemmikud. Kui just mõni LEGO projekt käsil ei ole. Praegu läheb ta küll närvi, kui käed määrduvad, aga ta teab, et need lähevad kerge vaevaga puhtaks - seega, midagi ei jää tegemata. Ja kui lapsele midagi meeldib ning tema ema on mures ebahuvi pärast tähtede vastu, siis ema hakkab ära kasutama kunsti. Inspiratsiooni sain Edna Vahteri raamatust "Isemoodi tähestik". (Ps. Ta on ülikoolis mu õppejõud).


Inspiratsiooniks hea raamat. Minu asi on seda kohendada Sebastiani jaoks sobivamaks, sest temale kõik asjad ei sobi. Ma alguses mõtlesin, et noh, teeme tähe, saab aru, sest ega ta ju rumal pole ja mälu on täitsa hea, kuid kas näiteks üleeile tehtud/õpitud täht nelja päeva pärast ka veel meeles on? On küll. Ma püüan ikka iga päev, kui vähegi võimalik ja meelde tuleb ja aega on, juba õpitud tähti lasta tal näidata. Suvalisel hetkel, suvalisest kohast. Näiteks ajalehest, kui hakkan kaminasse tuld tegema või raamatust, kui hakkame õhtujuttu lugema.

Ma ei tea, kas sellest kõigest mingit kasu ka on ja võibolla mul on asjatu paanika, sest ükskord ta õpib kindlasti lugema. Ma lihtsalt olen ühe Aspergeri sündroomiga lapse õpetaja ja see mu paanikat ei vähenda. Mul on tark laps, ma tean seda. Mul oleks väga hea meel, kui ta omandaks algelise lugemisoskuse. Ma räägin talle, et kui tähed selged on, siis sa saad ise lugeda nii palju kui süda kutsub ja täpselt siis, kui tahtmist on, sest talle tõesti väga meeldib, kui raamatuid loetakse. Ega ta asjatult juba kolm aastat Märjamaa Lasteraamatukogust hea lugeja diplomit pole saanud. Lugemise eest peaksin muidugi mina diplomi saama:D, aga ma ei hakkaks tähte närima. Me hoopis läheneme tähele kunstiliselt ja käeliselt:)


Hetkel pakub selline tähetarkusesse pilguheit talle väga huvi. Tahab kohe ise õppida, kui läheneda asjale Jänku Juta sõnadega ("Mõmmi ja aabist"). Küsib iga päev mu käest, kas täna teeme tähte. Minul on nii hea meel, sest isegi, kui ta saab aasta koolipikendust (suure tõenäosusega see nii läheb), on lugemisoskus üks oluline oskus ja mida varem ta selle omandab, seda parem on see talle endale. Ja kui nüüd kunstiõpetaja seisukohalt vaadata, siis tegu on ju lausa kaks-kärbest-korraga õppemeetodiga. Areneb kunstiliselt/käeliselt ja ehk saavad tähed ka ikka selgeks. Ma siiski võtan rahulikult, sest ega ta ju homme kooli ei lähe. Võtsin seisukoha, et lämmatada pole vaja, muidu rikun kõik ära. Seda ma aga ei taha, sest hetkel tundub, et minu kangus on tema kangusest üle.

laupäev, 3. märts 2012

Esimene grill sel aastal:)

Puudetegu on meie peres igal aastal hell teema. Ma mõistusega saan aru küll, et puid on vaja ja soe tuba on parem kui külm, aga aastast aastasse me kakleme sel ajal, kui mees metsas käib, sest mina tahan, et ta oleks kodus. Kõlab napakalt? No kõlab jah, ma ei salgagi, aga mul on alati nii kahju nendest "raisatud päevadest", mida ta metsas veedab, sest me ju näeme teda naguniigi nii vähe. Sel aastal ma lubasin iseendale, et ma käitun nagu täiskasvanud inimene ja ei hakka tüli norima:D Siiamaani on õnnestunud.
Käisime poistega hoopis Sipas vaatamas, mis nad seal teevad ja kuidas teevad. Poistel oli hirmus hea meel, et ma neid sinna viisin. Robin on varem koos isaga puid käinud tegemas, aga kuna tal on praegu kõrvapõletik, siis ma ei lubanud minna. Sebastiani veel terveks päevaks külmaga metsa lubada ei saa (kuna ööpäevane diurees on umbes 7 liitrit, siis nii palju ei saa ju metsas pissil käia, kui õues on miinuskraadid). Ausalt öeldes on lumi väga märg ka, st selline lörtsine ja teeb jalad suhteliselt kiiresti märjaks. Isegi väga heade saabastega. Kui ikka tundide kaupa selles jamas viibida, on see paratamatus. 


Arvo helistas mingil ajal ja ütles, et osta poest vorsti ja too poisid metsa. Ega ma ei hakanud vastu ka vaidlema, sest heade plaanide korral polegi ju mõtet vaielda. Mina ei tea küll ühtegi poisslast, kellele ei meeldiks lõkketuld sorkida või kaika otsas vorsti küpsetada. No vahet pole ju, et lumi on alles maas või ühel lapsel tõbi kallal. Eneseõigustuseks võin öelda, et ta on paranemisfaasis ja me ei olnud metsas kaua (see oli nüüd emale kirjutataud:D).


Lõkke ääres polnud väga vigagi, kuigi ega ülemäära soe ka polnud. Tuulutab. Kui küsida poiste käest, siis nemad ei vingu kunagi ja metsas maitseb selline vorst eriti hea. See võib tulla muidugi ka sellest, et muul ajal me selliseid tooteid üldse ei söögi.
Me jätsime mehed tööd tegema ja tulime koju. Sooja ja mõnusasse koju. Koduaknal lehvitas tiibadega:
Vaadake, kui karvane ta on.

Ma pean oma lubadusest kinni, mis ma endale andsin ja käitun nagu täiskasvanud inimene. Ma peaks mainima, et tegelikult on see hea plaan käia korra päeva jooksul vaatamas, kuidas Arvol läheb. Nii ei tundugi see nii ära raisatud päev. Poisid olid ka väga rahul, kuid nende põhipoint oli see, et sai vorsti grillida ja lõket sutsida. Poisid jäävad poisteks. Onu Aivar ütles, et ega sel vahet pole, kas väike poiss või suur poiss - kõik sutsivad lõket:) Küllap tal on õigus, nagu alati. 
Üks metsapäev saab varsti läbi ja algus on tehtud. Mõned korrad pean veel käituma nagu täiskasvanu ja siis saan järgmisel talvel ka sooja tuba nautida:D