Mul on loomekriis. Ma ei koo, heegelda, joonista, maali. Mu käed on kanged ja kohmakad, arst ütleb, et see on Rispoleptist. Mu loomekriis hõlmab ka kirjutamist. Tehtud on, nähtud on, kuid sõnu justkui pole.
Ma võtan nüüd end kokku ja panen kirja meie rabarberimahlateo, mis toimus tegelikult juba 16. juunil, kuid parem hilja, kui mitte kedagi, sest see on tegelikult salvestamist väärt.
Ilm oli kole, muudkui sadas ja sadas ja sadas. Mõnikord on vihmased päevad kergenduseks, saab lihtsalt olla ja mõelda, passida, teha mitte midagi. Mõnikord ajavad vihmased ilmad meele mõruks - teha oleks nii palju, aga ei saa toauksest välja, sest vihma sajab. See oli üks nendest viimastest päevadest.
Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis me käime iga paari nädala tagant Tartus arsti juures. See on vajalik sobivate rohukoguste väljaselgitamiseks ja erinevate asjade arutamiseks. Need visiidid on ajalises mõttes pikad - sõit on pikk ja arsti juures läheb ka kaua. Minu arstiks on üks Eesti tunnustatud psühhiaater Anne Daniel Karlsen - soe ja siiras, absoluutselt parim psühhiaater, keda ma elus kohanud olen. Kuna minu toitumine on jätkuvalt problemaatiline, siis peale arsti juures käimist me käime alati Põhjaka mõisas söömas, sest mulle väga, väga maitsevad sealsed toidud ja meeldib interjöör, teenindus, sealne kassipoeg :) Toidu kõrvale me joome tavaliselt morssi ja ükskord me saime tõelise elamuse rabarberimorsist. Natuke hapukas, magus, nii ilusa värviga - jõime kohe kaks pudelit ära :)
See maitse püsis meelel ja keelel... Ja rabarberid aiamaal. Kui Arvol sünnipäev saabus, siis me mõtlesime teha kõik asjad ise, st ostsime liha ja Arvo tegi sellele ise marinaadi, sest minul on nendest poe lihadest täitsa oks peal - need on kõik ühemaitselised. Ja kuna "kõik ise" tegemisemõte meeldis meile nii väga, siis me mõtlesime, et proovime teha rabarberimorssi ka. Rabarberid blendriga sodiks, sodi läbi sõela ja pudelisse, kohetarvitamise korral polnud kuumutamist ka vaja. Maitses nagu mõisas joodu, tekitas tõelise ohooo efekti sugulaste seas ning otsa sai tilgatumalt.
See nüüd oli eellugu.
Arvol ei andnud süda rahu. Maal, tema isa juures, on väga suur rabarberipeenar. Igal aastal need mädanevad lihtsalt ära, sest ma ei kujuta ette oma äiapapat rabarberikooki tegemas ja mida muud Sa selle hapu taimega ikka teed. Mahla muidugi!
Kõige vihmasemal päeval panime endale soojad riided selga ja sõitsime maale. Otsisime üles kõik äiapapa meisterdatud õunamahla tegemiseks mõeldud masinajupid, pesime need puhtaks ja panime poisid tööle.
Poiste panus mahlateol |
Arvo oli nii kaua, kuni poisid toorainet muretsesid, kokku pannud tohutu leiutaja Heido masina. Siis polnudki muud, kui tuli rabarberid läbi purustaja ajada. Natuke pritsis, kuid mis see mehele ikka teeb, ajab nina krimpsutama ainult.
Kui rabarberid olid purustajast läbi aetud, sai mahlategija räästa alla järgmise riistapuu taha. Pakkis ja pressis, pressis ja pakkis. Kallas ühest nõust teise ja kiitis muudkui isa kätetööd.
Kui kõik rabarberiplöga oli pressi alt läbi käinud ja mahl tünni villitud, polnud muud kui otsida äiapapa tohututest taaramägedest sobivad pudelid ja koju sõita.
Minu mureks jäi pudelite küürimine, siltide eemaldamine, mahla ja pudelite kuumutamine ja pudelite sildistamine. Ei võtnudki kaua aega, kõigest terve päev. Kui keegi julges peale kella kümmet õhtul öelda "rabarberimahl", siis ma olin valmis ütlejale kallale kargama :D
Nii et, nüüd siis on teada - kui on ikka suurem kogus rabarbereid, mida on ilmselgelt koogi või muffinite jaoks palju, siis tuleb mahla teha, sest rabarberimahlast morss on imehea:) Aga kui keegi ütleb, et eemalda 25-lt viinapudelilt sildid, siis ma hammustan - see on küll täiesti kindel!
Vau kui tublid! Ma polegi kunagi rabarberimahla saanud, küll aga olen püüdnud rabarbereid igat moodi moosidesse panna ja alati jääb mõnus tulemus :) Sa aga ole tubli ja parane ilusti ;)
VastaKustutaJahh, arst on teil super, sellega on vedanud teil.Aga kes seda Rispolepti tarvitab.....ema või poeg?
VastaKustutaEma
VastaKustuta