Me ei ole lamemaalased, ausõna. Ja ma ei hakka ennast õigustama, kui vabatahtlikult ma maski kannan või mitte. Kui on võimalik, siis ma väldin maski, aga paraku see enam võimalik ei ole, sest politsei viib Su lihtsalt viisakalt poest välja nagu juhtus Robiniga. Ta nüüd kannab puhvi, mis minu meelest on klounaaž, sest see lirakas seal näo ees ei kaitse ei teda ennast ega ka kedagi teist. Meesinimesed ütlesid mulle küll, et vast ei tasu seda meie viimast käiku ja tegu blogida, aga kuna mu lugejaskond on nii piiratud, siis loe või keri edasi :) Ma ikkagi panen meie tegemised blogisse, mis sest, et see võib natukene tunduda nagu tõesti pidu katku ajal. Ma loodan vaid, et me oleme hoitud ja koroona meid kätte ei saa.
Minul ja Sebastianil on nädalase vahega sünnipäevad ja tavaliselt me sellel ajal ikka teeme midagi toredat. Elamusi pakkuvat. Kingitustest suurt ei hooli, lilled meeldivad, aga kõige rohkem meeldib meile ikkagi, kui saab kuhugi minna ja midagi teha. Minu sünnipäev algas Anne külaskäiguga. See oli mulle nii nii oluline ja ma kartsin viimase hetkeni, et äkki ta ikkagi ei tule, aga tuli. Kõndisime Märjamaa vahel 8,7km ja ma pakkusin talle pisi-pavlovat, mille tegemist ma alustasin neli korda, sest kolm esimest beseepatja lendasid biojäätmesse. Ma ei tea, mis värk mul nendega oli. Mul ei ole mitte kunagi midagi sellist juhtunud. Anne kinkis mulle lille - madagaskari jasmiini. Ma ei tea, kas ma oskan nii peene lillega ümber käia, aga äkki ikka läheb õide. Ma olen ilmatumalt tänulik Annele külaskäigu eest ja ma loodan, et kui kevad meie õuele päriselt kohale jõuab, siis ma saan talle külla minna.
Õigel sünnipäeval olid mul silmad märja koha peal. Kes teab, see teab. Õhtul võõrustasime mõnda minu sugulast Sipas ja käisime saunas. Päev oli pikk, emotsionaalne ja väsitav. Arvo õnneks on peaaegu nagu elupäästja ja päästis ka selle päeva roosa pusa, ohtrate kallistuste ja sugulaste võõrustamisega. Kui me lõpuks päeva lõppedes sauna jõudsime, siis ma sain aru, kui keeruline mul oleks olnud üksi seda päeva üle elada.... Ma olen tänulik oma perele, kes ikka hoiavad ja aitavad - olgu mure siis suur või väike. Sugulastest nii palju, et kutsusime nad ühtlasi ka Sebastiani sünnale, sest Sebastian ütles, et pole mingit mõtet kaks korda ühe nädala jooksul samu inimesi võõrustada :D Ja kuna meil olid igasugused plaanid, siis nii tegimegi.
Sebastiani sünnipäevaks ma tahtsin ikka midagi oluliselt paremat välja mõelda, kui lihtsalt laua taga kaneelirulle süüa. Sebastian muuseas sai juba 15aastaseks. Vahel mõtlen, millisest tulest ja veest me oleme läbi käinud, siis tuleb ikka uhke tunne peale küll, et oleme nii toreda noormehe üles kasvatanud. Või noh, me alles ikka suuname ja toetame teda, aga kõige tähtsam asi - süda on õige koha peal - on olemas. Kõik ülejäänu tuleb naguniigi varem või hiljem. Ma mõtlesin tükk aega, et mis me siis selle Sebastiani sünnipäevaga peale hakkame, kui kõik on lukus ja minna pole nagu mitte kuskile peale matkaraja. Matkarada ei ole muidugi ka halb valik, sest matkata meile meeldib ja see olekski täiesti ok olnud, aga siis sponsitud reklaam näitas mulle fb-s, et Laulasmaa SPAs saab asju :) Igatahes otsustasime reede hommikul, et kuna just sel päeval oli ilus ilm, siis me läheme päev varem matkama (laupäevaks lubas ikka täielikku koerailma) ja siis läheme SPAsse, mis kõik oli kenasti broneeritud ja korras. Pakkisime oma sada asja ja koera kokku ning sõitsime Laulasmaale, kus parklas oli mõni ükskik auto. Sellist pilti pole Laulasmaal kunagi näinud. Võtsime matkamiseks vajalikud asjad ja läksime rajale.
See rada vist ei ole RMK rada. Vähematsi RMK lehel otsides ei leia Laulasmaa matkarada. Kuigi rada on samamoodi märgistatud ja võiks arvata, et tegu on RMK rajaga. Ainus vahe võibolla on see, et rada on väga tihedalt märgistatud ehk siis eksimisruumi pole. Ilm oli ilus, tuult praktiliselt polnud ja päikese käes hakkas lausa soe.
Mereäärne matkarada on mõnes mõttes eriline. Seal ei kasva muid puid, kui ainult kõverikud männid, mille otsa on hea ronida. Mira oli jälle nagu segane - tiris ja tõmbas ja nuuskis ja uudistas kõike. Õnneks Arvo ja Robin kantseldasid teda ise vahepeal, sest pole võimalik pildistada, kui keegi Su käe otsas koguaeg tõmbleb. Vahepeal hoopis Robin võttis pildistamise üle ja nii sattusin minagi paarile fotole ja Arvo tegi ka oma naisest paar klõpsu.
Rada ei ole raske, st mingeid erilisi takistusi ega tõuse/langusi ei ole. Lihtsalt kulged ja istud iga natukese aja tagant kellegi pingile jalga puhkama, kui soovid. Aga selle asemel, et see pole raske, on see tõeliselt ilus. See on uskumatu, milline on looduse osavus need männid selliseks kasvatada! Ja need suured rändrahnud on nii võimsad ja tekitavad tunde, kui väikene olend on inimene.
 |
| Ainukese kraavi ületus ... Keegi viga ei saanud |
Kuskil päikesepaistelises kohas pidasime piknikut. Minul oli puuviljasalat juustuga kaasas ja meesiniemsed sõid seda, mida tol hommikul Lemmiku kauplusest saada oli. Koer sai oma osa, sest tema oli ju see kõige suurema vaeva nägija ehk juht. Ma ei tea, kas ta kunagi üldse saab aru, et mina olen boss ja minu järgi käib kõndimine. Võibolla, kui ta on 15aastane.... Otsa lõppes ka meie viimane nurmenukk - oleme kevade ootuses, et korjata uued nurmenukuõied kuivatamiseks. Kuigi õues ei olnud kuigi soe ilm, oli päikese käes siiski väga mõnus istuda. Igatahes kõhud said kõigil kenasti täis ja me otsustasime, et me ei lähe edasi (matkaring oleks muidu olnud 7km),vaid läheme tuldud teed tagasi (kokku kõndisime 5km). Mul oli selle üle kuskil südamesopis hea meel, sest ma ei ole päris terve....
Rannas mängisime Miraga pulga äratoomise mängu. See oli päris hämmastav, kuidas ta otsustas just täpselt kellegi juurde minna. Mina tegelikult ei osalenud mängus, ma püüdsin teda pildile saada, aga ometigi ta mingi aja tagant tõi pulka ka mulle. Mirale väga meeldivad sellised mängud, ta on väga tubli jooksja ja hüppaja. Temaga võiks vabalt agilyti trennis käia, kui see asuks kodule natukene lähemal. Sest peale kiiruse ja hüppevõime, on ta ka väga tark ja kergesti õpetatav. Väsitasime koera korralikult ära :)
Ja oligi meie matk läbi. Kellaaeg oli täpselt seal maal, et laulasmaa SPAsse algas chek in. Ma olin broneerinud kaks tuba ja üks neist siis selline, kus võis koer ka olla, kuigi meil käis koer ühest toast teise.... Ma ei tea, kas see oli väga suur väärtegu. Laulasmaal on siis olukord praegu selline, et hotell ja SPA osa on lahti, kuid veekeskus on suletud. Kõiki hoolitsusi saab ja ööbimise sisse on juba arvestatud soolakamber ja pärlivann. Ma tellisin massaažid lisaks, millest Robin loobus ja asendasime selle veel ühe vanniga. Ega meil seal väga midagi aega polnudki, minul ja Arvol hakkasid poole viiest juba igasugused hoolitsused pihta. Kõige pealt käisime vannis ja siis saime massaaži (minul oli eraldi märge, et naismassööri palun). Vann oli mõnus, aga massaaži latt on nii kõrgele aetud tänu Ammende Villale, et seda kätte saada tavalises SPAs on suhteliselt võimatu. Pealegi olin ma kuidagi väga krampis ja puudutused tundusid üleliigsed... Arvo käis männiekstrakti vannis, mina eukalüptivannis. Nii imelikult vaikne ja inimtühi oli kogu see SPA osa... Natuke kuidagi kurb hakkas.... Et inimesed ei saa lõõgastuda, eriti praegu, nii stressirohkel ajal. Uuendusena on neil ehitatud välja puhkeala, kus saab mugavatel toolidel pikutada ja teed või vett juua.
Kui poisid olid ka oma vannid ja Sebastian ka massaaži kätte saanud (ma ikkagi imestan, kuidas ta laseb võõral inimesel ennast mudida, aga kodus väldib igasugust kehalist kontakti), siis meil oli õhtusöögi aeg. Õhtusöök tuli vähemasti kaks tundi ette ära tellida Resto Verdest, mis siis serveeriti tuppa. See oli päris suur naljanumber, sest kui kõik olid ära otsustanud, mida nad söövad, pidime me esitama tellimuse, kus oli 12 rooga, neist üks eritellimusega pearoog (Sebastianile). Mul oli kuidagi piinlik... Nagu oleks nädal aega näljas olnud :) Söögid olid head. Kuigi mina ei jaksanud enda praadi ega magustoitu ära süüa. Mulle maitses väga "Vürtsikas porgandi-läätsesupp", praad (seapõsk) jättis mind suhteliselt külmaks, mis vastupidi maitses väga Arvole. Sebastian oli enda igasuguste eritellimustega väga rahul, kuigi tema taldrikud nägid eriti nukrad ja värvitud välja. Natukene läbi mõtlemata oli see, et toas oli ainult üks tool (toad olid tegelikult ju kahele inimesele mõeldud), seega üks pidi sööma püstijalabaaris või no tegelikult voodiserval istudes. Palju, palju meeldivama maitseelamuse oleks saanud, kui oleks saanud süüa restoranis, sest ära jäi ka vahetu sotsiaalne suhtlus, arvamuste avaldamine, üksteise taldrikust maitsemine. Robin kokana oli kriitilisem, kui ülejäänud gäng, aga tegelikult jäid vist kõik oma tellitud toitudega rahule. Mingeid erilisi ilupilte pole, sest valgust polnud ja kõik söögid olid suure surmaga ühele väikesele lauale ära mahutatud. Kiidan eriti Verdet, sest sellises olukorras ellu jääda - see on kunst omaette....
 |
| Sebastiani vutt ja söekartul, teisel taldrikul kanatiivad |
Peale õhtusööki oli mul halb olla. Päris tükk aega. Mu keha ei ole harjunud nii palju söögiga ja vaatamata sellele, et ma magustoitu peaaegu ei söönudki ja praest jätsin ka poole alles, siis ikkagi oli väga raske olla. Kuna veekeskus oli kinni, siis ega meil muud teha polnudki, hakkasime lauamängu mängima. Võtsime seekord kaasa Eesti mäluängu, sest oleme seda siin Arvo kodusoleku ajal korduvalt mänginud ja kuidagi tundus hea valik. Alguses ma mõtlesin küll, et kuidas me seal väikses toas voodi peal mängime, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tegime kaks mängu - ühe võitsid Robin ja Sebastian ja teise võitsime meie Arvoga. Sõbralik viik. Ja kell oligi märkamatult peaaegu südaööd näitamas. Läksime veel Arvoga mere äärde Mirat jalutama ja nautisime imeilusat värvidemängu mere taga olevatelt tuulegeneraatoritelt.
 |
| Ärahellitatud koer |
Hommikul oli meil tellitud kella üheksaks hommikusöök. See käib praegu nii, et Sulle antakse paberileht, kus peal on toidud ja siis Sa märgid sinna peale mitu portsionit Sa midagi tahad. Selle pidi siis juba eelmisel õhtul ära tegema. Hommikul toodi suur kärutäis toitu, mis oli segasem kui segane. Näitena võin tuua, et meie toast tellis peekonit Arvo ja poiste toast mõlemad poisid, aga peekon oli pandud kõik ühele taladrikule. Jaga, kuidas tahad. Keegi muidugi nälga ei jäänud ja alternatiivina mitte millelegi oli see siiski hea lahendus.
Peale söömist oli minul ja Arvol soolakamber ja peale meid oli poistel soolakamber. Lisaks oli hommikul Robinil ka veel see üks vann, mis oli massaaži asemel. Kõige ilusam soolakamber on vist Pühajärve SPAs. Hubane ja rahustav. Laulasmaa oma oli kõle ja mul varbad külmeatsid. Arvo rahustas ennast ise ...joonistas erinevaid linde soola sisse. Ühe püüdsin pildile ka - kes see on? Igatahes said kõik oma hoolitsused kätte ja siis oligi aeg koju sõita. Sellel ajal, kui Sebastian soolakambris oli, oli tema tuppa Laulasmaa poolt toodud puuvilja ja kommivaagen :) Nii armas, et teda sünnipäeva puhul meeles peeti :)
Koju jõudes andsime Sebastianile teise osa kingist üle - kuni 10kg hantli (üks osa oli natuke raha uue poksikoti ostmiseks) ja ma küpsetasin talle otseloomulikult kaneelirulle, sest mis sünnipäev see on, kui kaneelirulle pole. Ja siis nad said teada tõe, et ma küpsetan neid rulle alati pool portsu ja nad ei saanud üldse aru, miks ma sellist lollust teen :D Edaspdi peab vist tegema terve portsu, sest õhtu me veetsime Sipas ja käisime saunas ja oli niisama tore, aga vanaisale küll ühtegi kaneelirulli ei jagunud :D Ta pole muidugi väga magusa mees ka....
Palju õnne veelkord, armas Sebastian! Ma loodan, et Sa jäid oma sünnipäeva ja kingitustega rahule. Ma saan aru, et kaneelirullidega jäid küll :D
Niimoodi on siis lood selle peoga katku ajal. Midagi seadusevastast nagu teinud pole, aga natukene nagu kriibib hinge, et kas ikka oleks tohtinud nii suurelt ette võtta. Aga mul on oma kiiks - laste sünnipäevad peavad olema toredad ja kui see toredus on just selline, nagu välja kukkus, siis olgu temaga, kuidas on. Homme hommikul sõidab Arvo ära teadmata ajaks.... Natukene on saanud hinge ja keha kosutada, ma loodan, et jagub vaimu jälle vastu pidada... Ta oli nüüd 11 päeva kodus - tean, kui raske on sellisel juhul jälle lahku minna.... Aga midagi pole teha ka - keegi peab ju raha teenima. Ma tahaks lihtsalt nii väga teada, millal ta tagasi tuleb....
Minu ja Sebastiani sünnipäevad on õnnelikult läbitud. Kas üks plaaster juures? Eks elu näitab....
Teie Ennike
