Restoran KUU ja Endla teatri etendus "Helluse keeles"

Nagu meil juba traditsiooniks on saanud, käime ikka aasta lõpus teatris ja teatri juurde kuulub ka restoranikülastus. Käisime ikka Liisu ja Raivoga ning seekord oli kaasas ka Sebastian. Ma tegelikult ei andnud talle üldse valikuvõimalustki - ostsin piletid ära ja ütlesin talle, et ta tuleb meiega teatrisse :) Ega Sebastianil polnud muidugi midagi selle vastu ka. 

Kaks päeva ennem etendust ma küsisin juba sajandamat korda oma meespere käest, et kuhu me sööma läheme. Võtsime end siis kokku ja hakkasime valima. Oi, see oli keeruline, sest sinna, kuhu oleks tahtnud, enam vabu laudu polnud. Ja siis valisime mitmed restoranid, kuhu saatsin päringu ning jäime ootama vastuseid. Valikud polnud just kõige paremad, kuid põhilootus oli ikkagi see, et ei peaks Hesburgerisse minema :) Kõikide nende restoranide menüüdega tutvumine oli ikka aeganõudev tegevus. Liisu ja Raivo oma kodus ka vaatasid neid ja lõpuks otsustasime ühiselt, et läheme A la cart restorani KUU, sest Raivo põhiargument oli, et seal oli lammas. Sebastian ütles, et tal pole vahet - ta sööb kõik jupid ära :) See kõlas Sebastiani suust nagu muinasjutt :)

Restoran oli ilus ja teenindaja oli hea. Koka tervitus (kanamaksapasteet) oli paljutõotav. Sebastian targu maksa ei puutunud, Liisu sai kaks tervitust ära ampsata. 

Meie Arvo ja Sebastianiga valisime eelroaks suupistevaliku, Raivo võttis krevetisalati. Liisu ei võtnud midagi, aga ampsas meie suupistevalikust endale meelepärast. Valikus oli kanatiivad, pasteet, part, friteeritud juust, kapparid, oliivid, marineeritud sibulad, tšillikaste ja saiaõhikud. Raivo salat oli väga suur ja rikkalik. Eelroog andis veel rohkem lootust, et saame suurepärased pearoad. Kuigi mina pean tunnistama, et kapparid, oliivid ja friteeritud juust ei kuulunud mu lemmikampsude hulka. Seevastu pasteet ja part olid väga head. Raivo jäi oma salatiga ka rahule, kuigi ütles, et krevetid sobivad rohkem pasta sisse. 

Ja siis tulid pearoad. Liisu ja mina valisime koha, Arvo ja Sebastian metssea ja Raivo lamba. Kui meie koha lauda tuli, siis see taldrikul olev risotto ei tõotanud head - see tundus nii kuiv kuidagi. Ja kuiv ta oligi. Peale selle kuiva risotto oli taldrikul ka koha, mis oli nii soolane ja samuti täiesti kuiv. Liisu ütles, et Robini koha Hardas on sada korda parem. Kala sõime küll ära, aga risotto jäi suuresti puutumata. Metssiga ja lammas olid head. Pataadipüree oli ainult nii vedel, et selle söömiseks oleks vaja olnud lusikat. Aga üldiselt jäid mehed oma pearoogadega rahule. Liisu on üldiselt selline, kes ütleb kõik välja, mida mõtleb ja nii sai kokk ka teada, et tema pearoog oli soolane ja kuiv. Õppimise ja arenemise koht. Kokale. Nii halb söök ei olnud, et oleks tagasi pidanud saatma, aga mingisugust vau-efekti ka ei tekkinud ja ei tekkinud ka soovi tagasi minna sinna restorani. 

Dessertidest valisime kõiki pakutavaid. Raivo võttis datlikoogi, mina piparkoogi-toorjuustukoogi ja ülejäänud jäätised. Kõik söödi ära, kuid Liisu ütles, et see oli pigem MÖH... Minule minu kook väga maitses. Üllataval kombel sõi Sebastian isegi šokolaadipalli ära ja ei öelnudki, et see oli jäle. Maitsesin ka maasika- ja šokolaadijäätist, minu meelest olid head, kuigi šokolaadi oma oli väga intensiivse maitsega. Igatahes kokk sai kuulda, et dessert oli hea. Datlikoogist unustasime pilti teha...

Rääkisime täna Riinaga messingeris meie eilsest toiduelamusest ja ta ütles, et saarlased ütlavad, et elus on nii palju söömaaegu, et mõni võib vähe kehvem ka olla :)))) Igatahes saime söönuks, Hesburgerisse minema ei pidanud, aga ilmselt me sinna tagasi ei lähe. Sest see mõni kehvem söömaaeg võiks kuskil mujal olla kui restoranis. 

Edasi suundusime Pärnu Endla tearisse vaatama etendust "Helluse keeles". Sebastian, kes oli vahepeal teada saanud, et me läheme draamat vaatama, küsisi, milest see etendus räägib ja Liisu vastas talle, et ema ja tütre suhetest. Sebastian läks saali ikka VÄGA suure eelarvamusega, sest esiteks ei kõlanud hästi ema-tütre suhe ja teiseks ei kõlanud hästi draama. 

Lavastaja Kaili Viidas oli lavale kokku toonud Andrus Vaariku, Carmen Mikiveri, Fatme Helge Leevaldi, Priit Loog'i, Ireen Kenniku ja Sten Karpovi. Sebastianit lohutas selle halva mängu juures teadmin, et kui laval on Andrus Vaarik, siis ei saa täitsa metsas asi olla. Ja ei olnudki. Esimene poolaeg oli ikka pisarateni naeru, teine poolaeg oli nukramat tooni. Etendus rääkis ema ja tütre fantastilistest suhetest - avameelsusest, usaldusest, soojusest, armastusest. Ema, kes küll oli oma lapsele kõiges toeks, kuid ei kartnud ka välja öelda, et tütar on abielus tõelise häbiplekiga. Oli keerulisi suhteid, petmist ja viha, ülevoolavaid emotsioone, eneseleidmist ja draamale kohaselt ka surma.... Kui etendus lõppes, läksime vaikides autode poole.... Kuna Arvo ei ole draamade fänn, käime tavaliselt komöödiaid vaatamas ja selle etenudse lõpp oli kõigile pisut šokeeriv. 

Mina natukene tundisn kurbust.... Sellisest ema-tütre suhtest... Ma olen sellest alati puudust tundnud :( Ma armastan oma ema ja ta on mulle väga oluline inimene, aga seda päris asja ikkagi ei ole.... Olen mõelnud palju, et ehk peaksin ise rohkem panustama enda aega ja energiat, kuid mõtteks see ongi jäänud.... 

Väga hea etendus oli, üks parimaid, mida me vaatamas oleme käinud. Isegi Sebastian ütles, et oli täitsa hea. Oli nii hea, et ma isegi unustasin vahepeal ära, et meil on koer üksi kodus ja ilmselt on kõik kohad täis kakanud ja ulub suures kurvastuses. Koju jõudsime üheteist paiku. Keha ja hing said kosutatud, aitäh kõikidele, kes kaasas olid. Eriline tänu Sebastianile, kellest on ootamatult mees sirgunud ja kes suudab ennast hoopis paremini kohanduda. 

Teie Ennike

Beebitekk enneagsetele

Märkasin septembris Facebooke käsitöö grupis, et käima on lükatud kampaania heegeldada või kududa tekikene enneagselt sündinud beebile. Minul ei ole enneaegsetega lähemat kokkupuudet, kui et mu heal sõbral aastaid tagasi sündis enneaegne beebipoiss ja kui ma neid haiglas vaatamas käisin, siis ta tundus nii imepisikene, kuigi ta ei olnud üldse mitte nii väikene kui teised beebid seal osakonnas. Aga silme ette tuli ikkagi kohe Matis, kui seda üleskutset nägin. Mõtlesin, et asi see väikene tekike kududa on. Värvisoov ja mõõdud olid üleskutses antud ja mul ei jäänud muud teha, kui otsida sobiv muster ja tellida lõng, sest mu tohututes lõngavarudes lillat lõnga küll ei olnud. 

Kudusin teki ripskoes valmis, sest see tundus kõige lihtsam ja kiirem moodus. Aega võttis mõni päev. Ja siis kudusin silmad maha ja sain aru, et lihtsaim ei ole alati parim, sest tekk oli täiesti mõõtudest väljas ja lopergune. Harutasin kõik üles ja vaatasin Dropsi lehel ringi, et mis siis ikkagi parem oleks. Leidsin ühe õpetuse, kus tekike oli tehtud pärlkoes ja tegin proovilapi. Mulle see pind väga meeldis ja arvutasin vajaminevad silmused välja ning hakkasin kuduma. Ikka hea lihtne kudumine, muudkui parempidi ja vasakpidi. Täietsi rahulikult sai telekat vaadata ja samal ajal kududa. Aga ei edenenud.... Ei teagi, miks. Lihtsalt ei edenenud. Kudusin vahepeal kolmed villased sokid, joonistasin valmis jõulukaardid ja siis paari rea kaupa kudusin tekki, aga miski tõrge oli sees ja tekk lihtsalt ei edenenud. Ühel õhtul istusin maha ja hakkasin kuduma. Võtsin eesmärgiks kududa päevas 10cm, aga kudusin kohe esimesel õhtul 20cm ja järgmisel 20cm ja ülejärgmisel õhtul oligi valmis. Kartsin natukene, et kui koon silmad maha, siis ootab samasugune halb üllatuses, sest asi võis ju olla hoopis lõngas, mitte ripskoes. Kudusin silmused maha ja laotasin teki laiali ja kõik oli korras. Rõõm oli suur :) See ei ole mingisugune suur vägitükk või keeruline tegemine (mõtted lähevad waldorfnuku õmblemisele...), kuid mul on ikkagi hea meel, et ma sain ühe tekikesega panustada. 

Vaja veel tekk posti panna. Loodetavasti keegi beebi, kes on sündinud siia ilma liiga vara, saab selle teki all soojas ja pehmes olla. Lõng oli küll väga mõnus. Siidine ja pehme, lausa voolas varraste peal, aga enam ei mäleta, mis lõnga kasutasin. Igatahes, kui mul on vaja tulevikus beebitekki teha, siis teen selle pärlkoes, sest see on tõesti imearmas. 

Jõudsin veel selle aasta sees ühe heateo teha, hing on rahul. Teise heateo jõudsin ka aasta lõpus veel teha. Kogusin kokku tublite käsitöömeistrite tehtud mänguasjad, et need Naerata Ometi jõuluprojekti raames jõulude ajal haiglas viibivatele lastele toimetada. Heiki käis mänguasjadel järgi ja need jõdsid täpselt sinna, kuhu nad jõudma pidid. Ma loodan, et kõik need 78 last olid rõõmsad, kui leidsid oma kingipaki seest heegeldatud või õmmeldud mänguasja. 

Kaks väikest heategu lastele :) 

Ikka rõõmu ja soojusega!

Teie Ennike

II jõulupüha Marimetsas

Kui me I jõulupüha veetsime minu suguvõsaga, siis II jõulupüha veetsime Arvo õdede, venna ja lisajõgedega. Liivi pakkus välja, et me võiksime minna Marimetsa rabasse ja kuna vastuväiteid ei olnud, siis sinna me läksimegi. Marimetsa matkarada on 9km pikk ja edasi-tagasi kõndimisega, mis teeb selle natukene tüütuks. Samas - ega praegusel aastajal midagi erilist vaadata pole, kui lund :) Ja lund oli palju. Õnneks oli rada sisse kõnnitud ja laudteed ei olnud ka üldse ebamugavad käia. Mina elasin muidugi üle suremat sorti ärevuse terve selle matkaraja, sest Mira oli lahtiselt ja ta on ikka üle mõistuse loll koer :) Ma ei saa aru, miks ta peab meist 200m eespool jooksma, kui ta võiks ju vabalt meiega koos olla... Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi ja kui Arvo ikka hüüdis, et tule siia, siis ta peale neljandat hüüdmist ikka tuli ka :) Igatahes mul oli koguaeg paanika, et ta kaob ära, läheb liiga kaugele, vajub sisse, võtab jälje üles, saab teiste koertega kokku jne. Mukris ta oli ka lahtiselt, aga seal ta kuidagi oli rohkem meie juures või vähemasti ligiduses, aga Marimetsas ta oli nagu viimane sõge. Kui tagasi auto juurde jõudsime, siis ta hüppas vabatahtlikult pagasnikusse ja jäi sinna istuma - küllap oli surmani väsinud. 

Mul on väga kahju, et mul pole üldse ilupilte... Minu fotoaparaat on katki ja ei zoomi automaatselt. Iga foto jaoks peaksin manuaalselt zoomima ja sellistel matkadel see ei ole mõeldav, sest ilmselt ma jääksin teistest kilomeetri maha. Ma ei tea veel, kas seda on võimalik parandada või tuleb investeerida uude peegelkaamerasse... Sest elu ilma fotokata ei kujuta päris hästi ette (ma ei ole telefoniga pildistaja...). 

Matk muidu (kui koera paanika välja jätta) läks suhteliselt hästi. Ma ei teagi, mitu tundi meil see retk aega võttis, aga igatahes ennem pimedat olime autode juures tagasi. See on nii tore, et Lea tuli ka matkale :) Ta küll pärast ütles, et ta 60ne aastased puusad on läbi, aga igatahes ta pidas hästi vastu ja ilusasti tempos. Liivit oli ka tore näha üle pika aja, kuigi alguses, kui ta kohale jõudis, siis ta tundus üsna tujutu, aga ta sai sellest üle, mis on väga tore. Sellel matkal käis Sebastian ka (Mukrisse ta ei tulnud isiklikel põhjustel) ja selle üle oli minul muidugi väga hea meel. 

Selleks aastaks on matkad matkatud. Täna õhtul naudime head sööki ja kultuuri. Sel aastal ei käinud väga palju matkamas, sest kõik vabad hetked läksid Arvol Robini ja Anete kodu ehitamisele, kuid parem natukene kui üldse mitte. Loodetavasti tuleb uus aasta natukene seikluslikum, sest Robini ja Anete kodu on valmis ja vaba aega on rohkem. Tahaks kuskile Lõuna-Eestisse matkama minna, sest seal pole juba ammu käinud. Eks paistab, mis uus aasta toob.

Teie Ennike

I jõulupüha Mukris

 Eile oli imeline talveilm ja Arvo kutsus kõiki Mukri rappa jõulumatkale. Ehk siis minu poole sugulased. Tahtsin sellest natukene kirjutada.

Aastaid siin vahepeal olime nagu erakud, kes ei suhelnud peaaegu mitte kellegagi. Oli riidu ja pahandust, hingevalu ja segadust. Ma tean, et hoidsin ise kõikidest eemale ja tegin ainult kohustuslikke visiite sünnipevadel ja tundsin end igakord nagu võõrkeha. Aastad on mööda läinud ja pahandused unne vajunud. On  naeru ja nalja, on soojust ja armastust, tähelepanelikkust ja hoolimist. Lapsed on kõik suureks kasvanud, ise oleme vanemaks saanud ja küllap ka targemaks. Arvo on teinud kõik selleks, et me muutuks õdede-vendadega lähedasemaks ja keegi ei peaks end tundma võõrkehana. Mustad kassid on ära aetud ja ühistegevusi on rohkem kui kunagi varem. Minu hing on rahus... Pole midagi mõnusamat, kui tunda oma õdede-vendade suuri ja südamlikke kallistusi ning teada, et kõik on hästi. Ma tunnen end siiralt pere osana, mida ma ju olengi. Ma otsin ise kontakti ja me Arvoga ikka mõtleme välja erinevaid ühistegevusi, sest koos on hea olla. 

Nii käisimegi Triinu pere, Liisu ja Margusega Mukris. Triin küll ütles, et see polnud mingi jõulumatk, vaid oli hoopis jõulujooks, kuid mu hing hüppas rõõmust, et ta kaasa tuli :) Olen temast puudust tundnud.... 

Mina ja minu õdid

Aitäh armas pere, et te olete olemas! Aitäh Arvo, et meid jälle kokku oled viinud. Ma loodan südamest, et enam kunagi ei tule selliseid probleeme meie vahele, kus suhtlus läheb miiinimumi peale. Kõik hea, mis olnud varem, ühtäkki tundus parem - kui südamed meid ühte lõid.... Need on ühed ilusad laulusõnad, mis sobivad väga hästi kokku võtma seda tunnet, mida ma tunnen. 

Ma armastan teid kõiki väga!

Teie Ennike