Et kõik ausalt ära rääkida, siis ma pean alustama sellest, et mu lapsel on sellest aastast uus kehalise kasvatuse õpetaja. Ei hakka mina siinkohal rääkima, kas tegu on hea või ebahea õpetajaga, kuid kehalise kasvatuse tund on muutunud raskeks. Kui eelnevad neli aastat püsis keka vaatamata magediabeedile, astmale, allergiatele, nõrgale immuunsüsteemile ja X- ja lampjalgadele lemmiktundide seas (matemaatikast üle ei saa muidugi ükski tund), siis nüüd on nii, et ... Mis sest ikka kõnelda. Mina aga olen sedasorti ema, et vabastada ka ei tahaks, kuigi luba selleks oleks olemas, sest pean liikumist siiski oluliseks osaks inimese elus. Nüüd siis ongi selline olukord tekkinud, et lapsel on raske ja eks ma ikka pean tema eest seisma, sest kes seda ikka teeb, kui mina ei tee. Noh, võib ju muidugi väita, et matemaatika võib ka ühel hetkel raskeks muutuda ja ega siis sellest veel vabastust ei saa (isegi ülikoolis ei saa), kuid Robini puhul on kehalise kasvatusega erand, sest ta on eriline:)
Õppeaasta algusest on nad harjutanud linnakus mingeid asju. Need, kes Märjamaa Gümnaasiumis on käinud, teavad mis on linnak ja mis on "asjad". Tüdrukute asjad on ühtmoodi ja poiste asjad on ühtmoodi.
Minule pole kehaline kunagi väga meeldinud, kuid on asju, millega ma sain hästi hakkama ja päris vastumeelne see tund mulle polnud. Tahaksin, et mu oma lapsel ka oleks nii, kuid karta on, et ta oma saja häda ja ülekaaluga pole lihtsalt võimeline norme täitma, kuigi pean teda suhteliselt sportlikuks ja hakkajaks lapseks, vaatamata kõigele. Igatahes palus ta mind, et ma läheks temaga linnakusse ja aitaks tal teha neid asju, mida nad peavad kohe-kohe hinde peale tegema. Ikka aitad oma last, miks ei aita.
Seal tuleks ära teha tirel ehk siis tagumik üle viia. Uskuge mind, ka parema tahtmise juures ei saa ta sellega hakkama. Mõtlesin, et võibolla tema ei saa, sest tal on ülekaal, aga Erlend ka ei saanud. Mitte kuidagi. Mina ei hakanud parem proovimagi ja end kolme poisi ees naeruväärseks tegema:)
See on ainus asi, millega ta hakkama sai, kuid seda pole hindamisel kahjuks vaja. Igatahes, kõik need viis asja, mis lähevad hindamisele, on Robinil puhas null. Arvasin alati, et mu poeg saab elu esimese "2" eesti keeles, kuid tuleb välja, et ta saab selle hoopis kehalises kasvatuses. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Tahtsin aidata, aga ei ole võimalik. Ütlesin talle hoopis, et mängigu jalgpalli edasi ja uskugu mind - see, kas ta suudab linnakus tagurpidi tireli toru peal ära teha, ei ole määrav selles, milline inimene temast kasvab - sama hea ja armas on ta ikka edasi:)
Ja nii me nautisime hoopis toredamaid asju sealsamas linnakus - vaatamata sellele, et tuleval nädalal on oodata elu esimest "2".
See osa, millega me seal tegelesime, aitas igati kaasa RÕKis kirjeldatud õppe-eesmärkide täitmisele, millest üks on, et lapsel peab säilima rõõm liikumisest ja spordist. Minu eesmärk sai täidetud, kooli kehalise kasvatuse tund teeb oma asja edasi. Rõõm saab olema sel nädalal üüratu:D Kuid kus on kirjas, et peab olema ainult rõõm?
Sebastian ei tea sellest kõigest veel midagi. Tema on rõõmus, et ei pea koolis käima ja tal oli hea meel, et linnakus käisime.
Ärge sellele erilist tähelepanu pöörake, et üks laps on mul tuttmütsi ja jopega ning teine laps T-särgiga. Me oleme siin kõik isevärki:D
Minule pole kehaline kunagi väga meeldinud, kuid on asju, millega ma sain hästi hakkama ja päris vastumeelne see tund mulle polnud. Tahaksin, et mu oma lapsel ka oleks nii, kuid karta on, et ta oma saja häda ja ülekaaluga pole lihtsalt võimeline norme täitma, kuigi pean teda suhteliselt sportlikuks ja hakkajaks lapseks, vaatamata kõigele. Igatahes palus ta mind, et ma läheks temaga linnakusse ja aitaks tal teha neid asju, mida nad peavad kohe-kohe hinde peale tegema. Ikka aitad oma last, miks ei aita.
Seal tuleks ära teha tirel ehk siis tagumik üle viia. Uskuge mind, ka parema tahtmise juures ei saa ta sellega hakkama. Mõtlesin, et võibolla tema ei saa, sest tal on ülekaal, aga Erlend ka ei saanud. Mitte kuidagi. Mina ei hakanud parem proovimagi ja end kolme poisi ees naeruväärseks tegema:)
See on ainus asi, millega ta hakkama sai, kuid seda pole hindamisel kahjuks vaja. Igatahes, kõik need viis asja, mis lähevad hindamisele, on Robinil puhas null. Arvasin alati, et mu poeg saab elu esimese "2" eesti keeles, kuid tuleb välja, et ta saab selle hoopis kehalises kasvatuses. Ja ma ei saa sinna midagi parata. Tahtsin aidata, aga ei ole võimalik. Ütlesin talle hoopis, et mängigu jalgpalli edasi ja uskugu mind - see, kas ta suudab linnakus tagurpidi tireli toru peal ära teha, ei ole määrav selles, milline inimene temast kasvab - sama hea ja armas on ta ikka edasi:)
Ja nii me nautisime hoopis toredamaid asju sealsamas linnakus - vaatamata sellele, et tuleval nädalal on oodata elu esimest "2".
See osa, millega me seal tegelesime, aitas igati kaasa RÕKis kirjeldatud õppe-eesmärkide täitmisele, millest üks on, et lapsel peab säilima rõõm liikumisest ja spordist. Minu eesmärk sai täidetud, kooli kehalise kasvatuse tund teeb oma asja edasi. Rõõm saab olema sel nädalal üüratu:D Kuid kus on kirjas, et peab olema ainult rõõm?
Sebastian ei tea sellest kõigest veel midagi. Tema on rõõmus, et ei pea koolis käima ja tal oli hea meel, et linnakus käisime.
Ärge sellele erilist tähelepanu pöörake, et üks laps on mul tuttmütsi ja jopega ning teine laps T-särgiga. Me oleme siin kõik isevärki:D