Liivanõmme õpperajal matkamas

Seoses ilusa sügisilma tõttu ja eesseisva lukustatud oleku tõttu, tegi Sebastian ettepaneku minna kuhugile matkama. Kuna eelmisel päeval oli hirmsasti vihma sadanud, siis ma pakkusin välja, et võiks minna Liivanõmme õpperajale, sest esiteks ei ole seal laudteed, mis märjaga on väga libedad ja teiseks ei olnud Arvo sellel õpperajal üldse käinudki varem. Me poistega eelmise aasta detsembris käisime. Meie kodust on sinna tunni jagu sõitu, see jääb Nõva kanti Läänemaal.

Pakkisime oma asjad kokku ja asusime teele: Arvo, Sebastian, Mira ja mina. Selleks, et sinna matkarajale jõuda, tuleb viimane lõpp teest sõita munakivi teel, mis on rajatud 1915 ja vist püsib siiani puutumatult. Kuigi mulle tundub, et kui me poistega käisime, siis see tee oli halvemas seisus. Võibolla seda on natukene kohendatud. Seda teed on umbes 2km ja küll Arvol oli hea meel, kui see otsa sai. Minul polnud, sest lasin koera autost välja ja sain kohe aru, et see loom veab kindlasti seekord Arvot. Ma ei tea ja ei saa aru, mis värk tal nende matkateedega on.... Ma pean tunnistama ausalt, et mul oli peale 200 meetri kõndimist tunne, et ma viin selle koera autosse tagasi ja oodaku seal, sest mind lihtsalt ajas nii närvi, kuidas ta nagu veohobune hingeldades end rihmast tiris. Arvol aga on kaamlikannatus ja ma püüdsin keskenduda muule. 

Loodus on praegu nii ilus. Kõik on nii värviline ja kui päike peale paistab, siis kõik sillerdab ja muudab värvid veelgi kaunimaks. Mina olin kõige viimane, et ma saaksin pildistada seda, mida mulle meeldib pildistada. Tegu oli männimetsaga, mille alune oli täiesti puhas ja puutumatu. Kui lageraie osad välja jätta, eksole... Sellist võsa, nagu segametsas on, seal ei ole. Männimetsa alune oli pohlasid täis. Mitte küll nii palju, kui Äntu matkarajal oli, aga piisavalt, et neid süüa. Enamus rajast kulges mööda metsa ja nagu ma juba ütlesin, siis õnneks laudteed ei olnud. 

Sabata sisalik

Rähnide ühiselamu

Rada kulges osaliselt mööda mereäärt. Hästi tuuline oli, aga vaatepilt oli võimas ja ilus. Ma polegi vist varem näinud, et meri niimoodi randa laksub meetrite ulatuses. Pidi vaatama, et varbad märjaks ei saaks. Mira oleks tahtnud vist käppapidi vette minna, aga me ei lubanud, sest muidu oleks ta käpad märjad ja liivased olnud, aga ta pidi ju veel autosse ka tulema. Ja vesi tõenäoliselt oli hirmus külm ka. 

Ühe jõe kaldal, kuhu paistis päike peale ja olid sobivasti puu juured istumiseks olemas, tegime väikese pikniku. Jõime teed ja sõime snäkse. Mira oli kõige aplam, ta oleks vist hea meelega kõik kaasa võetud asjad üksi ära söönud, aga siis Sebastian avastas, kuidas koera tähelepanu söögist eemale tõmmata - ta hakkas männikäbisid vette loopima ja Mira oli jube valmis seda "asja" kinni püüdma. Siis oli uus häda - ajas niutsuma. See oli ka see aeg, kui Arvo sai oma kätt puhata, sest ta ütles vahepeal, et selleks ajaks, kui matk on läbi, on tema parem käsi 10cm pikem :) Me pole viimasel ajal toiduga kuidagi matkadel midagi paremini üritanud. Oleme ostnud suvalist jampsi kodupoest. Tahaks ühe matka nii teha, et jälle oleks ettevalmistused söögi osas enda tehtud, sest mulle üldse ei meeldi, kui ma ei tea, mida see asi sisaldab, mida ma söön. 

Üks amps, palun!

Kui kõhud olid täis ja meri nähtud, kulgesime mööda männimetsa alguspunkti juurde tagasi. Me kuskil läksime valesti, sest distants tuli 5,7km, kuigi pidi olema 7,5km. Me vist läksime kolmandast punktist otse viiendasse. Aga sellest polnud hullu midagi, meie peaaegu kuus kilomeetrit oli ka täitsa mõnus matk. Ranna ääres kasvasid igasugused kõverad ja madalad männid ning ühe otsa otsustas Sebastian ronida ka. Üldse see ranna äär meenutas väga Laulasmaa matkarada oma väikeste mändide ja liivaga. 

Mira joob vett

Ilus matk oli. Väsitav, aga ilus. Jõudsime veel ilusasti samal päeval sauna teha ja Sipas olla. Aga seda ma ütlesn, et ma ilma Arvota eriti neid matkasid ei naudi, kus ma pean pildistama ja samal ajal Mirat kantseldama, sest need kaks asja kokku ei sobi. Ehk et, kui me ainult poistega läheme, peab keegi kas Mirat hoidma või pildistama. Ja ma imestan siiralt Arvo kannatlikku meelt - mul oli seda isegi kõrvalt närviline vaadata. 

Nüüd mõnda aega midagi mu elus ei toimu. Midagi, millest rõõmu tunda. Võibolla ainult see, et ma osalen inktobri zentangle väljakutses... Rohkem nagu ei teagi, et midagi toredat ees oleks. Seega olen eriti tänulik Sebastianile, kes sellele mõttele tuli, et matkama minna. Arvole olen ka tänulik, et ta võttis selle aja, et minna, kuigi tal on koguaeg vaja midagi teha - kas kodus või Sipas. Hea, et saime veel ilusat sügisilma nautida, aga samas ei jäänud ka õhtusest saunast ilma. Aitäh teile!

Teie Ennike

Sügisene raba

Robin, hea inimene, kutsus meid Sebastianiga Mukri rappa päikeseloojangut vaatama.  Mul on selline tunne, et kõik tajuvad, kuidas ma olen omadega täitsa mädas ja siis püüavad mulle positiivseid emotsioone pakkuda. Kui nad selle jutuga tulid, siis ma alguses kohe üldse ei tahtnud minna. Mul oli kokku lepitud skype psühholoogiga õhtuks ja ....üldse...kuidagi nagu tuju polnud.... Aga mul on siiski üks hea omadus - ma kraabin end kokku, kui see on vajalik kogu pere toimimiseks. Ja eile oli tõesti vaja toimida just nii, et me läksime kodust minema midagi toredat tegema ja imeilusat sügist nautima. See kokku kraapimine ei ole alati kerge, kuid seda suurem on tänutunne, kui see õnnestub. Igatahes asusime pool viis teele, et õigeks ajaks ehk päikese loojumise ajaks kohal olla. 

Ütleme nii, et see koroona aeg on mind pidanud ikka üsna palju raamidest välja tooma, sest ma olen pidanud väga palju sõitma võõrastel teedel ja GPSiga. Ütleme nii, et hirmul on suured silmad ja minu silmad on ikka väga suured, kuid me ei saakski muidu kodust välja ilma Arvota, sest Robinil on ikka veel load tegemata. Aga ega ma ikka väga hea GPSi järgi sõitja pole, sest kui see onu seal ütleb, et "600 meetri pärast keerake paremale tänavale teele", siis ma tahaksin KOHE keerata :D Ja mul tekib kergemat sorti paanika, et kas nüüd kohe peabki keerama. Siis Robin, kes istub ees, ütleb, et rahu, natuke peab ikka edasi sõitma, vaata, GPS näitab ju ka, et peab veel sõitma. Igatahes Mukrisse me jõudsime, vist tegelikult juba teist korda ilma Arvota. Kellaaeg oli ka täpselt selline, et minu arvestuste kohaselt me oleksime pidanud õigeks ajaks tornis olema. Kahjuks tahtis üks suur Voldemorti pilv üle taeva laotuda ja me ei teadnud, kas mei lõnnestub päikeseloojangut näha. 

Raba on praegu nii ilus! Nii palju värve! Tõesti, tahaks igat lehte ja taime ja oksa ja liblet ja kõrt pildistada, aga no selle segase koeraga on pildistamine peaaegu V Õ I M A T U! Ma ei tea, mis kuradi saatana sigitis tema sisse läheb, kui ta mõnele matkarajale saab! Muidu jalutame, kõik on kena, ei tiri, vahest harva ainult natukene, aga no nendel radadel ta on täiesti segane. Ma vahepeal mõtlesin, et ma lasen ta lahti. Mingu. Mul ükspuha. Mingu siis minema, kui nii väga tahab. Aga siis ma sisendasin endale, et rahu, ta on loom, tal on ülihea haistmine, ta on vere järgi jäljeajaja, ta ei saa sinna midagi parata. Palusin vahepeal Sebastianit, et ta võtaks Mira ja ma saaks mõned fotod teha. 

Robin käis vees ka ära. Vesi oli väga külm. Sebastian mõtles tükk aega, kas ta läheb ka vette või mitte, aga siis otsustas, et kuna ta peab esmaspäeval olema näidendis peaingel, siis ta ei saa endale ühtegi haigust lubada. Robin ütles, et nagu miljoni nõelaga torgitakse. Ma tean seda tunnet, olen ka oktoobris rabajärves käinud. Oleks eile ka läinud, aga füüsiline tervis ei luba. Ma juba ootan seda päeva, kui füüsiline tervis on nii hea, et võib rahus rabajärves käia ja trenni teha....

Otsi üles Robin

Jõudsime torni just päikese loojumise ajaks, aga mingisugust oivalist päikeseloojangut kahjuks ei olnud. Robin paar head klõpsu sai, aga ei mitte midagi erilist. Tornis jõime teed ja ajasime juttu. Mira kartis natukene. Ma arvan, et selle ühe õnnelikult lõppenud õnnetuse pärast, kust ta trepiastme vahelt läbi libises ja maa ja taeva vahele kõlkuma jäi. Ta igatahes niutsus terve selle aja ja tahtis ära minna, värises kogu kehaga. Kui tornist alla saime, siis praktiliselt kakas kohe - junn  läks ikka täitsa jahedaks. 

Aitäh poisid, et mind ikka kodust välja utsitate. Ma omas nukruses ei tule selle pealegi, et võiksime kuskile minna  või midagi teha. Eriti äge on see, et te ikka panete mind sõitma võõrastesse kohtadesse, sest siis peaks aja ja kogemusega ka julgus kasvama. Mukris on ilus, onju? Olenemata aastaajast. Aga kõige ilusam ikka sügisel. 

Ma loodan, et järgmist matka ei pea kaua ootama, sest kui on ilusaid sügisilmasid, siis võiks neid ikka ära kasutada. Kuigi mina ei tea, kes seda koera kantseldab :)))) Kui Arvo on ka, siis õnneks võtab ta ise Mira enda kanda ja mina saan rahus pildistada. Ühe tühja õllepurgi tõi ka Robin rabast ära, mis oli puu otsa pandud.... Robin ütleski, et vanasti olid puude otsas linnupesad, nüüd on õllepurgid....

Natuke vaheldust minu hirmu täis päevadesse! Suur aitäh!

Teie Ennike