Mine metsa!

Robin oli siin mitu nädalat plaaninud, organisserinud, pakkinud, ümber pakkinud, uuesti kõik läbi mõelnu selleks, et minna Mardiga kaheks ööpäevaks metsa ellu jääma. 27. novembri hommikul kell pool üheksa panin ma nad metsaveerele maha ja vaatasin, kuidas nad oma suurte pagasitega minema hakkasid. Selleks, et jõuda sinna, kuhu nad tahtsid oma koju püsti panna, pidid nad kõige pealt ületama Kasari jõe. Kaasas oli neil komöödia kummipaat, mis sai oma nime sellest, et ega see mingisuguseks asjalikuks asjaks ei kõlba, vaid on lihtsalt hädapärane liikumisvahend jõel, kui tuleb tahmine seal natukene aerutada. Seekord oli karjuv vajadus. 

Mina neid rohkem ei näinud ja minust nad läksid mööda raielangu äärt jõe poole, täis otsustavust ja hing seiklustest kummis. Ma sõitsin koju tagasi, tegin endale ühe kohvi ja asusin kuduma. Väga palju mul kohvi joodud ei olnud, kui Robin mulle helistas ja ma tõdesin, et ma ei kuule mitte midagi, mida ta räägib, aga seest käis läbi jutt, et nad on hädas. Miks muidu ta keset oma seiklusi mulle helistaks? Tuli kõne Mardilt ja vastu võttes oli teisel pool liini Robin, kes ütles mulle, et nii lühikseks nende seiklus jäigi, sest paat läks katki ja nad kukkusid jõkke. Sõitsin poistele sinnasamma järgi, kus ma nad olin jätnud. Kohapeal selgus, et paadil oli üks õmblus järgi andnud. Tõenäoliselt kandejõu ületamise ja madalate temperatuuride tõõtu. Komöödia kummipaadist sai tragikomöödi kummipaat. Poisid olid nabani märjad, aga õnneks mitte väga löödud.  

Sõitsime koju ja päev jätkus nende riiete/saabaste pesemisega ja kuivatamisega. Polnud ju ühtegi kuiva asja. Poisid pakkisid oma seljakotid lahti ja kõik asjad, mis märjad olid, panid kuivama. Robin üritas oma telefonile ka mingisugust pilti ette saada, aga ta telefon tegi sellist häält, nagu raadio teeb, kui otsid jaama. Igatahes sai ta aru, et selle päevad on nüüd lõplikult loetud (ma nii muuseas mainin, et see oli aasta jooksul kolmas telefon, mis Robini käes otsa sai:) ). Vahepeal tuli õpetaja Anu ja Sebastianil oli saksa keele tund. Sellel ajal olid Robin ja Mart meie garaažis ja kui nad siis tuppa tulid, olid nad juba uue plaani välja genereerinud. Nad pidid minema kahekesi jalgsi Maavahe metsa, kus meil on üks suur koda püsti ja meie Sebastianiga võiksime järgmine päev lõuna paiku nendega seal kojas ühineda ja ka üheks ööpäevaks metsa minna. Siis justkui suured poisid ikkagi saavad oma kaks ööd metsas ja meil Sebastianiga saab ka tore olema. Mõeldud, tehtud ja umbes seitsme ajal õhtul võtsid poisid 8km-se rännaku jalge alla ja läksid mööda kõrvalteid Maavahe poole. Neil oli kaasas miinimum varustus ja Robin pani minu auto peale kõik asjad valmis, mida meil ühiselt metsas vaja võiks minna. 

Robin ütles, et öö oli külm, kuna polnud värsekid kuuseoksi, koda oli rõske/niiske ja tal oli ikka väga lirakas magamiskott ka tassimisvaeva vähendamiseks kaasa võetud. Hommikul selgus, et antud metsas käib põtradele ja kitsedele ajujaht ja üks jahimees vaatas püssiga neile koja ukseaugust sisse, nõudes aru, kes nad on ja miks nad siin on ja kuidas nad selle onni olid leidnud. Väike seletus ja jahimees läks oma teed (riigimetsas võib ju ööbida) ja paari tunni vältel kuulsid poisid, kuidas jahimehed aju tegid. 

Meie Sebastianiga magasime hommikul oma uned täis, pakkisime seljakotid, sõitsime maale ja võtsime sealt kaks magamiskotti ning läksime Maavahesse Robini ja Mardi juurde. Meie jaoks oli see justkui kingitus, et suured poisid jõkke kukkusid, sest nii saime meiegi üheks ööpäevaks metsa. Mina alguses ei pidanud minema, ma pakkusin välja, et äkki Sebastian võib nendega metsa minna, aga siis Robin kutsus mind ka, et mis ma siin kodus ikka üksi passin ja ega ma endale seda kaks korda öelda ei lasknud - rõõm oli suur, et ma mahtusin ka kampa. 

Kas Sebastian ei ole mitte suureks kasvanud?

Kohale jõudes oli kohe vaja hakata puid tegema, sest kell neli on metsas juba pime ja selleks ajaks oleks hea, kui kogu öö puud oleks tehtud. Me olime seekord metsas ilma tehniliste abivahenditeta ehk siis kogu küttepuude tagavara tuli teha sulle-mulle saega, mitte mootorsaega nagu Aivar teeb. Robin oli juba vajalikud metsakuivad männid kirvega langetanud ja siis nad hakkasid Mardiga neid selle sulle-mulle saega juppideks saagima. Nad leidsid üsna kiiresti väga hea koostöö ja saagimine kulges kiiresti ja hästi. Kõik saetud pakud lõi Sebastian kirvega halgudeks. See, muuseas, on üsna suur töö ühele 14aastasele poisile, aga kuna Sebastian on juba viimased mitu korda hoolega puid halgudeks raiunud, siis ta sai kenasti hakkam. Mina tassisin kõik halud kotta ja ladusin virna. 

Kell kolmeveerand neli olid kõik puud tehtud ja silmaga vaadates ja natukene kalkuleerides avasime, et nendega peab hommikuni vastu. Seejärel oli aeg tuua värsked kuuseoksad meie asemetele. Poisid tõid ja mina koos Robiniga laotasime need õigetele kohtadele. Vahepeal sõime lõunat ka, milleks oli Lemmiksut ostetud salatid ja pirukad. Alguses pidin neile suppi keetma, aga hämmastaval kombel ei olnud ühekordselt kasutatavate nõude hulgas müügil supikausse. Robinil oli muidugi väga hea meel selle üle, sest ei tema seda suppi armasta :)

Kui asemed olid valmis, tegi Robin notidele kuivamiseks toed. Ta ütles, et öösel me ei küta ainult halgudega, vaid nad jätsid selliseid 60-70cm pikkusi notte, et saaks neid koos halgudega lõkkesse panna, sest notid põlevad kauem ja annavad väga palju sooja. Mul erilist usku polnud, sest ma kartsin, et need hakkavad tossama ja ei põle korralikult, sest vanad tarkurid olid öelnud, et ümmargune puu ei põle. Võin kinnitada, et kuiv ümmargune puu põleb väga hästi ja annab väga palju sooja. Ühtlasi vähendab oluliselt vajadust iga natukese aja tagant puid juurde panna, mis on öösel väga tänuväärne. Meil ei olnud mingisugust graafikut ega järjekorda, kes öösel mis ajal ärkab puude pealepanemiseks. Robin võttis selle töö täitsa enda kanda, mina panin vaid ühe korra puid peale. Igatahes ma julgustan ööseks varuma notte, et tuba oleks soe ja keegi ei peaks koguaeg lõkke suuruse üle oma pead vaevama. 

Õhtusöögiks oli meil šašlõkk, mille jaoks Robin tegi kõik hoidjad ja vardad ning nagu kokale ja matkajuhile omane tegeles ise söögi valmistamisega. Sebastian küpsetas endale lõkkekartulit ka, sest mis metsas käik see on, kui lõkkekartulit ei saa :) Mart oli kodus valmis teinud lavašši taigna ja küpsetas väga omapärasel moel lavašši. Selleks pani ta söed hunnikusse ja sinna peale tagurpidi supikausi ja siis seal peal küpsetas saia valmis. Küpses küll, aga need kohad, mis said rohkem kuuma ja kuhu tekkisid tumedad laigud, olid kibedad. Igatahes on nüüd järgi proovitud, et sellisel moel saab lavašši teha küll. Kui oled miinimumvarustusega metsas, siis ma ei tea, kas kõik need totiskud ja nätsikud tasuvad tassimist, sest kaloreid ja süsivesikuid saab tunduvalt vähema vaevaga ka endale sisse süüa. Samas oli see jällegi uus ja huvitav kogemus. 

Ja siis, kui me olime kõhud kenasti täis söönud ning mängisime parasjagu täringumängu, kuulsime me küllaltki ligidalt haukumist. Olime mõnda aega tasa. Siis kuulsime püsi paukumist ja olime veel natukene aega tasa. Mul oli natukene hirmus, aga ma püüdsin kõigest väest seda hirmu tagasi hoida, sest kamoon, me ei ole eladeski metsas öösel näinud ühtegi looma ega inimest ja minu meelest ei tähenda Arvo puudumine seda, et meid tahetakse kohe ära süüa. Ma siis muudkui sisendasin endale, et Robin on suur ja karvane ning ma ei pea mitte midagi kartma. Kuni sinnamaani, kui me selgelt kuulsime, kuidas keegi krabistab koja väljaspool ääres. Panime kohe otsalambid kõik ukseava poole teele ja nägime, kuidas nirk siblis ukseaugust mööda. Hingasin kergendatult. Aga mu kergendus ei kestnud kaua, sest üsna varsti kuulsime uuesti krõbistamist ja kui me keerasime tuled ukseava poole, nägime, kuidas suur, paks hiir meie kojast välja jooksis. Ma mõtlesin, et nüüd on kõik! Mina tahan kohe koju, sest mõtle, kui Sa magad ja see hiir üle sinu kõnnib! Mul oli täielik ahastus ja poisid ainult naersid. Sain aru, et ma pean nüüd ennast hästi suureks ja julgeks mõtlema ning püüdsin endale sisendada, et see oli AINULT hiirm. Suur ja paks. Kiire. Aga hiir. Ja no siis hakkas pihta! Sebastian ja Mart hakkasid igat krõpsu kuuldes paanitsema ja minu paanika kasvas ka juba silmnähatvalt suureks ning siis ma ütlesin natukene pahasena, et mina lähen koju ära, kui iga metsa hääle peale kõik hirmu tekitavad. Robin ütles ka, et lõpetage ära ja läks õue ning tegi nii koledat ja kõva häält, et see kajas kilomeetrite kaugusele. Kõik, kes seal metsas elasid, tõenäoliselt kakasid end täis ja põgenesid nii kaugele, kui võimalik. Mängisime täringumängu edasi ja ma püüdsin endale ikka sisendada, et Robin on ka, kõik on turvaline ja hästi. See oli ainult hiir... 

Lõpuks ma rahunesin ja olin täiesti veendunud, et meil ei ole seal kojas mitte midagi karta. Kuigi ma tunnistan ausalt, et see on kõikide nende aastate jooksul esimene kord öösel metsas, kui me näeme mingisuguseid metsloomi. Mitte kunagi ei ole me näinud mitte kedagi. 

Öö oli üsna erksa unega, magama läksime poole kahe ajal. Äratus oli kell kaheksa. Puudega tulime nibin-nabin välja. Järgmiseks korraks jäi paar sületäit. Korjasime oma kodinad kokku ja sõitsime koju. 

See oli minule ja Sebastianile täiesti esimene kord niimoodi metsas olla, et Arvot ei olnud. Aga muretsemiseks polnud mingisugust põhjust, sest Robin saab kõikide asjadega suurepäraselt hakkama. Muidugi on tore, kui Arvo on ka, aga see kogemus näitas, et kui Arvot ei ole, saame me ikkagi teha toredaid asju, mis on tegelikult väga oluline. Mul on väga hea meel, et ma poistega metsa läksin ja isegi, kui ma vahepeal väga kartsin, siis ma suutsin oma hirmust üle olla. Robin ja Mart võtavad millalgi ikkagi uuesti oma kahe ööpäevase seikluse ette, sest Robin tahab nii väga näha, kas ta on võimeline pikemalt metsas olema ja kas tal õnnestub toitu hankida. Omaette challenger on muidugi ka vesi, mida tal on väga vaja. Ma hoian pöidlaid, et järgmine kord nad saavad seda väljakutset nautida ja kõik sujub nendele sobival viisil. 

Nii et, kui Sul isu on, siis mine metsa! Vaatmata öistele häältele on seal ikkagi väga tore :)

Teie Ennike

Väikene puhkus Pärnus

Ma küsisin ühel päeval Arvo käest, et millal me teatrisse läheme ja Arvo vastas, et ega muidu aega ei leia, kui Sa ostad piletid ära. Ma siis võtsin initsiatiivi enda kätte ja ostsin meile teatripiletid Pärnu Endlasse. Praegu on muidugi üsna riskantne üldse midagi planeerida, sest homme ei tea ju, mida valitsus otsustab ja millised piirangud kehtestab. Kuna meie koroonat ei karda, siis meil pole plaanis end vabatahtlikult isoleerida. Me ei olnud suvest saadik Arvoga midagi kahekesi teinud (peale puude ladumise :D) ja kuigi ma tundsin natuke süümekaid, et me poisse teatrisse ei kutsunud, oli mul hea meel, et saime korraks kahekesi olla. 

Kogemata juhtus nii, et meie tetaripäeval toimus Pärnus restoranide nädal. Ma valisin restorani välja ja hakkasin broneeringut tegema ning siis selgus, et kõik ei olegi nii lihtne. Sobivatel kellaaegadel olid juba kõik kohad ära broneeritud ja ma pidin hakkama ükshaaval menüüsid läbi lappama, et siis menüüpõhine valik teha. Natukene olin pettunud, et juba käidud kohad kinni olid, sest ma olen natukene pelglik uute kohtade külastamise osas. Sõelale jäi seekord Grand Gafe. Selle rstorani nimi ei jäta muljet, et tegu on restoraniga, ma peaksin seda pigem kohvikuks. Kui me aga sinna sisse läksime, siis ma olin pehmelt öeldes pahviks löödud. See oli nii ilus! Maitsekas! Peen! Suurepärase teenindusega. Tõesti väga, väga ilus, Restroaninädala raames oli menüüs: eelroog "Uhhaa pärnu lahe ahvenast", pearoog "Metskitsehautis seentega" ja dessert "Pannacota astelpajuga". Kuid kõige ennem tuli koka tervitus, milleks oli seenepirukas. Arvole maitses see väga, minu jaoks oli kate natuke liiga soolane. Ma sõin selle kõige pealt silmadega ära ja siis päriselt ka. Koka tervitus oli väga ilusasti serveeritud. 

Eelroog oli uhhaa. Mulle väga meeldis nende serveering, kuidas kala ja juurviljad olid taldrikul ja leem kallati kannust peale lauda jõudes. See puljong oli imeline! Ma tean, millist vaeva peab nägema, et saada head puljongit ja seda enam ma imetlen tehtud tööd. Kahjuks olid kalas luud ja mulle oli sattunud ka selline kalatükk, kus olid soomused peal kohati. Arvo ütles, et juurviljad oleks võinud olla natuke lühemad, väga raske oli neid ludikaga suhu panna. Tegelikult oli tegu väga hea roaga. Kõrvale pakuti maja enda tehtud saia ja leiba. Meile tundus, et ka sai oli juuretisega ja mitte ainult nisujahust - igatahes maitses väga hästi. 

Pearoaks oli metskitsehautis. Arvol oli natuke eelarvamus, kuna ta ei ole ulukiliha fänn ja ta pelgas, et äkki on mingi spetsiifiline maitse juures. Ei olnud. Hautis oli väga maitsev, lausa sulas suus. Mind natuke häiris see suur suhkrukogus, mis sinna sisse oli pandnud. Lisad olid ka väga head, ainult et seened jäid minul söömata, sest jällegi - need olid liiga soolased. Mulle väga meeldis see kreem, mis seal taldrikul oli, aga ma ei suutnud tuvastada, millega tegu. Ka menüü ei reetnud seda. Ja ma sõin isegi oma brokkoli ära, kuigi ma pole selle fänn. Praad oli üsna suur, mille üle oli Arvol hea meel :) Omaette kogemus oli süüa sammalt - see maitses nagu...sammal :D 

Desserdiks oli pannacota astelpajuga ja kõrvale me võtsime šampust, mis oli magustoidu kõrvale sommljee poolt soovitatud. Ma kahjuks ei mäleta šampuse nime. Kui teenindaja küsis, kuidas magustoit maitses, siis Arvo ütles, et oli väga hea, aga šampus oli veel parem. Minu pingerida oli siiski vastupidine, sest ei suuda mina selles hapus vees võlu näha :) Maakas - jään vahuveini juurde. Magustoit oli äärmiselt lihtne (Arvo ütleski, et kuidas saavad kaerahelbed võistelda šampusega), kuid siiski maitsev. Ma oleks seda pannacotat natuke heldemalt jaganud.... Aga kokkuvõtvalt võib öelda, et oli väga hea õhtusöök. Lõpetuseks pakuti ka kaks trühvlit, mille põhimaitse oli kookos ja kama. Aitäh Grand Cafele imeilusa ja maitsva õhtusöögi eest!

Kui kõhud täis, läksime Ammendesse, kus meil oli broneeritud de lux tuba vanniga. Kuna vanniga de lux tubasid enam peamajas ei ole, siis olime sunnitud võtma toa kärnerimajas, aga seda viga ma enam ei tee ka. Tuba oli ilus, puhas, aga sisse astudes oli tunda kopituse lõhna ja tuba oli väga külm ka. Panin kohe nii vannitoas kui toas sooja juurde, sest põrandal polnud vaipa ja see oli väga külm. Seni me oleme alati peamajas ööbinud ja kuigi viimane kord oli ka sviidis jahe, siis sellist lõhna peamajas ikkagi pole. Mul muidugi on ka erakordselt tundlik nina, aga see ei loe. Kui Sa ööbid VILLAS, siis peab kõik olema ideaalne - nad ei tohiks lubada endale kopitus lõhna. Muidu oli kõik ilus ja tore...väga mugav voodi, peene voodipesuga ja palju patju. Hubane, romantiline ja kui tuba soojaks ka sai, oli kõik hästi. Seadsime end sisse ja läksime teatrisse. 

Arvo on mul komöödiausku. Tegelikult on tema elu põhimõte, et ennast tuleb täita ainult positiivsete asjadega ehk siis kuna elus on naguniigi raskusi ja katsumusi ka, siis kõik, mida on võimalik endale ise luua, peaks olema positiivne ja rõõmus. Seega on välistatud, et me läheme draamat vaatama, sest see ei käi Arvo põhimõtetega kokku. Valisin seekord välja etenduse "Vedelvorst", mis on Ingomar Vihmari lavastatud ja kus osatäitjateks olid Carmen Mikiver, Sander Rebane, Sten Karpov, Ireen Kennik, Lauri Mäesepp, Jaan Rekkor ja Fatme Helge Leevald. Ühel kenal suvisel päeval saabub Laisavere kroonuvalla Näsnäruda tallu suur õnnesõnum: Sarve Mats, see suur vembumees ja kaaberjaan, kes hobustega parseldas ning linade ja takuga laatadel raha kokku ajas, on ära surnud ja testamendiga oma ristipojale, Näsnäruda noorperemehele Kustavile suure päranduse jätnud! Aga nagu igal õnnel, on ka sellel oma konks küljes – päranduse pälvib Kustav vaid juhul, kui ta naise majja toob ja pisipere hakkama paneb ... Igale teisele mehele poleks see probleem, eriti kui pruudikandidaat koos õnnesõnumiga kaasa tuuakse, kuid Näsnäruda Kustav pole mingi tavaline mees. „Vedelvorst ja venimus viimse varbani, metsaliseks magab enese,“ arvavad temast teised. Kustav ise aga näeb oma pidevas pikutamises midagi sootuks suuremat kui lihtne laisklemine, või nagu ta ise ütleb: „Muld ja materjaan on, mis meis tagasi ihkab magama, nagu ta magas enne maailma loomist."

Kuidas kõik kulgeb ja lõppeb, peate ise vaatama minema :) Aga ma nägin esimest korda teatris sellist asja, et näitleja (Carmen Mikiver)  hakkab niimoodi enda rolli peale naerma, et ei saa edasi näidelda :) See peaks ütlema etenduse kohta kõik. Naerda sai ja see on põhiline. Väga hästi etendatud tükk ja kes nalja ei karda, see peab sammud Endla poole seadma. 

Teatrisse minnes arvestage, et teie kehatemperatuuri kontrollitakse ja maskid peavad ees olema. Meie liikusime maskidega, aga etenduse ajal olime ilma. Ma tean jah, et see pole õige, aga ma tõesti ei usu, et koroona oleks midagi hullemat kui gripp ja ma arvan, et regulaarne käte puhastamine on parim viis viirust eemal hoida. See, kas ma suudan seal maski taga pea kolm tundi olla, on iseküsimus - mina ei suuda ja ei taha ja ei pea vajalikuks ka. Jah, trammis ma paneksin maski ette ja kaubanduskeskusesse minnes ka, aga külapoes kanakintse ostmas käies - ei pane... Arvo on naguniigi täiesti koroonaskeptik ja me siiralt loodame, et me ei pea ühel päeval oma sõnu sööma. Nii muuseas mainin - proovige laulda sopranit maskiga :)))) 

Peale rõõmsat teatrikülastust läksime tagasi Ammendesse, kus tegime endale sooja vanni ja ligunesime vist tund aega :) Ma enda koju vanni ei taha (põhjused on minevikust), aga vahel harva koos Arvoga võib vannis käia. Jõime veini ja olime soojas - mul oli hea meel, et otsutasime ööseks Pärnusse jääda. Ma ei ole aastaid alkoholi joonud, kuid viimasel ajal olen punast veini tarbinud, kuna see toob parema une. Igasugune rohtude muutmine on röövinud mu meelerahu ja teinud une väga katkendlikuks ja unenägude rohkeks. Otsin erinevaid võimalusi enda aitamiseks. Alustades siis veinist ja lõpetades meditatioonist. Ammende öö oli siiski rahutu ja unenägude rohke. Hommikul ärkasime pool üheksa ja läksime sööma, sest ma pidin kell 12 olema juba kooriproovis. 

Hommikusöök oli rikkalik. Külmlaud oli kaetud ühte ruumi ja lauad olid teises ruumis. Võtsime endale külmalt laualt toidud, tellisime kohvid ja valisime endale laua. Ettekantavast soojast menüüst võtsime mõlemad "Munapudru peekoniga", mille headuses me ei pidanud pettuma.

Peale soolaste toitude söömist otsustasime süüa ka tüki kooki, kuigi meil käib võitlus suhkru vastu, st me püüame vähendada nii palju, kui võimalik, suhkru osakaalu meie igapäeva menüüs. Aga kuna tegu polnud igapäevaga, siis väike kook tundus hea mõte meie väikese puhkuse lõpetuseks. Arvo sõi suhkruglasuuriga apelsinikooki ja mina sõin... ma ei tea mida :) Mõlemad koogid olid väga head! 

Ammendest lahkudes saime ka väikse karbikese käsitöökommidega. Nii armas nende poolt!

Meie väikene puhkus läks sajaga asja ette. Saime head sööki, toredaid teatrielamusi ja olla kahekesi Ammendes, kuhu on ikka ja alati hea minna. Mulle oli väga vaja aega Arvoga, sest mul ei lähe praegu kõige paremini. Ma küll teen iga päev enda jaoks asju, aga ometigi ei ole mu vaimne tervis kõige kindlam. Aga elusast peas talla ei anna, eks? 

Mul on hea meel, et mu kõrval on inimene, kellega koos on hea nii metsas kui teatris :) Mulle väga meeldib Arvoga erinevaid asju teha, sest ta on see inimene, kes oskab minuga käituda nii heas kui halvas :) Armastan teda selle eest väga palju! 

Teie Ennike

Isadepäeva matk pimeduses

Poisid siin ükspäev arutasid, et mida teha isadepäeval ja siis pakkus Robin välja, et võiks öömatkale minna. Mitte nagu kellajaliselt öösel, aga pimedas. Matk võiks olla Sippa ja siis me võiksime sauna teha ja ööseks jääda. Ma rääkisin nädala sees Arvole sellest mõttest ja ta loomulikult oli kohe valmis minema. Arvole ei pea kunagi kaks korda selliseid asju ütlema, sest ta on alati valmis matkama.  Ilmateadet vaadates oli selge, et see matk peab toimuma reedel, sest siis lubas selget ja vihmata ööd. 

Viisime Arvoga reede päeval minu auto maale, Arvo pani veed sooja, mina tegin saunaahju tule ja Arvo tõi kaks korvi täit puid. Palusime vanaisa, et ta paneks vahepeal ahju puid juurde ja läksime koju asju pakkima. Poisid tegid samal ajal kodus õhtusöögi valmis, sest meil on peres kasvav laps (selle üle saab muuseas iga päev palju nalja), kes ütleb ikka, et tühja kõhuga on sant asju teha. 18.40 asusime kodu juurest teele. Taevas oli tähti täis, kuu polnud veel tõsnud. Kõndisime alguses mööda valgusatud kõnniteed Taramäe tee otsani ja siis keerasime pilkasesse pimedusse. 

Meil olid pealambid (Robin ei tahtnud lampi) ja kui me need järgi panime, siis me nägime täpselt enda ette, st kõik, mis jäi külgedele, oli pimedus. Mul tuli hirm peale. Mõtlesin, et lähen koju tagasi. Me oleme nii palju pimedas matkamas käinud ja ma pole kunagi kartnud ning nüüd mul oli nii suur hirm. Kui me läksime seal mööda kruusateed metsa vahel, siis ma mõtlesin koguaeg, et mul on kaks tugevat meest kõrval - miks ma kardan? Kui me jõudsime lagendikule, arvas Arvo, et me võiksime kõik lambid kustu panna... Ma püüdsin küll välja mõelda kindlat argumenti, miks seda poleks vaja teha, kuid tuled pandi kustu ja edasi liiguti pimeduses. Vaatasime aegajalt tähistaevast ja püüdsime seal leida tuttavaid objekte. Läksime vaidlema Põhjanaela üle ja täit selgust ei saanudki lõpuni. Põhjanael peaks olema taeva kõige erdam täht, aga see, mida me kõige erdamana nägime, ei asunud põhjas. Mina hoidsin Arvol käest kinni ja tegelikult minu silmad ei harjunudki selle pimedusega, st ma ei näinud tee peal olevaid auke, lompe. Juhindusin täielikult Robini jalgadest, mis ühe korra viisid mind samasse auku, kuhu Robin astus :). Kui me jõudsime Sipa teeni, siis panime uuesti lambid järgi. Pidime umbes 300 meetrit suure tee ääres kõndima ja siis keerasime vanale Sipa teele, mis viib Maavahe tee peale. See oli  jälle kruusatee metsa vahel. Ühest hoovist tuli lahtine koer meid uudistama - ma lootsin, et ehk tal on elektripiire. Mina ikka kartsin.... Meespere küll püüdis mulle slegeks teha, et karta pole midagi, aga minu meelest oli tõesti hirmus. 

Läksime mööda Maavahe teed enda püstkoja poole. Poisid tegid koera ja hundi hääli, loodus oli ümberringi nii vaikne ja... nii pime. Ükskõik, kuhu poole lambi keerasid - mitte midagi ei näinud. Ainult üles vaadates nägi tähistaevast. Püstkojani oli meie kodust 8,6km. Sebastianile teevad praegu jalad natuke liiga, aga ta oli siiski väga vapper ja kõndis ilma ohkamata muudkui edasi :) Kui me kotta jõudsime, tegi Robin lõkke ja siis meil oli söögipaus. Ma arvan, et me peatusime umbes 45 minutit. Sõime, ajasime juttu ja puhkasime jalga. Kojas oli nii hea ja turvaline olla, lõke soojendas ja kõik tundus nii tuttavlik ja mõnus. Mul oli kohe kahju, kui pidi uuesti teele asuma :) Metsa vahelt oli veel jupp maad minna, ennem, kui jõudsime Kohatu teel peale. Sealt viis kruusatee meid Riina kodu juurde. 

Vahepeal oli kell nii palju saanud, et kuu oli tõusnud ja valgustas meie teed. Robin arvas, et edasi võiksime minna kuuvalgusega ja kustutada kõik lambid ära. Kuu ei ole enam täis, hakkab poolikuks muutuma, kuid andis ikkagi suurepäraselt valgust. Kõndisime vaiskelt jõe poole ja ainsaks valguseks oli kuuvalgus. Ma tundsin, et hirm hakkas natukene vähemaks jääma, sest tänu kuule nägi kaugemale nii ette kui ka külgedele. Pealamp näitab Sulle ainult otse ette valgust ja kõik, mis jääb mujale, on pimedus. Imelikul kombel polnud jalad üldse väsinud selleks ajaks, kui jõudsime Riina hoovi, kuhu me olime Arvoga viinud väikese kummipaadi, et siis jõgi ületada ja oma talu poole minna. 

Jõgi on praegu päris suur ja vool kiire. Paat hirmus väike, mahutab ainult kaks inimest. Tekkis kitse, hundi ja kapsapea olukord - kes kõige esimesena üle läheb? Mina tahtsin kohe üle saada, sest  ma jälle natukene kartsin.... Kartsin, et me ei jõua nii kiiresti aerutada ja vool viib meid selle nitakaga kaasa. Kui me Arvoga paadi lahti lükkasime, siis andsime aerudele tuld ja ometigi oli vahepeal tunne, et aeruta, palju tahes, ikka seisad sama koha peal. Meie teele jäi kaks voolu kohta, kuid maabusime siiski õnnelikult vastaskaldal. Ja siis mind tabas mõte, et ma pean ju jääma üksi nüüd sinna teisele kaldale :) Natukene tekitas see kõhedust, kuid mulle andis kuidagi julgust teadmine, et selja taga on meie talu ja kõik ei tundunudki enam nii hirmus. Arvo tõi Sebastiani üle ja lõpuks aerutasid nad Robiniga end meie juurde. Arvo ja Robin võtsid paadi kahevahele ja kõndisme mööda põldu talu poole.

Kokku matkasime 13,74km ja ainult kõndimise peale kulus 3 tundi ja 14 minutit. Sinna sisse ei ole arvestatud söögipausi. Seljamaale jõudisme 22.50 ja seal ootas meid kuum saun. Küll oli mõnus! Arvo ja Robini jalad olid täitsa märjad, sest nad käisid jõe ääres vaatamas, kust kõige parem on jõge ületada. Panime kõik jalanõud kuivama ja pool üks läksime sauna peale ja ahju äärde magama :) Poisid on ägedad! Nendega võib iga kell luurele minna, päriselt ka. Ma usun, et Arvo jäi oma isadepäeva matkaga väga rahule ja sai uut energiat, et ikka jaksaks argipäeva murede ja rõõmudega toime tulla. Facebookes oli mingi küsitlus, et mis on Sinu kõige eredam mälestus seoses isaga. Ma mõtlesin siis enda isa peale ja suunasin mõtted sealt ümber - mõtlesin Arvo kui isa peale. Tuli palju häid mõtteid ja siis ma tõdesin, et ei ole asja, mida poisid ei oleks oma isaga teinud. Neid asju on lihtsalt nii palju, et ma ei jaksaks ilmaski neid üles lugeda. Alustades igapäeva asjadest erinevate tööde õppimiseni välja. Minu jaoks on igal aastal aasta isa Arvo - mis sest, et talle seda tunnustust valla või riigi poolt ei anta. Kindlasti on neid isasid veel, kes on enda laste jaoks alati olemas, kuid mul on hea meel, et üks selline isend on meie peres :) Ma loodan, et oma eeskujuga on ta näidanud poistele, milline peab üks isa olema. 

Ilusat isadepäeva, armas Arvo! Meil on kahepeale üks isa - hea, et ta on veel olemas. Sina aga oled teinud kõik õigesti - meie peres on kaks noort inimest, kes teavad, mida tähendab isaarmastus. Fromm ütleb, et emaarmastus on tingimusteta, isaarmastus tuleb välja teenida. Ma ei tea, kas Sinu armastus on teenete eest, kuid ma tean, et Sa armastad oma peret üle kõige :) Aitäh Sulle selle eest!

Teie Ennike