15 aastat rõõmsat kassielu

Ma kolisin 15 aastat tagasi oma armsa Arvo juurde, täpsemalt 10.mai 2001 aasta ja olin vaba otsustama, et ma tahan endale kassi. Kõige rohkem ma tahtsin endale  muidugi koera, aga ma ei oleks julgenud temaga pimedas üksi õues käia. Järelikult oli mul vaja kassi, sest kass käib üksi õues. Selge oli see, et mingi loom mul olema peab ja kusjuures mul tekkis väga selge ettekujutus, MILLINE see kass olema peab.

Emane ja must. Panin kuulutuse Kuldsesse Börsi.

Saingi 2001 septembris endale Tallinna Lennujaamast emase musta kassipoja, kes oli sündinud augusti alguses. Mu ema muidugi siunas mind maapõhja, sest Robinil ilmnes kassiallergia, aga kass jäi meile. Ma ju ei saanud temast enam taganeda, kui ma olin otsustanud, et ma hoolitsen tema eest elupäevade lõpuni. 

Ja elupäevade lõpp saabus täna hommikul, kui me tulime Sipast. Ta oli vaikselt unne jäänud... 

See oli üks väga õnnelik kassielu. Ta oli vaba jooksma meie maja ümber, leides endale parimad päikesevannikohad ja püüdes maja ümbert ja metsast kõike, millest jõud üle käis (oravad, mutid, hiired, linnud, sisalikud). Ta oli hoitud ja armastatud, arvestades kõiki tema eripärasid. Alustades kasvõi sellest, et pai sai teha talle vaid siis, kui see prouale sobis. Ja konservi sai nii palju,  kui palju jaksas mulle närvidele käia :)  

Imelik kass oli... Muidu armastas õues olla, aga sügisel ja talvel oma käppasid välisuksest välja ei tõstnud - küllap tema peenikesed prouakäpad kartsid külma. Ja kui nuga teritasid, oli kohe platsis - ikka lootuses värsket liha saada, mida sõi ühe korraga ära just nii palju, kui palju pererahvas raatsis anda. Ja haige ei olnud ta mitte kunagi, kui nüüd ainult selle aasta kevadel, kui käisin teda kaks korda magama panemas, aga magama ta ei jäänud. Isegi nime tal polnud, oli lihtsalt Kass. 

Ega me ei teagi, miks ta suri... Vanaks sai ja väsis ära. Seebu ütles, et läks Nangijaalasse. Küllap see nii ongi :) Olgu tal hea olla! 

Rakvere Tarvas CUP 2016

Saime pühapäeval ehk eile rõõmsat jalgpalli mängida ja vaadata :)

Nimelt toimus Rakvere Linnastaadionil Rakvere Tarvas CUP 2016 ja Raplamaa Jalgpallikool võttis oma 2006 aasta kasvandikega sellest osa. Mängud peeti kahel staadionil ja kahes alagrupis.

Meie poiste päev algas kohe võõrustajaga ehk kohtumine Rakvare JK Tarvasega. Tarvase poisid osutasid küll kõva vastupanu ja meie poisid kolistasid hirmsasti vastase raamidesse ja vastasel oli õnne rohkem kui küllaga, aga lõppskooriks jäi siiski 3:0 meie poiste kasuks.  

Teine mäng oli Kohtla-Järve SK Zenitiga. Seal polnud keerulist midagi, sest RJK poisid domineerisid mängu algusest peale ja ei andnud vastasele mingisugustki võimalust. Mängu lõpptulemus jäi 7:0 meie poiste kasuks.

Kolmas mäng oli TJK Legion/Kreštšatikuga ja need olid juba meie masti poisid/tüdrukud (selles tiimis oli kolm tüdrukut). Mäng oli tuline ja meie parem äär Andrus sai isegi kollase kaardi, kuid lõpptulemus jäi siiski meie kasuks 3:1. Vastaste treener käitus väga ebaviisakalt, karjudes ühes mänguolukorras kohtuniku ja meie poiste peale, aga see ei muutunud fakti, et nad said pähe.

Seoses nende kolme mängu võitmisega olid poisid alagrupi võitjad ja pidid poolfinaalis kokku minema teise alagrupi teise koha saavutanutega, kelleks olid JK Järve poisid. Meie poistel oli jaksu küll ja väga tasavägises heitluses jäid nad siiski peale 2:1 seisuga. Nüüd olid poisid rahul, sest medal oli kindlustatud. Ainult finaal tuli veel maha mängida, et saaks selgust, kas medali värv on kuldne või hõbedane.

 

Medali värv sai seekord hõbedane, sest pidime juba korra mängitud TJK Legion Kreštšatikaga lõpetama mängu viigiseisus ning penaltiseerias kahjuks osutusid meie närvid nõrgemaks. Tegelikult rikkus vastaste treener meie poiste normaalaja mängu ära, sest tema käitumine oli absoluutselt täiesti vastuvõetamatu. Nii vastuvõetamatu, et mängu kohtunik pidi ta saatma väljakult ära, tribüünile. Sllist asja ei olnud meie silmad veel näinud ja samamoodi ju poiste silmad ning sellega seoses oli nende mäng ka kohe teistsugune. Põhi väravalööja oli täiesti liimist lahti. 

Hõbedast mängu tegid Jako Puusepp, Taaniel Palmisto, Morris Tobi, Markus Maimets, Janre Jõgi, Janar Loorents, Robert-Heinrich Oolma, Andreas Post, Aleks Runnel, Andrus Kapsi ja Sebastian Erik Luhtaru. Treeneriks Taavi Aus. 

Poisid olid väga tublid! Ilm neid ka ei aidanud, sest päev otsa oli 25 kraadi sooja, kuid vaatamata leitsakule, tegid nad väga ilusat mängu. Eriti kena on vaadata, kuidas nad märtsi kuust alates on just meeskonnana edasi arenenud, sest just sellest ajast on regulaarselt iga nädal toimunud koondtrenn treener Taavi Ausi juhendamisel. See annab nii palju meeskonnatööle juurde ja nende ilus söödumäng tasub neile ära.

Tasub vahvasti! Hõbedaselt! 

Šront vol 1

Et mis asi on "šront"? See on ei rohkem ega vähem kui "remont". Robin nimelt oli meil kõva remondimees, kui ta veel väikene sell oli. Tal oli hirmsati igasuguseid tööriistasid ja lemmik oli põrisev akutrell. Nii ta siis saagis ja mõõtis ja loodis ja puuris päevad läbi. Sellel ajal, kui temavanused autodega mängisid. Jama oli aga see, et sõna "remont" ei tulnud välja. Kohe kuidagimoodi ei tulnud. Tema tegi ikka iga päev šronti :)

Nüüd meil siin omakeskis ongi see sõna kasutusel :)

Ja meil ongi parasjagu käsil see õudne šront. Ja mis kõige hullem - vahet pole, kuhu ma lähen, see on igal pool. See on meie kodus, see on meie Sipas, see on pool Rapla-Märjamaa teed, kus ma pean nädalas neli korda sõitma. Igal pool on remont.

Muidu ei olekski vast midagi hullu, aga ma eriti hästi ei talu seda.... Võiks öelda lausa, et mul tulevad punnid peale, kui keegi tahab remonti teha. Olen mõelnud, et miks see küll nii on ja nii kaugele ma oma mõttetööga olen jõudnud, et küllap mul on kõige keerulisem hakkama saada selle räpasuse ja asjade peapeal olekuga. Samuti on kodus remonti tehes kadunud rutiin ehk siis kogu aeg peab olema valmis ootamatusteks. Arvo on muidugi nii pühendunud töötajaga ka, et kui ta midagi käsile võtab, siis ikka täielikult ja 100%.

Nii me siis alustasimegi toaga number 1, mis oli nüüd 9 aastat Robini tuba ja viimased 3 aastat ka Sebastiani tuba ehk siis nad jagasid tuba. Täna me oleme aga olukorras, kus poisid tuli lahku lüüa, sest... Robinil on tüdruk :) Ja kuidas Sa jagad vennaga tuba, kui Sa tahad tüdruku enda poole tuua? Tõstsime selle toa tühjaks.

Otsustasime siin isekeskis, et selle toa, mida poisid siiani jagasid, saab endale Sebastian, sest tal on rohkem asju. Tal on terve hunnik suuri ja väga suuri LEGOsid ja lisaks veel terve hunnik lauamänge. Robini vara on olliselt väiksem, sest tal on vaja põhimõtteliselt ainult voodit ja kummutit, seega pole sellest hullu, et ta saab väiksema toa. Sebastiani jaoks oli muidugi väga oluline ka see, et ta ei pidanud tuba vahetama, sest talle on igasuguste muutuste asetleidmine häiriv. Tema tegelikult oleks tahtnud Robiniga tuba edasi jagada :) Aga küll harjub .... 

Tegime väikesed pahteldustööd ja värvisime kõik seinad kaks korda üle. 

Panime uue lae, sest vana oli kangast ja see oli oma aja ära elanud. Põrand ja lagi said uued liistud ka. Ja siis ostsime uue mööbli. Valmistuba on selline:

Sebastian on väga rahul. Talle meeldib kõik, eriti veel kirsipunane ruloo, mis muudab toa hommikuvalguses ja öölambi põlemisel  punaseks.  Ta on nüüd nädalakese saanud uues voodis magada ja on ka sellega harjunud. Voodivahetus tundus talle eriti jube, sest ta oli nii harjunud oma armsa, väikese, pikendatava pesaga. Aga ta on vahepeal suureks kasvanud :) Ja suurtel poistel käivad suured voodid.

Nüüd me oleme oma remondiga jõudnud tuppa number 2, millest saab minu ja Arvo tuba ning see on juba kordades hullem projekt, kui Sebastiani tuba.... See on üks ühetoaline korter, mis külgneb meie köögiga ja mille Arvo aastaid tagasi ära ostis, et sellest meie kodu osa ehitada. Nüüd on see "meie-kodu-osaks-ehitamise" päev käes ja järgmine töö on pahtli lihvimine. Kes teab, see teab, mida see tähendab...

Mulle eriti ei meeldi šront...

Fotojaht Hobulaiul

Mul on üks vana võlg kirja panemata, mis on seotud Hobulaiuga.

Kõikide tegevuste vahel toimus ka sel aastal saare peal fotojaht. Eeltööna sain nädal aega vaadata kõiki saare peal tehtud fotosid läbi aegade ja õigete väljavalimine ei olnudki nii lihtne. Eesmärk oli neljale meeskonnale kuus erinevat ülesannet anda. Päris eesmärgi päraselt ei läinud, sest Liivi programm oli nii tihe, et lihtsalt ei jätkunud aega (tundub, et kaks ööd saarel hakkab väheseks jääma :)).

Meie meeskonnad olid moodustatud selle järgi, et igas meeskonnas oleks üks laps, üks noor ja kaks täiskasvanut. Eks see fotojaht oligi suuresti noortele ja lastele mõeldes üles ehitatud, sest neile pakub see kõige rohkem rõõmu. Samas... Pean tunnistama, et ka täiskasvanud osalesid hoolega ja kõikidel fotodel ei vaatagi vastu noored/lapsed. Täismehed tegid mehetegusid ja isegi Liisu kastis end foto pärast merre :)

Fotojahi eesmärk oli taastada hetkeolukord ette antud fotol. Ei pidanud kasutama samu inimesi, vaid olukord pidi tulema sama. Kaks ülesannet: üks meres ja teine emotsioon. Ja tulemused on siin peale minu osavat montaaži:

Väga vinged tegelased! Noored nurisesid vaid selle üle, et fotosid nii vähe oli. Järeldan sellest seda, et järgmine aasta võib neid jahile saata ikka rohkem, kui kahe fotoga. 

Igal meeskonnal oli üks meres hulpimise ülesanne. Arvestades selle aasta suhteliselt külma merd, siis ma võtan mütsi maha kõigi ees, kes end märjaks tegid :) Mina vist ei oleks suutnud.... Emotsioonifotod on ka ägedad, sest tegelikku emotsiooni on ikka väga raske järgi teha, kuna emotsioon on ju vahetu. 

Õnneks on mul uueks aastaks juba varu väljavalitud pilte olemas, nii et - pange vaim valmis!

Raplamaa Jalkafest 2016

Juba seitsmendat korda toimus Raplamaa Jalgpallikooli poolt korraldatud jalkafest. 2006 poiste sats osales antud üritusel kolmandat korda. Meeskondasid oli seitse ja kõik mängisid kõigiga läbi. 

Raplamaa JK-l oli välja panna kaks meeskonda. Üks suurema ja teine väiksema kogemustepagasiga. Sebastian oli meeskonnas, mis kandis nime Raplamaa JK ja koosnes mängijatest, kellel kogemusi juba üsna palju. 

Esimene mäng oli Raplama JK II-ga, mis võideti veenvalt 7:2. Poiste mäng oli selline.... nigela võitu :) Küllap nad mõtlesid, et teevad RJK II kiiresti tuule alla, aga uskumatul kombel osutasid kodumeeskonna nõrgem sats siiski vahvat vastupanu. Meie õnneks siiski mitte piisavalt.

Teine mäng oli JK Järvega (Kohtla-Järve) ja nendest poistest meie poistele vastaseid ei olnud. Poisid tegid neile säru ja võitsid 8:0.

Kolmas mäng oli juba natukene keerulisem ja vastane, JK Tammeka II,  ei lasknud meie poistel domineerida, vaid osutas visa vastupanu. Sellest polnud aga kuigi suurt kasu, sest võit tuli meie nimele ja seisuks jäi 5:1.

Neljas mäng oli JK Tammekaga ja siit said poisid esimese kaotuse. Tammeka poisid ei olnud meist sugugi paremad, aga meie kolistasime ainult raame. Nii jäi seisuks 2:1 ja poisid said tunda kaotusvalu.

Viies mäng oli ukrainlastega, FC Brobrovytsyaga. Mäng oli väga tuline. Meie poisid jäi esimesel poolajal kaotuseisu, kuid teise poolaja alguses suutsid nad seisu viigistada. Üsna mängu lõpus tehti Andrusele (Kapsi) karistusalas viga ja Andrus sai lüüa penalti, mille ta ka kenasti realiseeris. Mäng lõppes meie poiste võiduga 2:1.

Viimane mäng oli Pärnu JK-ga ja nüüd oli meie poistel toss täiesti väljas. Nad ei jaksanud seal platis suurt midagi teha ja kuigi Sebastian tegi mitu väga head tõrjet, oli skooriks ikkagi 3:0 meie kahjuks.

Poisid said kaela pronksised medalid :) Meeskonnas mängisid Robert-Heinrich Oolma, Hugo Miljand, Andrias Post, Janar Loorents, Jako Puusepp, Janre Jõgi, Aleks Runnel, Andrus Kapsi ja Sebastian Erik Luhtaru. Poisse juhendas treener Taavi Aus. 

Raplamaa JK II pidi leppima kahjuks seitsmenda ehk viimase kohaga. Tegid küll tulist mängu ja andsid endast parima, aga kuna kogemusi on alles vähe, siis pidid vastaste paremust tunnistama viiel korral. JK Järve poistele tegid säru ka :), nii et - päris võiduta ei jäänud. 

Vaatamata paljudele vihmahoogudele, oli õhtuks ikkagi suvi tagasi tulnud ja päikesepaistel said poisid oma auhinna vastu võtta. Oli väga jalgpalline pühapäev, 10,5 tundi jalgpalli, pingeid oli rohkem, kui tahta oleks osanud. Palju õnne võidukale meeskonnale ja edu juba järgmiseks turniiriks, mis toimub 21. augustil Rakveres ja kannab nime Tarvas CUP. Raplamaa JK osaleb ühe meeskonnaga ja eks siis paistab, kes meeskonda kuuluvad. 

Täna peseme kollaseid ja helerohelisi särke. Käsitsi :)))))

Kohtumine Tättega silmapiiril :)

Jaan Tätte valetas üle-eelmine aasta, et järgmised viis aastat ta ühtegi kontserttuuri ei tee, aga meile see vale meeldib :), sest justnimelt nüüd, augustis, rändab ta mööda Eestimaad ringi oma lauludega "Kohtumine silmapiiril".  Ise põhjendas ta oma otsust, miks ta siiski kontserttuuri teeb sellega, et käesolev aasta on mereaasta ja oleks patt jätta kõik need merelaulud laulmata, mis ta aastate jooksul loonud on. Ja merelaule tal jagub. Kuna Sebastian on loendaja, siis kontserti lõpuks oli täiesti kindel, et Jaan Tätte laulis kahe tunni jooksul 23 laulu :)

23 merelaulu ja Käsmu. Ma tean jah, et ta tuleb siiasamasse Varbolasse ka samade lauludega, aga ma ei tea, miks, kuid piletid selle kontsertile ostsin ma Käsmu. Mul lihtsalt on selline tunne, et merelava, Tätte, merelaulud ja Käsmu käivad kokku ning seepärast ma pidin küll paljudele selgitusi andma, mille pärast me sõidame 158km, et kuulata kontsertit, mis tuleb siia, 20km kaugusele ka :) Ma ei osanudki seletada. Ütlesin, et me lihtsalt oleme sellised...ogarad.

Eile oligi siis Käsmus see kauaoodatud kontsert, mille piletid ma ostsin kohe ära, kui Anne mulle ütles, et selline kontsert on sel suvel tulemas.  

Kui kohutavalt romantiline õhtu oli :) Absoluutselt täiesti tuulevaikne, soe ja sääsene kantud Jaan Tätte merelauludest, mis puudutavad hinge ja meelt. Tätte on üks väheseid muusikuid, keda meie Sebastiani tundlik kõrv on valmis kuulama iga kell ja aeg ning ma lihtsalt nautisin seda, kuidas ta oma lapsehäälega peaaegu kõiki laule kaasa laulis, kuidas ta hingestatult peale igat laulu plaksutas. Laulud olid kõik tuttavad (välja arvatud kaks) ja seda enam need kosutasid hinge. Kõik oli nii tuttav ja turvaline selles augustiõhtus. Mulle väga meeldivad Tätte humoorikad vahejutud, mis panevad muigama ja mõtlema, et ei tea, kas ta mõtleb need välja või on need lood tõesti tema elu saatnud :) 

Käsmu on üks kaunimaid külasid, mis minu silm on näinud. Arhitektuuriliselt väga kaunite majadega, mis ühelt poolt teed piirnevad merega ja suurte kivirahnudega. Seal on nii vaikne ja nii ilus, et tahaks kohe kauem peatuda. Tahaks osa saada sellest vaikusest ja rahust, mida see küla kumab. Tahaks panna varbad merevette ja vaadata, kuidas päike tõuseb. 

Loodetavasti Tätte laulab Käsmus veel ja veel, sest ma lähen sinna ikka ja jälle  tagasi kuulama. Kuulama seda merd ja Tättet üheskoos, sest see on nii ilus :)

Iga-aastane Hobulaiu

17. veebruar 2016

"Kirsti, kas veel on vaba aega Hobulaiule?"
"Oota, ma vaatan! Päris hapu on juba. Jah, 31.juuli-3. juuli on veel vaba."
"See ju täpselt meie iga-aastane aeg. Broneeritud!"

Neljateistkümnendat aastat järjest pakkisime me Arvoga oma osad õed ja vennad kokku ning sõitsime Hobulaiule. Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel. Saare pindala 75 hektarit ja kõrgus kuni 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5 kilomeetrit pikk. Hobulaiu põhiosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Nendest numbritest olulisem on aga see, et Hobulaid on kõige vaba. Kuna elektrit ei ole, siis on igasugused kaasavõetud tehnikavidinad tühjade akudega, rääkimata muidugi televiisori olemasolust. Oma loomulikke hädasid tuleb rahuldada kuivkäimlas, milleni viib looklev tee läbi metsa. Nõudepesu käib kausis ja ihupesu kapaga vett pähe kallates. Ei ole külmkapi ust, mida iga natukese aja tagant paotada, on pime ja külm kelder, kuhu minusugune jänes parema meelega üksi ei lähe. Raadio asemel on Bassu ja Liivi kitarrid ning putru peab keetma 5 liitrise potiga. 

Kokku läksime saarele üheksateistkümnekesi, nendest üheksa olid noored/lapsed. Vanusevahe noorima ja vanima vahel oli 56 aastat. Üleminek oli peale mitut tormilist minekut väga rahulik ja kindel, keegi ei saanud isegi märjaks. Sebastian küll oleks väga tahtnud näha välku ja rahet ning üle paadinina loksuvaid laineid, kuid see ekstreemsus jäi tal seekord ära. 

Esimene päev oli selline rahulik ja keskendunud passimisele. Noored (Robin, Mart, Erlend, Kristiina ja Carmee) mängisid pokkerit, kõndisid mööda saart ringi, veetsid aega sadamas ja paadis, kuulasid oma veel täisakudega telefonidest muusikat, aelesid vooditel (nad said kõik ühte tuppa), käisid ujumas, mängisid beerbongi (teeme näo, et me ei tea sellest midagi), käisid saunas ja tundsid end muidu hästi. Ega neid eriti näha ei olnud, nad hoidsid ikka suhteliselt omaette. Ega selles vist midagi imelikku pole ja jääb siiski lootus, et aasta-paariga nad imbuvad täiskasvanute sekka tagasi. 

Täiskasvanute esimene päev oli enamasti toimkonnas, seega - ega noored millestki ilma ka ei jäänud :). Üheksateistkümnele inimesele toidu valmistamine ei ole mingi nelja inimese ära toitmine :) Tööjaotus oli olemas - keegid tegid süüa, keegid tegelesid saunaga. Mul natukene kripeldas, sest mulle tundus, et mu peakokast mehe õlul oli vast rohkem, kui ma oleks soovinud, kuid eks ta on selle endale ise valinud - tema valmistatud salatid on lihtsalt nii maitsvad :) Ära söödi 7,5 kilo liha ja neli forellifileed ja viis kohafileed, väga palju juurikaid  ja värsket kraami, hommikune kaerahelbepuder, kaks liitrit valmiskama, pennesalat, kook, 24 muffinit ja kaks karpi piparkooke, kolm kilo maasikaid ja arbuus, neli suurt šokolaadi ja  kaks liitrit suppi. Kilo komme ka :) 

Mängiti palju jalgpalli ja vahet pole, kellega parasjagu mäng käis, siis Sebastian oli alati mängus ehk siis ta mängis VÄGA palju jalgpalli. Vigastusi sel aastal ei olnud ja puugikogu täienes vaid ühega  - Sebastianil üks. Mulle meeldis eriti see, et noored ikka ka viitsisid Seebuga mängida. Ma natuke muretsesin, et äkki kogu jalka jääb Aivari õlule, kuid mu mure oli asjatu - maha peeti palju pingelisi mänge Sebastian/Erlend ja Robin/Mart tiimide vahel. Õnneks soosis pallimängu ka ilm, sest ei olnud liiga palav ja ei olnud märg. Pallimängu pilte on mu lalati hirmus palju ja siis on nii raske valida, mida võtta ja mida jätta. Nad mängivad nii hingestatult, et see paistab pea igalt fotolt välja. 

Mõlemal õhtul tegime sauna, sest see käib saarel olemise juurde. Vapramad jooksid otse leiliruumist merre ka ja väitsid, et vesi on jumalasta soe :) Minu jaoks oli vesi külm ja ma ujumas ei käinud, aga paljud siiski käisid ja isegi mitu korda. Väga aktiivsed ujujad olid Kristiina ja Carmee, samuti Sebastian, Liivi ja Arvo. Mõned sunniviisilised ujumised olid ka seoses fotojahiga, aga keegi ei virisenud :)

Teine päev saarel algas hommikuvirgutuse ja kahe seltskonnamänguga. Kõige selle eesmärgiks oli meie suur punt käima saada ja sellist tunnet tekitada, et vot nüüd me tahame ja suudame :) See ei olegi tegelikult nii lihtne, sest paljud tahavad kohe viilima hakata. Aga käima kõik said ja seda oligi väga vaja. Naerda sai ka hirmus palju, sest Karel ei võigi suud üldse lahti teha - kõik juba naeravad :)

Päev ise oli aga juba väga palju aktiivsem kui eelmine. Liivi oli välja mõelnud kaks kunstiülesannet ja minu poolt oli fotojaht. Kunstigruppides oli vaja joonistada grafiit- või soepliiatsiga kivi ja selle ümbrus ning värvipliiatsitega (võis ka jääda must-valge juurde) joonistada saarel leiduv taim. Sel aastal oli sellist ma-ei-tea-ja-ei-oska suhtumist kordades vähem, sest enamus juba teadis, et pääsu pole naguniigi :) Need, kes eelmisel aastal kaasas polnud, avaldasid küll arvamust, et ei oska, aga tegelikult oskasid kõik väga hästi. Põhiline siinjuures on see meekonnavaim, sest kõik pidid oma panuse andma ja kõik andsidki. Isegi ema, kes ikka ja alati poriseb. Taiesed tulid äärmiselt erinevad - mõni oli väga realistlik, teine aga juba viies dimensjoon :)

Fotojahi tulemustest ei tea ma veel suurt midagi. Kaheksast fotost kolm olen kätte saanud. Kui olen kõik pildid kätte saanud, siis teen sellest eraldi postituse, sest need fotod on seda väärt!

Päris õhtul, nii kella 22.30 ajal, algas öörännak. Liivi oli luulevormis aaretejahi korraldanud, mis oli siiralt vabatahtlik. Eriti rõõmustav seejuures oli see, et kõik peale ema tegid öörännaku kaasa. Maha kõndisime 4,5km ja taevasse lasksime viis hiinalaternat (biolagunevat) ja ühe ilutulestiku paketi :) Noored ja Seebu tegid rännakut väga suure õhinaga kaasa  ja täiskasvanud püüdsid nende tempos püsida. Taaskord saab öelda, et kõik tegid asja kaasa suure innuga ning virisejaid meie seltskonnas polnud. 

Üleüldse mitte ühtegi probleemi. Kõik sujus nagu lepase reega ja isegi ilm ei vedanud alt. Saime küll teisel päeval ühe vihmasuraka, aga see oli ka kõik. Eriline kiitus Bassule ja Liivile nende ühiste pillimängude eest, sest laiul peab laulda saama. Mitte mina. Sebastian muidugi. See on nii äge, kuidas see kõik kokku saab - meie õde ja vend ja laps ja pillid ja lauluhääled. Soe ja vaikne õhtu, natukene meretuult....

Onu Aivar püüdis saarelt meile pääsusaba kinni :) Kaua oodatud ja igatsetud ilus eksemplar

Hobulaiu võlu ja valu ei saa sõnadega edasi anda. See on miski, mis on ja mida peab ise saama kogeda. Omal nahal. Jah, ma tunnistan, et mind natukene väsitab, sest palju on inimesi ja melu on suur, aga siis ma puhkan natukene ja jaksan edasi. Meie lapsed on sellel saarel õnnelikud ja mitte ainult meie isiklikud, vaid meie kõikide lapsed. Igaüks oskab leida endale tegevust ja rakendust, kui selleks vaid soovi on. Kolmas aasta käisime umbes selle seltskonnaga ja oli taaskord väga tore!

Mul on hea meel, et kõik on valmis kaasa tegema ja olema. Võibolla natuke vahel ei viitsiks ja ikka tahaks öelda, et nagu ei oska ka, aga kõik on avatud. Avatud tegema asju, mida nad igapäevaselt ei tee ja selle kogemuse saamiseks tulebki justnimelt sellele väikesele saarele jõuda. 

Järgmine suvi jälle. Andke aga endast varakult teada, kui te keegi ka sooviks veel meie vahva seltskonnaga liituda, sest ruumi on ja häid lambaid mahub palju ühele saarele. 

Poisid oleksid tahtnud veelgi olla :) Mina tahtsin koju, sest kodus on ka hea olla, kui oled kaks päeva olnud melu keskel. Kaasa sai palju fotosid ja järgijäänud leivad :D Ma alati natuke kardan seda Hobulaiu ettevõtmist, sest inimesi on palju, aga ma alati kogen, et kõik on hästi. Me oleme koos inimestega, keda me armastame ja kes meist hoolivad. Võibolla selle tunde taaskogemise jaoks ongi vaja korra aastas käia ära sel väikesel saarel? Kes teab....