10.juuni on mu elu üks tähtsamaid päevi, sest just sellel päeval 24 aastat tagasi leidsin ma oma eluõnne. Meil on igasuguseid aegu olnud. Alustasime kooselu nii noorte ja tooretena, et vahel isegi mõtlen, kuidas me ellu jäime?! Pisike Robin saabus meie ellu, kui Arvo oli alles 17aastane ja me ei teadnud laste kasvatamisest mitte kõige vähematki. Mina olin katkisest perest pärit ja ise ka täitsa katkine, aga mingil kosmilisel moel Arvot see ei heidutanud. Ta on aastaid hiljem mulle öelnud, et ta uskus, et küllap minust ühel päeval ikka asja saab... Ja tegelikult ju saigi aastateks asja. Elasime ja olime nii nagu oskasime. Mina läksin edasi õppima Mainorisse, mille lõpetasin, kui Sebastian oli 1aastane. Arvo maandus Soomes ja sinna ta on jäänud tänaseni. Selline kaugsuhe nõuab oluliselt suuremat pingutust, kui pidevalt koos elades. Läksin edasi õppima Tallinna Ülikooli klassiõpetajaks ja tööle Varbola algkooli kunstiõpetajaks. Koormus oli kohutav: kodu, lapsed, kool, töö ja Arvo enamuse ajast Soomes. Ma ei oska isegi öelda, kui palju pisaraid ma sellel ajal valasin, sest mul oli tunne, et ma lihtsalt ei jõua. Oli üsna tavaline, et sain öö jooksul kolm-neli tundi katkendlikult magada, sest laste uneajal tegelesin ülikooli kodutöödega ja tundide ettevalmistamisega. 2012 aasta lõpus oli ka II põhipraktika, kus pidin andma Märjamaa gümnaasiumis 24 tundi (emakeel, matemaatika, ajalugu, loodusõpetus). Kõik tegin ära ja siis jaanuaris varisesin kokku. Lõplikult. Elu läks täiesti peapeale ja Arvo oli suure murekoorma otsas, et mis saab edasi. Elasime päev korraga ja samal ajal sai Arvo pakkumise Metsaliidult õppida ametikoolis Helsingis töömaadejuhatajaks. Kohutavalt raske aeg Arvole: töö, kool, kodu, lapsed, haige naine. Arvo oli vapper ja lõpetas kooli edukalt, mängis ümber oma elu Soome ja Eesti vahel, hakkas käima kodus igal nädalal. Lõputud reisid ühte- ja teistpidi, kaaslaseks pidevalt kuklas tuksuv katkine naine ja kaks väikest last. Kuid kõikide nende tööde ja reiside ja laste ja kodu keskel ei tundnud ma kordagi, et ma pole armastatud. See, et Arvo võttis kodu ja pere ees suurema vastutuse, aitas minul kõige suremast jamast üles tõusta, kuid abi vajan tänapäevani. Nii medikamentooset kui ka teraapilist abi. Arvo käib ikka iga nädal kodus (enamasti) ja me oleme sel ajal pühendunud kodule, noortele, Sipale ja vanaisale, kes on jäänud nii väetiks, et ise oma eluga enam hakkama ei saa. Me ei ole just väga palju aega leidnud teineteise jaoks, sest koguaeg on midagi, mida tuleb teha. Sipas, kodus, Robini ja Anete korteris, autodega, ühistu asjadega, Arvol järjest kuhjuvad tööasjad, mida ta ei saa pahatihti isegi nädalavahetuseks kappi seisma panna, sest mehed on objektidel ja ta peab olema kättesaadav. Tunnen sellest puudust, et veedame kahekesi vähe aega, aga praegu ei näe ka mingisugust muud lahendust kuskilt otsast paistvat. Olen teinud sellest järelduse, et küllap praegu on siis asjad nii ja ühel päeval on need hoopis teistmoodi. Põhiline, et ikka "ma armastan Sind" üle huulte tuleb... Ma olen õppinud natukene vähem Arvost sõltuma ja ma ei klammerdu ta külge enam nii nagu varem, sest olen aru saanud, et me mõlemad vajame seda hingeruumi vabadust, et jaksaks igapäevakohustustega toime tulla. Ma armastan teda südamest, kuid püüan temast vähem sõltuda.
Aastapäeva lähenedes ei olnud me sellest üldse juttu teinud, kui ühel päeval Arvo ütles, et seda päeva peame ka kuidagi tähistama. Ma ei olnud julgenud küsidagi, sest selle töö otsas, milles Arvo rabeleb, olin ma kindel, et selleks tähistamiseks pole meil aega. Kui Arvo ütles, et peaksime ikka midagi tegema, siis ma tuhlasin mööda internetti Pärnus ringi, et mida toredat kahekesi teha, aga ei leidnud midagi, kui äkki mõtlesin, et aga vaataks hoopis Viljandisse. Nii juhtuski, et läksime oma 24ndat aastapäeva Viljandisse tähistama. Kahekesi. Ilma noorte ja koerata - ainult mina ja tema ning hääletud telefonid. Arvo sõitis hommikuse laevaga koju (õhtuse peale ei saanud, sest reede hommikul oli vaja veel ühelt objektilt läbi minna) ja vahetas riided ning nii me Viljandisse sõitsimegi. Teel Viljandisse vormistasime ära korteriühistu jaoks olulise muudatusettepaneku, mille digiallkirjastatult pidi Arvo saatma Vallavalitsusele. Samuti koostasime ära poenimekirja asjadest, mida kõike läheb vaja, et järgmisel päeval maha pidada Arvo sünnipäevapidu Sipas. Ja siis lõpuks olime kahekesi.
Viljandi on ilus linn. Iga kord, kui me seal käime, ma mõtlen, et see on üks koht, kus ma võiksin vabalt elada, kui ma ei elaks Märjamaal. Seekord meil kahjuks aega polnud, et linna peal ringi käia, sest jõudsime Viljandisse 17.15 ja 17.30 oli meil broneeritud laud Fellinis. Fellin on üks ilus ja hubane restoran-kohvik Viljandi südames. Oleme seal ka varem käinud ja pole kunagi pettunud. Ja ei pettunud ka seekord - toit ja teenindus olid väga head. Sõime erinevaid roogasid ja maitsesime üksteise omasid ka. Arvo sõi eelroaks Pähkla forelli ceviche, mina sõin Fellini lambaliha võileiva. Mõlemad olid väga maitsvad, Arvo oma õige pisut parem ja värskem kui minu oma. Pearoaks sõime lambakotletti ja aurutatud valget kala ning desserdiks võttis Arvo mandlikoogi ja mina rabarberijäätise beseega. Minu kala oli imehea, Arvo lambalihakotlett jäi napilt minu kalale alla (minu arvates), magustoidud olid võrdselt suurepärased. Sõime ja ajasime juttu. Paljustki oli rääkida, sest polnud ju teinetesit jälle mitu päeva näinud.
Peale õhtusööki sõitsime Õisu mõisa parki vaatama Ugala teatri etendust "Kolm musketäri". See oli väga pikk etendus ja kui ma alguses kartsin, et ma tüdinen ära, siis seda ei juhtunud. Etendus oli hoogne ja huvitav ning nalja sai ka. Vaheajal sõime kooki :), sest kui trumm juba läks, siis mingu pulgad ka :) Aga etendusest nii palju, et kuigi olid enamasti võõrad näitlejad, oli tegu väga hea tükiga. Silme ette tuli koguaeg venelaste samanimeline mängufilm ja lahti rullus armastus ja õelus, mis mõlemad lõppesid surmaga. Mina istusin oma pleedi sees ja nautisin etendust, aga ei saa jätta märkimata, et õhtu oli ikka väga külm. Kui hakkasime koju sõitma, näitas auto napid 4 kraadi sooja, mis sõidu ajal langes veelgi. Jumal tänatud, et ma pleedi kaasa võtsin.
Sõitsime läbi öö Märjamaa poole ja ajasime juttu. Rääkisime etendusest ja järgmisest päevast, kui meil oli vaja suur pidu korraldada. Kaks tundi veeresid mööda nagu niuhti ja kell kaks olime kodus. Pikk päev. Arvol veel eriti, aga ta ei kurtnud...ta ei kurda kunagi...
Mul on südamest hea meel, et saime selle päeva koos veeta. Kahekesi. Mõnikord mulle tundub, et meil on liiga vähe nalja ja naeru ning liiga palju kohustusi ja vastutust. Mõnikord kadestan Robinit ja Anetet, kui nad oma toas naerda kihistavad :) Samal ajal, kui meie plaanime järgmist tööd või kohustust või tegevust. Tahaks nii väga, et saaks rohkem aega lihtsalt olla ja nautida seda, mida elus saavutanud oleme. Arvo täna helistas ka ja ütles, et tead, naine, ma tahaks puhkust ja ma ei imesta, et ta seda ütles, sest tõesti elu on nagu karussell, mis keerleb väga kiiresti...
Armastan Sind! Alati!
Sinu abikaasa
