Pepleri ravikodu

Miljööteraapiline ravikodu loodi Masingu kooli juurde 2014. aastal pilootprojekti „Pikaajaline rehabilitatsiooniteenus raske ja püsiva psüühikahäirega lastele“ raames ning Norra Finantsmehhanismi rahastuse toel. Projekt näeb ette pakkuda psüühika- ja käitumishäiretega ning sotsiaal- ja õpiprobleemidega lastele kolme rehabilitatsiooniteenuse vormi: ööpäevaringne, päevane ja järeltoetus, millest ööpäevaringset osutabki ravikodu.

Ravikodus on seal elavatele lastele loodud miljööteraapia põhimõtetest lähtuvalt teraapiline keskkond, kus lapsed, terapeudid ja pedagoogid on võrdväärselt osalevad partnerid sellistes igapäevastes tegevustes nagu sisseostude tegemine, koristamine, raviplaneerimine jms.

Miljööteraapia näol on tegemist last ümbritseva keskkonna psühholoogiliste, sotsiaalsete ja füüsiliste tingimuste süstemaatilise, läbimõeldud ja eesmärgipärase kujundamisega, mille sihiks on lapse individuaalsete võimete väljatoomine ja õpioskuste toetamine, sotsiaalse toimetuleku ja isikliku vastutusvõime tõstmine. See on kombinatsioon psühhoanalüütilisest ja pedagoogilisest õpetuslikust vormist.

Ravikodus tagatakse õppekavaväliselt kuuele koolikohustuslikus eas 10-17aastasele lapsele õppimis-, elamis- ja kasvatustingimused kogu õppeaasta jooksul esmaspäeval kella 8-st kuni reedel kella 16-ni. Teenuse osutamise kestus ja maht on vajaduspõhine ning sõltub diagnoositud häire raskusastmest. Teenuse vajadust hinnatakse rehabilitatsioonimeeskonna poolt, kuhu kuulub ka lastepsühhiaater. Ravikodusse arvatakse õpilane lapsevanema avalduse alusel ja kooli tugigrupi soovitusel. Teenuse osutamise käigus tehakse tihedat koostööd kooli pedagoogidega ja tugispetsialistidega, õpilase lapsevanemate või hooldajatega ning rehabilitatsiooniteenust andvate spetsialistidega.Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga ning Norra projektirahade toel sai Masingu kool ravikodu-teenust psüühikahäiretega lastele osutada kuni 2016. aasta lõpuni. Segastel asjaoludel 2017. aastast rahastust enam ei tulnud, kuigi projekti auditis kinnitatakse, et teenus väga vajalik.

Et ravikodu ei peaks pärast mahuka ja hästitoimiva teenuse ülesehitamist uksi sulgema ning et psüühikahäiretega lapsed saaksid vajalikku abi, otsustas teenuse osutamist ajutiselt toetada Lastefond.

Mina ei ole selle ravikoduga kuidagi seotud. Minu mälestused sellest, kui ma olin katkise hingega laps on trellitatud akende ja lukustatud uste taga, kuhu pannakse kõik need lapsed ja noored, kes mingil põhjusel psühhiaatrilist abi vajavad. Otsustasin hetkeemotsiooni ajel ja iseendaga pahuksis olles, et tahan seda ettevõtmist natukene toetada ja nii kutsusingi üles inimesi ostma rotte, mis ma ise valmis õmblesin. Materjalide ostmisel pani õla alla Helen Zeider. 

Ma ei tea, kas rotid ei olnud sümpaatsed, aga võrreldes eelmiste heategevusprojektidega ei olnud huvi kuigi suur. Kuigi minu meelest on need rotid küll väga armsad, aga mulle meeldivad ka päris rotid väga :) Igatahes on 260 eurot AS Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile üle kantud ja oleme koos väikese panuse andnud nende katkiste hingedega laste ja noorte heaks :)

Aitäh kõigile, kes õla alla panid ja aitasid! Iga panus on panus ja iga abi on abi. Ma arvan, et ka Lastefond, kes teeb tänuväärset tööd, on meile kõigile tänulik :)

PS jäin projekti jooskul ellu... Sain teha rahulikus tempos ja mitte ületöötades - see pole mitte vähe oluline. 

Teie Ennike

Visa hing

Ma mõtlen, et ma võin ju äpu välja näha, aga ma olen ikka kuramuse visa hing. Ma tegelikult arvan, et see ongi mind elus hoidnud, et ma naljalt ikka elusast peast alla ei anna...

Mul oli vaja Monikale kingitust. Jõuludeks. Omast arust varusin piisavalt aega ja kuna olin neid asju varem juba ühe korra kudunud, siis ma arvasin, et siuh-lips paar päeva ja kõik valmis, sest seal pole ju midagi ülemõistuse rasket. Küsisin Monikalt, mis värvi mütsi ta kannab, ta saatis pildi ja mina tellisin lõnga. Ei ole päris kindel, et mätsib üks-ühele, sest oma silmaga ma ju seda mütsi värvi näinud polnud. Aga ega hullu ka pole midagi, kui ei ole päris üks-ühele toonis. Tellisin lõnga ära, otsisin vardad välja ja hakkasin tegema.

Ja siis ei saanud ma enam aru, mis värk on... Koon ja koon ja no ei tule välja! Lihtsalt ei tule välja. Küll ei saa mustrit jooksma, siis on silmuseid puudu, siis ei tule nupud sellised nagu peaks (ega nad lõplikult ei tulnud ka sellised nagu mina endale ette kujutasin ehk siis perfektsed). Ma muudkui alustasin ja harutasin, aga kes pitsi on harutanud, see teab, et ega see hargneda ei taha. Ja siis ma läksin närvi ja ei harutanudki. Katkestasin lõnga ja alustasin uuesti. Ma juba vahepeal hoiatasin Monikat, et ta tõenäoliselt peab jaanipäeval mütsi kandma :) Ja siis ma mõtlesin, et ma saadan Monikale lõnga, vardad ja pildi ja kudugu ise valmis :)))))) Sebastian üttles, et tee siis midagi kergemat, mis Sa jaurad nende kinnaste otsas. Jah, just nimelt - KINDAD! Ma olen Haapsalu salli ka kudunud ja voodriga sõrmikuid ja hulganisti kampsuneid ja sokke ja kindaid ja ...igasuguseid asju ja nüüd istusin oma kinnatse otsas ja ei saanud aru, mismoodi ma ei saa neid tehtud?! Aga imelik on see, et ma ei mõelnud isegi kordagi, et noup! jätan selle jama ja teen midagi muud. 

Järelikult olen ju visa hing? Kusjuures ma isegi ei tea, mis suhe Monikal on käsitööga. Võibolla ta üldse ei kannagi käsitöö aksessuaare, võibolla tal on nahksõrmikud ja võibolla ta vaatab neid kindaid korra ja siis paneb need sahtlisse, kus koid need veel augulisemaks söövad. Võibolla need ei sobi üldse kokku tema mütsiga. Võibolla ta ...ma ei teagi. Võibolla ta arvab, et ma olen nupust nikastanud, et ma mingisuguste kinnastega nii palju vaeva nägin.... Aga teate, minu jaoks oli see väga oluline tegemine, sest läbi käsitöö ma saan tänada neid inimesi, kes minu elus hääd rolli kannavad. Ja ma ei saanud ju minna poodi ja osta talle nahksõrmikuid, eksole... Nendes pole ju hingesoojust.... aga nendes kinnatses on palju visadust ja armastust, isegi, kui hoolega puurides leiab defekte, aga kuna õpetaja Airi ütles, et käsitöös ei ole defekte on efektid, siis ... las need väiksed apsud olla :)

Tahaks ajada kogu töö ja vaeva halva lõnga ja valesti valitud varraste kaela, aga tegelikult polnud lõng vilets ega vardad süüdi...minul oli mingi error. Igatahes on nüüd kindad valmis ja Monika poole teele saadetud. Ma ei tea, mis näoga ta need pakist välja võtab... Ma loodan vähemasti, et ta näeb nendes kinnastes seda pusimise võlu ja valu ning tunneb, et tema peale on siiralt mõeldud. Ma ei jäänud lõpptulemusega 100% rahule, aga mul on hea meel enda üle, et ma alla ei andnud, sest see oleks kõige kergem variant olnud. 

Kui nüüd ainult talve ka tuleks.....

Väekat kulgu!

Teie Ennike

Fotostuudio Fotopesa Tallinnas

Aasta lõpus sain ühe üllatuse osaliseks. Nimelt kinkis Fotostuudio Fotopesa mulle 45 minutilise fotosessiooni ja kas te kujutate ette, mille eest? Selle eest, et ma olen neid nii palju positiivselt kommenteerinud ja ma tõesti fännan Sigridi ja Anno tööd. ma poleks iialgi osanud arvata, et ma võiksin sellise asja eest kingituse saada.... Kuna ma polnud kunagi varem elus niimoodi fotosessioonil käinud, siis mul ikka oli pisuke hirm hinges, sest ma ju ei tea, kuidas seal olema peab või mida tegema peab. Aga professionaalne fotograaf teab täpselt, mida teha tuleb ja kuidas teha tuleb - seega polnud midagi imelikku, et olime koos põrandal kõhuli :) Aga tulemused on siin ja ma olen ülirahul! Minu meelest on fotograaf väga head tööd teinud ja ma olen Fotopesale ääretult tänulik selle kingituse eest :)

Mul on väga kahju, et Robin ei tahtnud meiega fotosessioonile minna, sest perepildilt on üks lüli puudu... Ma püüdsin küll paluda, kuidas oskasin, aga ei tulnud midagi välja - ta jäi endale kindlaks. Ma loodan, et kui meil kunagi veel peaks avanema minna perega fotosessioonile, siis Robin ühineb ka meiega :)

Aitäh veelkord Sigridile selle imeilusa kingituse eest ja selle oskuse eest leida inimeses üles see kõige ilusam ja parem osa ning oskus see osa inimese kasuks tööle panna. Ma naeratan edaspidi tihedamini :)


Väekat kulgu!
Teie Ennike

Vist ainuke ilus talveilm sel hooajal (siiani) ja meie Mukri rabas

Meesinimesed olid saunas laupäeva õhtul ja me Aivariga ajasime juttu. Telekas mängis taustal (ma vahel tegelikult ei saa sellest aru, miks inimesed ei oska vaikust nautida...miks see tapeet peab koguaeg peal olema?). Igatahes see telekas seal vaikselt tiksus ja siis tuli ilmateade, mis ütles, et tulemas on selle talve siiani ilusaim talveilm :) Aivar kohe ütles, et no siis peab homme matkama minema ja te ju teate, et mulle pole seda küll vaja kaks korda öelda. Mis? Kes? Kuhu? Jah, muidugi lähme!

Arvo tuli saunast ja ma kohe kargasin talle peale matkajutuga ja ta natuke õllese peaga arvas, et kui on vaja minna, siis ikka läheme. Midagi kokku ei leppinud.

Ma ärkasin pühapäeval varem kui ülejäänud pere ja vaatasin aknast seda tõusvat päikest ja valgust ja pisukest külmakraadi termomeetril ja ootasin, et Arvo üle särkas. Lõpuks ikka ärkas ka ja siis ma küsisin kohe, et kas matk tuleb või ei, sest kui ei tule, siis mina lähen kõndima niikuiniigi. Arvo helistas Aivarile ja kell üks oli meie maja eest väljasõit. 

Sihiks seekord Mukri raba. Oleme seal küll korra käinud, kuid siis oli paks lumi ja krõbe pakane ja sealt tornist seda maastikuilu kätte ei saanud. Ilm oli ikka päikeseline ja natuke jahedavõitu tuul puhus näkku. Aivar ja Sebastian kappasid nii kiiresti, et meil oli Arvoga tükk tegemist, et neil kannul püsida. 

Väga talvine eksole?

1,7km kaugusel raja algusest oli suur vaatetorn. Kuigi tegu oli väga massiivse ehitisega kõikus see ikkagi tugeva tuule ja inimeste keharaskuse all. Aga millne vaade! Vot need on need hetked elus, kui mul on hea meel, et me elame Eestimaal :) Ja siis seal niimoodi neid rabajärvesid vaadates tiksus mu peas mõte, et ma tahan sinna rabajärve minna. Kohe. Mitte homme ega nädala pärast, vaid kohe. Arvo muidugi ütles, et kohe ei juhtu küll midagi, sest armas naine, Sul ei ole saunalina, villaseid sokke ja kõige tipuks on Sul "olukord", seega - äkäääää... Kuhugi rabajärve Sa ei lähe -2ga. Ma püüdsin teda küll veenda, kuidas ma oma T-särgiga saan ennast ära kuivatada ja auto ju ei ole niiiii kaugel, kõigest 2km... Ma ikka väga tahan, aga ei aidanud midagi...ta oli lootusetult vastu, aga! Pange nüüd hoolega tähele ja jätke meelde, et ta LUBAS mulle korraldada olukorra, kus ma saan minna talvel järve või jõkke. Siis, kui kõik asjad on õigesti tehtud. Lubas. Ja ega minusuguse hulluga ei saa....kui see ikka midagi endale pähe võtab, siis ega ta enam jonni ei jäta. Ja küll ma seal jääaugus ära käin . Varsti. 

Jõime sooja teed ja ootasime päikeseloojangut, mis iga hetk oli tulemas. Tornist avanes sellele suurepärane vaade. Ma siis vaatasin seal tuule käes seda päikese puude taha vajumist ja ei saanud ikka aru, miks ma ei võinud sinna järve karata, aga võisin torni otsas külmetada? Ah? Saunalina ei saa olla põhjuseks :) Nii ma hakkasin neid utsitama, et minek. Kojuminek. Nüüd, kohe. Sest minul on külm, järve te mind ei lasknud ja nüüd mina ei taha hetkegi siin üleval tornis tuule käes olla. Päikeseloojangu kulminatsioon polnud muidugi veel saabunud, aga argument, et mul on külm, mõjub ikka. Sest siis peab liikuma, kui külm hakkab. 

Jõuluvaheaja lõppu selline väikene tore matkakene päikeseloojangu ja hea seltskonnaga. Kokku kõndisime 5,5km, mis oli vägagi normaalne. Mina muidugi kappaks kilomeetreid, aga ma pean ikka teistega ka arvestama. Ma mõtlesin, et läheks ikka sellisele rajale, mis on 15km, aga... no küll me sinna ka ükskord läheme. Tegelikult oli väike ja mõnus jalutuskäik ja ma jään ootama Arvo lubaduse täitmist. 

Kui te ei ole ikka veel Mukris käinud, siis minge kindlasti! See vaade sealt tornist on seda väärt!

Väekat kulgu!

Teie Ennike