teisipäev, 31. märts 2015

Vana meister legotaja :)

2012 aasta jõuludeks kinkisime Sebastianile suure LEGO rongi. Ta pani selle õhinal kokku, paar päeva hiljem kakkus lahti ja pani kasti ning sinna jäi kogu legotamine, mis oli 6 aastat olnud tema elu ja armastus. Kuus aastat olid tema päevad möödunud ainult ja ainult erinevaid jooniseid lugedes ja klotse üksteise külge ladudes. Talle ei valmistanud mingisugust raskust 6aastaselt kokku panna 16aastaste Lego Technic maastureid, kopasid, buldoosereid - mida iganes. Kõik silindrid, jagajad, voolikud, mootorid - kõik said elu tema käte vahel.

Ja siis tuli hospti, järsku jalgpall. Robin nakatas teda ja hakkas treenima. Iga päev ja palju ning jalgpall röövis kogu aja ja energia. Sebastian jättis põhimõtteliselt igasuguse legotamise päeva pealt ja keskendus ainult ja ainult jalgpallile. Tehnikatele, petetele, söötudele, faktidele, numbritele, klubidele, legendidele. Ta oskab vastata väga paljudele jalgpalliga seotud küsimustele ja temast on saanud väga tubli väravavaht Raplamaa Jalgpallikooli 2006 aasta poiste grupis. Ta teeb kolm-neli korda nädalas trenni (sellest on mul plaan kirjutada pikemalt :)) ja ootab igat trenni kannatamatult. Jalgpall on tema elu, absoluutselt ja täielikult. 

Ja kõik LEGOd seisid. Kallid, suured ja liikuvad LEGOd. Kuni eelmise esmaspäevani. 

Ma ei tea, miks, aga Sebastian kakkus voodi alt välja LEGO kaubarongi ja hakkas seda suure õhinaga kokku panema. Ja midagi ei olnud kadunud! Ta oskab sama hästi lugeda joonist ja oskab sama kannatlikult masinaid kokku panna. Rong ja sellega kaasnev sai kokku linnutiivul.


Kui rong oli koos, hakkas ta panema kokku ühte oma raskematest LEGOdest - technic ekskavaatorit. Paar väikest abistamist ja kopp sai kokku. Kõik kolm õpetust töötas ta iseseisvalt läbi, lugedes igat joonist väga suure tähelepanuga. Kui ei teaks, ei oskaks eladeski arvata, et ta pole üle kahe aasta ühtegi LEGO isegi mitte puudutanud. 


Täna ta ütles, et ta hakkab uut masinat kokku panema. 

Mul on ainult ja ainult hea meel, et tema ellu mahub peale jalgpalli ka midagi muud. Midagi, milles ta on tõsiselt hea. Mul on hea meel vaadata, kuidas ta kannatlikult raskeid masinaid kokku paneb, rõõmustades iga edusammu üle. Suur hunnik LEGOklotse on oodanud seda hetke, mil neid jälle kastidest välja võetakse. Ja mitte midagi ei ennustanud seda ette, et see aeg tuleb. See tuli sama ootamatult nagu kaks aastat tagasi kadus. 

Loodetavasti jagub Sebastianil palju kannatust ja tarkust jooniste lugemisel ja LEGOd ei jää jälle seisma. Sama oluline, kui on füüsiline treening, on ka aju treenimine ning neid raskeid masinaid kokku pannes, treenib ta oma aju sajaga. 




teisipäev, 24. märts 2015

Mõned lambad

Kuidagi ootamatult olen leidnud ennast heegeldamas lambaid :)
Palju.
Erinevatele lastele :)


Nüüd ma vist teen midagi muud vahepeal. uuele nukule on juba kampsungi valmis kootud.... Mida pole, on nukk :) Aga ta juba valmib vaikselt, minu peas.

Ma loodan, et kõik lambad on leidnud endale armastava peremehe või -naise :)


laupäev, 21. märts 2015

Sebastian sai 9aastaseks

Sebastianil oli eile sünnipäev ja ta sai juba 9 aastat suureks - aeg lendab uskumatult kiiresti. Sebastian sünd on toonud mu ellu väga palju uut ja huvitavat, erilist mõistmist ja empaatiat. Oleme kõik koos ümber kasvanud ja traditsioone muutnud, oleme veel rohkem oma väikeseks pereks kasvanud ja veel rohkem eemaldunud suurest suguvõsast. 

Kui Sebastian sündis, algas kevad. Meie jaoks eriline kevad, sest meist sai neljaliikmeline perekond. Saime endale taaskord erilise lapse, kelle kasvatamisel ja armastamisel pidi palju pisaraid valama ja palju magamata öid veetma. Olime Robiniga selle tee juba läbi käinud, ei olnud midagi uut siin päikese all, kuid üks oli kindel - meie oma halbade geenidega rohkem lapsi muretseda ei või. Kuigi täna ma võin küll öelda, et magediabeet ei ole maailma lõpp ja selle haigusega saab absoluutselt täiesti tavalist ja täisväärtuslikku elu elada. 

Ja nüüd on ta juba üheksane. Armas (seda ei tohi talle muidugi öelda :)), otsusekindel, otsekohene ja pühendunud täiskasvanuliku mõtlemisega poisiklutt. Ta on teistsugune, kui enamus 9aastaseid, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et see teistsugune oleks kuidagi halb. Ei ole. 


Sebastian hiilgab oma teadmistega jalgpallivallas, ta on armastatud ja hinnatud väravavaht Raplamaa Jalgpallikoolis 2006/07 vanusegrupis. Ta on eeskujulik ja pühendunud õppija oma õpetajale, kes ütles mulle ükskord, et talle Sebastian nii väga meeldib. Ta on maailma parim laps oma vanematele, sest tema peale ei pea kunagi pahaseks saama - ta lihtsalt ei tee midagi sellist, mis võiks kedagi pahandada. Välja arvatud muidugi toajalgpalliga ära lõhutud lambid ja vaasid :) Ta on vahva väikevend oma suurele vennale. Ta on hooliv peremees kassidele. Ta on tõeline sõber neile, kes tahavad temaga sõbrad olla ja kes on viitsinud selleks vaeva näha. Ta on... eriline.

Ja erilistel inimestel on erilised sünnipäevad. Need algavad varahommikul suure õhupallihunnikuga, mis kõik kilgates kahvliga katki torgatakse. Niimoodi, et terve pere iga paugu peale hüppab :) 


Kõik tema söögisoovid said täidetud. Part, siga ja kaneelirullid :)


Ta sai mängida VÄGA PALJU jalgpalli oma venna, Mardi, Erlendi ja onu Aivariga.


Ja pimenedes sai ta veel natuke pauku teha ja näha :)


Mul on nii hea meel, et Sebastian on tulnud just meie juurde kasvama ja arenema. Ma ei oleks võinud endale paremat last soovidagi, isegi, kui oleme tema pärast pidanud oma elus väga palju muutma ja ära jätma, kuid ma usun, et need asjad on olnud meile vajalikud. Vajalikud selleks, et mõista oma väikese pere olulisust ja ikka selleks, et kasvada paremaks inimeseks koos Sebastianiga. Ma näiteks usun siiralt, et Robinist saab ükskord tõeliselt hea isa oma lastele, sest ta on õppinud juba maast ja madalast, kuidas hakkama saada autismiga lapsega ja tema oskus mõista, on nii hämmastav, et ma usun siiralt, et ta teeb paljudele täiskasvanutele ka silmad ette. Päris kindlasti. Robin ütles just, et tänu Seebule oleme me mõistnud, et erinevus rikastab. 

Miski siin elus pole juhuslik ega kindel. Kuid üks on kindel küll - Sebastian on nüüd 9aastane. Hip-hip-hurrrrraaaaaaaa! 


teisipäev, 17. märts 2015

Pühajärve SPA

Me käisime jälle Pühajärve SPAs, juba kolmandat korda. Tegelikult saigi meie SPAlembus alguse Pühajärvega ja vaatamata ohtratele viperustele sel aastal meie arvamus pole muutunud - Pühajärvel on mõnus. 
Tegelikult sai kõik alguse sellest, et poistel hakkas kevadvaheaeg, reedel oli Anne ja laupäeval minu sünnipäev. Ja kui kõik need asjad kenasti kokku panna, siis oligi kõige õigem minna puhkama ja eemale kodustest töödes ning kui nüüd täiesti aus olla, siis mul on sünnipäevaga seoses teatav paanika - ma parema meelega olen sugulastest eemal :) 


Minu sünnipäev oli sel aastal mitmes mõttes väga eriline. Elus esimest korda ärkasin ma selle peale, et mulle toodi küünaldega tort. Meie Robini kuuldes ei tohi eriti midagi rääkida, sest ta salvestab kõik ja püüab maailma muuta - emasse. Ma ei mäleta oma lapsepõlvest mitte ainsamatki sünnipäeva, püüan meenutada, aga mida pole, seda pole. Ma ei tea, kas mind äratati kuidagi erilisemalt, kas oli tort ja küünlad, kes käisid külas - mitte midagi. Robin muutis midagi olulist - tordi ja küünlad. Igatahes oli hotellituba tossu täis ja soov sai soovitud :) Ma loodan, et läheb täide ka.

Arvo aga võttis eriti suure riski, kinkides mulle luksusliku šokolaadihoolitsuse. Kui ma seda esimese hooga nägin, tõmbas mul seest kokku, sest ainuüksi see hoolitsuse nimetus tõi mu silme ette pildi, kuidas keegi võõras inimene hakkab mind puudutama. Otsisin kohe internetist üles, mida täpsemalt see hoolitsus endas sisaldab ja tundsin, kuidas süda hakkas kolm korda kiiremini lööma. Tagantjärgi võin öelda, et antud paanikaks polnud mingisugust põhjust. 
Hoolitsus iseenesest sisaldas naha koorimist, üleni šokolaadi sisse mudimist ja kreemitamist. Mu nahk pole vist kunagi nii pehme olnud, kui peale seda 75 minutit. Pean muidugi täiesti ausalt tunistama, et ega ma seda 100% ei nautinud küll, kuid see oli siiski nauditav. Kõige parem oleks muidugi olnud, kui Arvo oleks seda teinud, kuid tegelikult polnud selles võõras naises ka midagi hullu. Kogemus kui selline oli väga huvitav ja järgmine kord ma tean, et minuga ei juhtu midagi hullu, kui kogenud massöör mind puudutab. Alguses olin küll väga suures pinges, kuid igatahes sain ma selle kogemuse omandamsiega hakkama ja järgmine kord ma ei karda. Ma arvan :) 

Muidu veetsime oma päevad soolakambris, vesivoodites, bowlingus, jalutades, poisid käisid ratastega sõitmas, ujudes ja süües.


Ma mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan meie viperustest ka, aga otsustasin siis, et kuna Pühajärve SPA vabandas ja asjad korda ajas, siis jäävad viperused meie teada. Tegelikult on ju Pühajärvel tore ja see ongi kõige tähtsam. Mida ma aga õppisin - broneerides peab olema ikka väga, väga hoolas, et ei tekiks segadusi ja seda hoolsust peaks jälgima nii klient kui asutus. 

Poistele väga meeldis ja nad jäid oma väikese puhkusega väga rahule. Nagu ikka oli söögiprobleeme (Sebastianiga seoses) ja nahaprobleeme (Sebastaini atoopiline nahk läheb juba peale esimest kokkupuudet klooriveega täiesti kärna) ja eksimisprobleeme (ma ei suuda absoluutselt orienteeruda), kuid kõik probleemid olid ületatavad ja mida enam aastaid edasi, seda paremaks kõik läheb. Sebastian leiab paljude söökide seast enda jaoks midagigi meelepärast ja kreemid leevendavad nahka ja ma olen aru saanud, et mul tasub pere ligidusse hoida, kui ma ei taha eksida :) 

Pühajärve üks väga suur pluss on imemaitsvad söögid. Sealne üks miinus on nats ebahuvitav ujula. Minu pere saab muidugi hakkama, sest Märjamaal on sama ebahuvitav ujula ja meile ei valmista mingisugust raskust lihtsalt 20 otsa edasi-tagasi ujuda, kuid see kõik pole pooltki nii tore, kui näiteks Laulasmaa SPA veekeskus. 

Lõppkokkuvõttes läks kõik kenasti ning me läheme kindlasti sinna veel ja veel ja veel. Peaaegu igal minu sünnipäeval :) 

Aitäh, mu armas pere, et olete olemas :)




neljapäev, 5. märts 2015

Kevad tuleb :)

Ma ju ütlesin, et ma olen kevadelainel ja no tänane ilm andis selleks igati põhjust ka. Seebu ütles mulle päeval, et tema arvates on küüslaugud ja tulbid ninad välja pistnud ja seda imeasja tahtsin ma kohe oma silmaga kaeda. Selle silmaga, mis läbi väikese augu näeb :)

Tulbid
Rabarberid
Küüslauk
Küüslauk
Lumikellukesed
Ma ju ütlesin, et kevad tuleb. Sellel aastal kuidagi eriti varakult... Ma loodan, et see pole mööduv nähtus. 

Mul on see aasta kuidagi eriti "põnev" seda talve taluda olnud, ma ootan nii väga sooja ja päikest ja pikki päevi. Ootan, et saaks rohkem õues olla. Ootan, et saaks sõrmed mullaseks teha. Mul on nii hea meel, et Sebastian täna mulle näitas, st juhtis mu tähelepanu kevadmärkidele.

Hinges hakkas kohe soe...

kolmapäev, 4. märts 2015

Tööõpetus vol 2

Ma olen geeeeeniuš - nii vist ütles Sid Jääajas. Ma ei ole jääajas, ma olen täielikult kevade lainel.

Laps tõi kevade koju ka :)
Isegi siis, kui aknast välja vaadates langeb taevast alla mingisuguseid lumetaolisi asjandusi.  Kevadelainel oleku pärast läksime täna Seebuga Tiina Lillepoodi ja tõime sealt kotitäie istutusmulda.

See pole mingi eriline vägitegu, eksole? Muidugi pole. Vägitegu on see, et sel kevadel külvas meie tomatid, basiilikud, paprikad ja kurgid hoopis Sebastian, sest tal on tööõpetuses üks hinne puudu. Ta pidi kõik asjad ise tegema: alguses panema topsidesse mulla, siis oma väikeste sõrmedega igasse potti vajalikul hulgal seemneid, siis katma seemned õrna mullakihiga ja lõpuks kastma äsja mulda pistetud seemneid õrna duššiga. 



Lausa suurepärane võimalus TÖÖÕPETUSES hinnet saada ja seda niimoodi, et laps on ise üdini õnnelik. Ei häirinud teda mullased käed ega põrandale tekkinud mullakord. Ta oli kogu hingega asja juures ja mina ainult juhendasin teda. Kogu töö tegi ikkagi tema ise ära.  Kui ta oli lõpetanud, siis ma ütlesin talle, et tead poiss, Sa tegid praegu tööõpetust ja ma hindan Sinu tööd hindega "5". Tal oli siiralt hea meel, et nii lihtsalt võib hindeid saada. Kuigi jah, lihtsat ju polnud seal midagi. Oma tunni jagu mässasime ja hiljem koristasime. 

Igal kevadel, kui me oleme midagi külvanud, olen ma nagu väikene tüdruk, kes igal hommikul vaatab potikestesse ja mu siiras õnnetunne väikeseid lehekesi nähes on nii suur, et paistab kilomeetrite kaugusele läbi telefoni ära. Sellel aastal on neid ootajaid kaks - mina ja Sebastian. Ikkagi tema tehtud töö :) Koos minuga....

Ja nii kergelt saabki tööõpetust anda oma lapsele. Miks mitte ka koolis?