Tundub, et natukene segased

Me oleme jõudnud Arvoga kahe päevaga väga palju ära teha. Ühest äärmusest teise lausa. 

Neljapäeva hommikul sõitsime Tartusse Anne juurde. Kuna minu aeg Annega jäi ära, sest ma olin Sebastianiga haiglas, siis Anne, armas inimene, andis mulle võimaluse veel vana aasta sees end näha ja mulle oli ka väga oluline, et ma saaksin talle jõulukingi üle anda. Niisiis hakkasime neljapäeva hommikul Arvoga Tarusse sõitma ja Märjamaa ringteel tundis Arvo äkki, et autoga on midagi halvasti: roolivõim ei töötanud ja kõik need muud asjad, mida mehed, kes oma autot tõsiselt armastavad, tunnevad. Arvo keeras ringtee pealt tagasi kodu poole, sest ta sai aru, et generaatori rihm on pooleks läinud. Kodu juures ootas meid minu ära käkitud Volvo, millel ei olnud lähitulesid, kuid Arvo ütles, et udutuled töötavad, nendega sõidame Tartusse. Pani auto sooja, helistas meie Volvode "ihuarstile", viisime tema Volvo kohe töökotta ja üritasime uuesti Tartu poole sõitma hakata Volvoga, millel polnud tulesid :) Ainult minu mees on nii hull, iga järgmine oleks öelnud, et jääb minemata. 

Mul oli hea meel Annet näha :) Nii palju asju on juhtunud ja ma olen elanud viimased kolm kuud justkui mingisuguses šokiseisundis, sest isegi, kui ma väga, väga üritan, siis mul on nii kohutavalt raske leppida teadmisega, et mu armsal lapsel on veel üks haigus, mis on ravimatu. Ja kuna Sebastiani tervislik seisund on kõik need viimased viis kuud olnud ikka väga kõikuv (rohkem siiski halvemapoolne), siis mul on veel raskem olnud mõista, miks ometigi nii... ja siis veel kõik muud asjad ka ja nii ongi tunne, et natukene nagu raske on.... sellistel hetkedel on Anne väga, väga vajalik, sest ta on spetsialist ja oskab mõista seda, mida võibolla iga teine inimene ei mõista. Oskab küsida õigeid küsimusi ja anda õigeid vastuseid või uusi mõtteid. See kõik ei paranda kuidagi Sebastiani olukorda, aga annab mulle siiski jõudu edasi minna. Visiit kestis päris kaua ja ma olin omadega üksjagu läbi, kui hakkasime Arvoga kodu poole sõitma. Ma olin omadega ikka täitsa läbi.... Ma ei maga mitte kunagi autos mingi alateadliku hirmu tõttu, kuid sel päeval ma jäin magama ja ärkasin alles Türil. Vihma sadas, õues oli juba pime....

Vihma ikka sajab ja praegusel aastaajal ongi koguaeg pime, aga selle kõik tegi veidramaks see, et meie lapsed olid koos onu Aivariga metsas :) sest eelmisel õhtul oli kokku lepitud, et just öö vastu reedet me veedame metsas. Kahjuks ei olnud ilmavana meiega kuigi koostööaldis ja oli ära rikkunud selle ilusa karge talve, mis meile rõõmuks oli juba mitu nädalat ning autoaknale sadav vihm tekitas üksjagu kõhedust, et ..... Miks ometigi?! me sinna metsa just sellise ilmaga peame minema :) Aga. Ma olen üks see inimene, kes ikka ja alati korrutab, et ilma üle ei ole mõtet viriseda, sest see on just selline nagu parasjagu on ja meie Eestimaa kliimas on meil isegi hästi läinud, kui me saame kuumale suvele lisaks külma talve. Praegu seda külma pole, on parasjagu +1 ja uduvihm, kuid poisid olid juba metsas ja isegi, kui ma tegelikult oleksin tahtnud koju jõudes ennast voodisse kerra tõmmata ja natukene ennast haletseda ja selle päeva õhtusse saata, siis ma tegelikult keetsin pool potti kaerahelbeputru, sest midagi muud meil kodus süüa polnud ja Arvo pakkis sellel ajal kokku kõik vajaliku, mida meil metsas vaja on, lisaks kirjutas üles kõik asjad, mida poest on vaja osta. Sõime siis seda putru seal elutoa laua taga üsna vaikuses, vihma sadas katusele. Mul oli natuke kõhe... Juba oli selline tunne, et niiskus puges isegi toas kontide vahele, mis siis veel metsast rääkida, aga ma ei öelnud midagi, sest  - ilma üle ei ole mõtet viriseda. On nii, kuidas on. Oluline oli ju see, et metsa saab ja saame koos olla inimestega, kellega meil on hea koos olla. Ja meil on ju oma onn, kus kõik on soe ja hea ning poisid juba ootavad ja küll kõik laabub. 

Sõime kõhud täis, vahetasin kleidi laiguliste vastu ja asusime teele. Meie õnneks oli poes müügil 1 lõhefilee, sest mis metsas käik see oleks, kui ei saaks ühte korralikku lapi lõhetki? Teisest poest käisime veel läbi, et mõned õueküünlad võtta ja siis sõitsimegi Sippa. Kuskil poole tee peal sadas ikka päris kõvasti vihma ja mul oli kange tahtmine öelda, et kallis, lähme koju! aga no mis Sa siin ütled või teed, kui lapsed juba metsas on :)))) Arvo natuke põdes, et äkki põld on nii pehme, et me ei saa autoga metsale ligi, aga ei olnud hullu midagi - see külm, mis enne jõule oli, polnud jõudnud veel põllult ära minna. Parkisime oma auto onu Aivari auto kõrvale ja võtsime autost kaasa nii palju asju, kui kahekesi vähegi kanda jaksasime, kuigi selge oli, et peab veel asjade järgi tulema. 

Nii mõnus oli poiste juurde jõuda! Robinit ei olnud juba mitu päeva näinud, sest ta oli Arukülas Päikese juures ja Seebuga polnud ka sellel päeval veel üldse kohtunud. Nii vahva oli, et Mart oma tihedas graafikus ikkagi leidis ka selle aja ja oli end metsa vedanud. Angasillale minek on justkui natukene nagu koju minek, sest see onn on meil seal juba mitu aastat püsti olnud ja me oleme sinna ikka korduvalt ja korduvalt tagasi läinud. Igal ühel on oma kindel koht ja kõik on nii tuttavlik ja turvaline. Enam ei tundunud külm ja niiske ja kõle ja pime ja tahaks-tagasi-koju. Tundus hoopis, et lõke praksus ja Robin oli ise nagu päike - nii rõõmus ja lahke ja ilus ja hea :) Ma võtsin oma koha sisse, mis oli minu jaoks juba kenasti valmis tehtud värskete kuuseokste ja lebomatiga ning Arvo hakkas tegema kõiki neid asju, mida ta ikka teeb selleks, et kõigil oleks kõhud täis ja hea olla. Pani lõhe "kuivama" ja läks kuuseoksi tooma, sest lõkke ümbert oli maa üles sulanud ja kõik oli porine ning siis ta laotas kuuseoksad ümber lõkke ja kõik sai palju helgem ja kuivem. Lõhele lisaks ajas ta vardasse šašlõki ja maitsestas ära peekoniviilud, et tüübid saaks ikka pekki ka säristada lõkke kohal, tegi muudkui uut sooja kohvi, süütas küünlad ja .... Ta on nagu multitööriist. Päriselt ka. Ta on oma pere noorim, kuid kõik väljasõidud ja asjad, mis meil toimuvad, on justkui Arvo kanda. Ta teeb KÕIKE, absoluutselt kõike. Mõnikord ma olen mõelnud, et ta on võtnud endale rohkem kanda, kui peaks ja ta peaks õppima delegeerimist, kuid samas mul on tunne, et see kõik hoiab teda elus. Tal ei ole kerge - ta naise vaimne tervis on habras ja iga päev on justkui loterii, ta noorem poeg võitleb vapralt haigusega, et tagasi jalgpalliplatsile saada, ta vanem poeg elab läbi mingisugust hipiperioodi oma elus, kus me peame teda kinnisilmi usaldama, sest muud midagi me teha ei saa. Tal on kodus kaks kassi, kellest ühel on herpesviirus ehk siis vajab tõenäoliselt elu lõpuni teatud aja tagant antibiootikumiravi ja samas on nakkusohtlik teisele kassile. Ta töötab välisriigis, jagades end kodu ja töö vahel nii hästi, kui vähegi võimalik ja vajalik on. Ta sõidab nädalast nädalasse tuhandeid kilomeetreid maha, et teha oma tööd maksimaalselt ja olla oma pere jaoks olemas maksimaalselt. Kas keegi üldse kujutab ette, kui suur summa raha kulub kuus sellele, et pere saaks koos olla.... Ja siis ta pakib kokku sada asja ja läheb ööseks metsa, olles eelnevalt maha sõitnud 400 km selleks, et ta naine saaks 1,5 tundi oma arstiga olla (kusjuures ta ise vahetas sellel ajal minu Volvo lähitulede pirne, et me saaksime pimedas Tartust koju sõita) ja ta hakkab tegema kõike, et kõigil oleks hea olla. Ennem, kui ta oma tagumiku saab maha panna, läheb ikka jupp aega, sest uskuge mind - ei ole lihtne metsas maitsestada lõhet ja pärast oma kalaseid käsi puhtaks saada. Või ajada šašlõkki vardasse. Või teha ikka ja uuesti kohvi termosesse, pestes olemasolevate vahenditega iga kord eelnevalt termose ära.  Kõik see on hoopis teistsugune protsess, kui kodus, kus Sul on kõik mugavused käe-jala juures, alustades soojast veest ja lõpetades avara rumiga. Arvo "koht" metsas ongi tammepalgil ukseavas, sest mu armas mutitööriist on alati valmis olekus. Mul oli nii südamest hea meel näha, kuidas Robin oli seekord kuidagi suureks saanud ja aitas oma isa igati ja tema "koht" oli isa kõrval tammepalgil. Etteruttavalt võin öelda, et Robin sel ööl magama ei läinudki, sest ta valvas lõket ja hoidis selle koguaeg suurena, et kõigil oleks soe olla. Tavaliselt meil on ikka nii, et mingi aja tagant on kellelgi äratus ja ta viskab lõkkele, mis on juba üsna väikseks jäänud, puid peale (tavaliselt Aivar ja Arvo hoolitsevad selle eest), kuid Robin oli nõuks võtnud terve öö lõkke suurena hoida. Robin õppis seekord näiteks ära, kuidas kohvi teha (termose pesemisest alates õige koguse kohvi doseerimise ja näpitsatega kannu kasutamiseni välja) ehk siis ta võttis selle töö oma isa õlult maha. Robin, tõenäoliselt oled Sa ka edaspidi kohvi keetja :) 

Jõudehetk

Kuivavad kindad

Nõelviltimise töötuba metsas Kuuse 5 :) 

Kaua küpsenud lapi lõhe

Uus kohvi valmistaja

Minul oli seekord metsas kaasas minu jaoks täiesti uus projekt. Ma nimelt avastasin tänu Waldorfkoolile ja vajadusele õpetada Sebastianile, ja õppida ise ka sealjuures, nõelviltimist (kniks jätkuvalt Maretile, kes meid õpetas), et mulle vist meeldib nõelviltida. "Vist" selle pärast, et ma pole veel kuigi palju sellega kokku puutunud. Ja kuidagi iseenesest olen ma täna jõudnud selleni, et mulle meeldiks osata viltida loomi. Ma võtsin metsa kaasa komplekti, mida ma arvasin end vajavat (heiet sobivates toonides (Arvo tegi mulle 5 minutit peatust Raplas Nobiina ees, et ma saaksin osta vajalikud asjad), viltimisnõelad (tavaline ja kolme otsaga), sukavarras ja pannilabidas) ja nii ma seal metsas istusin ja pusisin, youtube abiga ja seitsme tunnise ajakuluga sain valmis oma elu esimese vilditud loomakese - magava hiirepoja :) Ma olen nii õnnelik selle hiirekese üle ja mu viltimisisu ainult süveneb muudkui. Mul juba on idee ja juba õpin, kuidas seda ideed ellu viia ja loodan sellega juba täna algust teha. Ma ei olegi varem niimoodi metsas pealambi valgel käsitööd teinud, kuigi ma olen käsitööd teinud kus iganes. Me oleme küll tammetõrudest loomi meisterdanud ja mune värvinud nii looduslike kui kunstlike värvainetega, kuid käsitööd ma lõkke äärde vedanud ei ole, sest esiteks jääks lõkke lõhn valmivale asjale juurde ja teiseks on alati süttimisoht, sest tukid lendavad ikka aegaajalt päris korralikult inimeste ja nende asjade sisse. Viltimise korral ma lõhna pärast ei muretsenud, sest tegu oli väiksemat sorti loomaga ja ma uskusin siiralt, et ta ei võta lõhna külge - ei võtnudki. Kella kaheni öösel tegin seda oma elu esimest hiirekest :)

Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, et miks meile metsas meeldib? Kuid seekord juhtunud asjade pärast jäin selle peale mõtlema. Seal on ju tegelikult pime, märg või külm või niiske või mida iganes, palju lõkkesuitsu, mis paneb mõnikord silmad kipitama, kui tuul on kuskilt vale nurga alt, öö jääb põhimõtteliselt vahele, sest need mõned magatud tunnid, mis Sa seal metsas magad, ei ole kuigi täisväärtuslikku und täis, kojujõudes on miljon musta kopsikut, nätsikut, totsikut ja kõikide nelja inimese riided alustades aluspesust ja lõpetades kõige pealmise kihiga tuleb ära pesta ja kuivatada. Saapad on mudased ja hommikul on ainuke soov, et saaks voodisse, oma padja ja teki sisse magama :) Miks me ikka siis sinna metsa kipume? Minul ei ole hullu, minul on oma koht metsas ja ega ma sealt terve öö jooksul rohkem ei liigu, kui pissil käia nii vähe kui võimalik. Tavaliselt on minu töö ka kuuseoksad muretseda (ja neid on ikka üksjagu vaja), kuid seekord oli see minu eest juba ära tehtud, sest mina olin ju Tartus ja tavaliselt ma teen ka keskpäevase supi metsalistele, mida seekord üldse ei olnudki, sest... mind ei olnud keskpäeval metsas. Arvo rabeleb onni, söögi, kohvi, kuuseokste, asjade kokku ja lahti pakkimisega, kõikidele töötavate tasku- ja pealampide ettevalmistamisega, kõigile oma leidmisega, paneb puid lõkkesse ja jagab rummi (metsas mehed ikka ilma ei saa, natuke rummi käib asja juurde), valvab sööke, et need ära ei kõrbeks, vaatab, et poistel vett oleks ja see miinuskraadidega jäässe ei läheks, hoolitseb oma pere eest, et kellegi külm ega märg ei oleks (näiteks kuivatab Sebastiani kindaid, mis on päevaga metsas läbi vettinud).  Sebastian peab sada korda saapaid jalga panema ja ära võtma, et käia pissil, sest tema magediabeet on tänu artriidi ravimitele täiesti kontrolli alt väljas. Aivar saeb pakud ja lõhub need kirvega halgudeks (Robin ikka aitab ka tavaliselt - seekord ma ei tea, kas aitas - tal olid muud tegemised onni korrastamisega, sest tema isa oli ju Tartu, aga õnneks jäi eelmisest korrast väga palju puid alles ka). Sebastian ja Mart (ma tavaliselt aitan ka, sest Sebastian väsib ära) tassivad kõik halud onni kolme erinevasse riita (et saaks igast küljest puid lõkkele peale visata). 

Niisama passimise hetkeks on kõik juba üsna läbikad, kuid ometigi on nii hea istuda maha ja lihtsalt olla. Lõke praksub, Su ümber on inimesed, keda Sa armastad ja kes Sindki armastavad, jututeemad on seinast seina, kui Liivi juhtub kambas olema on ka laulud seinast seina. On vaikne ja kuulda on looduse hääled - talvel vähem, kevadel väga palju rohkem. Ma armastan neid hommikuid kevadel metsas, kui kell pool viis linnud hakkavad laulma ja kuulutavad uue päeva alanuks! Minu meelest sellest helist ilusamat heli ei ole! Ma ei saa kirjutada mitte kellegi teise eest, kui ainult enda eest, miks mulle metsas meeldib. Mulle meeldib see rahu ja vaikus, et ei ole televiisorit ega arvuteid, saab jätta mured korraks sinna põllu äärde auto juurde maha ja olla koos inimestega, kellega koos on hea olla (ma tegelikult kuskil südames loodan, et Liisu tuleb ka kunagi meiega ööseks metsa :) ja Bäpi! Miks ei võiks Bäpigi tulla!). Igapäeva argimured, kus pere kokkusaamine ja kokkuhoidmine on suur töö, kus haigused ei kõnni mööda kände, kus kasvamas on kaks täiesti erinevat mehehakatist, kus kanda on antud vahest rohkem kui jaksaks ja tahaks... Siis nii hea on saada eemale. Ei pea mõtlema, mis edasi, kuidas edasi; ei pea mõtlema, kas rahadega veab välja; ei pea mõtlema, mitu tabletti keegi päevas sööb. Istudki seal lõkke juures (mulle väga meeldib, kuidas lõke praksub  ja üleüldse tuld vaadata, ajad juttu igasugustel teemadel, mõnikord kipuvad vestlused ka liialt tõsiseks minema ja kui enam ei jaksa, siis poed sooja magamiskoti sisse, keerad midagi endale pea-alla padjataoliseks esemeks ja kuulad läbi uneloori, kuidas teised veel räägivad või parmupilli tinistavad või keegi veel pekki lõkke kohal säristab :) Esimestel hommikutundidel roomad magamiskotist välja ja vaatad suitsust ja magamatusest veidi turses silmadega enda ümber valitsevat kaost ja mulle tuleb siis  iga kord meelde, kui kohutavalt armas koht on mu kodu! Absoluutselt kõige, kõige armsam koht siin maamunal on minu kodu! 

Seekord oli äratus varajane, mis tähendas seda, et kell üheksa olid kõik juba ärkvel, sest meil oli vaja kiiresti koju jõuda ja magama minna, sest õhtul kell 19.00 pidime olema juba Arukülas Liisi Koiksoni ja Jaan Tätte jõulukontsertil. Kuna Robin ei olnud silmatäitki maganud, oli väga oluline, et ta saaks võimalikult ruttu magama. Meil Arvoga käib asjade kokku pakkimine juba vasaku käega ja ennem, kui arugi saime, olime juba oma killavooriga kodus. Teate küll need sada musta asja ja väga palju lõkkehaisuseid riideid. Me Arvoga pakkisime kõik hommikul kokku pakitud asjad jälle lahti, pesime sada musta anumat puhtaks, panime esimese laari pesusid pesema, käisime kõik järgemööda dušši all ja siis magama. Ärkasime erinevatel aegadel, kuid jõudsime valmis teha õhtusöögi, selle nahka pista, end viksiks ja viisakaks muuta (viigipüksid, triiksärgid, kleit ja ehted) ning sõitsime Arukülla. Me ei ole kunagi Arukülas käinud ja vabanda Bäpi, ma pean sinna sõitmist ikka harjutama, sest alates Jürist see tundus mulle üsna keeruline. Arvo jaoks ei ole sõitmises kunagi midagi keerulist, kui tal keset sõitu muidugi generaatori rihm pooleks ei lähe ja nii me olimegi õigel ajal õiges kohas. See oli absoluutselt kõige õigem koht, kus ma sel õhtul olla sain. 

Kui me valmistusime kontsertile minekuks ja ma silmi värvisin, siis ma mõtlesin  omaette, et appikene küll, ma ei viitsi.... Ma olen väsinud ja tahaksin kodus olla, aga ise ma need piletid oma perele jõuluks kinkisin :) ja ma teadsin koguaeg, et ma pean ennast kokku võtma ja selle asja läbi tegema. Istusime Arküla kultuurimajas oma kohtadel, tuled pandi kustu, jäi praktiliselt küünlavalgus ja nad tulid lavale.... Nii ilusad ja lihtsad. Ja siis laulis Jaan Tätte oma esimesed read:

Ärkasin naeratus näol....

Ja ma sin aru, et enam õigemas kohas ma olla ei saakski. Mul on selle lauluga oma lugu. Ma olin just haigestunud 2013 aastal ja me käisime Jaan Tätte kontsertil ning Arvo ostis sealt Jaani uue plaadi. Ja sellel plaadil on laul naeratusega ärkamises, mis oli sellel kontsertil esmaesitlusel ja ma kuulasin sellel ajal seda plaati kordi, kordi, kordi.... Ja iga kord, kui see naeratuse laul tuli, siis ma mõtlesin, et ükskord ma ärkan ka jälle nii, et mul on naeratus näol.....

Hingematvalt ilus kontsert oli! Liisi oli nagu lumeingel karuse Jaani kõrval ja seda ma teile ütlen, et see uus laul, mille Liisi sel aastal Eesti 100ks sünnipäevaks lastekoorile kirjutas, kõlab ühel päeval võimsalt laulukaare all! Hea asi on ka see, et Jaanil olid varuks mõned uued lood (Sebastianile meeldis väga tema uus jõululaul, mida Jaan kaks päeva sauna eesruumis kirjutas), mis annab lootust, et ehk on embal-kumbal või mõlemal lähiajal uus plaat välja tulemas? Oleks vahva! Tegelikult ma ostaks sellest kontsrtist plaadi silmagi pilgutamata ära :) Nad olid teinud väga, väga head valikud lugudega, mida jõulukontsertil esitada. Ma olen siiamaani lummuses ja tänan ennast nende piletite eest, isegi, kui alguses tundus kõik väsitav ja raske. 

Inimene jõuab ikka uskumatult palju, kui ta vaid tahab! Jaan ütles, et tehke lastele päris jõulukinke: lõke, vortid, ketšup :) Mul oli hea meel, et mu lapsed eelmisel õhtul just olid omad jõulukingid kätte saanud (küll ilma ketšupita), sest päriselt ka - elamuskingid on kõige ägedamad kingid üldse! Aitäh teile, mu armas pere, et te ikka ja alati olemas olete ja ikka ja alati valmis olete iagsugusteks rohkem või vähem segasteks asjadeks! Ma tean jah, et raske on mõnikord katkisest generaatorist kontsertini välja, kuid mul on hea meel, et meie meespere on nii avatud ja nii hooliv, et igale takistusele leitakse lahendus ning ma tunnen väga tugevalt, kuidas te kõik mind alati toetate ja ma loodan, et te tunnete ka samamoodi, et ma olen alati teie jaoks olemas! Nii heas kui halvas, sest ma suudan end mobiliseerida, kui ma pean, isegi, kui see on väga raske. Aga ei ole ületamatut! Ja teate miks? Sest me oleme alati koos :) 

Teie Ennike

Kibekiire jõuluaeg

Ma olen juba aastaid seadnud endale eesmärgiks, et mina endale mingisugust jõulustressi ei võta. Mina ei taha joosta mööda kaubanduskeskusi, osta kokku kuhjade viisi kingitusi, paanitseda ja närvitseda. Mina tahan, et jõulud on rahu ja rõõmu aeg, ma tahan, et pere on koos ja tegutseb koos. Ma tahan, et kui ma jõululaupäeva õhtul magama lähen, siis ma saan öelda, et aitäh, armas pere, nende imeliste jõulude eest.

Selle aasta jõuluaeg ei olnud mingitki moodi teistsugune aeg. Mul oli oma plaan, kuidas ja mis ma teen, millistel päevadel ma midagi teen, kui palju ma pean panustama, et kõik oleks hästi. Aga plaanidega on selline lugu, et need võivad kuidagi sassi minna. Nii sel aastal juhtuski. 

Jõulunädal algas meil Maretiga kiirkuivavast savist jõuluehetete valmistamisega. See oli justkui Sebastiani käsitöötunni tegemine, sest isegi, kui kätte on jõudnud trimestri viimane nädal, ei saa lohet panna ja tuleb ikkagi teha asju, mis tuleb valmis teha. Mina ei oleks ilmaski julgenud küsida Mareti käest, kas ta tahaks minu ja Sebastianiga jõuluehteid meisterdada, sest ma arvasin esiteks, et Mareti õpetuse järgi me saame kahekesi ka hakkama ja teiseks mina ei taha tüütu olla. Aga minu üllatuseks pakkus Maret ise välja, et me võiksime need kuuseehted koos valmis meisterdada. Ja nii me esmaspäeval koos neid ehteid tegema asusimegi. Maret muudkui rullis seda sõnakuulmatut savi ja meie muudkui vormisime erinevaid kujusid. Et ehted jääksid reljeefsed, siis Maret ja Sebastian rullisid ühe pitsilise linikuga ja ühe pitsilise paelaga savile mustid ka peale. Kõige raskem osa oli kujukeste tõstmine kandikule nii, et midagi untsu ei läheks, sest savi on tunduvalt venivam materjal kui piparkoogitaigen. Minu tööks jäi siis viis päeva neid halle kujusid 24 tunni järelt ümber pöörata. Juba esimese päeva õhtuks hakkas hall tasapisi valgeks muutuma ja Sebastian arvas, et võibolla nendest asjadest saab veel asja.

Esmaspäeva õhtul kell üheni öösel ja teisipäeva hommikul alates kella 4.30-st joonistasin, kleepisin ja kirjutasin jõulukaarte ehk siis ööund jagus täpselt 3,5 tundi. Arvo hiljem noomis mind, et miks ma nii teen, kui tean, et pean järgmisel päeval Tallinnasse sõitma, aga nagu hiljem selgus, oligi vaja need jõulukaardid just nüüd ja kiiresti ära teha.

Teisipäeva hommikul käisime Sebastianiga dr. Veeberi juures ja siit edasi läksid kõik minu plaanitud tegevused ja ajakava uperkuuti. Dr. Veeber palus meil viivitamatult haiglasse tulla seoses Sebastiani halvenenud maksa- ja neerunäitjatega, mis ilmnesid veeniverest.

Sõitsime Seebuga Tallinna Lastehaiglasse. Palusin Arvot, kui ta kolmapäeva öösel koju tuli ja neljapäeval meid vaatama sõitis, tuua meile need savikujud, lihvimispaberi ja punast paela haiglasse. Ta natukene pani puusse ja tõi kujud kohale, aga lihvimispaber ja pael jäid toomata. Samuti palusin Arvol panna rukkileivaviilud keefiriga hapnema, et jõululaupäevaks leiba küpsetada, kuigi ma isegi ei teadnud, kas me saame haiglast koju jõuluks. Ma ei olnud nii ammu leiba küpsetanud, et mul ei olnud elusolevat juuretist, seega oli vaja loota, et me saame piisavalt kiiresti haiglast koju ja et leivaviilud on selleks ajaks kenasti kärssama hakanud. 

Laupäeva pealelõunal saime nibin-nabin kaitseingli valvsa pilgu all haiglast koju. Jõululaupäeva hommikuni oli jäänud ei rohkem ega vähem kui 40 tundi ja teha oli nii palju. Nii väga palju.

Ma alustasin kohe otsast ja panin keema maksa ja suitsusea põse, et teha Arvo ja Robini rõõmuks pasteeti. Robin ikka iga aasta küsib mu käest, miks ma ei võiks pasteeti teha mingi vähemasti 12 korda aastas - no nii üks kord kuuski :) Ma ei tea, ei tule selle peale, et jaanipäeva paiku pasteeti teha :) Igatahes läks kõik see kraam tulele ja et mitte aega raisata, läksid meesinimesed metsa kuusejahile. Kottpimedas pealampidega. Ja mina jäin koju meie saviehteid lihvima ja paelatama. Andis ikka neid 40 ehet lihvida! Ennem, kui ehted lihvitud said, kees pasteedikraam pehmeks ja oli vaja pasteet valmis teha. Ma võin igasugu asju teha, rohkemal ja vähemal määral, aga ma alati kardan kahe söögi maitsestamist: üks on pasteet ja teine boršisupp.  Õnneks tulid meesinimesed metsast koju ja asusid degusteerima (Sebastian pasteeti ei söö). Üks ütles, et soola on vähe, teine ütles, et soola on parasjagu. Minul oli tunne, et suhkurt napib. Ma siis sisetunde najalt lisasin natuke ühte ja natuke teist, segasin kõik ära ja ideaalne maitse oligi käes. Nüüd oli probleemiks, kuidas Arvot ja Robinit pasteedist eemale hoida  jõululaupäevani, sest nad käisid seda noaotsaga otse kausist ampsamas :) Aga et keegi ei arvaks, et kõik asjad juhtuvad iseenesest, siis kuna ma olin jõuluehete valmistamisega natukene jännis, panin Arvo ka lihvima. Sebastian lihvis ka ühe ehte ära, et jätta muljet nagu ta oleks protsessis osalenud ja nii me need ehted ikka valmis saimegi. Arvo pani kuusepuu püsti ja Sebastian kaunistas puu ära meie tehtud saviehetega.

 

Sebastiani jaoks oli kuusepuu ikkagi lage ilma "päris" eheteta, seega ta lisas siia-sinna jõulumune ja meile märkamatult olid päkapikud toonud kuusealuse kingipakke täis! Küll siis oleks tahtnud katsuda ja nuputada, mis ühes või teises pakis sees on, aga ema karm käsk oli, et pakke võib ainult silmadega vaadata, kätega katsuda ei tohi. Päkapikud olid selles mõttes tublit tööd teinud, et kingipakid olid pakitud juba varem, kui oleks osanud oodata ehk siit loo moraal: koos jõuab kaks korda kiiremini!

22. detsembri õhtul panin Arvo poolt varem  käärima pandud leivaviilud kärssama, st juuretis läks hapnema ööseks ja mina pidin sõrmed risti hoidma, sest nii noorukese juuretisega leivategu on loterii - ma polnud sugugi kindel, et meie jõululeivategu õnnestub.

23. detsembri hommikul ärkasin juba varakult ja hakkasin tegutsema. Esimene asi, mille sisse ma kogu oma hoole ja armastuse panin, oli leib. Kuna ma elan koos ainult ja ainult meeshingedega (isegi meie kaks kassi on poisid), siis loomulikult tegin ma kaks suitsulihaga leiba. Juuretis oli öösel kenasti mullitanud, käärimisprotsessi oli näha isegi üsna kausi üles serva välja. See andis mulle lootust, et kui ma olen leivataigna valmis saanud ja kerkima pannud, siis küll see leib ka välja tuleb. Ausõna, ma vahel arvan, et kuskil keegi aitab mind :) Leib tuli väga ilus, õige konsistentiga ja meeldivalt õhuline.  Ma armastan seda leiavlõhna, mis leiva küpsetamisel tekib - see on üks parimaid lõhnu üldse. Ainuüksi leivalõhna pärast tasub leiba küpsetada ja no see tänu, millega mind alati üle külvatakse, annab ikka ja alati jõudu ja tahtmist rohkem vaeva näha. Suures leivateo hoos ainult unustasin juuretise võtta....

Leib oli vaevalt valmis saanud, kui tuli hakata tegelema piparkookidega, sest jõulud ja piparkoogid on ju lahutamatud. Mina teen meie pere piparkoogitaigna alati ise, juba  mitu, mitu aastat. Retsepti aluseks on Nami-Nami jõulupiparkoogid, sest ma olen maitsenud väga paljusid erinevaid piparkooke ja see on ikka ja jälle jäänud mu lemmikuks. Seal on kõik õige: parajalt magusad, parajalt vürtsised, parajalt krõbedad - just sellised nagu mulle meeldivad. Olgu siinkohal öeldud, et piparkoogimaitseainet panen ma 23 grammi. Meie perele maistevad need piparkoogid väga. Sebastianile maitsevad ilma glasuurita, ülejäänud armastavad minu enda tehtud pisut hapukat glasuuri. Ja piparkookide kaunistamine on minu ülesanne, sest mulle väga meedlib seda teha. Arvo ja poisid tahtsid 23. detsemberi õhtul sauna minna ja ma olin nii segaduses, et ...ma ei tahtnud jääda üksi koju piparkooke kaunistama, aga kõikide asjade vanaisa juurde tassimine tundus ka veider. Arvo siiski arvas, et me peaksime koos olema ja nii juhtuski, et me sõitsime maale valmis piparkookidega ja glasuuriga ning selleaastased kaunistused valmisid just seal - vanaisa pisut jahedavõitu köögis. Kõik olid rahul: kõik said sauna ja piparkoogid kaunistatud ja üleliigne glasuur Aiku poolt Kirde saiaga nahka pistetud :D Ja peale kõige selle piparkoogi ja saunatamise tõid Seebu ja Arvo metsast vanaisale kuuse ka ja Seebu sai selle ära kaunistada :)

Väike jõulukingitus Annkalt ja Kallelt

Ka linnud said oma osa

Ruthilt minule :)

Jõululaupäeva hommikul ärkasin 6.00 ja ajasin üles oma armsa abikaasa 06.18 ning 6.40 läksime koos Märjamaa peale jõuluehetes kuuski pildistama. Jajah, keda me petame - mina tahtsin kõndima minna, hiljem mul selleks aega poleks olnud ja üksi ma ei tahtnud minna. Ja siis ma rääksin oma mehe ära, et ma olen terve aasta peaaegu iga nädal Sind sõidutanud maalt koju, et Sa saaksid saunaõlut juua - miks ei või Sina üks kord aastas minuga tulla hommikukõndi tegema? Aga teate  - see oli meie esimene ja viimane hommikukõnd koos, sest ma ei viitsi seda ohkimist rohkem kuulata.... Kõik oli paha: ilm, kellaaeg, distants, nädalapäev, kuuseis, minu lobisemise soov... Kuskil sügaval südamepõhjas loodan, et tuleva aastase jõululaupäevahommiku kõnniringi saan ma teha ühe neljajalgse sõbraga :) Üheksa kuuske jäi me 7,5 kilomeetrilisele teekonnale. Oleksin ma üksi olnud, oleks kuuski palju rohkem olnud. Viimased kaks kilomeetrit ma tegelikult juba ootasin, et me jõuaks koju, sest mul oli sellest surmvaiksest pahutsejast isu täis....

Koju jõudes läks Arvo magama....

Minul selleks aega polnud. Hakkasin tegema kõiki neid asju, mida pere minult saada soovis. Sebastian soovis saia - sai saia. Arvo soovis Brita kooki - sai Brita koogi. Robin soovis leiba - sai leiva juba eelmisel päeval. Vahepeal oli Sebastian üles ärganud, kes käis iga natukese aja tagant Arvot ja Robinit üles ajamas, sest ta tahtis kingitusi avada. Mul hakkas juba natukene kops üle maksa minema, sest kumbki ei näidanud erilist ärkamisesoovi, kuigi kell oli juba kümme. Mõtlesin, et ma rabelen köögis üksi asju teha, Sebastian on ärevuses ja soovib kinke avada ja siis täismehed ei saa jõululaupäeva hommikul oma kannikaid maast lahti.... Aga mul on selleks puhuks oma taktika. Üks õppejõud ütles kunagi, et kui Sul on situatsioon, mis Sind häirib, siis tee see asi lihtsalt ära. Ja nii ma otustasin, et kui Arvo ja Robin kohe ei ärka, avame Seebuga enda kingid ja eks siis Arvo ja Robin avavad oma pakid siis, kui ükskord suudavad ennast püsti ajada. See oli väga hea mõttekäik, sest korraga olid kõik vooditest väljas, kuna kingituste jagamine on ikkagi alati ühine tegevus olnud ja küllap meesinimeste südametunnistus hakkas piinama. Kõik jäid oma kingitustega väga rahule. Minu jaoks on kõige tähtsam kingitus Liisi Koiksoni ja Jaan Tätte jõulukontserti piletid - ma hindan väga ühiseid elamusi.

Meie perel on traditsiooniks keeta jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru ehk riisiputru õnnemadliga. Ikka õigest pudruriisist  pikalt vaiksel kuumusel keedetud putru. See, kes õnnemandli endale saab, sellel tuleb eriti hea aasta. Sel aastal oli mandel Robini taldrikusse maandunud, aga ta kartis seda ära süüa, sest eelmisel aastal sai mandli Seebu ja me ei saa öelda, et tal oleks just eriti hea aasta olnud. Lõpuks ikka sõi ära ja arvas, et ega kaks korda järjest ei saa nihusti minna. Küllap ikkagi õnn meie õuele astub :)

Hommikusöök

Saiataigen tahab üle ääre tulla :)

Mul oli natukene orav rattas tunne, sest seoses haiglas olekuga olid paljud asjad, mis mul oli plaanitud varem teha, tegemata ja ma hakkasin vaikselt ära väsima. Arvo ülesandeks oli valmistada soe söök. Sebastiani suureks rõõmuks oli peale seaprae ka ahjupart ja Robini kurvastuseks ei õnnestunud meil Märjamaalt kartulivorsti saada. Tegelikult oli laud rikkalik ja kell viis istusime oma pere ja Aivariga lauda igasuguseid häid asju sööma. Ei, ei...jõuluõhtul meie peres Fitlapi ei ole... Kõik toidud olid väga hästi välja tulnud ja maitsesid kõigile väga. Keegi üle ei pingutanud ja kõigil oli hea olla.

Peale õhtusööki läksime Arvo ja Sebastianiga jõulujumalateenistusele. Robin ja Aivar jäid koju. Sebastian tegi seda kaasa täielikult vabatahtlikult, aga ütles hiljem, et ega ta nüüd järgmised kolm aastat ei tule ka. Mul tulevad tahes-tahtmata meelde Folkmilli lauldud laulu sõnad: õpetaja täna peast kõik räägib.... On veider, et pastor ei suuda oma sõnadega edasi anda  jõuluevangeeliumit ja kõne oli pehmelt öeldes liiga masendav. Nii erilisel sündmusel, nagu Jeesuse sünnipäeval, ei peaks tegema etteheiteid inimestele, kuidas me elame pimeduses. Sünnipäeval peaks rääkima headusest, armastusest, rõõmust ja rahust - kõigest sellest, mis inimeste meeli hellitab ja rahustab. Me ju ei soovi ka endi sünnipäeval rääkida sellest, mis meile haiget teeb või mida me oleme elus valesti teinud või nutta taga asju, mida me pole saanud.... Ja mis seal salata - külm oli ka. Samas oli väga ilus kirku vast renoveeritud (annetajate abiga) lühter - kohe pidulikult ilus oli!

Ei tundu eriti entusiastlik? 

Pärast kirikut soojenesime meie soojas kodus ja mängisime lauamänge. Kella poole üheksa ajal õhtul kohtusime Liiv perega, Leaga ja Getteriga surnuaias ning süütasime küünlad kõigil lähedaste haudadel, soovides neile häid jõule! Mida enam aega edasi, seda rohkematel haudadel tuleb käia... Kodus süütasin küünla õemehe mälestuseks..... Ma arvan, et ma ei ole kunagi tema peale rohkem mõelnud, kui viimased neli kuud.....

Ülejäänud jõuluõhtu veetsime erinevaid lauamänge mängides. Päkapikud olid toonud Sebastianile uue lauamängu "Dixit". Mulle väga meeldib see mäng, tõesti väga. See ei ole strateegiline mäng ega pole kuidagi seotud ka õnnega, vaid hoopis sellega, kui hästi me enda ümber olevaid inimesi tunneme ja tajume. Liivi ja Priit kinkisid meile veel ühe uue lauamängu "Kihutavad kaamelid", see on ikkagi strateegiline mäng ja ma enamuse osa ajast oma pahna täis peaga ei jaksa neid strateegilisi mänge mängida, aga Sebastianile meeldib see mäng väga. Julgen soovitada mõlemat mängu!

Vaatamata erinevatele raskustele selle aasta lõpul oli meil ikkagi väga ilus, rahulik ja rikkalik jõuluõhtu :) Ma ei tea, kas vanus teeb seda, aga ma kuskil sügaval hinges tundsin puudust "enda omadest"... olen mõelnud, et kõik on ligidal, samas nii kaugel. Emaga loomulikult kohtusime jõululaupäeva hommikul, aga rohkem kedagi ei olegi näinud... Ega näe vist ka, sest jõulud ongi nüüd läbi. Käes on vana aasta viimased päevad, mil ma olen otsustanud, et ma võtan seda väga, väga rahulikult, sest ausõna - see tormiline aasta lõpp on mind täiesti ära kurnanud. Muret on rohkem olnud kui rõõmu ja ma ausõna püüan oma saba ikka püsti hoida, aga vahel on see nii kohutavalt raske.... Sellist head küljetunnet ka pole, et saaks kohe KÕIK ära rääkida, kuid ma olen siiralt tänulik oma emale, et ta on meile Sebastianiga nii palju toeks olnud seoses Sebastiani halva tervisega. Eks ta on mind natuke muserdanud ka - ema on ju teada - tuntud pessimist  :), aga mul ikkagi on hea meel, et ta peaaegu iga päev helistab ja küsib, kuidas Sebastianil on. Ja Liisu ja Jaana.... Anne... Ruth.... Liivi....  Kristine..... Eve Inglismaalt... Piret Ameerikast, kes isegi ei tunne meie last....

Inimesed on ilusad ja head... See lihtsalt peab nii olema!  Soovime teile kõigile rahulikku aasta lõppu ja tujuküllast aastavahetust! Meie perel on uueks aastaks üks ja ainuke soov, mida ma siia kirja ei pane, sest muidu see ei lähe äkki täide. Aga kui teil on südamesopis veel natuke ruumi, siis.... pange Seebule häid mõtteid teele.... Meil on neid hädasti vaja....

Aitäh, armas pere, nende imeliste jõulude eest!




Teie Ennike