pühapäev, 26. jaanuar 2025

Jõulukink Liisult

Elamuskink on kõige parem kink asjade maailmas ja need asjad, mida mul vaja oli, kinkis mulle mu armas abikaasa jõuludeks. Nii ei jäänudki Liisul muud üle, kui kinkida elamusi. Ja no see on nii äge! Liisu kinkis mulle Arvole, Triinule ja Marekile teatripiletid Endlasse. Ja eile oligi see päev, kui me jälle Pärnusse sõitsime, aga ilma Triinuta. Tema asemel tuli Ailen, sest Triin on haige. 

Olime broneerinud endale kuuese laua Supelsakstesse, mis ei ole kindlasti minu esimene valik, kuid me tahtsime, et kõik saaksid söönuks ja kuna me olime arvestanud Triinu maitsemeeltega, siis osutus Supelsakasad heaks valikuks. Aga keda polnud, oli Triin... Me ei hakanud oma broneeringut enam muutma ja läksime ikkagi sinna. Mulle nii väga meeldib Supelsakstete miljöö. Nii palju värve ja pisiasju, mis teevad selle koha väga hubaseks. Jõudsime pool tundi varem, kui broneering oli, aga sellest polnud midagi - meid võeti lahkelt vastu. 


Tellisime oma pearoad ära ja jäime ootele. Arvo jõi veini ka ja Raivo mekkis alkovaba õlut. Ajasime juttu ja piilusime koogivalikut. Mina, Liisu ja Marek sõime lõhe ning Arvo, Ailen ja Raivo seakarreed. Lõhe oli küll väga hea, aga mulle eriti ei meeldinud need kartlid ja kaste, neil oli mingi spetsiifiline maitse. Vaatasin ka Aileni taldrikus olevat karreed, mulle tundus see natuke kuiv. Olen Robini juures karreed söönud ja see oli palju mahlasem. Küsisin hiljem Arvo käest, kuidas oli ja ta ütles nii ja naa. Avaldasin arvamust kuivuse kohta ja ta nõustus minuga. Söögid ei olnud halvad, aga oleme paremaid sööke saanud. Mul enamasti ei ole söögikohtades valikuks lõhe, sest Arvo oskab väga head lõhe teha ja ma ikka alati soovin mingeid uusi maitseid saada, aga seal valikus ei olnud midagi, mis oleks mind kõnetanud. Raivo sõi mingit kitsejuustu pirukat ka ja ahvatles kõiki maitsma. Ailen oli ainuke julge ja ütles, et ikka väga õudne :D Liisu polnud isegi mitte nõus maitsema ja mul ei oleks olnud viisakas Raivo taldrikusse sukelduda - seega ma ei tea, kuidas see maitses. 


Praed olid natuke liiga suured, aga me ikkagi sõime kooke ka. Kuue peale maitsesime nelja erinevat kooki. Proovisime ka üksteise kooke ja kõige parem vist oli Arvo, Aileni ja Raivo poolt valitud granadillikook, aga ülejäänud olid ka väga head. Isegi Liisu valitud vegan kook, kuigi selle põhi oli vähe kahtlane. Mul tuli meelde kohe eelmisel suvel Tartus söödud toorkook, mis oli nii halb minu meelest, et Arvo sõi selle üksinda ära :D Koogis peab ikka jahu ja suhkur olema, muidu see on mingi jama... Nagu ei kõlba keto piparkoogid :D Mina sõin Napoleonikooki, nagu alati, kui ma Supelsakstes käin. See ei ole traditsiooniline Napoleon, aga mulle meeldib. Kahju, et Põhjakat ei ole enam - ma ei ole paremat Napoleoni saanud, kui seal oli...


Peale söömis läksime Endla teatrisse vaatama Ingomar Vihmari lavastatud etendust "15 meetrit vasakule". Kuna meie eelmine teatriskäik läks täitsa metsa, siis olime natukene murelikud, sest etendus oli 3 tundi ja 25 minutit pikk ja oleks ikka jama lugu olnud küll, kui see oleks olnud mingi jamps. Natuke andis lootust, et kaasa tegid mitu Eesti humoorikamat näitlejat. Ja no see oli naljakas! Päriselt ka. Kui Sa otsid mingit peent huumorit, siis seda sellest etendusest ei leia, aga lihtlabast nalja saab palju. Lausa nii palju, et Liisul pisarad voolasid. Arvo oli ka kuidagi eriliselt naljakas, sest see etendus rääkis soomlastest ja nende eripäradest. Küsisime Arvolt, et kas soomalsed on päriselt ka sellised ja ta ütles, et seal Põhja-Soomes nad just sellised ongi. Peategelasel Einol läks kõik nii valesti, kui minna sai ja Meelis Rämmeld tegi ikka väga hea esituse. Ta mängis oma rolli nii hästi, et vahepeal oli tunne, nagu ei olekski teatris, vaid elaks kaasa kellegi päris elule. Ja no need metsamehed Rönkköd - enam tõetruumalt ei saakski. Meie igatahes naersime kõik ja jäime kõik väga rahule. Etendus oli küll pikk, aga see ei tundunud nii, sest tõesti oli hea tükiga. Põnevust polnud, aga nalja sai. Kõigi meelest.


Selline Pärnu külastus, millega jäime väga rahule. Tore oli koos olla ja elamusi saada. Kahju, et Triin meiega ei tulnud, kuid tore, et Ailen sai tulla. Ta ütles, et ta käis viimati teatris 11 aastat tagasi... Algul natukene põdesime, et kui äkki on vilets etendus, siis ta rohkem ei tulegi, aga ei olnud vilets ja loodetavasti ta ühineb kunagi meiega veel.

Kuna Sebastian oli Robini, Mardi ja Raineriga metsas ööbimas, siis Karel võttis meie Mira enda juurde maale ja nii ma sain südame rahus kõike nautida. Ei pidanud muretsema, et see hull koer on üksi kodus ja haugub vahet pidamata. Täna hommikul Arvo käis Miral järgi ja Karel ütles, et neil läks kõik hästi. Poistel metsas läks ka kõik hästi. Ja meil Pärnus läks ka kõik hästi.  Aga väga imelik oli koju tulla nii, et koer ei võtnudki vastu... Hommikul ikka igatsesin juba täiega. 

Aitäh Liisu elamusi kinkimast! Ma loodan, et Sul oli sama tore kui mul ja plaanime ikka ägedaid tegevusi koos, sest... alati on hea, kui on midagi oodata. Midagi ägedat. Nii läheb see talv ka kiiremini ja päevad ei tundu nii lühikesed. Aitäh kõigile, kes meie Pärnus käimise vahvaks tegid. Järgmiste kordadeni!


Teie Ennike

esmaspäev, 20. jaanuar 2025

Beebide lainel

Ma ei ole ammu nii palju käsitööd teinud, kui viimane pool aastat :) Ma ei tea, kas olen lihtsalt soonel või on seda mulle vaimselt väga vaja.  Kui me paar nädalat tagasi Piretiga kohtusime, siis ta andis sisse tellimustöö. Beebipoisile mänguasi ja tekike. Ei, need ei ole tema tulevasele lapselapsele, on hoopis ühele teisele pisikesele poisipõnnile, kes jaanuari alguses sündis. Aga selguse mõttes ei saanud roosamannas olla, vaid pidi helesinisele keskenduma. Polegi ammu midagi roosat teinud - peaks plaani võtma :)

Kui Piret tellimuse andis, teadsin kohe, millise mänguasja ma teen, sest pole midagi nunnumat, kui armas karupoiss väikesele beebipoisile. Ma ei ole juba mitu aastat ühtegi mänguasja heegeldanud. Vorpisin neid mingi aeg nii palju teha, et isu sai täis. Natuke kartsin, et äkki enam ei oskagi, aga see vist on nagu jalgrattasõit - kui korra ära õpid, siis enam meelest ei lähe. Otsisin Mari-Liis Lille raamatu välja, tellisin lõngad ära ja jäin ootele. Kui lõngad käes, asusin tööle. Algus oli natukene vaevaline. Ma ei mäletanud, kuidas ma ringi lõpetasin ja kuna mul silmusemärkijaid ei ole, siis ringi alguse ja lõpu koht läksid segamini. Aga siis oli justkui heureka ja mul tuli meelde, kuidas ma seda vanasti tegin. Oli ikka pusimine. Siiamaani mõtlen, et kuidas ma viitsisin neid mänguasju nii palju teha! Arvo arvas, et ma olin erinevate ainete mõju all - sellest ka see ohjeldamatu heegeldamine. 

Mõmmi tuli just nii armas, nagu mul meeles oli. Parasjagu suur ka - pikkust lausa 38cm. Tegin väga suure hoole ja armastusega ning olin ise väga rahul, kui valmis sain. Aega kulus kaks päeva teiste tegemiste vahele. Ja nüüd tean, et pean meie beebile ka karumõmmi tegema :) Tüdruku muidugi... 

Beebitekiga oli vähe keerulisem olukord. Nende mustreid on Dropsi lehel üle saja ja siis ma istusin ja mõtlesin, millist teha. Valituks osutus Drops Baby Meriino lõngast pitsiline tekk. Teki tegemine on ikkagi üsna suur töö, sest see on ju suur ja siis peab kätel laskma hoolega käia, et soovitud ajaks  valmis saaks. Muster oli kerge, jäi kohe esimese mustrikorraga meelde ja rohkem õpetust vaadata polnud vaja. Arvutasin välja, et kui teen iga päev kolm mustikordust, siis saan kokkulepitud ajaks ehk kuu lõpuks töö valmis. Ma siis muudkui kudusin, ikka rohkem, kui kolm mustrikodust päevas. Arvo ütles, kuidas Sa viitsid, ta läheks ammu hulluks, kui peaks tundide kaupa diivaninurgas istuma ja laskma varrastel käia. Aga mulle meeldis seda tekki teha. Mõtlen siin, et äkki peaks ikkagi meie beebile ka sellise õhema ja pitsilisema teki tegema... Lõng mul ju on olemas. Pean Anete käest küsima. 

Tekk tuli väga ilus ja parajalt suur. Mõõdud 110x75 (umbes). See on vist kõige ilusam beebitekk, mis ma teinud olen ja ma olen neid ikka üksjagu heegeldanud ja kudunud aastate jooksul. Nii pehme ja kerge... Seepärast mõtlengi, et peaks sellise suvise teki meie beebile ka tegema, kuna meil on ju kevadebeebi. Pesin teki läbi ka ja nagu merino lõngale kohane, ta läks suuremaks, kui algselt oli. Mõtlen siin, et teki puhul sellest pole hullu, aga kui näiteks kampsun pesus suuremaks läheb, siis ikka on ju jama lugu. 

Aitäh Piret, et mind usaldasid. Ma ei tee tavaliselt tellimustöid, sest... Keegi pole eriti midagi tellinud ja alati on nii suur vastutus ka, et kas tuleb selline, nagu tellija oma vaimusilmas on ette kujutanud, aga seekord olen küll väga rahul. Ma loodan, et Sina ka ja kingisaaja ka. Kui eile teki valmis sain, siis lugesin kohe mõnuga, sest polnud saanud seda paar nädalat teha. Lugesin kohe raamatu läbi une arvelt (ei olnud väga hea raamat....). Nii tore, kui on inimesi, kes usaldavad mind käsitööd tegema, sest see on midagi, milles ma olen hea. Ja väike lisaraha kulub alati marjaks ära :) Sain töö varem valmis, kui kokku leppisime, aga pigem varem kui hiljem. Nüüd aga... Peab õppima hakkama, sest järgmine nädal on juba koolipäevad ja ma ei ole oma kooliasju isegi nuusutanud veel. Kogu aur on läinud käsitöö tegemisele. Nüüd on küll viimane aeg vitamiinide ja mineraalainete maailma sukelduda...



Teie Ennike






pühapäev, 19. jaanuar 2025

Rukkileib

Peaaegu iga nädal on meie kodu leivalõhna täis. Mitte, et me oleksime väga suured leiva-saiasööjad, aga soojast, just ahjust tulnud rukkileivast ei ütle keegi meist ära.  Võtan leivad ahjust välja ja ütlen, et leib peab nüüd pool tundi jahtuma ja järelvalmima ning juba mina näen, kuidas minu mees on suure noaga leiva kallal :D Ei malba oodata. Ma teen alati kaks leiba: ühe lihaleiva ja ühe seemneleiva või kaks lihaleiba, sest mehed armastavad ikka lihaleiba rohkem ja kui mul endal väga leiva isu pole, siis seemneleiba tegema ei hakka. 

Ma juba aastaid ei kasuta leiva tegemisel retsepti. Ainus asi, mis on kindel, on suhkru (1,25dl) ja soola (3 tl) kogus. Kui palju ma täisterarukkijahu panen, pole õrna aimugi. Tunde järgi. Mulle meeldib pigem pehmem leivataigen, seega ma jahuga väga ei priiska. Lihaleivale panen natukene rohkem kui seemneleivale, sest rasv muudab taigna liiga vedelaks. 

Õhtul panen juuretise rukkijahuga "kärssama" ja lasen sellel seal sooja kampsuni sees soojamüüri ääres 8-10 tundi müdiseda. Hommikul ärkan üles, määrin leivavormid võiga, praen suitsusingi ära ja teen leivataigna valmis. Nagu öeldud, siis seda ma tõesti ei tea, kui palju ma jahu panen. Igakord mõtlen, et ma panen järgmine kord linnasejahu ka, aga pole Lemmikusse jahu järgi jõudnud :D Leivataigen on üks õudne taigen - seda on väga raske käte küljest ära pesta, aga ometigi iga kord saavad leivad vormidesse, märja käega pealt ära silutud ja augud sisse tehtud. Ja taaskord soojamüüri äärde kerkima. 

Kergitan neid leibasid soojamüüri ääres nii kaua, kuni augud on täis kerkinud ja nagu kiuste täna, kui ma otsustasin, et ma teen leiva valmimise protsessist fotosid, seemneleiva augud täis ei kerkinud. Mõtlesin, et kas tõesti esimest korda elus mu leib kerkib ahjus lõhki. Kuna lihaleib oli täis kerkinud ja ma ei tahtnud kergitamise protsessi pikendada, panin leivad ahju.

Mina küpsetan leiba ahjus nii, et 5 minutit on 250 kraadi juures ja siis alandan temperatuuri 200-le ja küpsetan tund aega. Kui ma veel algaja leivaküpsetaja olin, siis oli see ahjus olemise protsess teine. Nelja erineva temperatuuriga ja pealt niisutamisega. Aga see ei ole üldse vajalik ja tegelikult Ragne, kelle postituse järgi ma õppisin leiba tegema, on enda posituses ka selle mitme erineva kraadi juures küpsetamisprotsessi ära muutnud. 

Leivad lõhki ei küpsenud. Seemneleival on küll mingi väike pragu sees, aga päris katki ei läinud. 


Kodus on leivaküpsetamise lõhn :) See on nii hea! Peaaegu sama hea, kui kaneelirullide küpsetamise lõhn. Ja mul on nii hea meel, et iga kord, kui ma leiba teen, siis Arvo ja Sebastian söövad seda sooja leiba isuga. Et nagu pole tühja kargamine... Ma alati mõtlen, et ah, ma ei viitsi... Poest saab ka leiba ja siis alati ma mõtlen selle peale, kui väga meestele soe leib meeldib ja siis ma panen ikka selle juuretise "kärssama". 

Ma ei mäleta enam, mitu aastat tagasi ma leiba küpsetama hakkasin. Vahepeal on perioode, kui ma ei viitsi seda teha ja juuretis sureb ära, aga siis ma teen jälle uue ja olen usinam küpsetaja. Andsin Ailenile ka nakkuse, kes nüüd samuti leiba ise teeb. Sain seda eile maitsa - oli väga hea! Eks see leivategu üks paras mässamine on, aga see tasub ennast ära. Meil ei juhtu peaaegu kunagi, et leib kõvaks läheb - see süüakse lihtsalt ennem ära. 

Sooja leiba, mõtelge... Kui Sa ka tahad leiba teha, siis ma võin Sind juhendada. Kogemust mul on juba aastate jagu ja veel ei ole keegi öelnud, et süüa ei kõlba. Ja peaaegu igal nädala lõpul ma käärin käised üles ja küpsetan oma väikesele perele värsket leiba :)



Teie Ennike


reede, 17. jaanuar 2025

Minu kampsun

Kudusin eelmine aasta Liisule tumerohelise kampsni ja sellel ajal, kui ma seda kudusin, siis ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi endale tumedat kampsunit kudunud. Alati ikka roosa või heleisine või kollane. Ja siis ma tndsin väga selgelt, et ma soovin endale ka tumedat kampsunit.  Vaatasin endale sobiva kampsuni Dropsi lehelt välja ja tellisin lõnga ära. Ja siis, nagu ikka minu puhul, hakkasin kohe suure tuhinaga kuduma. Muster oli lihtne ja töö edenes kiiresti, sest oli B-grupi lõng ehk väheke jämedam, kui Liisu kampsunit kududes. Ja siis sai tuhin otsa. Kudusin ühe rea ja kapmsun seisis kolm päeva. Kudusin ühe rea ja kampsun seisis nädal aega. Kohe üldse ei tahtnud kududa seda kampsunit. Tõin vabanduseks, et kiire ja aega pole ja mul on muud teha (nt neelata ühe päevaga 400 leheküljeline raamat :D), liiga pime ja liiga tume kampsun jne. Aga see, et ma sellel ajal kahed sokid valmis kudusin, ei olnud nagu midagi. Ma tegin ükskõik mida - peaseegi, et mitte seda kampsunit. Tegelikult mind alati väga närib, kui mul on mingi projekt poolei ja see ei edene. 

Võtsin end kokku ja kudusin kehaosa valmis ning siis see kampsun jälle seisis mitu nädalat. Üldse ei tahtnud varrukaid teha. Aga siis ma sain ühe tellimustöö ja mulle ei meeldi tegelikult mitut asja korraga teha. Tellisin tellimustöö jaoks lõngad ära ning hakkasin kampsunit kuduma. Kudusin kohe suure hooga. Kudusin niimoodi, et ühe päevaga oli kampsun valmis. Ehk et - selleks ajaks, kui tellimustöö lõngad kohale jõudsid, oli kampsun valmis. 

Ei tulnud väga ilus kampsun. Ma ei teagi, midagi ikka häirib. Võibolla selle pärast ei edenenud kudumine ka. Ma ei tea. Ilmselt ma seda kandma hakkan, aga mul on ilusamaid kampsuneid. Tegin küll S suuruse, aga seljas on kuidagi nii lötakas. 

Suur töö jälle tehtud. Nagu ikka ülevalt alla kududes, ilma ühegi õmbluseta. Aga ma ei taha tükk aega ühtegi kampsunit kududa. Vist. Praegu teen tellimustööd ja see edeneb palju paremini, kuigi on natukene igav tegemine. Ei pea üldse mõtlema, muudkui koon. Kuu lõpuks peab valmis olema, aga ma pole kindel, et see päriselt nii läheb. Aga ehk saan ajapikendust, kui väga vaja...


Teie Ennike

esmaspäev, 13. jaanuar 2025

Coca-cola Plaza ja Pelm

Liisu kutsus kõiki kinno, aga soovijaid oli peale tema ainult kolm ja nii me neljakesi (mina, Arvo, Liisu ja Ailen) linna sõitsimegi.  Vaatama filmi "Kullake". Ma ei hakka filmist lühikokkuvõtet tegema, igaüks saab ise lugeda filmi tutvustust või minna kinno vaatama. Ka Märjamaale tuleb antud film kuu lõpus. Aga. Mis ma selle filmi kohta öelda oskan. Kõige täpsemini võttis selle kokku Ailen, kui ütles, et see oli šokeeriv :D Anu Saagim väitis, et antud teoses ei ole palju seksi ja mul tekib küsimus, milline on Anu Saagimi arvates film, kus on palju seksi? Seda seal ikka oli... Arvamused peale filmi vaatamist olid erinevad. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks üks juhtival positsioonil olev naine soovis, et teda koheldakse kui koera. Liisu arvas, et küllap tal oli vaja vastutus ja kontroll ära anda ja seetõttu ta lasigi endaga käitud nii nagu lasi. Minu tutvusringkonnas on kolm juhtivat naist ja ma loodan väga, et nad ei lase endaga käituda nii nagu nad oleksid koerad. Kuigi jah...ma kohtlen oma koera ka paremini kui selles filmis Samuel Romyt kohtles. Veel jäi üsna arusaamatuks, miks sinna sisse oli toodud homoseksuaalsus, aga võibolla see oli tingitud sellest, et just see homoseksuaal mõistis kõige paremini, et Romyl on probleem. Film lõppes Hollywoodilikult hästi ja Romy sai oma abikaasa poolt rahuldatud. Minu jaoks oli selles filmis liiga palju seksuaalsust ja just sellist, mis tekitas ebamugavaid tundeid. Iseensest oli hea film ja igavust ei tekkinud, kuid jah... Šokeeriv :D Mõtlesime isekeskis selle üle, et hea oli, et Raivo ja Margus seda filmi vaatama ei tulnud - nad oleks selle jaoks liiga konservatiivsed olnud. Kokkuvõtvalt võin öelda, et me keegi ei tea, mis toimub tegelikult teise inimese peas ja kehas. Pealtnäha ilus idüll võib olla väga petlik. Õnnelikus abielus, toredad lapsed, prestiižne töö...aga tegelikult on tegu vaid fassaadiga...


Kui me kinos käime, siis me sööme tavaliselt McDonaldsis rämpsu, aga seekord otsustasime ühiselt, et lähme restorani Pelm pelmeene sööma. Mina ei olnud varem Pelmi sattunud ja ausalt öeldes natukene veider tundus, et ma lähen välja pelmeene sööma. Liisu haipis nende pelmeenid väga üles ja kuna ma pole eriti burgeri fänn, siis otsustasin käsitöö pelmeenidele võimaluse anda. Me sõime ära küüliku-, metssea-, lamba- ja lõhe pelmeenid. Maitsesime üksteise pelmeene ka ja pidime tõdema, et tegu oli tõesti heade toitudega. Kõige suurem üllataja minu jaoks oli lõhega pelmeen, sest ausalt öeldes ei kujutanud ette ka, kuidas võiksid maitsta kalaga pelmeenid. Aga kõik olid tõesti maitsvad! Ja ooteaeg oli ka nii lühike, mis andis lisaväärtust antud restoranile. 


Magustoiduks sõime kohupiimasõrnikuid ja šokolaadi fondanti. Maitsesin mõlemat, viimane meeldis rohkem. Fondant oli just õigesti tehtud, sisemus voolas ja maitsed olid kõik paigas - magusus ja hapusus. Kui peaksin valima, valiksin uuesti  kindlasti fondanti, kuigi ega sõrnikutel ka midagi viga polnud. 


Sellised elamused. Šokeeriv film ja head söögid. Kas ma soovitan minna seda filmi vaatama? Küllap jah, kuigi ise teist korda ei vaataks. Liiga palju seksi... Kusjuures kinos polnud näha kuigi palju mehi... Naistekas? Mingi mõttes küll. Eelarvamus? Kindlasti. Pettumus? Kindlasti mitte. Kui Sind väga ei häiri, et filmis on parasjagu palju seksuaalsust, siis mine vaata ära. Ja tunnusta ennast, et Su peas on asjad hästi ja Sa ei vaja, et keegi Sind kontrollib ja käsutab. 

Pelmi soovitan küll kindlasti. Tundub küll veider minna välja pelmeene sööma, aga need on seda väärt! 

Aitäh Liisule kutsumast ning Arvole ja Ailenile haakumast. Oli vahva õhtupoolik täis erinevaid elamusi. Film tekitas palju erinevaid emotsioone ja mõtteid, ka veel kodu poole sõites põrgatasime kogetut. Häid filmielamusi teile, kes te otsustate kinno minna. Ja andke pelmeenidele võimalus - nee don hoopis midagi muud, kui kaubandusest saadavad pelmeenid. Ja no see fondant....



Teie Ennike






pühapäev, 29. detsember 2024

Väljasõit Pärnusse

Oioi, see koer on pidanud viimastel päevadel väga palju üksi kodus olema...palun vabandust, armsad naabrid!  Aga on kohti, kuhu teda kaasa võtta ei saa...

Nagu ikka jõulude ja uue aasta vahel käime me Pärnus restoranis ja teatris. Ei olnud see aastagi selles suhtes erinev. Liisu ostis piletid ja mina broneerisin laua Gastronoomi. Tõotas tulla väga äge väljasõit. Kolmveerand neli asusimegi teele ja jõudsime Gastronoomi pisut vaem kui laud oli broneeritud. Juba väljast oli aru saada, et inimesed on pingutanud mulje loomisega, sest ukse kõrval oli ehetes jõulukuusk ja säravad tuled. Sisse astudes võttis meid vastu väga meeldiva olekuga teenindaja ja kõik oli hubane ja ilus. Me ei ole varem Gastronoomis käinud ja olime väga äraootaval seisukohal, sest polnud kindlad, kas toidud on maitsvad. Eelmine aasta sama tripi ajal pidime söökides üsna pettuma, kui käisime restoranis KUU.  


Kõige alustuseks tellisime snäkivaagna jagamiseks. Hind oli üsna krõbe, aga see oli seda hinda väärt. Kõik olid väga head maitsed ja järgi jäid ainult rohelised paprikad, mis ei kõnetanud kedagi. Lisaks toodi lauda maja enda tehtud rukkileib koos trühvlivõiga. Leib oli väga hea! Nii hea, et Raivo tellis lisa :D Alguses tundus, et see vaagen on natuke väike, aga tegelikult oli kõike parasjagu viiele, sest muidu oleks kõht liiga täis saanud. Minule maitses kõige rohkem sibulamoos ja mingi asjaga ära tehtud kreeka pähklid. Sebastianile meeldis pardifilee ja veisesink. Liisu sõi peaaegu üksi ära krevetid, mis olid majoneesikastmes. Igatahes see vaagen tõotas head, sest maitsed olid tõesti väga suurepärased. 


Pearoogade valimine oli keerulisem, sest valik ei olnud just väga suur. Risotot ja pastat me kindlasti ei tahtnud ja nii osutusid valituks meestel aeglaselt küpsetatud tallekael ning meie Liisu ja Sebastianiga võtsime pardikotletid. Mõtlesin küll korra, et kes läheb restorani kotletti sööma, aga ülejäänud asjad ei kõnetanud. Praed olid küllaltki suured ja toitvad, aga kotlet on kotlet. Maitsed olid väga head, kõike oli nii hästi tehtud, et tegelikult oli isegi kotlet täiesti restoranivääriline. Ainuke jama oli selle kausiga, mille sees see pardikotlet serveeriti. See oli nii sügav, et seda maitsvat kastet oli päris raske kätte saada. Maitsesin Arvo tallekaela ka ja olin rahul, et seda ei võtnud, sest sellel oli ikka üsna spetsiifiline lamba maitse. Tekkis arutelu, kust see lammas pärit on ja küsisime järgi - oli Uus-Meramaalt, mida ka Raivo arvas, sest Eesti lambal sellist maitset pole. Aga mehed sõid oma praed ära ja olid rahul. 


Desserdiks valisime nagu üksmees kunagi toffekoogi lisadega ja Sebastian võttis vaniljejäätist kaks palli. Alguses, kui magustoit lauda toodi, siis ma mõtlesin küll, et Liisu on pettunud, sest kook oli pruun ja ta ei armasta šokolaadikooke, aga tegelikult see ei olnud šokolaadikook. Magustoit oli imemaitsev! Kõik asjad sobisid omavahel nii hästi kokku ja no magusaisu sai täielikult rahuldatud. Sebastiani jäätis oli ka väga ilusasti serveeritud ja no isetehtud vaniljejäätis on alati suurepärane valik. Poe kraamiga ei anna võrreldagi. Meie kookidel oli ka lisandina seesama jäätis ja see oli väga siidine ja vaniljene - tõesti väga maitsev. 


Me jäime Gastronoomiga väga rahule ja ilmselt külastame seda restorani teine kordki. Pole ühtegi halba sõna öelda. Absoluutselt kõik maitses suurepäraselt, teenindus oli väga sõbralik ja kiire ning interjöör hubane ja ilus. Julgeme soovitada ka teistele :)

Ja siis me läksime Endla teatrisse, kust me peale esimest vaatust tahtsime ära minna, aga kuna Raivo ütles, et tema tahab ikka lõpuni vaadata, siis pidime ka teise vaatuse üle elama. Ja ausõna - see oli üle elamine, sest midagi nii viletsat pole me kunagi vaatamas käinud. Etendus oli siis Tiit Palu lavastatud "Üle noatera", kus kandvat rolli mängisid Andrus Vaarik, Carita Vaikjärv ja Piret Laurimaa. Thornton Wilderi Pulitzeri draamapreemia võitnud tragikomöödia „Üle noatera“ on ajatu allegooria inimkonna vastupidavusest, relvitukstegevast optimismist ning oskusest kohaneda, ellu jääda ja selle kõige käigus ka enese üle naerda. Ja nüüd tuleb see koht, kus me mitte üks raas ei saanud aru, kus oli komöödia. See oli täielik jama suurel laval, kus pool etendust tuli kõrvad kinni hoida, sest mikrofoni karjutud tekst oli nii vali, et kõrvadel oli valus. Ma saan aru jah, et see rääkis inimkonna vastupidavusest  jääajale, sõjale ja maailma lõpule, kuid eeldada, et kui mängus on Andrus Vaarik, siis saab nalja, on täielikult vale. Ma muigasin täpselt ühe korra. Ja no Liisu poolest me oleksime tõesti poole etenduse ajal lahkunud, kuid jah... Seekord siis niimoodi. Igatahes me ei soovita seda vaatama minna, sest päriselt ka - see ei olnud seda väärt. Nalja ei saanud, nutta ei saanud, mõtlema ei pannud ja tegelikult oli kergendus, kui läbi sai. 


Selline väljasõit seekord. Tore oli koos olla ja maitseelamused olid tõesti head. Ei kahetse, et käisime. Etendusega ainult läks natuke viletsasti, aga sisukirjeldusest ei lugenud ju välja, et selline asi võib juhtuda. Meile kellelegi ei meeldinud ja see ütleb juba nii mõndagi. Kusjuures inimesed päriselt läksid ära vaheaja ajal... Ei saagi aru, kuidas seda etendust nii kaua on mängitud... 

Jaanuaris juba jälle sama teekond ees, loodetavasti on etendus parem kui seekordne. Liisu nimelt kinkis mulle, Arvole, Triinule ja Marekile (endale ja Raivole ka) jõuludeks etenduse piletid. Nii et - on, mida oodata. Liisu ütles, et muidu tundub see talv nii pikk ja trööstitu ja eks tal on selles suhtes õigus. 

Selleks aastaks on kõik käimised käidud. Vana aasta viimasel päeval koguneme kõik koos Hardasse, et valmistada pidulik peolaud ja tantsida hommikuni. Soovin kõigile head vana aasta lõppu! Sööge ja tantsige! 


Teie Ennike



reede, 27. detsember 2024

Jõulumatk Järta terviserajal

Õues on justkui november. Ilma poolest. Ikka hall ja udune ja sombune ja niiske ja vihmane ja... Täitsa metsas ilmad. Sellised, kus tahaks kodus kaminasoojuses olla ja ainult aknast vaadata, kuidas tuul puudelatvu kõigutab. Aga! Kuna me ei ole mingid papist poisid, siis me suudame end ka sellise ilmaga kodust välja ajada ja suudame veel kõik teised ka välja ajada, et teha üks mõnus jõulumatk. Arvo arvas, et pole mõtet kuskile kaugele sõita, lähme siiasamma Järtasse, kus me öömatkalgi viimati käisime ja teeme selle raja omal moel läbi. Mina natukene pelgasin, et äkki me eksime ära, aga Arvo arvas, et seda ei juhtu mitte mingil juhul :) Ja nii me pundi kokku ajasimegi (Liisu, Margus, meie kolmekesi, Aivar, Getter, Karel, Marek ja Chris) ning Järtasse sõitsimegi. 

Ilm oli ikka selline, mida on hea aknast vaadata, aga ei ole halba ilma, on valesti valitud riided. Kuna vihma natuke tibutas, siis fotoka pidin seekord küll koju jätma ja kõik pildid, mis selles postituses on, on tehtud telefoniga ja enamus Arvo telefoniga. Tegelikult rajal olles enam vihma ei sadanud ja ma ikka natukene kahetsesin, et ma oma fotoka maha jätsin, aga seekord siis niimoodi. Asusime kohe teele ja oh seda teed! Saapad olid raja lõpuks nii porised, et ma mõtlesin, et ma neid mitte kunagi enam puhtaks ei saa :D Rada oli tõesti vesine ja porine, aga õnneks oli ikkagi mingisugune rada. Me vist päris seda õiget radapidi ei käinud kõike, aga mingid rajad olid ja neid mööda me tatsasime. Puudel olid helkurid ka ja päris metsa me omadega siiski ei läinud. Ainult viimane lõpp oli omalooming, aga sellest polnud midagi, sest põhiline oli autodeni jõuda ja seda me ka saavutasime.

Umbes poole raja peal tegime lõket. Seal oli keegi ennem meid juba seda teinud, niiet... Äkki väga õudne polnud, et me keset metsa lõket tegime. Arvo oli seekord eriti peenelt valmistunud. Hommikul, kui ma alles voodis olin, kuulsin, et ta vaatab mingit videot ja omas peas mõtlesin, et issand jumal! Ta vaatab varahommikul trennivideosid ning mõtlesin, et on ikka entusiast, aga kui ma voodist välja end lõpuks viitsisin ajada, sain teada, et trennivideodest oli asi kaugel. Ta vaatas hoopis, kuidas malmpanni mittenakkuvaks teha. Ja siis ta hakkas seda meie enda armsas köögis tegema :D Oh jummel, terve kodu oli haisu täis ja sinist suitsu tuli praeahjust! Ta siis tõstis panni akna taha jahtuma, ise hirmus elevil ja tõttas poodi, kust tuli tagasi kolme veisesteigiga. Tema oma peas oli varahommikul mõelnud, kuidas tema hakkab metsas sütede peal malmpanniga steiki tegema. Ta on mul vahest ikka täitsa sooda :D 

Kui vorstid olid kõik küpsetatud, ajas Arvo panni kuumaks ja vaatas kella pealt aega ning küpsetas esimese steigi ära. Pean tunnistama ausalt, et mina ei ole veisesteiki kunagi varem söönud. Arvo seevastu sööb steiki pea iga kord, kui käime restoranis. Olime kõik põnevil, et kuidas tal see kõik välja kukkus ja pean tunnistama, et väga hästi kukkus. Steik oli keskelt kergelt roosakas, liha pehme ja mahlane. Ta viilutas selle ära ja see sai nii ruttu otsa, et ta sai aru, et nüüd on aeg kaks teist tükki ka ära küpsetada. Sellist luksust igaüks juba metsamatkal ei saa, et sööb veisesteiki ciabatta ja rukkolaga. Nüüd on latt ikka väga kõrgele aetud ja mingid õllepunnid on kauge mälestus :D


Istusime oma tunnikese seal lõkke ümber, sõime metsagurmeed ja ajasime juttu. Mira nuuskis ümberringi ja elas õnneliku koera elu, sest mina küll ei usu, et neid koeri palju on, kes metsamatkal steiki söövad :) Või kes üldse steiki söövad... Natuke hakkas jahe seal niimoodi istudes ja pidi ennast ikka lõkkele lähemale nihutama. Otseselt nagu külm ei olnud, aga selline niiske ja kõhe. Liisul olid villased sokid jalas :) Istusin ja vaatasin seal oma saapaid ja mõtlesin, et ainult loll läheb sellise ilmaga oma igapäevaste saabastega metsa... Lõkke kustustasime ilusasti ära ka, kui saime oma asjad aetud.


Peale lõunasööki asusime jälle teele. Mira sikutas juba palju vähem, sest hakkas ära väsima ja teekond kulges mõnusas kerguses. Viimase pingutusena ületasime kõige kõrgema künka, mis sellel rajal oli ja siis juba nägimegi oma autosid. Kokku kõndisime 6,12km, aga tundus palju pikem, sest jalad jäid naks ja naks pori sisse kinni :D Õnneks oli tempo mõnus ja tegelikult oleks jaksanud veelgi mütata ja ilm ei olnud ka sugugi nii halb, kui aknast vaadates tundus. Koju jõudes saime kolm masinatäit pesu pesta ja saapaid nuustikuga nühkida. Eriti mina, kes pani ikka väga valed jalanõud sinna porirajale jalga.

Vot nüüd ütleks küll, et tehke järgi! Mitte matka kui sellist, aga no ma tahaks näha seda inimest, kes kärsatab varahommikul köögis malmpanni, selleks, et metsas seltskonnale steiki küpsetada :D Õige küpsusastmega. Selle peale tuleb vist küll ainult minu mees. Mäletan aegu, kus sai kiirnuudleid ja viinereid metsas tehtud ja ise nii õnnelikud, et kõigil kõht täis ja meel hea. Täna enam sellist asja ette ei kujuta. 

Õhtul tegime veel Sipas sauna ja tünni ning Arvo küpsetas lapi lõhet. Tegime õunakooki ka :) Täna paastume, sest see on ikka õudne, kui palju sööki on saanud nende pühade ajal ära süüa... Õhtul on jooga ka, mis rõõmustab mind, Liisut ja Arvot väga! Jõusaal peab veel kaks päeva ootama, kuigi ammu oleks aeg saali minna. Eriti kõikide nende toitude pealt, mis on ära söödud... 

Aitäh kõikidele, kes matkale tulid! Me saame ilma mõelda nii halvaks nagu tahame, aga me saame ka ilma trotsida ja oma mugavustsoonist välja tulla. Õnneks on minu Arvo paadunud optimist, kes ikka jaksab ja viitsib korraldada ja elu huvitavamaks muuta. Ta ise ütles, et oli megaäge päev, kuigi sebimist oli palju. Ja see ongi ju põhiline! 

PS Saapad on puhtad :D




Teie Ennike