Eesti 108

Eesti Vabariik sai vahepeal 108aastaseks. Ja meie tegime sellel ajal igasugu asju, et seda päeva ikka vääriselt tähistada. 23. veebruar organiseeris Liisu lõkkeõhtu enda juures ja kokku tuli meid päris palju inimesi. Selleks, et see lõkkeõhtu saaks toimuda, olid Liisu ja Arvo terassimööbli tassinud lõkkekoha ümber. Liisu oli teinud kiluvõileibu ja oasalatit, mina küpsetasin õunakoogi. Külma oli sel õhtul neli kraadi, mis oli ikka väga hea, kui mõelda nendele külmadele mis terve jaanuar ja veebruar on olnud. Tuult ka praktiliselt ei olnud. Kogunesime kell kuus õhtul. Bassu oli teinud kaks termosetäit teed ja kõik, kes tahtsid, said vorsti grillida. Mina vorstist ei hooli, aga kiluleiba munavõiga sõin küll. Ja lõkke ümber oli hea soe olla. Arvo tõi Sipast ronte, mida lõkkesse panna ja ära kütsime ka Marguse ja Liisu jõulukuused. Mõtled küll, et kes teeb miinuskraadidega lõkkeõhtuid, kuid tegelikult ei olnud külm. Lõke oli koguaeg suur ja vahepeal oli isegi nii soe, et pidi kindad käest ära võtma. Kahju muidugi, et ema ei tulnud, aga küllap ta kartis külma. Ja Allu oli sel õhtul veel ühes tükis, mis oli murettekitav, sest soojamaareis ei ole enam mägede taga ja tore oleks olnud, kui beebi oleks ikka ennem seda ära sündinud. Kata jagas Allule igasugu häid nippe, kuidas sünnitust esile kutsuda ja Allu ise ütles, et ta on päevad läbi trepist üles ja alla käinud :D , aga tita oli kui kangekaelne kõhus edasi. Umbes kümne ajal õhtul läksid viimased inimesed laiali. Siis oli juba natuke külm ka, sest puud hakkasid otsa saama ja natuke oli tuult ka. Oli väga mõnus õhtu, kuigi söömise koha pealt ikka täielik katastroof :D Ja see katastroof tõotas järgmisel päeval jätkuda. 

Eesti Vabariigi sünnipäeval ärkasime juba varakult, Arvo eriti varakult ja olime valmis uueks ja toredaks päevaks. Olime kokku leppinud, et lähme Jalasele matkama. Alguses pidime küll kohalikul Järta matkal osalema, aga Sebastian ütles, et milleks sinna rahvaüritusele minna, kui võiksime hoopis oma pundiga Jalasele minna. Ma olin temaga täiesti nõus. Aga selleks, et Jalasele minna, ma olin sunnitud küpsetama oma nisujahu- ja suhkruvabasid muffineid. Need ei ole minu isiklikud lemmikud, aga Arvole ja Liisule maitsevad need väga. Ja no see on vähe kergem versioon küpsetistest. Käisime Arvoga jalutamas ära ja siis Arvo läks poodi vajalike asjade järgi. Kell veerand kaksteist olid muffinid valmis ja kell 12 kogunemsime Liisu juurde. Seekord võtsid matkast osa mina, Sebastian, Arvo, Liisu ja Margus. Ning muidugi Mira. Jalasel on hea käia, sest see on nii ligidal, autosõidule eriti aega ei kulu. Ja no see on meie koduraba, ma ei tea, kui palju me seal käinud oleme. 

Sattusime Jalasele väga heal ajal. Kolm autot sõitis just minema ja kolm autot peale meie autode olid veel Jalasele tulnud. Asusime teele. Koer jooksis vabalt, sest seda ma tean, et seal ei juhtu temaga midagi. Ta õnneks kuulab väga hästi ka Arvo sõna, kui me ta rihmast vabaks laseme ja praegu polnud veekogusid ka, kuhu ta ummisjalu sisse oleks võinud joosta. Kõige raskem osa oli silla ületamine, seal pidi teda traksidest natuke suunama. Rada oli sisse käidud, selles mõttes oli hea. Aga lund on see talv ikka palju. Miral oli natuke raske liikuda, sest igal pool olid lumehanged, aga ta sai üsna kiiresti aru, et ummisjalu joosta ei saa. Samas minul jällegi oli süda rahul, et lund oli palju, sest see tähendas, et Mira kuskile kaugemale ei läinud, vaid püsis ilusasti tee peal. Jalutasime esimese platvormini järve ääres, aga üks seltskond oli selle hõivanud, seega pidime tagumisele platvormile minema, kus saime siis piknikut pidada. Tagumisele platvormile rada ei läinud, st keegi polnud sealt läinud. Suht keeruline oli laudteed aimata, aga Arvo kõndis kõige ees ja me ikka saime sinna taha otsa kõnnitud. 

Pidasime piknikut. Kaasas oli jälle nii palju asju, et kõht sai väga täis. Muffinid olid alles soojad ja läksidki ngu soojad saiad. Oli kaasas teed ja kohvi. Kuna mina praegu kohvi ei joo, siis oli tee väga mõnus. Sebastian oli meepurgi ja lusika ka kaasa võtnud. Piknikut varjutas natuke see, et Mira oli kuskil jalga vigastanud ja tal verd nirises. Kogu platvorm sai veretäppe täis. Päris hästi ei saanudki aru, mis tal juhtus, aga ma ise arvan, et laudteelt kõrvale libisedes ta tõmbas endale käpa peale haava. See muidui ei takistanud tal piknikut pidamast ja vett taga otsimast. Tal oli meeles, et seal saab veemängu mängida ja ta kraapis muudkui lund, et veeni jõuda, aga see oli lootusetu üritus, sest rabajärv oli korraliku jääkihi all. 

Kui oli aeg hakata tagasi minema, siis arvas Arvo, et palju mugavam on üle järvejää minna. Mina nagu ikka kartsin, aga mul polnud ka muud võimalust, kui teistega ühineda. Õnneks jää oli tõesti paks ja isegi mingit praginat ei kuulnud. Tegelikult oligi palju mugavam üle sileda jää minna, kui mööda seda mitte sissetallatud laudteed. Miral oli ka palju lihtsam. Margus ütles, et jumala tunne on :D Et millal Sa ennem oled saanud üle vee minna ... teiselpool järve oli seltskond, kes pidas ka piknikut. Meie neid ei seganud, läksime oma teed. 

Matk oli täpselt 4 km pikk, aga tunne oli, nagu oleks 8 km kõndinud, sest lumi oli kohati jalge all nagu liiv. Õnneks ilm oli väga hea.

Koju jõudes pani Sebastin terve kana ahju, et oleks väheke pidulikum õhtusöök Eesti sünnipäeva puhul. Kana valmistab meie peres Sebastian, sest tal tuleb see hästi välja. Arvo ja Sebastian tegid ennem õhtusööki pitsi samakat ka Eesti auks. Mina alkost loobusin. Aga kana oli väga hea ja lisas õhtusse natuke pidulikkust.

Peale õhtusööki tundis Sebastian end natuke kahtlaselt ja jäi koju, aga meie Arvoga läksime Liisu juurde sauna. Margus oli ka tulnud, nagu ikka. Liisu oli teinud kartulitanguputru ja kiluvõileibu munavõiga. Mina putru ei söönud, aga paar kiluvõileiba sõin küll ära, sest ainult korra aastas neid ju saab, mis on väga imelik. Miks me muul ajal kiluleiba ei tee, sellest ma aru ei saa. Marek ja Chris tulid ka sauna. See oli esimne kord, kui mehed pidid loputusvett juurde tooma, sest seltskond saunas oli suurem ja vett kulus palju. 

Pool kümme olime kodus tagasi. Oli pikk ja väsitav, kuid tore päev. Mul on alati nii hea meel, kui Sebastian ka meie matkadega ühineb. Seda ei juhtu viimase lajal kuigi tihti, sest käime matkamas enamasti laupäeval ja siis on tal koolipäev. Seda suurem oli minu rõõm, et ta meiega Jalasele ühines. 

Ma hiljem mõtlesin,et oleks võinud Marekit ja Chrisi ka kutsuda, aga see oli tagantjärgi tarkus. Igatahes Vabariigi auks sai liigutud, mida ka president Karis ütles - liigume Vabariigi auks! Meie selleaastane sünnipäeva matk oli selline. Aga üht ma ütlen - talv ei ole maailma parim aeg matkamiseks, aga eks see tegigi selle matka natuke huvitavamaks ka. Mina seekord fotokat kaasa ei võtnud, sest ma mõtlesin, et  peale lume pole suurt midagi pildistada. Arvo siis tegi ise klõpse oma telefoniga. 

Mul on hea meel, et ma saan elada vabas Eestis. Mul on hea meel, et ma saan igal aastal Eesti auks liikuda. Mul on hea meel, et mu elus on inimesed, kes muudavad mu päevi sisukamaks. Mul on hea meel, et Arvo juhtus see aasta Eesti sünnipäeval kodus olema. Mul on hea meel, et meil on saunasõbrad. Mul on hea meel, et Liisu ikkagi kiluvõileibu ka tegi. Mul on hea meel, et ilm oli pehme, samas talvine. Mul on hea meel, et Triin sai ka lõkkeõhtul osaleda. Mul on hea meel, et ma elan just Eestis!

Aitäh kõigile, kes tegid Eesti 108nda sünnipäeva just selliseks nagu see oli. Meie endi nägu. Aitäh Arvo, et ikka viitsid ja jaksad organiseerida. Mu elu oleks palju igavam, kui Sind ei oleks mu elus. Aitäh Sulle olemise eest!

Teie Ennike

Restoran MEKK ja Norman vallutaja

Liisu on juba mitu aastat kinkinud meile ja endale jõuluks teatripiletid ja ei olnud eelmine aasta ka mingi erand. Oleme ikka jaanuaris käinud Endla teatris ja restoranis. Seekord sai valituks Norman vallutaja ja Ammende villa restoran MEKK. 31. jaanuar me Pärnu poole jälle sõitsimegi. Esiteks läksime Ammende villasse. Miks just see restoran? Oleme seal korduvalt käinud ja ei ole siiani pettumuse osaliseks saanud. Ammende villa uksest sisse astudes oli kohe hea ja hubane tunne, sest suures kaminas oli elav tuli ja küünlad põlesid. Andsime oma ülariided ära ja meid juhatati lauda. Mingil põhjusel oli meile kaetud kuuene laud, kuigi tegin broneeringu neljale inimesele. Aga sellest polnud hullu midagi.

Mina, Arvo ja Liisu valisime veisefilee ja veisepõse, Raivo jäi lambakaelale truuks. See meie praad oli küll väga hea. Liha lausa lagunes kahvli all ja maitsed olid nii paigas. Mulle meeldis filee rohkem, aga Liisu ja Arvo fännasid veisepõske. Ainuke häda oli see, et Raivo oleks pidanud eelroa ka võtma. Tema jaoks oli see praadi liiga väike. Ma ei tea, kuidas see maitses, sest Raivo kehitab iga asja peale ainult õlgu, aga ära ta selle sõi. Igatahes olid pearoad väga head. 

Desserdiks võtsime kõik krõbeda astepaju-toorjuustukoogi vaniljejäätisega. Issand, kui hea see oli! See ei olnud tavaline juustukook, selline tihke ja rammus. Oli õrn ja kreemine, selline õhuline. Vaniljejäätis sobis väga hästi sinna juurde. Naljatades ütlesime teenindajale, et kaalume tsise ringi tegemist :D See oli tõesti väga hea!

Ooteaeg oli üsna lühike ja me maandusime juba kell veerand seitse Endla teatris. Võtsime kohvi ja prosseccot (kes võttis, kes mitte) ja ajasime juttu, kuni etendus algas. Nagu öeldud käisime vaatamas etendust Norman vallutaja, mis, nagu ikka, oli komöödja. Lavastaja Ingomar Vihmar. Näitlejad Jan Uuspõld, Fatme Helge Leevald, Kleer Maibaum, Karin Tammaru, Priit Loog, Nils Mattias Steinberg. 

On sume suveõhtu ühes Inglismaa maamajas. Annie, kes tüdinuna voodihaige ema hoolitsemisest ja sellest, et naabruses elav lihtsameelne loomaarst Tom ei taipa vastata tema lähenemiskatsetele, on otsustanud veeta nädalavahetuse kusagil üksildases hotellitoas. Mitte üksi, nagu peagi välja tuleb, vaid väikese seiklusena oma õemehe Normaniga. Tema vend Reg ja vennanaine Sarah on lubanud tulla seniks ema hooldama ja kõik näib kulgevat plaanipäraselt. Ootamatult ilmub kohale aga Norman ise, keerates pea peale hästi varjatud plaanid ja ülejäänud seltskonna meelehärmiks kavatseb osa võtta ka kõikidest ühistest hommiku- lõuna- ja õhtusöökidest, mis sel nädalavahetusel aset leiavad. Norman on kohutavate maneeridega, ettearvamatu käitumisega, järjepidevalt teiste tuju rikkuv tegelane, kelle terava keele eest ei pääse keegi. Teda oleks lihtne vihata, kuid Normanil on miski, mida pole teistel meestel selles seltskonnas – see on seletamatu, ligitõmbav mõju naistele, mis paneb tuhmuma mõistuse hääle ja kutsub ennastunustavalt anduma. Asi ei lähe sugugi lihtsamaks, kui kohale saabub Normani abikaasa Ruth, kes vaatamata viletsale silmanägemisele näib suurepäraselt märkavat teiste vigu ja on solvamiskunstis ehk osavamgi, kui Norman ise…

Oli väga hea tükk. Naerda sai, muiata sai, üldse ei tekkinud vajadust vaadata kella, et kui kaua veel kestab. Ainuke asi, mis mind isiklikult väga häiris, oli see pidev üksteise peale karjumine. Eriti kohutav oli Kleer Maibauni kriiskav hääl. Ja kui etendus peale hakkas, sai Liisu kohe aru, et ta on seda näinud. Ta oli oma Rimi naistega seda kunagi vaatamas käinud, aga ma arvan, et see ei rikkunud tema teatrielamust. 

Aitäh Liisu selle jõulukingi eest! Elamused on alati kõige parem kink! 

Teie Ennike

Lumejäätis

Meil oli pühapäeval saunaõhtu Sipas ja Liisu tegi ettepaneku, et teeme seda facebookes laialt levinud lumejäätist. Mina teadsin kohe, millega tegu, aga Arvo, Sebastian ja Margus ei teadnud sellest midagi.  

Tegime siis lumehange süvendi, puistasime auku soola. Panime kausi süvendisse. Kallasime vahukoore, kondentspiima ja vaniljesuhkru kaussi ja siis ei olnudki muud, kui tuli muudkui segada. Õues oli sellel ajal 21 kraadi külma. Läks umbes pool tundi, kui pidime seda segu seal kordamööda segama ja siis see muutuski jäätiseks. 

Viimase lõpu segasime lusikaga kahel põhjusel. Esiteks jäi see mass vispli sisse kinni ja teiseks andis vispel selle külmaga saba. Olin natukene skeptiline. Mõtlesin, et see maitseb nagu vahtu löödud vahukoor, aga tegelikult maitses nagu masinajäätis. Lisasime lõppstaadiumis pähkleid ja kuivatatud puuvilju ka. Õues me seda muidugi ei söönud, sest hirmus külm oli, aga läksime tuppa ja jagus täpselt kuuele inimesele sellest kogusest. 

Kõigile maitses. Soovitan proovida, kui oled jäätise sõber :)

Teie Ennike

Piretiga Tallinnas

Minu selle aasta eesmärgi märkmikus on unistamise leheküljed. Ma sain tervelt 13 unistust kirja, mis on üsna ebareaalsed, aga viiele unistusele pidi panema esimesed sammud koos alustamise kuupäevaga kirja. Vot see oli raske, sest mulle ausõna tunduvad minu usnitused ebareaalsed. Kuidas ma saan siis kuupäevaliselt määrata, millal ma astun esimesi samme... Aga kuna ma olen väga kohusetundik ja kui pidi kirja panema, siis ma panin ka. Minu üks unistus oli, et me teeksime Piretiga rohkem toredaid asju. Neid, mis täidavad hinge ja annavad jõudu edasi minna, sest mulle väga meeldib Piretiga koos olla. Vahel tunnen peenikest hirmu, et kui mu riiklik erihoolekandeteenus lõppeb ja seda ei pikendata, siis ta kaob mu elust ära... Sest talle ma olen ikkagi töö. Ma muidugi ei tea, mis töö see selline on, kus Sa lähed oma kliendiga kontsertile, teatrisse või restorani, aga mulle ta töö meeldib :D Igatahes on selle aasta unistustes kirjas, et ma ütlen Piretile, et ma tahan temaga rohkem toredaid asju kos teha. Mulle väga meeldib oma perega ja lähedastega ka igasugu asju teha, aga Piret on mind päris palju mugavustsoonist välja viinud ja mulle meeldib see tunne, kui ma saan hakkama. Kas siis päriselt või peaaegu. 

No ma muidugi ei öelnud Piretile, et mul selline unistus on, aga nüüd ta loeb seda :D Ja ma loodan, et ta on valmis mu unistusele hoogu andma (mäletan küll seda Keila juga või Jägala juga...). Igatahes aasta on alanud minu unistuste suunas ja me käisime Piretiga restoranis Kius. Jah, ennem seda oli palju erinevaid mitte nii toredaid asju, aga ma sain kõigi nende mitte toredate asjadega hakkama ja siis me restorani läksimegi. See on üks väike ja armas restoran, kuigi mulle ei meeldinud üks maal nende seinal, aga need on tipid-täpid. Mina valisin nagu ikka kala ja Piret võttis supi, pardisupi. Ma ei saa aru, kes läheb restorani suppi sööma :D Aga Piret läheb. Peaaegu kõik korrad, mis me oleme restoranis käinud, on ta suppi söönud. Ma ise ei vali kunagi suppi, mitte kunagi, sest supp on...lurr... Jah, lurr. Seda võib külmal talvepäeval kodus sinisest kausist süüa, aga mite mingil juhul restoranis :D Ja ainult Piret laseb endast veidraid fotosid teha :D, kuigi ta teab, et suure tõenäoseusega need ilmuvad blogisse. Anna andeks, aga see on lihtsalt nii hea foto, et ma ei saa jagamata jätta :D

Toit oli väga hea. Eriti maitses mulle see kala, see oli nii mahlane ja hästi maitestatud ja mul on tunne, et saatus veeretab meelega mu teele brokolit, et ma ikkagi hakkaksin temaga sõbraks. Oli üllatavalt maitsev, kuigi ma esimese hooga mõtlesin, et minust jääb ta söömata. Ma ausõna olen igatepidi püüdnud brokoliga sõbraks saada, aga no ei saa... Jube kasulik ja palju benefite, aga mulle see roheline köögivili ei istu. Aga ma sõin selle ära ja olen elus. Supp olevat ka olnud väga maitsev, kuigi ma ikkagi ei saa aru, kes läheb restorani suppi sööma :D Natuke oli keeruline ka, aga Piret on sellega harjunud. Vist. Võibolla. Igatahes on ta ülirahulik ja ma võin ennast 100% tuveliselt tunda. Selle ühe prae söömise pealt ma võin öelda, et igati külastamist väärt restoran. Kui ma sinna veel kunagi peakisn sattuma, siis ma söön magustoitu ka, aga kuna ma olin koos Piretiga, siis oli selles päevas juba piisavalt suhkrut, ma ei hakanud lisa endale sisse sööma. 

Peale restoranis käimist läksime Masaani ruumidesse Kassi tänaval. Meil oli plaanis visooni tahvleid teha. Ma ei ole kunagi seda teinud, mitte kunagi. Arvo arvates on see muidugi suht mõttetu tegevus, aga ma mingil imelikul kombel tahtsin eelmise aasta lõpus seda teha uueks aastaks. Kuna mulle ei meeldi mõttetuid tegevusi Arvo nähes teha, siis ma ootasin õiget hetke. No seda hetke, kui Arvo tööle läheb :D Aga Piret pakkus välja aasta alguses, et me võiksime seda koos  teha Tallinnas, kui kõik need ebameeldivad asjad on tehtud. Tavaliselt tal ei ole nii palju aega, et me terve päeva koos oleme ja mul oli hea meel, et ta sellise pakkumise tegi. 

Ajakirju oli palju ja välja lõigatud sai palju, aga paber on ju ainult A3 suurune, niiet...visoon uueks aastaks on üsna väike. Ma muidugie ei tea, kas ma üldse tegin seda õieti, aga ma ei usu, et visooni tahvlit on võimalik valesti teha. Tuli selline nagu tuli. Kõik ülejääud väljalõiked pakkis Piret mulle koju kaasa, niiet - ma võin veel vähemasti kaks visooni tahvlit teha :) 

Oli väga pikk ja väsitav päev. Sebastian tuli mulle Kohilasse järgi ja kui me koju sõitsime, siis ma mõtlesin, et neid inimesi mu elus ei ole palju, kes on valmis minuga terve päeva koos olema. Käima läbi kaks arsti, andma verd, käima rstoranis ja siis luues midagi erilist. Me ei rääkinud väga palju... Halbadest asjadest üldse ei rääkinud ja oligi hea. See ongi see unistus - teha toredaid asju, isegi, kui need väsitavad väga ära. Seda ei juhtu tihti, et ma jään õhtul diivanil olles raamatut lugedes prillid ninal magama :D Eile nii juhtus... See ütleb selle päeva kohta nii mõndagi. Ja mind üldse ei häiri, et üle mitme kuu jäid mul päeva eesmärgid täitsmata. Tõesti, üle väga mitme kuu. Koju jõudes küll mõtlesin, et lähen jalutan natuke, aga tegelikult keerasin end kerra ja mõtlesin oma elu peale. Selle peale, mis mu elus praegu toimub ja mida ma tahaksin nii väga, et muutuks. Ja ma sain aru, et ainult mina ise üksi ei saa neid muutusi ellu viia. Mul on selleks vaja inimesi minu ellu ja mul on sigaheameel, et Piret on mu elus. 

Teie Ennike

Sure, mu arm

Ainult Arvo tuleb õhtul kell kaheksa selle peale, et minna Tallinnasse kinno. Ma ei hakka isegi mainima, et olin just dušši all ära käinud ja öösärgis :D Ma korra mõtlesin, et ta on segane, aga ajasin endale kestad selga, värvisin uuesti ripsmed ära ja olin valmis kinno minema. Kutsusime Liisut, Margust ja Ailenit ka, aga viimane oli kell kümneni tööl ja Marguse jaoks oli etteteatamise aeg liiga lühike. Sõitsime siis Arvo ja Liisuga Tallinnasse  Mustamäe keskuse Apollosse vaatama filmi "Sure, mu arm".  Filmi tutvustus oli huvitav. 

Igav ei olnud, kuid üsna raske film. Naisel olid vaimsed probleemid ja siis see kõik keerles ta elu ümber. Kuidas ta sai hakkama naise ja emana. Enesevigastamist oli palju, ükskõiksust ja ärevust oli palju. Lõppes film ootamatult ja natuke segaselt. Tundsin natuke ennast ära, kuidas minu haigus on mõjutanud minu pereelu, mind naisena ja emana. Aga oma last see naine armastas, nagu minagi oma lapsi armastan. Mees oli paras lohv, hakkas tegutsema alles siis, kui rong juba läinud oli... Mind õudsalt riivas, kuidas ta tegi naisele etteheiteid, et viimane ei korista. Tean, mis tunne on päevad läbi üksi väikese lapsega kodus olla... 

Ma ei tea, kas selle filmi pärast Tallinnasse oli mõtet sõita ja ööunest aega varastada, aga nagu ma kirjutasin - igav ei olnud. Sõime hunnikuteviisi popkorni ära (koju ikka tõime ka, sest nii palju süüa ei suutnud) ja elasime noorele perele igati kaasa. Arvo ütles, et kui ta oleks kodus telekast seda filmi vaadanud, siis ta ei tea, kas ta oleks lõpuni vaadanud. Mina oleks. Nii palju hea oli see film ikka. Aga see ei olnud selline tüüpiline Ameerika film, pigem liigituks sinna PÖFFI filmide kategooriasse. Kui Sulle pakuvad huvi vaimsed probleemid, siis soovitan. Muidu - kui Sul selle koha pealt mõistmist pole, mine "Koduabilist" vaatama :)

Teie Ennike

Merikesega Pärnus vol 2

Me käisime novembris Merikesega Pärnus, et saaks teha Väikeloomakliinikus Ursale põlveoperatsiooni. See oli üks õudne käik :D Ma kartsin nii väga sõita ja siis ei tulnud Ursa narkoosist väga hästi välja. Koju sõites nuttis terve tee. Aga! Ma sain hakkama ja õnnelikult ma meid sinna ja tagasi toimetasin. Teadsin, et see ei ole viimane käik Pärnusse, sest Ursaga tuli kontrolli minna. Ja eile see päev oligi. Nagu ikka, et kõik oleks võimalikult keeruline, olid teeolud halvad ja tuiskas, aga ma sisendasin endale koguaeg, et ma saan hakkama. Õnneks töötas seekord klaasipesu. Sõitsime pool kümme Märjamaalt välja ja ma oma südamerahustuseks panin gepsu järgi, kuigi nüüd juba teadsin, kuidas sõitma peab. 

Jõudsime vähe vara kohale, aga istusime autos ja ajasime juttu. Ursa süda aimas halba... Üheteistkümneks viisime Ursa kliinikusse, kust meile öeldi, et läheb umbes 2-3 tundi, sest talle oli vaja teha kerge narkoos hamba väljatõmbamiseks ja põlvest röntgeni tegemiseks. Me olime Merikesega juba ennem kokku leppinud, et jalutame Endla teatri kohvikusse. Ilm oli kohutav, päriselt ka. Külm tuul ja tuisk, aga me ikkagi jalutasime, kuigi sinna ma oskaksin sõita ka. Kohvikus võtsime süüa A la cartest. Mina läksin täiesti patusele teele ja võtsin fish and shipsi, Merike oli vähe tervislikum ja võttis kalakotletid. Toit oli suur ja hea. Poleks uskunudki, et seal nii head söögid on. Aga mis minu jaoks oli uus kogemus, oli see, et ma sain aru, kui raske on pimedal "võõrast" toitu süüa. Ma pidin tema käega näitama talle, mis ta taldrikus on, kus on porgand, kus brokoli, kus kalakotletid. Harvad ei olnud hetked, kus tühi kahvel liikus suu juurde :D Aga Merike ise ütles, et ei ole hullu, ongi igakord üllatus, mis suhu satub. Muidu ei mõtle ju selle peale, et keegi ei näe, mis ta taldrikus on, aga ma olen saanud nüüd näha, mismoodi on asjad pimeda jaoks. 

Merike ütles, et võtame magustoitu ka :) Diabeedik eksole... Aga kui ikka tahe on, siis mis seal ikka teha. Võtsime sidruni-toorjuustukoogid ja capuccinod. Kook oli imeline! Ma ei mäletagi, millal ma viimati toorjuustukooki sõin. See ei ole mu esimene valik, sest on väga rammus, aga sealsetest kookidest kõnetas kõige rohkem just see toorjuustukook. Saime Merikese üle natuke jälle naerda selle söömise üle, aga tegelikult läks kõik hästi. Ka pime saab pudiseva põhjaga koogi söödud :)

Me olime pilgeni täis. Ja meil oli hea meel, et me saime jalutada uuesti Väikeloomakliinikusse. Toit vajus natukene allapoole. Kell kaks saime Ursa kätte, kes oli uimane ja segaduses. Hammas oli välja tõmmatud ja põlv ilusasti paranenud, kuigi endise koormuseni läheb veel ikka paar kuud aega. Väikseid ringe võib jaluatada, aga kui hakkab käppa hoidma, siis kohe koju. Oleme käinud temaga väikesel ringil ja ta on ilusasti kõndinud, kuid anname aega. 

Tagasisõit oli päris hirmus. Tee oli kõik lumine ja tuiskas, kõik oli pime ja hall. Ma tõesõna kartsin ja valisin sellele sobiva sõidkiiruse. Paeküla tee oli eriti halvas seisus. Õnneks on autol tutikad rehvid all ja mingeid viperusi ei olnud. Jõudsime ilusasti koju tagasi. Ainult Ursast oli kahju, ta jälle nuttis kogu kojusõidu aja. 

Ma saan hakkama! Jah, saan, kui ma midagi ikka väga tahan või kui ma midagi päriselt pean. Merikesega oli tore, juttu jagus ja naerda sai. Imestan tema optimismi ja rõõmsameelsust. Ma ei tea, kas ma tema olukorras oleksin samasugune. Merike on mulle õpetanud, et elu on ilus :) Aga vahel ma natuke narrin teda, et tema näeb elu läbi jäälillede (tema tehisläätsed lähevad külmaga härma ja jäälilleliseks) :) Ja mina läbi uduste klaaside sooja tuppa minnes. Siis tundubki, et elu on himus ilus :) Ursat tagasi ei kutsutud, seega ma ei pea mõnda aega selle asjaga hakkama saama. Aga ma ikka olen enda üle uhke, et ma suudan teha asju, mille tegemises ma sugugi kindlalt end ei tunne.

Teie Ennike

Maitse- ja teatrielamused

Me oleme ikka käinud jõulude ja uueaasta vahel teatris ja ei erinenud see aastagi selle tradistiooni poolest. Ostsime piletid Pärnu Endla teatrisse vaatama etendust "Langev täht".  Aga ennem teatrikülastust me ikka käime alati restoranis ka. Sellega oli natukene kriitiline, sest selgus, et väga paljud head restoranid Pärnus on pühapäeviti suletud. Ma nägin ikka kurja vaeva, et leida meile see koht, kus süüa. Supesakstesse oleks saanud, aga seal ei olnud ühtegi sellist pearooga, mida me väga süüa oleks tahtnud. Ma tegin küll sinna viimases hädas broneeringu, aga otsisin ikka edasi. Kuidagi väga juhuslikult sattusin Mon Ami restorani peale, vaataisn menüüd, arutasin Arvoga läbi ja tegin sinna broneeringu. 28. detsember me Pärnusse suundusimegi. 

Restoran oli ilus ja hubane. Eriti ilusaks tegi selle kaminas põlev elav tuli, mis sellel päeval oli nii vajalik, sest õues olid tormituuled ja külmakraadid. Valisime endale laua ja vaatasime menüüd, mis oli teistsugune kui internetis. Me Liisuga olime hetkeks natukene pettunud, aga see oli tõesti ainult hetkeks. 

Me tavaliselt eelrooga ei söö, oleme võtnud midagi jagamiseks. Mona Amis väga selleks valikut ei olnud, et oleks saanud nelja peale võtta, seega me võtsime Arvoga Mon Ami valiku ning Liisu ja Raivo võtsid kumbki endale krevetid. Meie valikus oli rukkileiva laastud, suitsukala, marineeritud kala, marineeritud sibul, tartar ja linnuliha pasteet. See oli külluslik ja parajalt suur, et kahepeale ära süüa. Maitses väga hästi. Liisu ja Raivo sõid oma krevette ja olid ka rahul. Liisu küll ütles, et tšillit on liiga vähe, aga ära nad oma krevetid sõid. 

Pearoaga oli vähe keerulisem, sest meie Liisuga olime eelnevalt menüüst valinud enda jaoks küüliku välja, aga küülikut üldse menüüs ei olnudki. Pidime ümber mõtlema. Mina valisin kohafilee (mulle tundub restoranis kala turvaline valik), Liisu ja Raivo võtsid Osso bucco ja Arvo optimistlikult lamba. Mina jäin enda roaga väga rahule, Arvole maitses ka tema söök väga ja me maitsesime Liisu taldrikust veislelihahautist ka, mis oli väga maitsev. Ainus asi, mis oli natukene proptsioonist väljas, oli roogade suurus. Lammas oli selline väike, restorani moodi praad, aga seda Osso buccot ja risottot oli nii palju, et Liisu ei jaksanudki enda praadi ära süüa. See oli tõesti tohutu. Mul oli hea meel, et ma olin valinud kala. Aga söögid olid head, väga hästi maitsestatud ja küpsusaste kõikidel roogadel õige. See veiselihahautis lihtsalt lagunes kahvli all, nii hea pehme oli. Kala oli väga hästi maitsestatud ja lammas ilusasti roosa.  Kõik said kõhud täis. 

Magustoiduks valisime Liisu ja Raivoga Camemberti vahu ja Arvo valis Tarte tatini. Issand, kui ilusad need olid! See vaht oli lihtsalt suurepärane, kuigi me ei suutnud tuvastada, millest see tehtud oli. See polnud üldse läägelt magus magustoit, oli selline kerge ja vähemagus. Mesised pirnid andsid nii palju juurde. Arvo dessert oli suur ja krõbe. Ma kahjuks unustasin maitsta :D Aga tundus hea ja rikkalik. Igatahes kõhud said ülitäis seal restoranis. Mõtlesin, et ma ei söö mitu päeva mitte midagi :D Liisu kurtis ka oma magustoitu süües, et kõht on nii täis, aga nii hea oli, et järgi jätta ka ei saanud. 

Peale sellist uhket söömaaega läksime Endlasse. Jõudsime viis minutit ennem etenduse algust. Etendus oli siis "Langev täht", mis oli romantiline draama. Lavastanud Enn Keerd ning näitlejad Kadri Rämmeld ja Indrek Taalmaa. Mina sealt draamat ei üles ei leinud, aga natuke oli huumorit ka. Rääkis see siis taaskohtumisest üle 25 aasta lennujaamas, kus olid lumevangis. Naisel ja mehel oli olnud 22 kuud kooselu ja siis nad kohtusid juhuslikult lennujaamas 25 aastat hiljem. Mingi säde lõi süttima, kuid suudlusest kaugemale ei jõutud. Oli valu ja ilu, oli saladusi, mis tulid ilmsiks, oli küsimusi, mis juhtus 25 aastat tagasi. 

Mõlemad näitlejad on väga head ja väga hästi nad ka selle tüki ära mängisid. Igav ei hakanud, aga lõpp oli kuidagi... Lage. Ootasin midagi enamat. Mingit ... Ma ei teagi mida... Midagi kurba, kui tegu oli draamaga :)

Arvo oli natuke vaikne või no harjumatult vaikne. Võibolla ta ei tundnud end kõige paremini, sest ta tegelikult oli haige. Minu meelest läks kõik väga hästi. Söögid olid head, etendus oli hea, seltskond oli hea. Selleks aastaks on teatrikülastustega kõik. Uuel aastal juba üks etendus olemas, sest Liisu kinkis endale ja meile jõuludeks teatripiletid. Mul on ka üks eesmärk seoses teatriga, aga sellest ma praegu ei kirjuta. 

Oli ilus õhtu! Sebastian küsis mu käest küll ennem minekut, et kuidas meil õnnestus isa draamat vaatama meelitada, aga tegelikult see nagu polnudki mingi eriline draama. Või ei saanud mina sellest lihtsalt aru. Koju sõites mõtlesin, et see on nii hea, et me niimodi käime ja teeme. Mulle annab see nii palju juurde. Ja mul on nii hea meel, et me ei pidanud ikkagi Supelsakstesse minema, vaid saime Mon Amis käia. Sinna me läheme kindlasti kunagi tagasi. Aitäh Arvo, Liisu ja Raivo nende elamuste eest!

Teie Ennike

2.jõulupüha matk Marimetsa rabas

Kell oli üsna hommik, kui Liisu hõikas perechatis välja, et õues on nii ilus ilm, kas keegi tahaks rappa matkama minna. Mul Arvo oli Sipas tünni pesemas ja ma ütlesin Liisule, et helista Arvole. Ja siis juba Liisu kirjutas, et kell 12 on väljasõit Marimetsa rabarajale. Ja siis juba helistas Arvo, et kell 12 on väljasõit Marimetsa rabarajale :) Leppisime Arvoga kokku, mis ma ära teen selleks, et minna ja ma asusin ettevalmistusi tegema. Leib soojaks ja termokaussi, juust, või, kohvi... No nagu ikka ennem väljasõitu, aga tavaliselt teeb neid asju Arvo. Et mitte aega raisata ja kohe saaks minna minema, kui ta tünni pesemast tuleb, siis tegin seekord ettevalmistused mina. 

Ilm oli fantastiline :) Päike paistis, tuult ei olnud, midagi ei sadnud. Kusjuures ma just hommikul, kui käisime Arvoga Mirat jalutamas, mõtlesin, et nii ilus ilm on, kahju, et meil mingeid matkaplaane pole. Haakisime veel endaga kaasa Marguse ja vend Aivari ning sõitsime Marimetsa. Ja siis saime peaaegu südari, sest parklas ei olnud vaba kohta autode jaoks. Seal oli nii palju inimesi, et ma mõtlesin, et see torn seal raja lõpus on ülerahvastatud ja pole ruutmeetritki vaba pinda. 

Mira otsustasin seekord koju jätta, sest Marimetsas on väga pikalt laudtee ja Mira ei saa pimedana seal kõndimisega hakkama. Ja vabalt jooksma ka ei saa seal lasta, sest kõik on laukaid täis ja nii võib juhtuda, et ta satub hätta.. Sebastian ei saanud ka kaasa tulla, sest tal olid juba Robiniga teised teemad kokku lepitud. Sellest muidugi oli südamest kahju. Tundus, et ta ise ka oli natuke kahevahel, mida teha, aga Sebastian oma kokkulepetest ei tagane ja nii juhtuski, et me läksime ilma temata. 

Asusime oma väikese vapra pundiga teele. Raja algus oli jääs ja kõva, aga metsavahel oli rada porine. Mina panin naelikud jalga, mille üle mul oli väga hea meel, sest laudteed olid libedad. Jalutasime suht tempokalt, aga tegime vahepeal suitsupause, et suitsumehed saaksid kopsu rikkuda :D Laudteel tuli koguaeg inimesi vastu ja siis pidime teed andma või anti meile teed. Mul oli muidugi hea meel, et nii palju inimesi vastu tuli, sest see andis lootust, et ehk torni juures ei ole väga palju inimesi. Mina olin "karjajuht" ja seisatasin korduvalt, et fotosid teha. 

Torni juures pidasime piknikut. Kaasas oli ainult häid ja väga häid asju ja peaaegu kõik sai otsa ka. Seal lagendiku peal oli natukene tuuline, aga me panime kapuutsid pähe ja ei lasknud end häirida. Rabajärvele saab ka nüüd ringi peale teha, sest sinna on laudtee ehitatud. Rahvast oli vähe ja saime täitsa rahulikult piknikut pidada. Värske õhk ja liikumine oli kõik näljaseks teinud. 

Kokku kõndisime 9,1km. Liisu tahtis vahepeal kukile saada, sest jalad olid nii väsinud, aga pidi ikka oma jalaga hakkama saama :D Ja põis on tal ka hernetera suurune... Viimane kilomeeter tundus juba maailmatuma pikk, aga parklasse me jõudsime. Just siis, kui hakkas hämarduma. Oli väga mõnus 2.jõulupüha rabamatk. Nii tore, et Liisu selle välja hõiskas :) Ja üldse oli kuidagi nii tore. Nii palju ajasime juttu ja tegime nalja, koguaeg sai naerda. Nii tore, et Aivar ka ikkagi haakus :) Me pole temaga peale Hobulaiut üldse midagi koos teinud, sest ta on koguaeg Soomes olnud. 

Aitäh Liisu, et ajasid meid toast välja! Rada oli küll võibolla natukene pikk kummikutega matkamiseks, aga tegelikult oli ju tore. See oli ilmselt selle aasta viimane matk, sest seda aastat ongi veel ainult viis päeva järgi. Koju jõudes selgus, et Arvol on palavik... Ussi aasta võtab veel viimast... 

Aitäh kõigile! Ja Margus, tahtsin öelda, et mul on väga hea meel, et Sa ikka meiega koos erinevaid asju ette võtad. Vaatamata sellele, et emale see väga ei meeldi. Et Sa ikka tuled ja oled :) See on nii oluline ja nii tore. Meil on ikka väga palju ühiseid elamusi ja kogemusi. 

Nüüd on küll kõik jõulutegemised läbi, homme algab argipäev. Ja just need väikesed asjad annavad jõudu igapäevaste asjadega toime tulla. Järgmiste koos tegemisteni!

Teie Ennike