Täna ongi homme...
...ja eilset ei tahaks unustada. See on meie elu. Meie jaoks salvestatud ja teiega jagamiseks, sest me teeme vahvaid asju ja ehk inspireerime ka teisi peresid rohkem matkama, koos olema, tegutsema :)
pühapäev, 26. jaanuar 2025
Jõulukink Liisult
esmaspäev, 20. jaanuar 2025
Beebide lainel
Ma ei ole ammu nii palju käsitööd teinud, kui viimane pool aastat :) Ma ei tea, kas olen lihtsalt soonel või on seda mulle vaimselt väga vaja. Kui me paar nädalat tagasi Piretiga kohtusime, siis ta andis sisse tellimustöö. Beebipoisile mänguasi ja tekike. Ei, need ei ole tema tulevasele lapselapsele, on hoopis ühele teisele pisikesele poisipõnnile, kes jaanuari alguses sündis. Aga selguse mõttes ei saanud roosamannas olla, vaid pidi helesinisele keskenduma. Polegi ammu midagi roosat teinud - peaks plaani võtma :)
Kui Piret tellimuse andis, teadsin kohe, millise mänguasja ma teen, sest pole midagi nunnumat, kui armas karupoiss väikesele beebipoisile. Ma ei ole juba mitu aastat ühtegi mänguasja heegeldanud. Vorpisin neid mingi aeg nii palju teha, et isu sai täis. Natuke kartsin, et äkki enam ei oskagi, aga see vist on nagu jalgrattasõit - kui korra ära õpid, siis enam meelest ei lähe. Otsisin Mari-Liis Lille raamatu välja, tellisin lõngad ära ja jäin ootele. Kui lõngad käes, asusin tööle. Algus oli natukene vaevaline. Ma ei mäletanud, kuidas ma ringi lõpetasin ja kuna mul silmusemärkijaid ei ole, siis ringi alguse ja lõpu koht läksid segamini. Aga siis oli justkui heureka ja mul tuli meelde, kuidas ma seda vanasti tegin. Oli ikka pusimine. Siiamaani mõtlen, et kuidas ma viitsisin neid mänguasju nii palju teha! Arvo arvas, et ma olin erinevate ainete mõju all - sellest ka see ohjeldamatu heegeldamine.
Mõmmi tuli just nii armas, nagu mul meeles oli. Parasjagu suur ka - pikkust lausa 38cm. Tegin väga suure hoole ja armastusega ning olin ise väga rahul, kui valmis sain. Aega kulus kaks päeva teiste tegemiste vahele. Ja nüüd tean, et pean meie beebile ka karumõmmi tegema :) Tüdruku muidugi...
Beebitekiga oli vähe keerulisem olukord. Nende mustreid on Dropsi lehel üle saja ja siis ma istusin ja mõtlesin, millist teha. Valituks osutus Drops Baby Meriino lõngast pitsiline tekk. Teki tegemine on ikkagi üsna suur töö, sest see on ju suur ja siis peab kätel laskma hoolega käia, et soovitud ajaks valmis saaks. Muster oli kerge, jäi kohe esimese mustrikorraga meelde ja rohkem õpetust vaadata polnud vaja. Arvutasin välja, et kui teen iga päev kolm mustikordust, siis saan kokkulepitud ajaks ehk kuu lõpuks töö valmis. Ma siis muudkui kudusin, ikka rohkem, kui kolm mustrikodust päevas. Arvo ütles, kuidas Sa viitsid, ta läheks ammu hulluks, kui peaks tundide kaupa diivaninurgas istuma ja laskma varrastel käia. Aga mulle meeldis seda tekki teha. Mõtlen siin, et äkki peaks ikkagi meie beebile ka sellise õhema ja pitsilisema teki tegema... Lõng mul ju on olemas. Pean Anete käest küsima.
Tekk tuli väga ilus ja parajalt suur. Mõõdud 110x75 (umbes). See on vist kõige ilusam beebitekk, mis ma teinud olen ja ma olen neid ikka üksjagu heegeldanud ja kudunud aastate jooksul. Nii pehme ja kerge... Seepärast mõtlengi, et peaks sellise suvise teki meie beebile ka tegema, kuna meil on ju kevadebeebi. Pesin teki läbi ka ja nagu merino lõngale kohane, ta läks suuremaks, kui algselt oli. Mõtlen siin, et teki puhul sellest pole hullu, aga kui näiteks kampsun pesus suuremaks läheb, siis ikka on ju jama lugu.
Aitäh Piret, et mind usaldasid. Ma ei tee tavaliselt tellimustöid, sest... Keegi pole eriti midagi tellinud ja alati on nii suur vastutus ka, et kas tuleb selline, nagu tellija oma vaimusilmas on ette kujutanud, aga seekord olen küll väga rahul. Ma loodan, et Sina ka ja kingisaaja ka. Kui eile teki valmis sain, siis lugesin kohe mõnuga, sest polnud saanud seda paar nädalat teha. Lugesin kohe raamatu läbi une arvelt (ei olnud väga hea raamat....). Nii tore, kui on inimesi, kes usaldavad mind käsitööd tegema, sest see on midagi, milles ma olen hea. Ja väike lisaraha kulub alati marjaks ära :) Sain töö varem valmis, kui kokku leppisime, aga pigem varem kui hiljem. Nüüd aga... Peab õppima hakkama, sest järgmine nädal on juba koolipäevad ja ma ei ole oma kooliasju isegi nuusutanud veel. Kogu aur on läinud käsitöö tegemisele. Nüüd on küll viimane aeg vitamiinide ja mineraalainete maailma sukelduda...
Teie Ennike
pühapäev, 19. jaanuar 2025
Rukkileib
Peaaegu iga nädal on meie kodu leivalõhna täis. Mitte, et me oleksime väga suured leiva-saiasööjad, aga soojast, just ahjust tulnud rukkileivast ei ütle keegi meist ära. Võtan leivad ahjust välja ja ütlen, et leib peab nüüd pool tundi jahtuma ja järelvalmima ning juba mina näen, kuidas minu mees on suure noaga leiva kallal :D Ei malba oodata. Ma teen alati kaks leiba: ühe lihaleiva ja ühe seemneleiva või kaks lihaleiba, sest mehed armastavad ikka lihaleiba rohkem ja kui mul endal väga leiva isu pole, siis seemneleiba tegema ei hakka.
Ma juba aastaid ei kasuta leiva tegemisel retsepti. Ainus asi, mis on kindel, on suhkru (1,25dl) ja soola (3 tl) kogus. Kui palju ma täisterarukkijahu panen, pole õrna aimugi. Tunde järgi. Mulle meeldib pigem pehmem leivataigen, seega ma jahuga väga ei priiska. Lihaleivale panen natukene rohkem kui seemneleivale, sest rasv muudab taigna liiga vedelaks.
Õhtul panen juuretise rukkijahuga "kärssama" ja lasen sellel seal sooja kampsuni sees soojamüüri ääres 8-10 tundi müdiseda. Hommikul ärkan üles, määrin leivavormid võiga, praen suitsusingi ära ja teen leivataigna valmis. Nagu öeldud, siis seda ma tõesti ei tea, kui palju ma jahu panen. Igakord mõtlen, et ma panen järgmine kord linnasejahu ka, aga pole Lemmikusse jahu järgi jõudnud :D Leivataigen on üks õudne taigen - seda on väga raske käte küljest ära pesta, aga ometigi iga kord saavad leivad vormidesse, märja käega pealt ära silutud ja augud sisse tehtud. Ja taaskord soojamüüri äärde kerkima.
Kergitan neid leibasid soojamüüri ääres nii kaua, kuni augud on täis kerkinud ja nagu kiuste täna, kui ma otsustasin, et ma teen leiva valmimise protsessist fotosid, seemneleiva augud täis ei kerkinud. Mõtlesin, et kas tõesti esimest korda elus mu leib kerkib ahjus lõhki. Kuna lihaleib oli täis kerkinud ja ma ei tahtnud kergitamise protsessi pikendada, panin leivad ahju.
Mina küpsetan leiba ahjus nii, et 5 minutit on 250 kraadi juures ja siis alandan temperatuuri 200-le ja küpsetan tund aega. Kui ma veel algaja leivaküpsetaja olin, siis oli see ahjus olemise protsess teine. Nelja erineva temperatuuriga ja pealt niisutamisega. Aga see ei ole üldse vajalik ja tegelikult Ragne, kelle postituse järgi ma õppisin leiba tegema, on enda posituses ka selle mitme erineva kraadi juures küpsetamisprotsessi ära muutnud.
Leivad lõhki ei küpsenud. Seemneleival on küll mingi väike pragu sees, aga päris katki ei läinud.
reede, 17. jaanuar 2025
Minu kampsun
Kudusin eelmine aasta Liisule tumerohelise kampsni ja sellel ajal, kui ma seda kudusin, siis ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi endale tumedat kampsunit kudunud. Alati ikka roosa või heleisine või kollane. Ja siis ma tndsin väga selgelt, et ma soovin endale ka tumedat kampsunit. Vaatasin endale sobiva kampsuni Dropsi lehelt välja ja tellisin lõnga ära. Ja siis, nagu ikka minu puhul, hakkasin kohe suure tuhinaga kuduma. Muster oli lihtne ja töö edenes kiiresti, sest oli B-grupi lõng ehk väheke jämedam, kui Liisu kampsunit kududes. Ja siis sai tuhin otsa. Kudusin ühe rea ja kapmsun seisis kolm päeva. Kudusin ühe rea ja kampsun seisis nädal aega. Kohe üldse ei tahtnud kududa seda kampsunit. Tõin vabanduseks, et kiire ja aega pole ja mul on muud teha (nt neelata ühe päevaga 400 leheküljeline raamat :D), liiga pime ja liiga tume kampsun jne. Aga see, et ma sellel ajal kahed sokid valmis kudusin, ei olnud nagu midagi. Ma tegin ükskõik mida - peaseegi, et mitte seda kampsunit. Tegelikult mind alati väga närib, kui mul on mingi projekt poolei ja see ei edene.
Võtsin end kokku ja kudusin kehaosa valmis ning siis see kampsun jälle seisis mitu nädalat. Üldse ei tahtnud varrukaid teha. Aga siis ma sain ühe tellimustöö ja mulle ei meeldi tegelikult mitut asja korraga teha. Tellisin tellimustöö jaoks lõngad ära ning hakkasin kampsunit kuduma. Kudusin kohe suure hooga. Kudusin niimoodi, et ühe päevaga oli kampsun valmis. Ehk et - selleks ajaks, kui tellimustöö lõngad kohale jõudsid, oli kampsun valmis.
Ei tulnud väga ilus kampsun. Ma ei teagi, midagi ikka häirib. Võibolla selle pärast ei edenenud kudumine ka. Ma ei tea. Ilmselt ma seda kandma hakkan, aga mul on ilusamaid kampsuneid. Tegin küll S suuruse, aga seljas on kuidagi nii lötakas.
Suur töö jälle tehtud. Nagu ikka ülevalt alla kududes, ilma ühegi õmbluseta. Aga ma ei taha tükk aega ühtegi kampsunit kududa. Vist. Praegu teen tellimustööd ja see edeneb palju paremini, kuigi on natukene igav tegemine. Ei pea üldse mõtlema, muudkui koon. Kuu lõpuks peab valmis olema, aga ma pole kindel, et see päriselt nii läheb. Aga ehk saan ajapikendust, kui väga vaja...
Teie Ennike
esmaspäev, 13. jaanuar 2025
Coca-cola Plaza ja Pelm
Liisu kutsus kõiki kinno, aga soovijaid oli peale tema ainult kolm ja nii me neljakesi (mina, Arvo, Liisu ja Ailen) linna sõitsimegi. Vaatama filmi "Kullake". Ma ei hakka filmist lühikokkuvõtet tegema, igaüks saab ise lugeda filmi tutvustust või minna kinno vaatama. Ka Märjamaale tuleb antud film kuu lõpus. Aga. Mis ma selle filmi kohta öelda oskan. Kõige täpsemini võttis selle kokku Ailen, kui ütles, et see oli šokeeriv :D Anu Saagim väitis, et antud teoses ei ole palju seksi ja mul tekib küsimus, milline on Anu Saagimi arvates film, kus on palju seksi? Seda seal ikka oli... Arvamused peale filmi vaatamist olid erinevad. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, miks üks juhtival positsioonil olev naine soovis, et teda koheldakse kui koera. Liisu arvas, et küllap tal oli vaja vastutus ja kontroll ära anda ja seetõttu ta lasigi endaga käitud nii nagu lasi. Minu tutvusringkonnas on kolm juhtivat naist ja ma loodan väga, et nad ei lase endaga käituda nii nagu nad oleksid koerad. Kuigi jah...ma kohtlen oma koera ka paremini kui selles filmis Samuel Romyt kohtles. Veel jäi üsna arusaamatuks, miks sinna sisse oli toodud homoseksuaalsus, aga võibolla see oli tingitud sellest, et just see homoseksuaal mõistis kõige paremini, et Romyl on probleem. Film lõppes Hollywoodilikult hästi ja Romy sai oma abikaasa poolt rahuldatud. Minu jaoks oli selles filmis liiga palju seksuaalsust ja just sellist, mis tekitas ebamugavaid tundeid. Iseensest oli hea film ja igavust ei tekkinud, kuid jah... Šokeeriv :D Mõtlesime isekeskis selle üle, et hea oli, et Raivo ja Margus seda filmi vaatama ei tulnud - nad oleks selle jaoks liiga konservatiivsed olnud. Kokkuvõtvalt võin öelda, et me keegi ei tea, mis toimub tegelikult teise inimese peas ja kehas. Pealtnäha ilus idüll võib olla väga petlik. Õnnelikus abielus, toredad lapsed, prestiižne töö...aga tegelikult on tegu vaid fassaadiga...
pühapäev, 29. detsember 2024
Väljasõit Pärnusse
Oioi, see koer on pidanud viimastel päevadel väga palju üksi kodus olema...palun vabandust, armsad naabrid! Aga on kohti, kuhu teda kaasa võtta ei saa...
Nagu ikka jõulude ja uue aasta vahel käime me Pärnus restoranis ja teatris. Ei olnud see aastagi selles suhtes erinev. Liisu ostis piletid ja mina broneerisin laua Gastronoomi. Tõotas tulla väga äge väljasõit. Kolmveerand neli asusimegi teele ja jõudsime Gastronoomi pisut vaem kui laud oli broneeritud. Juba väljast oli aru saada, et inimesed on pingutanud mulje loomisega, sest ukse kõrval oli ehetes jõulukuusk ja säravad tuled. Sisse astudes võttis meid vastu väga meeldiva olekuga teenindaja ja kõik oli hubane ja ilus. Me ei ole varem Gastronoomis käinud ja olime väga äraootaval seisukohal, sest polnud kindlad, kas toidud on maitsvad. Eelmine aasta sama tripi ajal pidime söökides üsna pettuma, kui käisime restoranis KUU.
reede, 27. detsember 2024
Jõulumatk Järta terviserajal
Õues on justkui november. Ilma poolest. Ikka hall ja udune ja sombune ja niiske ja vihmane ja... Täitsa metsas ilmad. Sellised, kus tahaks kodus kaminasoojuses olla ja ainult aknast vaadata, kuidas tuul puudelatvu kõigutab. Aga! Kuna me ei ole mingid papist poisid, siis me suudame end ka sellise ilmaga kodust välja ajada ja suudame veel kõik teised ka välja ajada, et teha üks mõnus jõulumatk. Arvo arvas, et pole mõtet kuskile kaugele sõita, lähme siiasamma Järtasse, kus me öömatkalgi viimati käisime ja teeme selle raja omal moel läbi. Mina natukene pelgasin, et äkki me eksime ära, aga Arvo arvas, et seda ei juhtu mitte mingil juhul :) Ja nii me pundi kokku ajasimegi (Liisu, Margus, meie kolmekesi, Aivar, Getter, Karel, Marek ja Chris) ning Järtasse sõitsimegi.
Ilm oli ikka selline, mida on hea aknast vaadata, aga ei ole halba ilma, on valesti valitud riided. Kuna vihma natuke tibutas, siis fotoka pidin seekord küll koju jätma ja kõik pildid, mis selles postituses on, on tehtud telefoniga ja enamus Arvo telefoniga. Tegelikult rajal olles enam vihma ei sadanud ja ma ikka natukene kahetsesin, et ma oma fotoka maha jätsin, aga seekord siis niimoodi. Asusime kohe teele ja oh seda teed! Saapad olid raja lõpuks nii porised, et ma mõtlesin, et ma neid mitte kunagi enam puhtaks ei saa :D Rada oli tõesti vesine ja porine, aga õnneks oli ikkagi mingisugune rada. Me vist päris seda õiget radapidi ei käinud kõike, aga mingid rajad olid ja neid mööda me tatsasime. Puudel olid helkurid ka ja päris metsa me omadega siiski ei läinud. Ainult viimane lõpp oli omalooming, aga sellest polnud midagi, sest põhiline oli autodeni jõuda ja seda me ka saavutasime.
Umbes poole raja peal tegime lõket. Seal oli keegi ennem meid juba seda teinud, niiet... Äkki väga õudne polnud, et me keset metsa lõket tegime. Arvo oli seekord eriti peenelt valmistunud. Hommikul, kui ma alles voodis olin, kuulsin, et ta vaatab mingit videot ja omas peas mõtlesin, et issand jumal! Ta vaatab varahommikul trennivideosid ning mõtlesin, et on ikka entusiast, aga kui ma voodist välja end lõpuks viitsisin ajada, sain teada, et trennivideodest oli asi kaugel. Ta vaatas hoopis, kuidas malmpanni mittenakkuvaks teha. Ja siis ta hakkas seda meie enda armsas köögis tegema :D Oh jummel, terve kodu oli haisu täis ja sinist suitsu tuli praeahjust! Ta siis tõstis panni akna taha jahtuma, ise hirmus elevil ja tõttas poodi, kust tuli tagasi kolme veisesteigiga. Tema oma peas oli varahommikul mõelnud, kuidas tema hakkab metsas sütede peal malmpanniga steiki tegema. Ta on mul vahest ikka täitsa sooda :D
Kui vorstid olid kõik küpsetatud, ajas Arvo panni kuumaks ja vaatas kella pealt aega ning küpsetas esimese steigi ära. Pean tunnistama ausalt, et mina ei ole veisesteiki kunagi varem söönud. Arvo seevastu sööb steiki pea iga kord, kui käime restoranis. Olime kõik põnevil, et kuidas tal see kõik välja kukkus ja pean tunnistama, et väga hästi kukkus. Steik oli keskelt kergelt roosakas, liha pehme ja mahlane. Ta viilutas selle ära ja see sai nii ruttu otsa, et ta sai aru, et nüüd on aeg kaks teist tükki ka ära küpsetada. Sellist luksust igaüks juba metsamatkal ei saa, et sööb veisesteiki ciabatta ja rukkolaga. Nüüd on latt ikka väga kõrgele aetud ja mingid õllepunnid on kauge mälestus :D