Tüdrukutega Jalasel

Tavaliselt on Arvo see, kes tuleb mõttele ja viib teostuseni, aga Allu arvas, et oleks väga hea mõte Jalase rappa minna, sest tema ostis endale uue kandekoti, kus Amandat kanda ja et see kandekott on vaja ära testida.  Ja no vaadakem tõele näkku - täna oli ikka fantastiline ilm looduses viibimiseks! Soojakraade küll väga palju ei olnud, aga päike paistis ja taevas oli täiesti pilvitu. Nii juhtuski, et Liisu tuli mulle järgi ja nii me ainult tüdrukutega Jalasele läksimegi. 

Allu polnud oma kandekotiga veel väga tutvust teinud, tal võttis natuke aega, et oma nööp sinna kotti turvaliselt saada, aga kui nööp oli kotis, siis asusime teele. Metsa all oli ikka väga porine. Eks seal on palju käidud ja märg on olnud ning mu heledad tossud nägid koju jõudes välja sellised, nagu ma oleksin käinud kartuleid võtmas :) Aga see on kukepiss. Jalutasime suht aeglases tempos raba poole. Adeele oleks kindlasti Arvo kukile luninud, kui Arvo oleks ka olnud, sest kui me olime jõudnud põllu äärde, siis ta ütles mulle, et me oleme juba nii pikalt käinud (1km) ja mitu meetrit veel on :D Ma siis ütlesin talle, et me pole rappa veel jõudnudki, aga väga palju pole. Ma targu ei hakanud talle ütlema, et sama palju peame veel kõndima, et rabajärve äärde jõuda. 

Rabamaastik oli võrdlemisi pruuni ja rohelise kirju. Muid värve enam näha polnud, sest kanarbik oli juba õitsenud ja väikesed kased olid raagus. Aga laudtee libe ei olnud, oli kuiv. Ma natuke kartsin selle pärast, sest see meie Adeele..temaga koguaeg juhtub. Kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas ta kukub seal libeda ja märja laudtee peal, aga õnneks oli kuiv. Tegin tüdrukutest ühe seljataguse foto ka, sest Alissa ei luba end pildistada ja ma austan tema soovi. Rajal oli päris palju inimesi ja koeri. Küll tulid juba ära ja küll läksid sama teed, mis meie. Mõtlesin, et ei tea, kas saamegi üldse piknikut pidada. Esimese plate juures oli üks perekond, aga lahkus sealt, kui meie kohale jõudsime. Võtsime seal siis kohad sisse. Sõime kaasavõetud asju, aga väga kaua peatuda ei saanud, sest õudne tuul oli. Rajal nagu polnud, aga seal järve ääres oli. 

Peale pisikest piknikut asusime tagasiteele. Inimesi muudkui tuli vastu, eks ilus päikeseline ilm kutsus inimesi loodusesse. Adeele kõndis vapralt kõige ees, aga lõpuks vist väsis ära ja läks oma emme kõrvale. Amanda oli nii tubli! Lihtsalt rääkis seal kõhukotis terve tee, ei kigisenud ega midagi.. Kui keegi temaga rääkis, siis naeratas laia suuga, nii, et väikesed kikud paistsid. Kokku kõndisime 3,87km ja mina sain oma päevased sammud täis, mida mul praegu ühe väljakutse raames vaja on. 

See oligi meie väike matk Jalase matkarajal. Nii tore, et Allule selline mõte tuli. Natuke imelik oli, et ühtegi poissi meiega seekord kaasas polnud, aga me oleme tublid maatüdrukud ja saame vahel ka poisteta hakkama. Ja no mul lausa pidupäev - sain ilma Mirata matkata :D sest ma ei väsi kordamast - ta on ilmvõimati matkakaaslane. Ja vahel on nii hea ilma selle sabata kuskil käia. Kusjuures, mina ei tea, kas ta on paksuks läinud või vanaks jäänud, aga ta kuidagi üldse viimasel ajal ei taha minuga jalutada. Natuke teeb see mind murelikuks, kuigi ma olen 100% kindel, et seal matkarajal ta oleks paaritõugetega mind edasi tirinud. 

Aitäh Allu, et Sul on seda pealehakkamist ja tegutsemistahet oma kolma lapse kõrvalt. Ja nagu tellitud - fantasiline ilm! Usun, et ega Sul väga kerge ei olnud, aga Sa oled sitke tüdruk! Ja nagu öeldud kunagi - igapks peab oma risti kandma :D Oli tore! Kahju ainult, et ei näinud, kuidas need poisid seal teisel platvormil rabajärve läksid. Nende hoovõtt oli nii suur, et me jõudsime juba oma kõhud täis süüa ja minema minna, kui kostusid ainult huiked. Järgmine kord lähme Mukri rappa, siis tüdrukutel ka põnevam, saavad torni minna. Väga mõnus väike sügisene matk oli :)

Teie Ennike

Naerata Ometi "Jõulud haiglas"

Nagu juba viimased ma ei tea, kui mitu aastat, käivitame ka see aasta projekti "Käsitöö mänguasjad jõulud haiglas veetvatele lastele". See tähendab siis seda, et ootame ise valmistatud mänguasju (heegeldatud, kootud, õmmeldud, puidust jne).  Mänguasjad peavad olema uued ja terved, valmistatud puhastest ja looduslikest materjalidest. Eelmine aasta jõudis minuni 201 mänguasja ehk et 201 last said natuke jõulurõõmu. 

Tule kampa, kui oskad mänguasju valmistada, iga mänguasi on oodatud ja hinnatud!

Meie Heiki ja Kunoga oleme südamest tänulik igaleühele, kes leiab aega, et kasvõi üks mänguasi teha. Ise panustan ka kindlasti, kui mitmega, näitab aeg. 

Ma tean jah, et praegu on veel vara jõuludele mõelda, aga käsitöö inimesed teavad, et alati on parem alustada pigem varem kui hiljem :)Nobedaid näppe!

Teie Ennike

Vastutuspartneritega Viljandis

Ma osalesin aprillis alanud 8-nädalalisel dr. Sergey Saadi kursusel "Vabadus toiduga 3.0" ja selle kursuse alguses pidime kõik leidma endale vatutuspartneri. Mul juhtus kuidagi nii, et sattusin chatti kolme naisega (mina ise siis neljas) ja nii me siis üksteist toetasime ja utsitasime. Kursus on ammu läbi, kuid meie chatt on ikka aktiivne. Ja ühel päeval tegi Krity ettepaneku, et me võiksime kokku saada. Kristyga ma olin tegelikult küll juba kohtunud VIP-lõunasöögil ja kursuse lõpupeol, aga Marget ega Karinit ma polnud varem näinud. Peale lõputuid arutusi saime koha, kus kohtuda ja kuupäeva, millal kohtuda paika. Minul muidugi oli kohe probleem, et mina ei sõida võõrastes kohtades, aga Kristy ütles, et tema võib vabalt minu auto peale võtta ja minna kuhu iganes :) Ja nii siis juhtuski, et Kristy tuli eile hommikul 8.30 Märjamaale ja me sõitsime koos Viljandisse, kus pidime kohtuma Margega. Karin kahjuks meiega ikkagi ühineda ei saanud seekord. Aga küllap järgmisel korral ikka saab :) Minul õnnestus kodust ära saada tänu sellele, et Sebastianil ei olnud koolipäeva ja sai ise koeraga olla ja mässata. Aitäh talle selle eest!

Natuke hirmutav oli mõelda, et pean terve päeva nö võõraste inimestega olema, aga Kristy võttis mul selle hirmu kiiresti maha, sest mina ei tea, aga mul kuidagi on vedanud. Kõik inimesed, kes mu elus on, on ohjeldamatud lobisejad :D Mul oli selline tunne, nagu tunneksin Kristyt juba väga kaua aega. Me ikka rääkisime igasugustest asjadest, Viljandi poole sõites rohkem toitumise, keto ja sellistel teemadel, koju sõites ka isiklikel temadel. Kristy kartis, et ta on mu surnuks rääkinud, aga ma olen hea kuulaja :) 

Viljandis kohtusime Margega, keda ma ei olnud veel kunagi näinud. Otsustasime koos, et ei tee Viljandi järvele päris ringi peale, sest Margel oli ajaline piirand, kuna tal on kodus neli last (3, 6, 12, 17) ja lapsehoidja oli rõõmustatud endale kolmeks tunniks. Hakkasime siis minema mööda kergliiklusteed ja jõudsime Viljandi terviserajale. Pean ausalt tunnistama, et esialgne kõnnitempo oli minu jaoks natuke kiire, ma ei jõudnud ühtegi pilti teha ega väga ringi vaadata, aga kui me sinna terviserajale jõudsime, mis kulgeb siis ümber Viljandi järve, mu kaaslaste hoog natuke rauges. 

Hoog rauges, sest see terviserada oli tõuse ja langusi täis. Ausõna, ma pean end üsna heas füüsilises vormis inimeseks, aga võttis ikka südame puperdama küll need tõusud ja mul on langustega oma teema. Kuna oli palju vihma öösel sadanud, siis rada oli märg ja libe. Kartsin nii väga kukkuda, aga naised ei lasknud sellel juhtuda. Nii me seal siis tõusime ja langesime üksteisel käest kinni hoides :D Rada oli ikka väga sopane ja libe. Ma pidin kojujõudes oma tossud pessu panema, sest need nägid õudsad välja. Õnneks keegi ikkagi ei kukkunud ja kokku kõndisime 9,1 km. Põhimõtteliselt oleksime võinud Viljandi järvele ringi peale ka teha, sest see ring oleks olnud 12km, asi see kolm kilomeetrit veel oleks olnud, aga kuna me ei läinud rajale õigest kohast, siis me pidime edasi-tagasi tegema, sest muidu oleks meie ring vist umbes 16-17 kilomeetrit tulnud. Kui me istusime ühel paadisillal, siis ma mõtlesin küll, kuidas ma need tagasiminevad langused langetud saan, aga sain hakkama! Ükskord tahaks ikkagi Viljandi järvele ringi peale teha. Siis, kui ei ole nii märg ja libe. 

Selline rada...

Kui me olime terviserajalt tagasi autode juurde jõudnud, siis sõime Kristyga oma päeva esimese söögikorra, kell oli umbes veerand kaks päeval. Margel oli esimene söögikord söödud juba hommikul ja tal pressis aeg ka peale. Natuke ajas veel meiega juttu ja siis oligi aeg nägemist jätta. Meie Kristyga läksime veel linna peale kondama. Käisime Viljandi ordulinnuse varemetes, kus Kristy näitas mulle soovimiskohta ja ma soovisin... Ma ei ütle mida, aga aasta pärast saame tõdeda, kas mu soov läks täide :) Ma olen seal varemetes varem käinud, kuid see oli juba päris ammu. Veel nägin linna peal neid suuri maasikaid ja kasside kujusid. Neid on seal igal pool. Kõndisime 2,8 km maha ja maandusime Fellinis, kus jõime kohvi ja ajasime juttu. 

Kella kolme paiku otsustasime, et hakkame koju sõitma. Kuna me olime eelnevalt kokku leppinud, et sööme Viljandis õhtust, siis ma teadsin, et kodus on õhtul selline söök, mida mina süüa ei saa . Aga õhtusöögi jaoks oli veel vara. Kristy pakkus välja, et sööme Märjamaal õhtust. Ja ma olin nõus. Sõitsime Märjamaale, jututeemad üsna rasked ja Märjamaal läksime Hostel ja Pubisse, kus otsustasime süüda Gabreli, ilma kartulite ja topeltsalatiga. Päris keto ei olnud, aga väga hull ka ei olnud. Mulle see praad väga maitses, kuigi ma ei saa aru, miks peab toorsalatitesse sellise hulga suhkrut panema. Aga kõhud me saime täis ja oligi aeg nägemist jätta. 

Oli väga tore oma vastutuspartneritega kohtuda päris elus. Kuna me oleme kuude kaupa messengeris suhelnud, siis ei tundunud nad nii võõrad ka ja kuna meil on ühised huvid toitumise osas, siis jututeemasid jagus. Mul jäi ainult natukene süda kripeldama Kristy pärast, aga sellest ma siin ei kirjuta. Mõtlen lihtsalt, kuidas paremini toeks olla :) 

Päev oli pikk ja mul oli oma raskuseid, kuid ma ei kahetse hetkeksi, et selle päeva ette võtsin. Nii hea on vahest kodust välja saada ja teha midagi, mis mulle päriselt meeldib - matkata. Ilm soosis ka meid, vihma me ei saanud ja vahepeal paistis isegi päike. Meil oli kokku lepitud, et kui sajab, siis lähme Suure-Jaani Tervisekeskusesse, aga õnneks saime olla hoopis õues ja looduse keskel. 

Aitäh Kristy ja Marge! Ja paneme ikka edasi! See, mis me teeme, on õige ja vajalik :) Ja ärme jäta oma chatti unarusse, sest koos on palju kergem :)

Teie Ennike

Beebi on sündinud

11. septembril sündis siia ilma Matheo Kenzo :) Selline pisike ja kõvahäälne. Katariina sai emaks ja Rainer isaks. Mõtlesin siin septembri alguses, et mis ma pisikese sünni puhul kingin ja mõtlesin ka seda, et kas see peaks poest ostetud asi olema või võiksin ise veel midagi talle teha ja mõtlesin välja, et kuigi ma lubasin peale Amanda kombeka kudumist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi kombekat, et just paras hetk on see mitte iialgi enam murda.  Ja siis ma vaatasin Dropsi lehel ringi ning valisin välja sellise kombeka, mis ei olnud nii raske mustirga, tellisin lõngad ja palusin Liisul õpetuse välja printida (jajah, mul on printer, milles mitte kunagi ei ole tinte). Kui lõnga kätte sain, siis ei tahtnud sellest kombekast midagi kuulda, sest mul oli juba eos hirm, et seda on raske teha. Lasin mitu päeva mööda, aga Kata sünnitus tähtaeg hakkas kiiresti peale tulema ja ma mõtlesin, et ega ma seda asja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.

Vaatasin ja lugesin seda õpetust ja ei saanud mitte midagi aru :D Kohe mitte midagi. Aga mul on nii, et ma pean silmad üles looma ja hakkama otsast tegema, siis saan aru, mis teha tuleb. Ja nii ma need silmad üles lõingi ja hakkasin otsast kuduma. Ei olnudki nii keeruline ja see pärlkude on mu lemmik - hea lihtne teha ja väga efektiivne. Ja siis muudkui kudusin, sest aega eriti palju ei olnud. Beebi võis ju iga päev sündida, kuigi mina ütlesin, et ennem 11.septembrit ei tohi, sest issi oli ju Soomes. Ja siis ma muudkui tegin, omast arust jube äss. Kuid juhe jooksis kokku ühel hetkel. Mitte midagi ei saanud aru ja kõik tundus valesti. Lugesin seda õpetust edasi ja tagasi ja sain aru, et olen valesti teinud... Harutasin umbes 10 cm tööd üles. Kudumise juures kõige hullem asi on harutamine ja silmuste uuesti vardale korjamine. Olin endas nii pettunud, aga vähemalt sain aru, mis ma valesti tegin ja hakkasin uuesti pihta. Kudusin ja olin jube õnnelik, et kõik tundus õigesti olema. Jõudisn kiiluni ja ei lugenud õpetusest välja, et jätkama peab ringselt. Muudkui kudusin, ise mõtlesin, et kuidas need sääred sinna siis kootakse ja siis oli järsku heureka! Ma tegin valesti :D Harutasin jälle umbes 6cm tööd üles ja sellega mu harjutamised selle kombeka juures lõppesidki. Edasi oli kõik käkitegu. 

Mitte iialgi enam! Nii ma mõtlen täna, aga tean juba, et kui beebisid on sündimas, siis hakkan jälle otsast peale :) 

Mulle meeldib beebidele asju teha, sest need saavad ruttu valmis (seda kombet kudusin neli päeva). Jah, oli raske ja pidi kaks korda päris palju harutama, aga lõpptulemus on ilus, soe ja pehme. Matheo Kenzol on seal sees hea ja soe olla. Ma ei tea täna, kas ma olen valmis seda tööd uuesti ette võtma, aga eks seda näitab aeg ja beebid, kes sünnivad. 

Olen tegelikult pisikest juba näinud ja mul on nii hea meel, et minu kootud asjad on kõik jälle kasutuses. Nii ei ole justkui tühja tööd :) Väga soe tunne on vaadata pilti, kus pisike tuleb haiglast koju, minu kootud kampsun ja püksid seljas. Jah, natuke suured veel, aga küll kasvab :)

Teretulemast pisike Matu! Ja palju õnne Kata ja Rainer! Elul on nüüd hoopis teine mõte, sest ei ole midagi tähtsamat, kui uus pisike inimene. Kasvage hästi ja kui midagi mureks on, olen olemas :) Ma ei ole kuigi hea tädi või vanatädi, aga ma püüan seda korvata sellega, et koon ikka pisikestele riideid. Minu armastus on nendes asjades sees.... 

Teie Ennike

Mõned lihtsad käsitöö tegemised

Liisu ütles mulle, et ta peab minema šoppama, sest Allu oli öelnud, et Amandal on vaja selliseid kindaid, mida sügisel kanda saab ja ilma pöidlata. Ma lasin selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest šoppamine mulle ei meeldi :D ja siis ma öösel mõtlesin, et miks peab üldse šoppama, ma võin ju ise need kindad kududa. Lõnga on, kui keeruline see siis olla saab. Hommikul esimese asjana kirjutasin Liisule messengeris, et ma tahan ise Amandale kindad kududa, ei ole vaja šopata ja Liisu ütles, et olgu. Ja siis ma vaatasin Dropsi lehel ringi, et äkki on midagi eriti ilusat, kuigi need kindad oleks ma saanud ise ka tehtud, ilma õpetuseta, aga ma tahtsin selliseid...ilusaid. Ja siis ma leidsingi sealt sobiva õpetuse, lugesin läbi ja sain aru, et kukepiss :D Ja siis umbes tunni pärast oli esimene kinnas valmis (korra ikka pidin harutama ka, sest mustris oli viga sees). Ja siis tuli elu vahele, pidi muid asju tegema. Kui jälle võimalus oli, kudusin teise kinda ka valmis. Ja tehtud nad olidki! Kirjutasin Allule, et ta võib kinnastele järgi tulla (ta pole seda ikka veel teinud, aga ilmad on soojad ka olnud). 

Ja siis ma mõtlesin, et Kata pisike ju sünnib kohe ja tal ka pole kindaid. Ma kuidagi ei olnud selle peale varem mõelnud. Otsisin oma põhjatust lõngakastist õige lõnga välja ja kudusin pisikesele ka kindad, pooleteise tunniga olid valmis. Isegi õpetust ei pidanud vaatama, sest see oli tõesti üks lihtne tegemine. Nüüd on Matheo Kenzol ka sügisilmadeks oma väikesed kindad. 

Ühel eelmise nädala päeval käis Piret minu juures. Nagu ta ikka käib. Selles ei olekski midagi kirjutamisväärilist, aga siis ta ütles, et tal on vaja uusi "autosusse", sest vanad läksid katki. Ma ei saanud aru, mis autosusse... Milleks on autosse susse vaja? Ta siis rääkis nende bussist ja sussdest ja ma sain aru. Ütlesin, et ma võin teha. Ta läks ära ja ma hakkasin susside õpetusi vaatama, valisin ühed välja ja tellisin lõnga ära. Lõng jõudis kohale ja hakkasin kuduma. Kudusin ühe sussi valmis ja sain aru, et need on koledad. Täiega. Viskasin ülejäänud lõnga ja kootud sussi minema ning läksin uuesti Dropsi lehele. Seekord uurisin rohkem lõngasid, sest see Snow lõng ei kõlvanud mitte kuskile. Valisin uued sussid välja ja tellisin uued lõngad. Ise mõtlesin, et ma olen nii loll :D Sain lõnga kätte ja hakkasin heegeldama. Alguses lugesin ja mõtlesin,e tkeeruline, aga tegelikult oli jube lihtne. Ühel sussil vaatasin õpetust, teise heegeldasin juba ise. 

Nii ma siin vaikselt nokitsen. Ikka on midagi varrastel või heegelnõelal. Praegu on üks suur töö kudumises, aga sellest ma ei räägi veel, sest see on kingitus. Jõuludeks. Kellelegi. Aga on ikka tegemine jälle! Ma kohe oskan endale väljakutseid välja mõelda. 

Aitäh kõigile, kes mind innustavad käsitööd tegema :) See tegevus täidab mu päevi ja mulle nii väga meeldib, kui ma midagi olen jälle valmis saanud. Küsige ikka, kui midagi soovite. Kui mul parasjagu midagi pooleli pole, siis ma olen valmis tegema :)

Teie Ennike