Midagi endale

Ma ei ole viimasel ajal väga palju käsitööd teinud. Kui sain Kata beebi asjad valmis, siis otsustasin, et suvel rohkem ei koo, aga sõrmed sügelesid... Mul oli selline tunne, et peaks midagi tegema, aga mida, seda ma ei teadnud. Kolasin Dropsi lehel ringi ja mulle jäi üks kampsun silma. Mõtlesin siis, et mul polegi sellist ilusat suvist kampsunit. Ja siis ma leidsin end juba lõngapoes ja märkamatult oli mu meili peal tellimiskinntus, et lõngad on teel :D 

Valisin seekord teha endale kampsun ja valisin värvi sellise kirka ja suvise. Ma ei saa öelda, et Drops Paris on mu lemmiklõng, aga kuna see on C-grupi lõng siis edeneb kudumine kiiresti. Ja märkamatult nädala ajaga oli kampsun valmis kõikide nende asjade vahele, mida me teinud ja käinud oleme. 

Päriselt on see värv veel ilusam, kui pildil. Ma millegi pärast ei suutnud selle kampsuni õiget värvi pildile saada. Ja ma tean kedagi, kellele see pehme  lõng ja türkiissinine värv väga meeldis - Amandale nimelt. Kui ma suvefestil selle kampsuni selga panin, siis ta ei saanud minult enam oma silmi ära :D ja ta koguaeg tahtis minu käise järgi haarata. Ma muidugi lasin ka. Kuna mul jäi lõnga üle ja natuke oli vaja ainult juurde tellida, siis koon hetkel Amandale samast lõngast tekikest. 

Ma ei mäletagi, millal ma viimati suvel nii palju käsitööd olen teinud. See on hea rahustav tegevus ja oi neid silmuseid, mida saab luugeda! See konkreetne kampsun oli üks väga kerge tegemine ja nagu ikka - ei ühtegi õmblust. Ülevalt alla ja kõik ühes tükis. 

Eks paistab, kui kiiresti ma teki valmis koon, aga mul on juba ühe teise asja jaoks lõng tellitud ja õpetus välja prinditud. Midagi peab ikka koguaeg pooleli olema :) Ma olen nii tänulik, et mul on oskus käsitööd teha. Mitte selle pärast, et neid asju poest ei saaks, mida ma koon või heegeldan, aga kellelgi ei ole täpselt samasugust kampsunit kui mul nüüd on :)

Teie Ennike

Wicca ja "Tutvumiskuulutus"

Me oleme Arvo, Liisu ja Raivoga ikka iga suvi mingil suveetendusel käinud ja ei olnud ka see suvi kuidagi teistmoodi. Ühel hommikul vaatasime Arvoga netiavarustes ringi, kas on mõni etendus, kuhu tahaks minna ja leidsime "Tutvumiskuulutuse". Kuna see toimus Ohtu mõisa hobusetallis, siis mõtlesime kohe, et lähme Laulasmaale Wiccasse sööma. Liisu oli muidugi kohe käpp ja reede päeval võtsime suuna Laulasmaa poole.

Me oleme Arvoga mitmeid kordi Wiccas söömas käinud ja me teadsime, et see on kindla peale minek. Jah, oleks saanud ka Keilas kuskile pubisse minna, aga mina pubisse ei taha, sest kui ma tahan friikartuleid ja šnitslit süüa, siis ma võin Allu pubisse ka minna. Kui juba väljasõit, siis ikkagi restoran. Wicca on peakokk Angelica Udekülliga Michelini soovitusega restoran ja see soovitus ei ole asjata, kuigi restoranide hirm Liisu võib siinkohal teisel arvamusel olla :D Minule Wicca väga meeldib ja ma olen seal alati ainult väga ilusaid ja häid sööke söönud. 

Me jõudsime 15 minutit varem kohale, kui laud oli broneeritud, kuid meid juhatati siiski lauda ja toodi menüüd. Peale pikka kaalumist esitasime oma tellimused ja siis toodi meile koka tervitus, milleks oli valge kala ja kurgipallid. Mingi kreem oli ka, aga ma ei mäleta, mis see oli. Eelroaks võtsime leivavaliku ja Raivo võttis veisesaba, sest ta kõht oli väga tühi. Leivavalikus oli saialille karask, seemnekrõbedik ja must leib seemnetega. Kõrval oli vahustatud või ja pesto. Karask oli väga hea, seemnekrõbedik samuti, aga must leib oli minu maitse jaoks natuke liiga magus. Ma ei saa öelda, et see ei olnud hea, aga natuke liiga palju suhkrut leiva jaoks. Raivo sai oma veisesaba, mis oli justkui nagu supp. Hea, et Liisu seda ei võtnud :D Tal on Söstrast ebameeldivad kogemused ja ta ütles ka, et kui ta restoranis sööb, siis ta mingil juhul ei tahaks suppi süüa. 

Pearoogadeks võtsime Liisu kala, mina kana ja mehed lamba. Ma ei ole eriline kana fänn, aga ma mõtlesin, et ma annan Wiccale võimaluse mind üllatada ja ma üllatusin. Kanarullid olid väga head, hoopis midagi muud, kui kanakintsud ahjus. Liisu ütles, et koha on koha ja ei saanud erilist maitseelamust. Meestele lammas väga maitses. Arvo ütles, et eriti polnud aru saadagi, et tegu on lambaga. Kõik jupid liha/kala juures olid samuti väga head. ja no see roogade väljanägemine - fantastiline! Tõesti väga ilusad taldrikud olid. Minu jaoks oli praad täpselt paraja suurusega, midagi ei jäänud järgi. Mulle väga meeldisid need kaeraterad seal lisandina ja kanasaba ma sõin ka ära, kuigi olin selle suhtes natuke skeptiline, sest kodus ma ei söö neid kunagi. Aga see saba oli ülikrõbe ja nii maitsekas, et oli tunne, nagu oleks kananahka söönud. Igatahes kõikide tladrikud said tühjaks, järelikult oli hea. 

Magustoidud tellisime ka peaaegu kõik erinevad. Mina sõin brüleekreemi kuslapuu marjadega, Liisu muidugi valis sõstrajäätise ja mehed sõid midagi eriti teistsugust - nimelt õllekat, kus kõik asjad olid õllega (jäätis, vaht, õllesiirup, linnasebiskviit). Meile meeldisid meie magustoidud väga, kuigi jah, ma maitsesin neid Arvo juppe ka, aga no ikka väga õllene - ise ei oleks sellist magustoitu tahtnud. Ja kui ma enda magustoitu võrdlen Söstras söödud astelpajuvahuga, siis see viimane meeldis mulle rohkem. Magustoidud olid hästi väiksed ka. 

Meie Arvoga jäime igatahes väga rahule. Restoranide hirm ütles, et ta on paremaid maitseelamus isaanud ja Raivo arvamust ma ei tea. Mina julgen Wiccasse iga kell uuesti minna, kuigi jah - eks ta oli vähe kallim, kui meie tavapärased restoraniskäigud, aga see kõik oli seda raha väärt.

Edasi sõitsime Ohtu mõisa suveetendusele, milleks oli "Tutvumiskuulutus". Osades olid Allan Noormets, Andres Raag, Triinu Meriste ja Merilin Kirbits. Ja mina, kui teatrikriitik, võin öelda, et see oli üks väga hea komöödia. Mind ei ole kerge naerma ajada, aga ma naersin. See oli üks äärmiselt hea tükk ja need näitlejad sobisid oma osadesse suurepäraselt. Kanada tuntuima näitekirjaniku Norm Foster'i teravmeelne ja südamlik lugu neljast keskealisest vallalisest, kes kõik otsivad hingesugulast. Kõigil neil on ühine eesmärk: leida armastus. "Tutvumiskuulutus" pakub teravmeelset dialoogi ja südamlikke hetki, mis panevad publiku naerma esimesest stseenist alates. "Tutvumiskuulutus" on lugu, mis ei jäta kedagi külmaks – see on täis elutervet huumorit ja ootamatuid pöördeid.

Vaatasin, et see etendus oli soovituslik alates 12-aastast, aga mina ütleks küll, et see on ikka pigem 30+ inimestele. Selleks, et neid nalju mõista, peab olema natuke elukogemust. Igatahes on mul väga hea meel, et Arvo selle etenduse leidis, sest ma ei mäletagi, millal ma nii palju naerda sain. Soovitan seda etendust kahe käega, juhul, kui see järgmine suvi jälle menüüs peaks olema, sest selleks suveks on see etendus läbi. 

Aitäh Arvo nende maitse- ja teatrielamuste eest! Ma loodan, et Sul oli sama tore kui mul. Täna Sa sõidad tagasi Soome, kuid selle nädalase puhkuse ajal jõudsime nii palju tooredaid asju teha. Ma tean jah, et Sipas on vaja ehitada ja boileril oleks vaja küttekeha ära vahetada ja  kolmel erineval Volvol on asju, mis vajavad putitamist, aga seda tänulikum ma Sulle olen, et Sa ei tee ainult tööd, vaid leiad võimalusi ka toredadi asju teha. Küll need teised asjad ka tehtud saavad. Siis, kui kõik natuke maha rahuneb. 

Aitäh Liisu ja Raivo. Arvo ütles, et üks on restoranide hirm ja teine teatrikriitik - käi siis sellistega :D, aga ma loodan, et lõppkokkuvõttes jäite teiegi rahule. Oli ilus suveõhtu ja meeldiv seltskond. Ja hoiame oma traditsioone, sest kui on mida oodata, tunduvad ka tööl oldud tunnid kergemad taluda. 

Teie Ennike

Road trip Saaremaal

Ühel hiljutisel saunaõhtul ütles Allu, et me võiksime veel mingi tripi teha ennem, kui suvi otsa saab. Ma omas mõttes mõtlesin, et julge naine - nii väikese beebiga terveks päevaks trippima, aga Allu ongi julge naine. Ta avaldas soovi, et võiks Saaremaale minna ja see mõte meeldis kõigile. Plaanisime pühapäeva, aga sel päeval ei olnud mandrile tagasi sõitvatel praamidel ühtegi autopiletit saada ja siis me mõtlesime, et suurt vahet ju ei ole. Kõik, kes oleks tulemas, on hetkel puhkusel, seega - mis vahet sellele on, kas me läheme pühapäeval või teisipäeval. Ainuke, kes ei saanud meiega kaasa tulla, kuigi oleks tahtnud, oli Bassu, sest tal ei ole hetkel puhkust. Aga siis oli seekord nii. 

Alustasime oma väljasõitu Saaremaa Zoos. Mina ei olnud sellest midagi kuulnud, aga Allu teadis rääkida, et see on päris äge koht, ta olevat telekast näinud ja Robini pere olevat ka seal hiljuti käinud. Mina kujutasin endale ette, et seal on mõned loomad ja siis me saame neid vaadata. Aga! Ma olen tõsiselt üllatunud, sest ma pole nii inimsõbralikku loomaaeda veel näinud. Loomad lasid end paitada, võtsid süüa vastu, olid uudishimulikud. Adeele oleks tahtnudki sinna jäneste juurde jääda :D Julgemad katsusid isegi kaamlit ja Allu ütles, et kaamel on nii pehme. Mina ei julgenud nii ligi mina, sest ma kartsin, et ta võib sülitada. Ja näiteks kapibaarasid Tallinna Loomaias üldse polegi. Sain aru, et Saaremaa Zoo kogub praegu raha, et oma loomaaeda kaelkirjak tuua. See oleks küll väga äge, sest meile lähim kaelkirjak asub Riia loomaaias. Me käisime nii hommikul vara seal zoos, et inimesi väga palju polnud ja kuna kuumust ka väga palju veel ei olnud, siis nägime peaaegu kõiki loomi. Alissa ja Adeele söötsid neid loomi, keda tohtis, porganditega. Pisike Amanda oli vapralt oma turvahällis ja ei teinud piuksugi. Minule meeldis kõige rohkem puuma. Nägime teda väga lähedalt ja ma ei olnud kunagi varem kuulnud, mis häält puumad teevad, aga nüüd siis tean. Igatahes me soovitame seda loomaaeda kõigile - nii suurtele kui väikestele. Nii vahetu kontakt loomadega on tõeliselt kosutav. 

Seal territooriumil oli väike kohvik ka. Me sõime seal jäätist ja juustupalle (ma ei ole mitte kunagi nii häid juustupalle söönud). Amanda sai tankida ennast ja Adeele samal ajal veel jäneste aedikus olla. Meie koer oli auto pagasnikus ja mul süda täiega valutas tema pärast. Aga no loomaaeda ei saa koera kaasa võtta, eriti veel sellist koera, nagu Mira on. 

Edasi sõitsime Asvale Viikingikülla. Arvo õetütar on seal vist juhataja ja me olime sellest külast nii palju kuulnud. Kunagi, kui mu poisid veel väiksed olid, olid viikingid väga kuum teema meie peres. Ma ei osanud midagi oodata ja ma ei viinud ka ennast kurssi, mis seal on või ei ole. Aga seal on palju. Esiteks me mängisime seda mängu, kus tuli üles otsida 13 küsimust koos vastusega ja kirja panna iga küsimuse juures olev ruun, et siis lõpuks see eestikeelde tõlkida. Me saime sellega hakkama ja igaüks sai autasuks piparkoogi. Siis seal sai mõõgavõitlust teha, kirveid loopida, vibu lasta, väikestele lastele oli meisterdamis ja joonistamis nurgad, sai linnust pommitada, sai täpsust visata ja muidugi on seal üks eriti vinge seiklusrada, mida Adeele, Alissa ja Ailen läbisid. Adeele esimese ringi ja Alissa ja Allu siis kõrgemal. Eks seal oli natuke draamat ka, aga kõik läks ikkagi hästi. Ah jaa...seal on mõned karvased ja sulelised ka, aga neid me eriti ei näinud, sest meil oli see segane koer kaasas ja me ei tohtinudki loomade juurde üldse minna. Tore oli Annelyt näha ja temaga juttu ajada. 

Edasi sõitsime Kuressaare piiskopplinnusesse, sest seal ootas ees Arvot ja Sebastianit midagi tõeliselt adrenaliini tõstvat. Käisime linnuses ka, aga see ei olnud prioriteet number üks. Mina, Liisu, Arvo ja Sebastian käisime linnuses vist ainult kaks korrust, sest siis oli aeg kuskile mujale minna. Muidu, kes ei ole varem seal käinud, tasub ikkagi minna. Minu jaoks see eriti huvitav ei olnud, sest ma olen seal kaks korda varem käinud. Mitte, et ma väga midagi mäletaks, aga ma pole ka mingi väga mineviku nautleja. Ei, kõik on ilus ja näeb asju, mida mujal ei näe, aga ma ei olnud ka kurb, et ma ainult kaks korrust sain läbi käia. 

Ja siis tuli päeva kulminatsioon Arvo ja Sebastiani jaoks. Neil oli juba varem kokku lepitud köiest laskumine linnuse tornist. Jajah, just seda nad tegema hakkasidki. Minu vaene emasüda oli muret täis, kuigi ma tean, et see on väga turvaline. Posid olid nii elevil, kuigi Sebastian ikka natuke tunnistas, et hirmus on ka. All tehti neile põhjalik instruktsioon ja siis nad läksid sinna üles. Minu meelehärmiks sai kumbki kaks korda laskuda. Õudne oli neid seal üleval vaadata üle ääre astumas, aga ma püüdsin endale sisendada, et see instruktor teab, mida ta teeb. Arvo tuli suht kindlal sammul alla, Sebastian alguses liikus väga väikeste sammudega, aga see meeldis neile täiega. Ma ütlen ausalt - minul sellist adrenaliini vaja pole ja seda oli õudne vaadata, aga mida saavad täismehed jäneste paitamisest? Mitte midagi. Arvo ja Sebastian on varem ka laskumas käinud (Hiiumaal majakast ja Türisalu pangalt). Aga ema ja naisena oli seda ikkagi päris õudne vaadata. Mul oli jube hea meel, kui see läbi sai ja ma oma mehe ja lapse elusast peast tagasi sain :D 

Siis me läksime restoran Söstar sööma. Õnneks saime laua ka, sest me läksime ikka suht ehku peale. Mingisuguse hinnangu järgi on Söstar Saaremaa number üks restoran ja mina võin öelda, et ta on seda tunnustust täiega väärt. Minu pere sõi metssiga ja astepalju-besee magustoitu, Sebastian sõi plaadikooki. Alissa ja Adeele võtsid lastemenüüst oma toidud, Allu sõi vist lammast. Ainuke, kes oma pearoas täega pettus oli Liisu, sest tal oli oma roast hoopis teistsugune pilte (ta ei arvanud, et ta supi saab). Me võtsime eelroa ka, aga seda ma unustasin pildistada, sest kõht oli nii tühi :D Kõik, mis lauale toodi, oli ülihea. Mis mind natuke häiris oli see, et kasutatud nõusid ja tühje vaagnaid ei viidud ära ennem uue toidu toomist. Tavaliselt ikka viiakse. Igatahes julgen seda söögikohta soovitada küll :) 

Peale söömist läksime Kaali kraatrit vaatama. See on ka mitu korda nähtud auk, aga näiteks Alissa ja Adeele nägid seda esimest korda. Mina muidugi muretsesin terve see aeg oma koera pärast, keda Arvo laseb lahtiselt liigelda, aga kuna ta on pime, siis mul on koguaeg hirm, et ta kaob ära või kukub kuskilt alla. Ei kadunud ega kukkunud. Kui me olime selle augu ära vaadanud ja tagasi parklasse jalutasime oli Amandal veel viimane mähkmevahetus pagasnikus ja siis me suunudsimegi praami peale. 

Oli väga pikk ja tihe päev. Hommikul pool kaheksa läksime kodust ära ja peaaegu pool kaksteist öösel jõudsime koju. Saime näha ja teha, kes rohkem, kes vähem. Lapsed olid kõik nii tublid, eriti pisike Amanda. Mina ei oleks eladeski nii väikese beebiga sellst reisi ette võtnud (viie-kuune), aga Allu on tubli! 

Selleks aastaks on ilmselt road tripid tehtud. Oli nunnutamist, oli närvikõdi, oli häid maitseelamusi, aga üht ma ütlen - kui mul oleks oma koera kuskile jätta, siis ma teda sellistele trippidele kaasa ei võtaks. Mul seal viikingikülas läks mast ikka täitsa maha, sest ta ei oska absoluutselt käituda. Õnneks Arvo on kannatlikum temaga või siis...mitte kannatlikum, ta lihtsalt laseb ta lahti. Mina ei julge. Aga kuna mul ei ole teda kuskile jätta, siis ta käib meiega kaasas. 

Ilmaga vedas ka sajaga. Oli soe ja päikeseline päev. Ma igatahes olen väga tänulik Allule idee õhkuvikasmise eest ja Arvole organiseerimise eest. Jälle üks tore päev blogis kirjas :) Ja no nende inimestega võiks kasvõi luulerele minna - kõik haakuvad ükskõik, mis ideega. 

Aitäh kõigile, kes kaasa tulid ja olid! Järgmiste seikulusteni!

Teie Ennike