Päev Piretiga

Ükskord ammu aega tagasi me kohtusime Piretiga ja jutuks tuli, et me peame sellesuvise kontserti piletid ära ostma. Oleme meie tutvuse algusest saadik käinud iga suvi ühel kontsertil ja see suvi ei saanud teistmoodi olla. Oleme siiani käinud ainult Ammende villa hoovikontsertitel, aga seal ei olnud kedagi, kes väga kõnetaks, peale SADU, aga sellele kontsertile kinkis Pireti tütar juba piletid endale ja Piretile ning siis ma juba arvasin, et see suvi jääb vahele, aga ei jäänud! Piret küsis, kas ma tean midgai sellisest üritusest nagu Õhtu Anuga ja ma teadsin. Sinna me piletid ostsimegi. SADU ja NOËPi kontsertile. Ja eile oligi see päev, kui kontsert toimus.

Oleme see suvi Piretiga väga vähe kohtunud. Ma ei teagi, miks ja siis Piret ütles meie viimasel kohtumisel, et ta tuleb mulle juba varakult järgi, et me saaksime terve päeva koos olla. Mulle see mõte muidugi väga meeldis. Eile 14.15 oligi ta kohal ja kui ma autosse istusin, siis ta rääkis, mida me võiksime teha. Mida me siis tegime?

Kõige alustuseks sõitsime Tallinnasse ja läksime Mususse sööma. Ma ei olnud selles restoranis kunagi varem käinud. Ma olen üldse Tallinna restoranides vähe käinud ja ma ei teadnud, mida oodata. Kuna õues oli võrdlemisi jah, istusime sisse. Mulle meeldis selle resto interjöör ja teenindaja oli ka väga lahke. Ma mõtlesin kaks korda, kas ma söön parti või kala ja otsustasin, et kuna ma peaaegu igalpool söön kala, siis annnan pardile võimaluse. Piret sõi, oh üllatust, suppi, millest ta ka pool alles jättis :D Mulle väga maitses pardifilee ja bataadi-apelsinikreem. Kui mu kaaslane oleks olnud Arvo, siis ma oleksi suppi ka maitsnud :D, aga mu kaaslane ei olnud Arvo, seega ma ei tea, kuidas see tummine supp maitses. Leib oli ka väga hea - soe ja pehme. Toidu sai üllatavalt kiiresti kätte. Pole ühtegi halba sõna öelda. Ma tahaks sinna kunagi kindlasti tagasi minna ja maitsta nende šokolaadi fondanti jäätisega :P, aga kuna ma olin koos Piretiga, siis ma teadsin, et šokolaadi tuleb kindlasti ja ma otsustasin, et liiga palju suhkrut ühes päevas ei ole väga hea, sest ma ikkagi viljelen ketogeenset toitumist (või low carb, kuna praegu on marjade aeg) ja selle alla suhkur ei kuulu.

Siis me läksime Kassi, kus me saime kohvi juua (min ajõin) ja juttu ajada. Mul on hea meel, et meil oli aega. Ja et Piret küsis küsimusi teemadel, mis mind vaevavad. Sellel oli ka üks isiklikku laadi põhjus, miks me just Kassi läksime, aga seda ma siia ei kirjutata. Igatahes kõik, mis vaja sai tehtud ja siis me sõitsime Jägala juga vaatama. Olen seal kunagi hallil ajal käinud, kui poisid olid alles päris väiksed. Ma ei teagi, miks me alati Keila-Joal käime,vahelduse mõttes võiks ju Jägala juga ka vaatamas käia. Piret teadis rääkida, et juga on hetkel terves ulatuses voolav, aga ei olnud. Mulle väga meeldis, et saime mõlemalt poolt seda näha. Ühel pool oli trepp ka ja sai minna alla juga veel lähemalt vaatama. Õnneks inimesi ka väga palju polnud. Ma mõtlen, et kust see vesi tuleb sellise hooga? Muudkui tuleb ja tuleb. Seal võib ilusal talvel väga ilus olla. Loodan, et kunagi satun ka talvel sinna. 

Kuna meil oli veel aega (me plaanisime kontsertipaika minna kella kaheksaks, jätta vahele soojendaja Killingu), siis me sõitsime Jägala rippsilda vaatama. Ma ei olegi nii pikka rippsilda varem näinud. Aga kuna ma natuke kartsin, siis me ei läinud seal peal isegi mitte poole peale, sest see sild täiega kõikus. Mul tuleb alati meelde, kuidas Triin kunagi ammustel aegadel, kui me veel lapsed olime, oleks äärepealt ühest sellisest rippsillast alla kukkunud ja kuidagi väga kõhe on seal peal olla, aga nüüd ma olen selle silla ära näinud ja natuke seal peal kõndinud ka. Aga vaikselt hakkas hinge pugema ärevus, sest kuuldvaasti oli kontsertile pileti ostnud umbes 5000 inimest ja see on väga palju inimesi ühes kohas koos...

Ja inimesi oli palju... Aga me saime mingi sellise koha peal olla, kus oli õhku meie ja teiste vahel. Tunnistan ausalt, et mulle on Ammende aias toimunud kontsertid natuke rohkem meeldinud, sest seal ei ole sellist rahvamassi olnud, aga kontsert ise oli väga hea. Mulle väga SADU meeldib. Kuulan seda vahest, kui kedagi kodus pole, sest kui keegi on kodus, mängib meil telekast Youtube kaudu chillhop (juba aastaid on niimoodi) ja minu muusikamaitse ei ühti minu meespere maitsega. NOËP jättis mind suht külmaks, sest ma ei ole seda üldse varem kuulnudki ja mulle meeldib, kui Eesti muusik laulab eesti keeles. Enamasti. Laulja ütles, et ta austab eesti keelt... See tundus natukene irooniline, aga ma sain aru, et inimesed fännavad NOËPi väga. Igaleühele oma. SADU oli just nii hea, kui ma arvasin. Me kahjuks lavale väga ei näinud, aga seal olid suured ekraanid, kust oli laval toimuv näha. Ma oma uduste silmadega siiski midagi nägin. Aga ega see ei olnudki nii oluline, oluline oli muusika. Kahjuks seal ei olnud vahetatavate objektiividega fotokad lubatud ja seetõttu mul ei ole kontsertist ühtegi pilti. 

Oli väga pikk, kuid tore päev. Koju jõudsin pool kaksteist öösel. Täna annab natuke tunda, et eneseületust oli eile palju, kuid ma ei kahetse midagi. Ma ei tea, kas ma oleksin Tajusse kontsertipiletid ostnud, kui ma oleksin osanud aimata, et sinna 5000 inimest kokku tuleb, kuid elu üllatab ja kuna me seal lava ees näppu ei visanud, siis tegelikult polnudki väga hullu midagi. Või noh - ma sain enam-vähem hakkama :) Laulupidu oli igatahes sada korda hullem :D

Aitäh Piret selle päeva eest! Mulle meeldib Sinuga koos olla, ükskõik, mis me siis teeme või kus me käime (kui me just analüüse ei käi andmas:P). Jah, vahel on raske, aga ma tunnen 100%, et Sa oled olemas, oled minu kõrval. Ja mul on eriti soe tunne sellest, et Sa ei pahanda, kui mul mõni kiiks peale tuleb, sest ega see pahandamine ka ei teeks midgai paremaks. Rahu, ainult rahu! Ütleks Karlsson :) Nüüd ma saan päris pikalt oodata seda päeva, kui me kohtume ja see ei ole mingi meeldiv kohtumine, sest koht, kuhu lähme, pole meeldiv, aga ma ikka ootan. Sinuga kohtumist :) Sest nagu ma ütlesin - mulle meeldib Sinuga koos olla, ükskõik, kus me siis käime või oleme :)

Sinu Ennike

Minu suguvõsaga Hobulaiul

Kurtsin Arvole siin mingi aeg tagasi, et ma ei taha eriti Hobiulaiule minna. Ma ei teagi, miks mul selline tunne oli. Ma ju tean, et iga kord ma tunnen nii, aga tegelikult, kui ma seal kohal olen, siis mulle täiega meeldib. Arvo küsis, miks ma ei taha? Ma ei osanudki midagi öelda. Mind natuke hirmutas see suur huk inimesi, kes seekord saarele kaasa tulid. Mõtlesin, et ma ei saa sellega hakkama, aga mõtle vähem - endal kergem. Jah, meid oli seekord palju, kokku 25 inimest. See on päris suur hulk inimesi, keda hoomata. Aga see on nii tore, et kõik ikka tulid! Noored ja vanemad, ka pisike Amanda, kelle käes on nüüd rekord - käis esimest korda saarel 4kuuselt. 

Ilmateade oli nagu ikka armutu. Reedeks lubas väga ilusat ilma, laupäevaks enamvähem ilma ja pühapäevaks tormi. Kapten helistas Arvole juba nädala sees, et olge valmis pühapäevakseks tormiks - võib juhtuda, et te ei saa maha. Olime selleks valmis, kuid ilmateade seebiks. Reedel oli väga ilus ilm, laupäeval oli kahe väikese vihamga ilus ilm ja pühapäeval väga ilus ilm. Ma ei teagi, kas ma olen sellele saarele ja sellelt saarelt nii peegelsileda merega üldse läinud ja tulnud. Erilised tänud kapten Margusele. kes arvestas minu soovi ja ei kihutanud. Saime kauem nautida meresõitu ja mul ei olnud üldse hirmu.

Ütlesin siin mingi hetk Sebastianile, et muidu võiks ju seal Hobulaiul käia, kui ei oleks seda paadisõitu, aga tema ütles, et see ongi kõige ägedam osa :D Aga tal ei ole kolme paari jäensekõrvu ka :D Kahju, et Sebastian seekord tulla ei saanud - ta oli reedel tööl. Kuna ta on alles kaks kuud tööl käinud, siis ta ütles, et ta ei saa kaks korda reedet vabaks küsida, et tilulilutada. Ja ta valis Luhtarudega saarele mineku. Saan temast täiesti aru, sest nende inimestega ta  reaalselt suhtleb ka. Heietasime Arvoga, et läheme esimest korda lasteta saarele. Minul oli sellest väga kahju, aga elu on selline. Õnneks augistis on uus minek ja siis on Sebastian meiega. 

Mingeid väga suuri uuendusi seekord saarel ei olnud. Ainult nõude pesu on tehtud kordades mugavamaks. Nüüd saab voolava vee all õues nõusid pesta. Ei pea enam köögis kahe kausiga jamama. See on neist väga tänuväärne, kuigi ma sain aru, et probleem on veega. Seda kulub rohkem kui peale tuleb. Aga meie saime kõik oma nõud kenasti pestud, polnud mingit probleemi. 

Mingeid aktiviteete meil ei olnud. Mõtlesin küll korra, et teen fotojahi, aga viimasel hetkel mõtlesin ümber, sest viimasest fotojahist on liiga vähe aega möödas. Arvasin, et võibolla nad ei viitsi. Triinul oli ikka laste jaoks nännikotid kokku pandnud, mis viidi "haldjapuu" otsa. Oh seda rõõmu! Ja nänni! Terve hoov oli seda täis. Mulle tundus, et Alissa ja Adeele olid sellest kõige suuremas vaimustuses ja mässasid ikka pidevalt meisterdada ja putitada. Alissal õnnestus isegi onu Marekist ilus mees teha :D:D:D 

Lapsed said korraliku suhkrulaksu ka :D Triin ja Luise olid kokku pannud pinjata, mille Ailen katki tagus hokikepiga. Miks Ailen? Sest lapsed ei oleks ära suutnud otsustada, kes selle katki lööb ja siis Triin otsustas ise, et seda teeb kolme lapse ema, et ei oleks mingit kaklust. Eks lapsed natuke protesteerisid, sest kõik oleks ju tahtnud proovida seda katki lüüa, aga kui juba nänn välja tuli, siis ei olnud kellelgi aega mossitada. 

Ujumas ikka käidi ka. Kõige rohkem käis ujumas Arvo, ma ei teagi, mitu korda. Aga lapsed said ka kõik merevette vähemasti kaks korda. Laupäeval jalutasime nendega liivaranda, aga seal me väga nautida ei saanud, sest seal oli juba mingi seltskond ees. Jane lapsed oskavad mõlemad ujuda, Alissa ja Adeele nautisid kummirõngaid ja madratseid. Chris ikka ujus ka, vähemasti korra küll, millest ma osa sain kaameraga. Selguse mõttes olgu öeldud, et ma olin seekord väga vilets fotograaf, ikka väga vähe tegin pilte. Kuidagi nagu ei viitsinud ja siis ma mõtlesin, et pärast pean need jua ära ka redigeerima... Lootsin natuke sellele ka, et Bassu pildistab, aga ei kus! Kannab oma kaamerat kaasas küll, aga pilti teha ei viitsi. Igatahes mõtlesn siin praegu, et teise satsiga kaustan kaamerat rohkem, on kergem blogida ka. 

Minu jaoks kõige armsam oli see, et Allu Amandaga tuli ka saarele. Ma ei oleks ise viitsinud mitte ilmaski neljakuusega seda reisi ette võtta, aga minu beebisid ja Allu beebit ei saa võrrelda. Allu beebi on ülirahulik ja naerusuine. Eks ta muidugi andis märku, kui vankris olla ei tahtnud või teki peal pikutamisest kopp ette sai, aga süles ta oli ülirahulik ja ainult naeratas. Püüdsime Liisu ja Katriniga märgata neid hetki, kui oli vaja Amanda sülle võtta, et Allu saaks rahus süüa või olla. Õnneks Amanda ei võõrasta mitte kedagi ja kui temaga juttu ajada, siis ta ajab keele suust välja ja üritab ka rääkida naeratamise vahepeale. Allu ütles, et tal oli väga mõnus puhkus, sai Hardast kaks päeva rahu ja lastega aidati ka palju ning kodus tal sellist asja pole, et kui Amanda magab, siis ta lebotab kuskil. Koguaeg peab midagi tegema, aga seal saarel ta sai olla. Mul on eriti hea meel, et seda lubatud tormi ei tulnud ja ta sai oma kolme tütrega kenasti ja rahulikult mandrile tagasid. Mul on väga hea meel, et Allu natuke puhata sai, sest elu kolme lapse ja kahe ettevõttega on tormiline, hea oli teda vaadata lihtsalt pikutamas päikese käes. Amanda muidugi on eriline musirull :) Ja sattus mu kaamera ette rohkem kui keegi teine :)

Noorte asi oli laupäeval küpsisetort teha, aga väikeste mööndustega, sest mina ja Arvo unustasime miksri kaasa võtta - seega pidid Arvo ja Argo vahukoore vahtu kloppima :D Kogu see küpsisetort oli suur error, sest vahukoort oli liiga vähe ja kui poleks olnud ühte lisakarpi maasikaid, oleks moosi ka olnud liiga vähe. Enda jaoks panen kirja, et kui on kolmekümne tükine kook, siis läheb küpsiseid kaheksa pakki, külmutatud vaarikaid kaks kotti, vahukoort 2 tükki, kohupiima 2 toru. Kuigi selle ühe vahukoorega sai ka hakkama, niiet - võibolla piisabki ühest. Iraklil oli sama ülesanne, mis tavaliselt Sebastianil - moraalne tugi olla :D Eks Krissu ja Luise tegid selle tordi valmis ja kuna kõik sai jube kiiresti otsa, siis võib eeldada, et oli väga hea. Ma maitsesin ka natuke, oli tõesti väga hea :) 

Sai köögi pööningult raudkull ära päästetud (Margus tegi seda), sai grillitud, sai putru keedetud (Ailen tegi seda), sai kirsse söödud, sai joogat tehtud, sai traktoriga sõidetud, sai laulud ja kitarri mängitud (seda tegi ikka Bassu), sai hulgim alkoholi ära joodud. Ja no see meie kuts! Ta oli pühapäeva hommikuks nii väsinud, et ei tahtnud vorstigi :D Eile ehk esmaspäeval ta ainult magas... Muidu olid koerad tublid, kui mõned seigad välja jätta. Kui ma nägin, et Jane oli oma Emma kaasa võtnud, siis ma mõtlesin küll, et mis nüüd saama hakkab, aga midagi väga hullu polnudki. Emma on väga lapsi  kaitsev koer, sellega tasub arvestada. Aga ma ei ole ilusamat taksi näinud, kui  Emma... Kahjuks pilti pole, andke andeks minu laiskus.

Selline see saarel käik oli. Tegelikult läks kõik hästi ja mulle meeldis. Ma küll ei joonud ja läksin mõlemal õhtul suht vara magama, aga see ei vähendanud minu väsimust - magasin esmaspäeval kolm tundi lõunat :D Mul on hea meel, et ilmavana meid hoidis - olid tõesti väga ilusad ilmad, kuigi Märjamaal oli samal ajal ikka kõva sadu olnud. Ja no see siidine meri - ma olen nii tänulik selle eest, kuigi kõrvu jäi, et oleks tahetud ikkagi ekstreemsemat paadisõitu. 

Ma käisin 23ndat aastat järjest Hobulaiul ja ma ei kahetse. Jah, on mõningaid asju, mis mind häirivad, aga see on minu isiklik probleem ja need ei varjuta üldmuljet. Mul on hea meel, et saan need kolm päeva oma õdede ja vennaga koos olla ja nende lastega ja lastelastega. Jah, eks putitamist on palju, selleks, et kõik toimiks, aga kõik teavad oma ülesandeid ja mul on hea meel, et tõesti kõik panustavad. Ei ole nii, et keegi teeb ja siis ülejäänud passivad. Kuna kogu elu käib aida, köögi ja sauna vahel, siis tegevust jagub kõigile. 

Mul on hea meel, et Arvo sai pea tühjaks, kuigi tal olid paigaldajad katusel, aga see oli ikkagi väga vähe, kui ta pidi nende kõnedele vastama. Seal on ikkagi teistmoodi - ei mingit tööd, ehitamist või ma ei tea mida. Lihtsalt oled, toimetad, tšillid. Söögi arvestusega olime ka enam-vähem täppi pannud, leiba-saia jäi üle, muidu sai kõik otsa. Ka tormivarud vist... Aga jah, 25 inimest on 25 inimest. Lärmi on üksjagu. Igatahes minu "eitahasaareleminna" oli valearvamus ja tegelikult mulle meeldis. Hästi tore oli Kristit ja Jane pere näha, neid liiga palju muul ajal ei näe. Ja nii tore on, et Amanda ei võõrasta! Sai titte näppida nii palju, kui isu oli :D Aga jah .... Fotokaga oleks võinud rohkem ringi käia... Jätan selle meelde. Isegi, kui tean, et ei viitsi neid fotosid pärast redigeerida :D 

Aitäh kõigile! Loodetavsati kõik need, kes puugid said, ei nakatu mõnda halba haigusesse. Ja Irakli jalg ehk paraneb ka kiiresti :P Muidu aga - järgmise suveni! Järgmise Hobulaiuni! See on väga ilus tradistsioon - hoiame seda!

Teie Ennike