Vastutuspartneritega Viljandis

Ma osalesin aprillis alanud 8-nädalalisel dr. Sergey Saadi kursusel "Vabadus toiduga 3.0" ja selle kursuse alguses pidime kõik leidma endale vatutuspartneri. Mul juhtus kuidagi nii, et sattusin chatti kolme naisega (mina ise siis neljas) ja nii me siis üksteist toetasime ja utsitasime. Kursus on ammu läbi, kuid meie chatt on ikka aktiivne. Ja ühel päeval tegi Krity ettepaneku, et me võiksime kokku saada. Kristyga ma olin tegelikult küll juba kohtunud VIP-lõunasöögil ja kursuse lõpupeol, aga Marget ega Karinit ma polnud varem näinud. Peale lõputuid arutusi saime koha, kus kohtuda ja kuupäeva, millal kohtuda paika. Minul muidugi oli kohe probleem, et mina ei sõida võõrastes kohtades, aga Kristy ütles, et tema võib vabalt minu auto peale võtta ja minna kuhu iganes :) Ja nii siis juhtuski, et Kristy tuli eile hommikul 8.30 Märjamaale ja me sõitsime koos Viljandisse, kus pidime kohtuma Margega. Karin kahjuks meiega ikkagi ühineda ei saanud seekord. Aga küllap järgmisel korral ikka saab :) Minul õnnestus kodust ära saada tänu sellele, et Sebastianil ei olnud koolipäeva ja sai ise koeraga olla ja mässata. Aitäh talle selle eest!

Natuke hirmutav oli mõelda, et pean terve päeva nö võõraste inimestega olema, aga Kristy võttis mul selle hirmu kiiresti maha, sest mina ei tea, aga mul kuidagi on vedanud. Kõik inimesed, kes mu elus on, on ohjeldamatud lobisejad :D Mul oli selline tunne, nagu tunneksin Kristyt juba väga kaua aega. Me ikka rääkisime igasugustest asjadest, Viljandi poole sõites rohkem toitumise, keto ja sellistel teemadel, koju sõites ka isiklikel temadel. Kristy kartis, et ta on mu surnuks rääkinud, aga ma olen hea kuulaja :) 

Viljandis kohtusime Margega, keda ma ei olnud veel kunagi näinud. Otsustasime koos, et ei tee Viljandi järvele päris ringi peale, sest Margel oli ajaline piirand, kuna tal on kodus neli last (3, 6, 12, 17) ja lapsehoidja oli rõõmustatud endale kolmeks tunniks. Hakkasime siis minema mööda kergliiklusteed ja jõudsime Viljandi terviserajale. Pean ausalt tunnistama, et esialgne kõnnitempo oli minu jaoks natuke kiire, ma ei jõudnud ühtegi pilti teha ega väga ringi vaadata, aga kui me sinna terviserajale jõudsime, mis kulgeb siis ümber Viljandi järve, mu kaaslaste hoog natuke rauges. 

Hoog rauges, sest see terviserada oli tõuse ja langusi täis. Ausõna, ma pean end üsna heas füüsilises vormis inimeseks, aga võttis ikka südame puperdama küll need tõusud ja mul on langustega oma teema. Kuna oli palju vihma öösel sadanud, siis rada oli märg ja libe. Kartsin nii väga kukkuda, aga naised ei lasknud sellel juhtuda. Nii me seal siis tõusime ja langesime üksteisel käest kinni hoides :D Rada oli ikka väga sopane ja libe. Ma pidin kojujõudes oma tossud pessu panema, sest need nägid õudsad välja. Õnneks keegi ikkagi ei kukkunud ja kokku kõndisime 9,1 km. Põhimõtteliselt oleksime võinud Viljandi järvele ringi peale ka teha, sest see ring oleks olnud 12km, asi see kolm kilomeetrit veel oleks olnud, aga kuna me ei läinud rajale õigest kohast, siis me pidime edasi-tagasi tegema, sest muidu oleks meie ring vist umbes 16-17 kilomeetrit tulnud. Kui me istusime ühel paadisillal, siis ma mõtlesin küll, kuidas ma need tagasiminevad langused langetud saan, aga sain hakkama! Ükskord tahaks ikkagi Viljandi järvele ringi peale teha. Siis, kui ei ole nii märg ja libe. 

Selline rada...

Kui me olime terviserajalt tagasi autode juurde jõudnud, siis sõime Kristyga oma päeva esimese söögikorra, kell oli umbes veerand kaks päeval. Margel oli esimene söögikord söödud juba hommikul ja tal pressis aeg ka peale. Natuke ajas veel meiega juttu ja siis oligi aeg nägemist jätta. Meie Kristyga läksime veel linna peale kondama. Käisime Viljandi ordulinnuse varemetes, kus Kristy näitas mulle soovimiskohta ja ma soovisin... Ma ei ütle mida, aga aasta pärast saame tõdeda, kas mu soov läks täide :) Ma olen seal varemetes varem käinud, kuid see oli juba päris ammu. Veel nägin linna peal neid suuri maasikaid ja kasside kujusid. Neid on seal igal pool. Kõndisime 2,8 km maha ja maandusime Fellinis, kus jõime kohvi ja ajasime juttu. 

Kella kolme paiku otsustasime, et hakkame koju sõitma. Kuna me olime eelnevalt kokku leppinud, et sööme Viljandis õhtust, siis ma teadsin, et kodus on õhtul selline söök, mida mina süüa ei saa . Aga õhtusöögi jaoks oli veel vara. Kristy pakkus välja, et sööme Märjamaal õhtust. Ja ma olin nõus. Sõitsime Märjamaale, jututeemad üsna rasked ja Märjamaal läksime Hostel ja Pubisse, kus otsustasime süüda Gabreli, ilma kartulite ja topeltsalatiga. Päris keto ei olnud, aga väga hull ka ei olnud. Mulle see praad väga maitses, kuigi ma ei saa aru, miks peab toorsalatitesse sellise hulga suhkrut panema. Aga kõhud me saime täis ja oligi aeg nägemist jätta. 

Oli väga tore oma vastutuspartneritega kohtuda päris elus. Kuna me oleme kuude kaupa messengeris suhelnud, siis ei tundunud nad nii võõrad ka ja kuna meil on ühised huvid toitumise osas, siis jututeemasid jagus. Mul jäi ainult natukene süda kripeldama Kristy pärast, aga sellest ma siin ei kirjuta. Mõtlen lihtsalt, kuidas paremini toeks olla :) 

Päev oli pikk ja mul oli oma raskuseid, kuid ma ei kahetse hetkeksi, et selle päeva ette võtsin. Nii hea on vahest kodust välja saada ja teha midagi, mis mulle päriselt meeldib - matkata. Ilm soosis ka meid, vihma me ei saanud ja vahepeal paistis isegi päike. Meil oli kokku lepitud, et kui sajab, siis lähme Suure-Jaani Tervisekeskusesse, aga õnneks saime olla hoopis õues ja looduse keskel. 

Aitäh Kristy ja Marge! Ja paneme ikka edasi! See, mis me teeme, on õige ja vajalik :) Ja ärme jäta oma chatti unarusse, sest koos on palju kergem :)

Teie Ennike

Beebi on sündinud

11. septembril sündis siia ilma Matheo Kenzo :) Selline pisike ja kõvahäälne. Katariina sai emaks ja Rainer isaks. Mõtlesin siin septembri alguses, et mis ma pisikese sünni puhul kingin ja mõtlesin ka seda, et kas see peaks poest ostetud asi olema või võiksin ise veel midagi talle teha ja mõtlesin välja, et kuigi ma lubasin peale Amanda kombeka kudumist, et ma ei koo enam kunagi ühtegi kombekat, et just paras hetk on see mitte iialgi enam murda.  Ja siis ma vaatasin Dropsi lehel ringi ning valisin välja sellise kombeka, mis ei olnud nii raske mustirga, tellisin lõngad ja palusin Liisul õpetuse välja printida (jajah, mul on printer, milles mitte kunagi ei ole tinte). Kui lõnga kätte sain, siis ei tahtnud sellest kombekast midagi kuulda, sest mul oli juba eos hirm, et seda on raske teha. Lasin mitu päeva mööda, aga Kata sünnitus tähtaeg hakkas kiiresti peale tulema ja ma mõtlesin, et ega ma seda asja ei saa lõpmatuseni edasi lükata.

Vaatasin ja lugesin seda õpetust ja ei saanud mitte midagi aru :D Kohe mitte midagi. Aga mul on nii, et ma pean silmad üles looma ja hakkama otsast tegema, siis saan aru, mis teha tuleb. Ja nii ma need silmad üles lõingi ja hakkasin otsast kuduma. Ei olnudki nii keeruline ja see pärlkude on mu lemmik - hea lihtne teha ja väga efektiivne. Ja siis muudkui kudusin, sest aega eriti palju ei olnud. Beebi võis ju iga päev sündida, kuigi mina ütlesin, et ennem 11.septembrit ei tohi, sest issi oli ju Soomes. Ja siis ma muudkui tegin, omast arust jube äss. Kuid juhe jooksis kokku ühel hetkel. Mitte midagi ei saanud aru ja kõik tundus valesti. Lugesin seda õpetust edasi ja tagasi ja sain aru, et olen valesti teinud... Harutasin umbes 10 cm tööd üles. Kudumise juures kõige hullem asi on harutamine ja silmuste uuesti vardale korjamine. Olin endas nii pettunud, aga vähemalt sain aru, mis ma valesti tegin ja hakkasin uuesti pihta. Kudusin ja olin jube õnnelik, et kõik tundus õigesti olema. Jõudisn kiiluni ja ei lugenud õpetusest välja, et jätkama peab ringselt. Muudkui kudusin, ise mõtlesin, et kuidas need sääred sinna siis kootakse ja siis oli järsku heureka! Ma tegin valesti :D Harutasin jälle umbes 6cm tööd üles ja sellega mu harjutamised selle kombeka juures lõppesidki. Edasi oli kõik käkitegu. 

Mitte iialgi enam! Nii ma mõtlen täna, aga tean juba, et kui beebisid on sündimas, siis hakkan jälle otsast peale :) 

Mulle meeldib beebidele asju teha, sest need saavad ruttu valmis (seda kombet kudusin neli päeva). Jah, oli raske ja pidi kaks korda päris palju harutama, aga lõpptulemus on ilus, soe ja pehme. Matheo Kenzol on seal sees hea ja soe olla. Ma ei tea täna, kas ma olen valmis seda tööd uuesti ette võtma, aga eks seda näitab aeg ja beebid, kes sünnivad. 

Olen tegelikult pisikest juba näinud ja mul on nii hea meel, et minu kootud asjad on kõik jälle kasutuses. Nii ei ole justkui tühja tööd :) Väga soe tunne on vaadata pilti, kus pisike tuleb haiglast koju, minu kootud kampsun ja püksid seljas. Jah, natuke suured veel, aga küll kasvab :)

Teretulemast pisike Matu! Ja palju õnne Kata ja Rainer! Elul on nüüd hoopis teine mõte, sest ei ole midagi tähtsamat, kui uus pisike inimene. Kasvage hästi ja kui midagi mureks on, olen olemas :) Ma ei ole kuigi hea tädi või vanatädi, aga ma püüan seda korvata sellega, et koon ikka pisikestele riideid. Minu armastus on nendes asjades sees.... 

Teie Ennike

Mõned lihtsad käsitöö tegemised

Liisu ütles mulle, et ta peab minema šoppama, sest Allu oli öelnud, et Amandal on vaja selliseid kindaid, mida sügisel kanda saab ja ilma pöidlata. Ma lasin selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest šoppamine mulle ei meeldi :D ja siis ma öösel mõtlesin, et miks peab üldse šoppama, ma võin ju ise need kindad kududa. Lõnga on, kui keeruline see siis olla saab. Hommikul esimese asjana kirjutasin Liisule messengeris, et ma tahan ise Amandale kindad kududa, ei ole vaja šopata ja Liisu ütles, et olgu. Ja siis ma vaatasin Dropsi lehel ringi, et äkki on midagi eriti ilusat, kuigi need kindad oleks ma saanud ise ka tehtud, ilma õpetuseta, aga ma tahtsin selliseid...ilusaid. Ja siis ma leidsingi sealt sobiva õpetuse, lugesin läbi ja sain aru, et kukepiss :D Ja siis umbes tunni pärast oli esimene kinnas valmis (korra ikka pidin harutama ka, sest mustris oli viga sees). Ja siis tuli elu vahele, pidi muid asju tegema. Kui jälle võimalus oli, kudusin teise kinda ka valmis. Ja tehtud nad olidki! Kirjutasin Allule, et ta võib kinnastele järgi tulla (ta pole seda ikka veel teinud, aga ilmad on soojad ka olnud). 

Ja siis ma mõtlesin, et Kata pisike ju sünnib kohe ja tal ka pole kindaid. Ma kuidagi ei olnud selle peale varem mõelnud. Otsisin oma põhjatust lõngakastist õige lõnga välja ja kudusin pisikesele ka kindad, pooleteise tunniga olid valmis. Isegi õpetust ei pidanud vaatama, sest see oli tõesti üks lihtne tegemine. Nüüd on Matheo Kenzol ka sügisilmadeks oma väikesed kindad. 

Ühel eelmise nädala päeval käis Piret minu juures. Nagu ta ikka käib. Selles ei olekski midagi kirjutamisväärilist, aga siis ta ütles, et tal on vaja uusi "autosusse", sest vanad läksid katki. Ma ei saanud aru, mis autosusse... Milleks on autosse susse vaja? Ta siis rääkis nende bussist ja sussdest ja ma sain aru. Ütlesin, et ma võin teha. Ta läks ära ja ma hakkasin susside õpetusi vaatama, valisin ühed välja ja tellisin lõnga ära. Lõng jõudis kohale ja hakkasin kuduma. Kudusin ühe sussi valmis ja sain aru, et need on koledad. Täiega. Viskasin ülejäänud lõnga ja kootud sussi minema ning läksin uuesti Dropsi lehele. Seekord uurisin rohkem lõngasid, sest see Snow lõng ei kõlvanud mitte kuskile. Valisin uued sussid välja ja tellisin uued lõngad. Ise mõtlesin, et ma olen nii loll :D Sain lõnga kätte ja hakkasin heegeldama. Alguses lugesin ja mõtlesin,e tkeeruline, aga tegelikult oli jube lihtne. Ühel sussil vaatasin õpetust, teise heegeldasin juba ise. 

Nii ma siin vaikselt nokitsen. Ikka on midagi varrastel või heegelnõelal. Praegu on üks suur töö kudumises, aga sellest ma ei räägi veel, sest see on kingitus. Jõuludeks. Kellelegi. Aga on ikka tegemine jälle! Ma kohe oskan endale väljakutseid välja mõelda. 

Aitäh kõigile, kes mind innustavad käsitööd tegema :) See tegevus täidab mu päevi ja mulle nii väga meeldib, kui ma midagi olen jälle valmis saanud. Küsige ikka, kui midagi soovite. Kui mul parasjagu midagi pooleli pole, siis ma olen valmis tegema :)

Teie Ennike

Kaua tehtud kaunikene

Mõnikord on nii, et hakkad suure hurraaga midagi nokitsema ja siis selgub, et kuidagi ei edene. Alustasin eelmisel talvel endale salli kudumist. Siis, kui termomeeter üle miinus 17 kraadi väga ei näidanud. Nii kohutavalt külm oli koguaeg, et ma mõtlesin, et ma mul on vaja ühte eriti pikka ja eriti sooja salli, sest kui Sa oled korteris koeraomanik, siis Sa pead iga ilmaga õues käima. Ja no ma käisin ka ja muudkui mõtlesin, et salli oleks vaja :D Aga ei edenenud. Muudkui lükkasin edasi. Talvest sai kevad ja kevadest suvi ja suvest juba tahab vägisi sügis tulla ja kaugel see uus talvgi enam on. Ja siis ma ühel suvepäeval võtsin end kokku ja kudusin selle pika ja tüütu salli valmis. Ja jätsin selle nii umbes kuuks ajaks nurka seisma, sest ei viitsinud viimistlemisega tegeleda. Kaks sallipoolt oli vaja kokku silmata, sall ära pesta ja siis venituse alla panna, aga muudkui lükkasin edasi, sest koguaeg oli midagi huvitavamat teha, midagi vajalikumat vaja teha või lihtsalt ei olnud mingit tahtmist selle pikaleveninud salliga tegeleda. Ja siis nüüd esmaspäeval ma otsustasin, et aitab jamast. Muudkui koon siin teistele ja koguaeg on midagi varrastel, aga enda salli valmis ei saa... Ja siis ma silmasin selle salli ära, pesin puhtaks, venitasin ära ja pildistasin üles. Oi, kui soe ja suur see on :) Põhimõtteliselt ei võtnudki kaua aega - peaaegu aasta :D 

Ja ega nüüd võib talv tulla, kuigi ma annaks kõik, kui saaks kevade otsast peale hakata. Ja uue kevadeni on veel niiiiii palju aega... Ma ei saa öelda, et jube ilus sall tuli, sest keerasin selle põhimõtteliselt peppu, aga see ei vähenda selle salli pehmust ja soojust. No igatahes, kui õue son -17, siis ma saan ennast peaaegu tervenisti selle salli sisse keerata :D ja mõelda, et soe on :D 

Aga ma olen jälle targem, ma olen osavam ja ma ei ütle, mis praegu varrastel on, aga kindel on see, et jõuluks peab see asi valmis olema. Nuta või naera. Kolm kuud. Ma loodan, et läheb libedamalt, kui minu salli kudumine ja viimistlemine.  Kuigi jätan endale meelde, et olen nüüd targem :)

Teie Ennike

Amanda ja mitte roosamanna

Amanda on üks igavesti vahva 6kuune beebi :) Uskumatu, et ta on juba 6kuune, minu meelest ta alles sündis. Ja mina ei tea, mis Allu lastel nende tekkidega on, aga nagu Adeele, armastab ka Amanda tekke katsuda ja lutsutada. Ükskord suvefestil, kui ma olin endale selga pannud oma uue kampsuni, mille ma kudusin türkiisi värvi lõngast, siis Amanda ei saanud enam minult silmi ära. Istusime Alluga kõrvuti ja Amanda muudkui haaras minu kampsuni järgi. Talle lihtsalt nii väga meeldis see värv ja see pehmus. Ma mõtlesin algul, et see on midagi juhuslikku, aga Saaremaal käies see kõik kordus. Amanda lihtsalt koguaeg vaatas mu kampsunit. Ja ma sai aru, et ma pean talle samasugusest lõngast tekikese tegema. Mul jäi lõnga kampsunist natuke üle ja Liisu ostis lõnga juurde ning nii ma kudusingi kibekiiresti Amandale teki.

Ma ei tea, kui mitu korda ma lugesin seda tekki kududes 108ni... Just nii palju oli silmuseid vardal. Amanda ei ole veel oma tekikest kätte saanud, sest täna öösel see kuivas alles, aga ma loodan, et saan hästi kiiresti Allule selle üle anda. Eile mõtlesin, et imelik oli kududa tüdrukule sinist tekki, aga Allu ütles, et sinine pole ainult poiste värv ja no kui lapsele meeldib ja talle tõesti meeldib. Lõng on puuvillane ja hästi pehme. Esimesel fotol on õigem värv. Mulle väga meeldib selle mustri järgi kududa, sest see on lihtne ja kiiresti edenev. Ma ei teagi, ma sain selle teki vist nädalaga valmis, kusjuures samal ajal jõudsin läbi lugeda ka kaks paksu raamatut. Teki mõõdud on 75x80.  Hea turvahälis kasutada, ei ole nii suur.

Allu ja tema kolm  tütrekest... Üks armsam kui teine. Mul on nii hea meel, et ma olen saanud tema lastele nii palju käsitööd teha. Eriti Amandale ja mul on hea meel, et Allu oskab neid asju hinnata. Ta tõetsi kasutab kõike tehtud hoolega ja mul on kuidagi nii soe tunne, kui ma näen, et asjad, mida ma olen armastusega kudunud, leivad kasutust. 

Loodan, et väiksele Amandale tema uus, türkiissinist värvi tekk meeldib ja ta leiab sellest palju rõõmu :)

Teie Ennike

Ühelt ja teiselt poolt Hobulaiul

Mina olen juba 23 aastat järjest käinud Arvo sugulastega igal suvel Hobulaiul. Viimased 10 aastat kindlasti on nende sugulastega ühinenud ka minu vend, õde ja ema mees. Ja nii me ikka läheme. Seekord oli minejaid meiega koos ainult 13 inimest ja kaks koera.  Nii väikse seltskonnaga me pole ikka vist mitte kunagi saarel käinud või kui, siis ainult algusaastatel. Vahepeal on lapsed suureks kasvanud ja nii juhtsuki, et käisime seekord saarel mitte ühegi lapsega. Kõige noorem inimene oli  Sebastian :)

Reedel, kui paadiga merele läksime, siis oli meri rahulik ja saime jälle siidise sõidu. Aga ma ei tea, mis värk selle Hobulaiuga on - õlled nöpsitakse juba paadis lahti. Ma ei tahaks öelda, et meie sugulased joovad liiga palju alkoholi, aga seal saarel seda ikka läheb. Võibolla see on kuidagi seotud massipsühhoosiga, võibolla sellega, et elektrit pole, päev otsa ollakse õues ja keegi telefonides ei passi. Võibolla see on see koht, kus rihm lastakse lõdvaks. Ma ei tea. Aga see polegi oluline. Oluline on see, et kõik, kes saarelel tulevad, oleks heas tujus ja võtaksid vabalt. Ja nii seekord kõik läkski. Ma algul natuke põdesin, sest Essal läks teel Rohukülla auto katki ja sellega oli igavene jebin, kuid Essa polnudki tujutu. Mina tema asemel ilmselt oleksin rohkem olnud, aga Essa oli väga vapper!

Üle läksime kahe paadiga, sest Hobulaiu paat saab korraga üle viia ainult 11 inimest. Minu pere ja minu sugulased läksid esimese paadiga ja kõik Luhtarud tulid teise paadiga. Nagu öeldud - meri oli peegelsile ja ma ei pidanudki meie-isa-palvet lugema :D 

Mis ma tähele panin, oli see, et Luhtarudega saarel käies on aktiivseid tegevusi rohkem. Väga palju oli jalgpalli. Minu meelest Sebastian ja Aiku söötsid koguaeg, kui ei pidanud just midagi konkreetselt tegema. Juba hommikul ärgates oli Sebastian rätik õlgadel, et ujuma minna ja jäi ikkagi veel palli söötma Aikuga. Ta oleks tahtnud Mardiga teha üks-ühte ka, aga Mart keeldus, sest ta ütles, et ta ei jaksa. Sebastian jaksab, kui asi puudutab jalgpalli. Eks see vana jalkahullus natuke lööb välja, kuigi ülejäänud aasta ta ei mängi seda üldse, sest pole kellegagi mängida. Isegi Essa tegi söödumängu natuke aega :D Neil ei olnud õiget jalkapalli, aga käras võrkpalli pall ka. Meil oli küll üks pall kaasas, aga Arvo oli võtnud katkise pallipumba kaasa ja sellest pallist asja ei saanud.

 

Mölkkyt mängiti. Mitte küll liiga palju, aga mängiti. Mina ei ole kunagi saarel Mölkkyt mänginud, sest osad inimesed on nii võidule orienteeritud, et mina oma suhtumisega, et oluline on osavõtt, tunnen, et ma olen liiga saamatu. Kui aus olla, siis ma ei ole kunagi Mölkkyt mänginud... Ma tahaksin, et see oleks fann, aga osad tahavad ilmtingimata ainult võita. Ma ei teagi, kes neid mänge võitis, ühe igatahes Mart. See oli see mäng, mida ma pildistasin, siis jäi võitja meelde. Mulle väga meeldib, et Sebastian võtab kõikidest aktiivsetest tegevustest osa. Kuna saarel oli igasuguseid muid aktiivseid tegevusi ja toimkonda nii palju, siis ega seda Mölkkyt väga palju ei mängitud. Natuke oli mul paha tunne selle pärast, et Mira  läks sinna "mänguväljaku" peale ja ajas neid kaikaid ümber, aga Mira ju ei näe... Ta tahab lihtsalt seal olla, kus on inimesed. Ta ei teinud seda pahatahtlikult... Aga nad said ikkagi mängitud ja ma püüdsin Mirat ikka koguaeg enda juurde kutsuda. 

Sebastian, Aiku ja Getter mängisid korvalli viite miinust. Ma ei tea sellest mängust mitte midagi ja ma olin nii kaugel, et ei kuulnud ka, mismoodi see mäng käis. Alguses nad ei saanud üldse palli korvi, aga mida rohkem nad viskasid, seda paremini läks. Mulle kaugelt tundus, et Getter oli alguses kõige osavam, aga ma sain hiljem teada, et Sebastainil õnnestus üks mäng isegi võita. See on nii tore, et sellised võimalused on saarele loodud. Saab jalkat, kossu, võrkpalli ja discgolfi mängida, kui vähegi isu on. Ja osadel ikka seda isu jagub. 

Sai joogat tehtud. Ühe korra tegi Arvo üksi, sest tal on keha koguaeg kange ja siis ta venitas end igatepidi. Vaatasin teda ja ta on ikka ülipainduv. Mis seda nirgikeha muidugi painutada ka :D Aga me tegime ka kolmekesi joogat. Päikesetervitusi, sõdalasi ja üritasime ka palmipuu vinjasat teha, aga see meil kuigi hästi meeles ei olnud. Terve pikk suvi on ju vahele jäänud joogatamisega. Ma palusin Bassul paar fotot ka teha, kui me joogatame, sest ma ise ju ei saanud, tahtsin joogale keskenduda, kuigi jah - ühe silmaga jälgisin koguaeg Mirat. Jooga on mõnus! Andri jooga on küll hirmus aeglane, aga ikkagi mõnus. Ma juba ootan, et hooaeg hakkaks pihta. Kahjuks keegi teine meiega ühineda ei tahtnud - selles osas oli minu sugvõsa eesrindlikum. Aga jah - ega ma ei kujutagi ette näiteks Aikut joogat tegemas. Talle sobivad ikka rohkem pallimängud. Muuseas - see, et ma palusin Bassul joogatajatest mõned fotod teha, kinnitab ka seda, et ma ikkagi olin ka sellel saarel.

Muidugi käidi ka ujumas. Kõige rohkem käisid ujumas Arvo ja Sebastian. Nad alustasid juba oma hommikut merre hüppega, aga nad käisid ka muul ajal vees. Essa oli nii naljakas, kui merre läks :D Isegi mõned roppused tulid üle huulte, sest vesi ikka oli külm. Kapten ütles, et 17 kraadi näitab paat. Mina ujumas ei käinud, sest minule meeldib soe vesi. Kuna ma sauna hetkel ei saa, siis ei saanud ka peale saunaskäiku käia. Aga paljud käisid. Vist kõige rohkem ikka Arvo ja Sebastian. Nad kohe oskavad sellest saarest maksimumi võtta :) Mira käis ka oma veemängu mängimas ja Liivi suur koer Keru ujus ka mitmeid kordi. Muuseas - meie ja Liivide koerad sõbraks ei saanud. Mira hakkas esimesena urisema ja peale seda Keru ikka urises iga kord, kui Mira talle liiga lähedale läks. Aga Keru on väga tark ja sõnakuulekas koer, niiet - nad Miraga väga kokku ei puutunudki. Ma algul natuke kartsin, et kuidas sel saare peal nad hakkama saavad, aga Liivil on väga äge, kõhu ümber käiv rihm ja Keru oli koguaeg seal, kus oli tema inimene, kelle kõhu ümber ta parasjagu oli. 

Aga kõikide lõbustuste vahele ikka pidi toimkonnas ka olema. Kuna kõik on hakkajad, siis kõigile jagus midagi teha, et toit oleks laual ja nõud pestud. Naised salatite toimkonnas, mehed grillimise ja sauna ettevalmistamise toimkonnas. Tegime seekord palju vähem salateid, sest ei ole salatisööjaid, kuid chrizosalat on alati kindlapeale minek. See salat saab otsa mõlema seltskonnaga saarel käies. Arvo asjatab igas toimkonnas. Salatite maitsestamine on näiteks Arvo töö. Ja kaladte maitsestamine. Ja grilli juures ta ikka ka asjatab koguaeg. Essa oli seekord kõige suurem nõudepesija. Hommikupudru keetis valmis Liivi. Hommikusöögi valmistasime muidu meie Liisuga ette (ka teise hommiku kama oli meie teha). Sebastian ja Mart tegid esimese õhtu viha, Arvo teise õhtu viha. Ja need olid loomulikult kadakast. Mina ja Liisu tegime valmis teise päeva küpsisetordi ja Margus oli valmis teinud kodus šašlõki, mille ta siis teisel õhtul ära grillis. Bassu ja Priit hoolitsesid sauna kütmise eest. 

Chorizosalat - kõigi lemmik

Söögikraami sauna juurde viimine

Arvo oli välja mõelnud ka aaretejahi, mille ta abilistega läbi viis. Kõik sai alguse sellest, et mina pidin välja mõtlema saarel 16 kohta, kuhu peita üks puzzletükk. Oi, ma ei saanud aru, mida see Arvo minust tahab! Pidin tegema kaks seosusetud juttu, kuhu kummasegi oli ära peidetud kaheksa kohta, mis tuli üles leida. Ma andsin endast parima, kuigi ma olen enamasti harjunud ikkagi seosega jutte kirjutama. Aga valmis ma need sain. Siis Sebastian ja Priit pidid igasse sellesse kohta, mis mina olin välja mõelnud, peitma ühe puzzletüki. Kui see tehtud, jagas Arvo inimesed kahte meeskonda, kes siis kumbki sai oma seosusetu jutu ja nad läksid neid puzzletükke otsima. Kui kõik tükid olid üles leitud, pidid mõlemad meeskonnad üheks saama ja koos puzzle kokku panema. Tähelepanelikumad olid näinud, et osade tükkide taha on midagi kirjutatud, kuid see oli petekas, sest tegelikult oli aarde kaart joonistatud UV-markeriga puzzle õigele poolele, mida nägi ainult pimedas UV-lambi all. Kui pimedus saabus, siis nad hakkasid kõik koos uurima, mis seal kaardil siis on ja see ei olnudki nii lihtne. Liisu oli ühe aarde peitnud kuskile põhja majaka lähedale ja sealt saadi teine vihje, kus viimane aare on. Ka seda teist kaarti nad ikka uurisid üsna kaua. Sellele öisele retkele nad läksid 22.30 ja mina sinna oma pimeda koeraga minna ei saanud... Pime koer ja pime mets ei sobi kokku. Sellest mul on muidugi väga kahju... 

Teisel päeval käisime kambaga lõuna majaka juures. Kokku jalutasime peaaegu kolm kilomeetrit. Arvo, Sebastian, Essa ja Mira käisid liivarannas ujumas ka. Meie Liisuga sõime põldmarju, sest neid on seal saarel tõesti palju. Saar on veisesitta täis, pidi ikka koguaeg vaatama, kuhu astud. Me oma ihusilmaga pole veel ühtegi veist näinud, aga sitta jagub. Mira käis mulle natuke närvidele, sest ta tahab nii väga kõige ees olla ja siis ta läheb liiga kaugele. Ma pean koguaeg tema pärast muretsema. Ma tean küll, et ega ta seal saarel kuhugi ei kao, aga ma ikka muretsen. Õnneks ta kuulab Arvot päris hästi. Või vähemasti seda vilet, mille Arvo valla laseb.

Essa vibutas ämblikevõrke matkateelt ära

Kõkide aktiivsete ja vähem aktiivsete asjade vahele mahtus ka niisama lebotamist ja olemist. Kes magas lõunat, kes nautis lihtsalt ilusat ilma, kes päevitas, kes kudus, kes luges, kes ajasid juttu, kes mängis kitarri. Isegi turakat mängiti. Aga seda ma ütlen, et Luhtarud on kõvemad laulumehed! Esimsel õhtul kostus laulu Vormsi saareni pea kaks tundi. Ja seda ikka südamest ja täiega :) Bassu oli seekord väga tubli, jaksas kitarri mängida pikemalt ja isegi ei virisenud, et sõrmed on valusad :D Kuigi ta ikka iga natukese aja tagant üritas pilli Liivile sokutada :D Eks Liivi ikka mängis ka, neil on omad laulud, mida Bassu väga ei tea ja siis sai neid õudsaid meremehe laule Liivi kitarrimängu saatel laulda.  Liivi käis oma Keruga päris palju jaluatmas küll lõuna pool, küll põhja pool. Ma arvan, et see oli aeg, kus ta sai Keru rihmast vabaks lasta.  Ja alkot joodi ikka mehe eest ära :D Nagu sellel saarel alati. Aga ma pean ütlema, et seekord keegi häirivalt täis ei olnudki ja minegid hulle pohmakaid ka ei olnud. Ju siis joodi ikkagi mõistlikult. 

See meie armas koer... Jah, kõik on tore - ta saab vabalt ringi joosta ja süüa seda, mida isegi sööme, aga ikka on raske ka. Ta tahab nii kaugele ära minna oma jälgi ajava ninaga, et koguaeg ikkagi peab jälgima, et ta ei läheks üksi hulkuma. Ja siis ta tahab inimestega kaasa minna. Luhtu oli ühe korra päris ehmunud, sest Mira läks temaga sadamasse kaasa ja siis ta otsustas ühel hetkel ikkagi, et ta tahab Bossi ja minu juures olla ja lidus aida juurde tagasi. Luhtu tükk aega otsis teda taga. Aga muidu tal oli tore! Mart andis meile ühe Keru palli ja siis ta mängis sellega päev otsa. Tüütas ühesõnaga inimesi, kes talle väikse sõrme andsid :D Ujumas käis, matkamas käis, õhtul sai minu kõrval pingil tududa pleedi sees, süüa sai ilmselt rohkem, kui tal eales vaja oli. Öösel magas minu kaisus (oh õudust). Kuna ta on pime, siis jah, pimedasse metsa ma temaga aaretejahile ei läinud, sest pime koer ja pime mets ei sobi kokku minu mõtetes. Aga ta oli väsinud! Kui me ükskord jõudsime tagasi mandrile ja ta autosse sai, jäi ta kohe magama ja ega ta pühapäeval kodus muud ei teinudki, kui magas. Isegi täna hommikul jalutama minnes ei näidanud ta erilist entusiasmi üles. 

Selline see saarel käik saigi. Selleks suveks on kõik Hobulaiud Hobulaiutud. Eks need käigud on erinevad ühe ja teise suguvõsaga, aga ei saa öelda, et üks oleks parem kui teine. Ongi lihtsalt erinevad. Ma seekord tegin fotosid rohkem, käisin ikka igal pool oma kaameraga. 

Kõik läks hästi. Ainuke murekoht oli see, et kui me hakkasime saarelt maha tulema, siis olid merel 1,5 meetrised lained ja oi, kuidas ma kartsin! Istusin kajutis kapteni kõrval, kapten koguaeg rääkis minuga. Ta pidi kiiret sõitu tegema, et lainetele vastu olla ja ma mõtlesin, et eluga me sellest sõidust küll ei pääse. Mul oli nii südamest hea meel, kui me Rohukülla jõudsime. Aga ma pean kapteni kiituseks ütlema, et ta mõjus väga enesekindlalt ja ta andis endast parima, et me ilusasti mandrile jõuaks. Kõik, kes olid kajutist väljas, said küll läbimärjaks, aga ikkagi läks kõik hästi!

Uue aasta saarekülastused on juba broneeritud ja ettemaks tehtud. Ei ole midagi uut siin päikese all :) Mul on väga hea meel, et kõik, kes saarele tulid, olid heas tujus, minegid probleeme ei olnud, kõik panustasid ja keegi ei virisenud. Jah, meid oli ainult 13 inimest, kuid ega seegi halb ei olnud. Kõik asjad said ikkagi kiiresti ja hästi tehtud. Liisuga just rääkisime pühapäeva hommikul kohvitassi taga, et ei saa võrrelda, et kummaga parem on, sest kummagi satsiga on omad head asjad. Ja ega alati ei peagi paremusjärjestust tegema :D

Aitäh kõikidele kaasasolijatele ja ilmavanale, kes meid jällegi hoidis. Luhtu sai oma valge naha ikka punaseks ja vihma saime nii palju, kui aaretejahil käijad said. Neptun muidugi oleks võinud mind säästa ja anda mulle ka viimaseks paadisõiduks siidise mere, aga lõpp hea kõik hea. 

Teie Ennike