Kui Sa oled käpuli maas või kerra tõmbunud, siis on hea, kui Su ümber on inimesi, kes suudavad, tahavad ja jaksavad Sind vastu võtta sellisena nagu Sa oled. Mul ei ole praegu kõige parem periood. Kui päris aus olla, siis tegelikult on mul märtsist saadik lausa hüppeliselt halb periood. Ma olen vaimselt nii katki ja ka mu keha ei taha minuga koostööd teha, sest ma olen oma deemonite küüsis ja pole veel suutnud välja mõelda, kuidas nina vee peale tagasi saada. Inimesed minu ümber on olnud väga totavad ja abivalmis, eelkõige muidugi Arvo, kuigi ka tema on paar korda täielikult enesevalitsuse kaotanud. Njahhh...ega sellest suuremat sorti tulu ei ole, kui pisarad ja veel suurem enesehaletsus. Minu arst Anne arvab, et meie meeskonda tuleks üks arst juurde võtta...eks paistab, kuidas sellega saab...
Igatahes kutsusin mina ühel nädalal Ruthi endaga matkama, aga siis meile ikka ei sobinud kokku ja sinna see matk jäigi. Seoses suure suve saabumisega kutsus Ruth mind hoopis ise matkama ja ega ma ennast kaks korda kutsuda ei lasknud, kuigi tervisehäda teeb liiga... Nii juhtuski, et sõitsime võidupühal koos Marimetsa matkarajale. Leppisime kohe kokku, et mingisugust elutempot tegema ei hakka - naudime loodust, ilma ja koosolemist, teeme pilte ja laseme matkal kulgeda. Marimetsa matkarada jääb Läänemaale ja see on üks väga ilus rada. Olenemata aastaajast. Seal on väga suur taimestikukooslus ja rada on ilusasti hooldatud, ilma takistusteta ja sel kellajal, kui meie käisime, polnud seal rahvast ka. Kokku 9 km pikkune edasi-tagasi rada annab hea võimaluse tutvuda erinevate elupaikadega: raja algusosas olev pinnastee kulgeb mööda metsasihti, hiljem heinamaal, seejärel kuusikus piki Marimetsa oja kallast ning jõuab üle Kureselja mäe rabaservale. Sealt algav laudtee viib läbi madal-, siirde- ja kõrgsoo laugasteni välja. Praegusel aastajal on seal imeilus õitemeri :)
 |
| Isane Pääsusaba :) |
Raja lõpus ehk tegelikult justkui poole peal, sest siis tuleb tuldud teed tagasi kõndida, on torn ja rabajärved. Mina teadsin kohe, et ma lähen vette ka, mul oli isegi trikoo seljas. Ruth ikka kõhkles, sest äkki on külm vesi, aga ta ei suutnud vastu panna, kui nägi, kuidas ma seal sulistasin :) Ujumisriiete puudumine ei olnud takistuseks, sest alati saab midagi ümber mõelda. Ilm oli ka erakordselt kuum, mis juba iseeneses tekitas soovi end jahutada. Paar inimest teavad, et ma tegelikult ei oleks tohtinud vette minna... Aga ma olen ju kala.... Vesi oli soe, kohe üllatavalt soe. Peale vees käiku jõime kohvi ja olime üleval tornis vaadet nautides ja ma lasin päikesel end soojendada.
Tagasiteel tuli meile väga palju inimesi vastu. Tundus, et ka need inimesed, kes ei pidanud võidupühal Soomes olema, olid otsustanud joomise asemel hoopis peredega aega veeta (tõesti - igasuguses vanuses inimesi oli). Parklas oli peale meie auto veel 16 autot! Tagasitee kulges juba natuke tempokamalt, sest enam ei pidanud iga taime pildistama :) Kokku kõndisime 9,2km, nagu ka RMK lubas ja vaatamata kuumale ilmale saime kenasti hakkama. Ma tahaks seal rabas ööbida.... Ma kujutan vaid ette, kui ilus seal on päikesetõusu ja - loojumise ajal. Seal tornis. Pean vist oma mehel sabast kinni võtma ja oma soove avalikumalt välja ütlema.
Jaanipäeval kutsus Ruth mind Mukri rappa. Me oleme oma perega seal rabas kaks korda varem käinud, kuid mõlemad korrad oli siis talv - seega suvine rada oli mul nägemata. See rada on edasi-tagasi ainult 5,5km, kuid ega alati ei peagi ju pikalt kõndima (kaine mõistus ütleb nii, kuigi segane mõistus ütleb, et mida rohkem, seda uhkem. Läksime jällegi hommikul varakult ja olime suhteliselt inimtühjas rabas. Rada kulgeb mööda Mukri raba, möödudes rohketest laugastest ja raba järvedest ning pakkudes ilusaid vaateid vaatetornist. Torn on tõesti uhke! Mul läks küll lugemine sassi, aga üle saja astme on kindlasti.
Ühes rabajärves oli nii palju vesiroose. Ma pole kunagi näinud nii paljusid korraga. Ülevalt tornist avanes võrratu vaatepilt! See kõik on lihtsalt nii ilus, mis meie ümber on. Kahju, et ma oskan seda ainult fotoaparaadiga püüda, sest tegelikult tahaks seda ilu hoopis maalida, aga selle jaoks puuduvad vastavad oskused.
rabajärv, milles me ujumas käisime, oli natuke ilge... Taimed puudutasid vastu keha ja vesi oli sogane. Mul tekib kerge paanika, kui ma puutun vees kokku mingisuguste asjadega. Natuke räpane tunne oli, kui veest välja ronisin, oleks tahtnud end duššiga üle kasta. Igatahes ujutud me saime, mis oligi väga hea, sest õues oli 28 kraaadi sooja. Higi lihtsalt voolas terve matka aja, kuigi me mingisugsut tempot ei teinud.
Ilus raba ja rada. Kui meie ära tulema hakkasime, tekkis seal ülerahvastatus ehk siis jällegi - tasub kohe hommikul oma käigud ära käia. Mul on hea meel, et ma olen natuke kodust välja saanud. Kuigi terve Mukri raja ma võitleisn oma deemonitega, on ikkagi tore, et sai käia. Pean oma meespere ka sinna viima kas suvel või sügsel - raba on ikka nii ilus, kui ta pole üleni valge lumevaiba alla mattunud. Mitte, et talve ilu ei oleks ka ilus, on ikka - aga raba on ikkagi kõige ilusam siis, kui kõik õitseb ja on lehtes, kui saab end järve kasta ja päikesel oma nina puudutada.
Matkanädala lõpetas Jalase raba. Omast arust olime jube varajased ja õiges parklas polnud ühtegi autot, kuid kui jõudsime teise sissesaamise augu juurde, oli seal neli atot, kõik RMK omad ja inimesi rohkem kui mulle meeldiks. Otsa ümber ka ju ei hakanud keerama, olime juba 2,5km kõndinud. Marssisime aga vapralt edasi ja siis nägime puude najale umbes viiteteist jalgratast, kenasti kiivrid lenksude otsas. Mul hakkas kergemat sorti paanika tekkima, sest Jalase rabajärve ümber ei ole just üleliia palju ruumi ja kui ma mõtlesin, et kõik need inimesed on seal järve ääres, siis mul ikka natuke tuli tahtmine ots ringi keerata.
Nendest kolmest rabast, kus me nüüd see nädal oleme ära käinud, oli Jalase kõige igavam. Õitsevaid taimi eriti polnud ja laudtee oli kohati ikka üsna nigelas olukorras. Mina täiskasvanuna näen seal ohtu, rüblikud võivad end katki kukkuda. Hea uudis aga on see, et needsamused RMK mehed olid seal rajal just parandustöid tegemas. Samuti oli igal pool langenud puid, inimesed olid juba ümber nende uusi radu kõndinud.
Rabajärves oli vesi soe. Ma arvan, et siiani kõige soojem ja puhtam. Ma väga kaua ei saanud vees olla, sest ma pole päris terve.... Aga vesi oli mõnus. Ma ei tea, kas asi oli minus, aga mul oli natuke sellel matkal justkui jahe, kuigi auto näitas 29,5 kraadi sooja. Ruth, va kavalpea, laseb muudkui mul esimesena vette minna - no nagu katsejänes või midagi sellist :D Tegelikult pole katseid vaja - sellisel ilusal suvepäeval ei saagi rabajärv midagi muud olla kui soe ja värskendav.
Sellised tegemised sellel nädalal. Ilusad suvised ilmad on olnud... kui tervisemuresid ei oleks, oleks kindlasti rohkemat suutnud jäädvustada ja märgata. Loodus on nii ilus praegu - nii palju õisi ja liblikaid - üks uhkem kui teine. Olen Sebastianit meiega kaasa kutsunud, aga ta arvas, et ta ikka naistega niimoodi ei hakka tulema ja et mul olekski vaja vahepeal naisinimestega koos olla. Ja no vaatame tõele näkku...ma jõuan selleks ajaks juba koju tagasi, kui ta ööunest ärkab :D
Aitäh Ruth! Ma tean, et minuga on mõnikord raske ja kannatust peab ka ikka üksjagu olema, kuid me oleme siiani kenasti hakkama saanud. Looduses ongi kergem ka - minu arvates :) Järgmine nädal on Arvo kodus, aga no ühe retke võiksime ikka sinna nädalasse planeerida.... Minu meelest :) Kui just jälle ilm täitsa halvaks kätte ei lähe. Ilus on see Eestimaa, eks?
Teie Ennike
