Annega Tartus

Ma ärkasin eile hommikul kell kuus ja esimene asi, mis ma vaatasin, oli see, et ega Anne pole mulle sõnumit saatnud.... Ma tahtsin nii väga temaga koos olla ja mul oli hirm, et äkki tal tuli viimasel hetkel midagi vahele, aga kui ma juba bussis istusin, siis mu hing helises sees, sest ma teadsin, et kolme tunni pärast kohtun ma Annega ja mul oli selle üle siiralt hea meel. Ainuke jama lugu oli see, et fotokas jäi lauanurgale.... Seega, kõik fotod, mis siin postituses on, on laenatud internetiavarustest. 

Kohtusime Annega bussijaamas. Ta helistas ja küsis, kas ma olen bussijaama ees või taga ja mind ajas natukene naerma, sest ma ei teadnud, kummal pool ma olen :) Siis ma mõtlesin, et ma olen ikka natukene totu... Ja hirm tuli ka, aga siis ma nägin Anne valget bussi ja hirm kadus ära. 

Anne oli nii...Annelik... Ilus ja vaba ja jutukas ja siiras ja natukene ummamoodu... No kes sõidab ringi masinaga, mis meeleheitlikult püüab Sulle selgeks teha, et kütus hakkab otsa saama ja siis Sa ütled nii muuseas, et näitab ju, et 30km saab veel sõita - maa ja ilm! Mul oleks juba ammu paanikahoog :) Aga see selleks. Ta ongi selline :) Selgus, et tema kaks vanemat lapselast on Waldorfkoolis seiklusringiga  seiklemas ja jäävad sinna ka ööbima ning tal oli vaja viia neile magamiskotid. Seega läksime Tartu Waldorfgümnaasiumisse, kus Anne tegi mulle väikese ringreisi koos Emmaga (selle lapse nimi peaks küll My olema :) ). Nende kool on suur ja uhke, kaasaegne ja ilus. Ma sain aru, et see oli varem Maaülikooli hoone ja loodudki haridusasutuseks. Maja ise on arhitektuuriliselt väga kaunis ja ka kaunis kohas. Neil on suur krunt ümber maja, kuhu loodakse tasapisi midagi seiklusraja taolist. Tallinna Waldorfkooliga nende õueala võrrelda ei saa, Tallinn on kolm sammu eespool, kuid mis maja puudutab, siis on Tartu palju samme eespool. Tõeliselt ilus, avar, ruumikas ja hästi läbi mõeldud koolimaja. Pisikesed juntsud saavad isegi keksu mängida oma koridori peal. Klassid on saransed Tallinna kooliga (tõenäoliselt on ka Tartus seinavärv ja maalingud kindla põhjusega kindlas klassis just sellised nagu on). Väga meeldis nende suur, avar ja valgusküllane saal. Eriti palju taimi ei märganud, mille poolest Tallinna kool on eesrindlik - neil on tõesti palju taimi koridoride peal, lisaks kalad ja kilpkonnad. Äkki vist teisel korrusel oli üleval väga kaunis maalinäitus. Anne ütles ka, et see on lausa imetlusväärne, kuidas waldorfkool teeb igast lapsest kunstniku ja tal on õigus. Kunstil, käsitööl ja muusikal on waldorfkooolides suur roll. See on see osa, mida Sebastian näiteks jälestab, kuigi ta õmbles eelmisel ja sellel õppeaastal väga ilusa waldorfnuku, mis minu meelest on nii vahva. 

Sebastiani tehtud nukk

Mii ja Emma said oma asjad kätte ja me läksime lähedalasuvasse Gardesti taimeaeda. Alustuseks jõime restoran Murus ühed kohvid ja Anne sõi hooaja esimese rabarberikoogi tüki. Istusime õues päikese käes ja ajasime juttu. Ma kohtusin Annega viimati enda sünnipäeval. See polnudki nii väga ammu, aga mul oli tunne nagu oleks olnud. Ma natukene pelgasin ka, aga siis see läks üle, sest Annet küll pole vaja karta - see on kindlamast kindel. Kui kook oli söödud, siis me läksime Gardesti taimeaeda. See on VÄGA suur! Me kõndisime seal ringi ja mul ei olnud lõpuks õrna aimugi, kus on väljapääs. Anne ostis endale sealt kümme taime (Kivikilbik), mis lõhnasid nagu mesi. Need pidavat meelitama ligi mesilasi ja liblikaid. Ühe kaktuse ostis ka, millel olid imeilusad õied. Mul hakkas seal natukene ärev, sest igal pool olid inimesed ja asjad ja kõike oli nii palju. Mul oli hea meel, kui me saime kõik ostud ostetud ja õue tagasi.

Siis me sõitsime Anne töö juurde ja parkisime ta bussi sinna ära ning läksime jalutama. Tema töökoha juures on Tartu Toomemäe park, kuhu on tehtud rajad ja trepid ning pandud palju pinke, et ilma ja olemist nautida. Anne ütles, et talviti käivad seal lapsed kelgutamas ja päris õudne on vaadata, kui nad seal suurel kiirusel alla sõidavad. Ma tegelikult üldse ei saanud aru, kas me käisime seal ringiratast või kuidas need teed sinna tehtud on. Natukene kõhe oli alla auku vaadata.... Anne küsis, kas mul pea ei hakka ringi käima - ei hakanud, kuigi kindlam oli enda ette vaadata. Kui me Arvoga jalutamas käime, siis ta alati ütleb mulle, et vaata enda ümber ringi, ära käi pea norus ja vaata ainult oma varba ette... Nii palju jääb nägemata..... mina ikka käin... siis on alati nii tore, kui keegi juhib mu tähelepanu mõnele huvitavale asjale (taimed, puud, pingid, skulptuurid, kohvikud jne). Ma muidu ei näekski.... aga mida ma kindlasti nägin, siis kõik Toomemäe küljed olid kaetud meelespeadest vaipadega. Meelespea on minu lemmiklill läbi aastakümnete. Jah, mulle meeldivad ka teised ilusad taimed, erit lihtsalt looduses kasvavad, kuid meelespead on minu lemmikud. Kui me seal Toomemäel jalutasime, siis Anne küsis, kas ma sushit tahaksin süüa siin õues, päikese käes. See tundus hea mõte, sest ma polnud selleks kellaajaks veel midagi söönud. Anne tellis Sushi Cityst meile toidu ära. Eriti naljakas oli küsimus, mida ma eelistaksin :) Ma olen ühe korra elus varem sushit söönud ja seda ka ainult Annega koos. Mul ei olnud õrna aimugi, mida ma eelistaksin, aga kui tuli valik, kas toores või küpsetatud, siis ma valisin küpsetatud.  Anne tellis meile krõbeda võikala (võikala, juust, kurk, tempura, ungari kaste, seesam (L; G). 

See on minu enda foto

Ja siis me hakkasime Sushi City poole jalutama. Tee peale jäi Toomkirik (?) Äkki oli nii. Igatahes oli selles kirikus Tartu Ülikooli Muuseum. Me ei läinud muuseumisse, kuid Anne palus luba vaadata valget saali. Mulle jäi meelde, et seal on ka hullu teadlase kabinet, kus tehakse lastele põnevaid asju. Netiavarustes saab ka kaasa lüüa ja tundub igati põnev paik. Valge saal oli nii ilus! Kõik oli valge, isegi klaver. Anne ütles, et ta on seal palju esinenud. Tundus kõhedustekitav.... Nii suur, valge, avar, hele, vaikne.... Seal peetakse sageli konverentse, vastuvõtte, kontserte, pulmi ning Tartu Ülikooli ja Tartu linna esindusüritusi. Oli tõesti väga ilus saal. 

Käisime Sushi Citys läbi ja saime oma toidu kätte. Siis meil oli valida, kas me läheme sööme seda Toomemäel või Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Ma eelistasin viimast. Jalutasime sinnapoole, pidime päris suure ringi tegema, sest tagant otsast üldse sisse ei saanudki. Õnneks ilm oli ilus :) Mõtled küll, et mida seal botaanikaaias praegusel aastaajal näha on, aga on uskumatu, kui paljud taimed õitsevad juba praegu. Värvidemäng meie ümber oli nii ilus. Otsisime ühe istumisekoha ja sõime oma sushit. Ma sõin sõrmedega, tundus vähem lagastavam :))) Mul on neid rulle keeruline ampsata, sest no ma mitte mingil juhul ei ole võimeline tervet seda rulli või isegi mitte poolt korraga suhu panema. Aga see oli väga hea sushi, mulle tõesti väga maitses. Isegi teadmine, et rikkusin enda ketoosi ära, ei morjendanud mind eriti. Või noh, ma korra siiski pidin üleskerkinud emotsiooni seiskama, kuid see oli seda kõike väärt. Arvo võiks ka ükskord minuga sushit sööma minna, siis ta näeks ja saaks teada, et see pole üldse paha. 

Ma olen Annega varem ka botaanikaaias käinud ja ma juba esimesel korral mõtlesin, et küll ta teab taimedest palju. Ma olen selle koha pealt ikka täiesti võhik, ma ei tea isegi seda, millised pelargooniad välja näevad :) Noh, nüüd tean, sest ma googeldasin, aga et ma TLÜs õpetajaks õppides bioloogia botaanikaosa eksami viie sain, jääb mulle täna küll täiesti arusaamatuks. Vereurmerohu ja spargli tundsin ära :)))) Noh, üks pojeng õitses ka. Aga sellest polegi midagi, et ma taimi ei tunne või võiksin paremini tunda. See ei vähenda ju nende ilu, minust võib ainult rumala mulje jätta. Eelmine kord, kui me botaanikaaias käisime, siis oli rosaarium täies ilus. Praegu seal on veel vaikus. Kui me seal istusime ja sõime ja juttu ajasime, siis mul oli natukene raske. Jututeema pärast.... Kui me jälle kõndima hakkasime, siis hakkas raskus natukesehaaval üle minema. Ma kuulasin kõiki teisi hääli meie ümber (linnud, laste kilked, täiskasvanute kõne, autode hääl). Ja Anne ju oli ka minuga, kõik oli hästi. 

Aeg oli sealmaal, et pidime hakkama tagasi jalutama Anne töö juurde. Jalutasime läbi linna, nii ilus oli. Tartus on kõik juba palju rohelisem, kui meil siin. Õunapuud ka täiesti õides, meil alles pungad. Anne näitas mulle erinevaid maju, kus ta ülikoolis õppides õppinud oli. Tollel ajal jooksid nad mööda neid erinevaid maju ringi loengutes. Ta rääkis ka sellest, kuidas laiba lahkamise tagajärjel langesid paljud üliõpilased arstiteaduskonnast välja, sest see oli nii jube, kuigi neist oleks võinud saada väga head arstid. Praegu on kõik need hooned renoveeritud ja on väga ilusad. Otstarve on neil ka muutunud. Üks hoonetest näiteks on nüüd kohtumaja. Läksime üle Inglisilla ja üle Kuradisilla. Ma internetist vaatasin, millised need sillad välja näevad. Kui nende peal kõnnid, siis ei näe silla ilu või võlu. Sama on ju ka Kolovere sillaga - selle tõeline ilu tuleb välja videvikus. 

Jõudsime tagasi Anne töö juurde. Mul ei olnud tema kabinetis võõrastav tunne, kuigi ma pole seal käinud väga pikka aega. Mul on tegelikult ükspuha, kus me kohtume, peaseegi, et me kohtume. Mul oli väga hea meel olla Annega koos ja käia kõikides nendes kohtades, kus me käisime ja näha neid asju, mida me nägime. Tartu on ilus linn, vähemasti see osa, kus me olime. Palju puidust maju, ilusad renoveeritud majad, palju kergliiklusteid, pinke ja treppe. Majad on kõik nii ilusat värvi, pastelsed. See osa Tartust meenutab natukene Pärnut.

Aitäh Anne, et olid minuga koos. Aitäh, et oled ikka olemas. Sa oled kõige tähtsam naisinimene minu elus, isegi, kui Sa oled lihtsalt minu arst. Ma tean, et Sa alati ei vasta mu kirjale ja ma vahel tahaksin rohkemat, kui saan, kuid ma tean ka seda, et tegelikult Sa oled olemas. Ma ei teagi, kas mõni teine naisinimene on minust kunagi nii palju hoolinud, kui Sina hoolid. Ma loodan väga, et me kohtume suvel ja veedame ühe toreda päeva. Nüüd on kirjas, kus me käinud oleme. Ja Sina tead, kus ma käia tahaksin. Minu jaoks on võõrastav, et minust võiks hoolida... Olen aastaid arvanud, et ainult Arvol on see võime. Olen pidanud end ikka halvaks tütreks, õeks, tädiks, sõbraks, keeruliseks patsiendiks jne., aga tundub, et minust võib ikkagi hoolida ka. Täiesti lootusetu üritus pole...

Õudne, et mu fotokas koju jäi...

Teie Ennike

V A B A D U S ! ! !

Tänaseks on Mira meie juures olnud neli kuud. Tundub nii vähe aega, aga selline tunne on, et kuidas me ilma temata üldse varem elasime?! Selle nelja kuu sisse on mahtunud palju asju ja käike. Koertekool on lõpetatud ja vaatamata kehvale osavõtule (minu füüsiline tervis vedas alt) siiski igasugu trikke ja nippe ära õpitud. Mulle meeldib, et ta ei võta süüa ennem, kui mina luban. Nii ei satu tema suhu ka kogemata maha pillatud söögijupid, kui ma näiteks süüa teen. Robin on talle õpetanud igasugu muid trikke. Käpa andmist ja kaheksate tegemist. Mina õpetasin ta lamama, istuda oskas ta juba meie juurde tulles. Samuti on täiesti selge käsklus "pessa". Peale õues käiku istub vannitoa ukse taga ja ootab käpapesu, kuigi see  talle üldse ei meeldi. Hirmsasti tahab mängida ja jalutada. Me käime ikka kilomeetreid maha kahekesi (nii muuseas - 5 km veel ja me oleme koos 1000km maha kõndinud). Ja siis muidugi on tal kong, mis on peaaegu koguaeg sügavkülmast võtta, et teda tegevuses hoida. See on selline lulla, mille sisse pannakse hakkliha või koerakonservi ja siis jäätatakse ära ning hiljem on koeral tükk aega tegevust, et seda hakkliha sealt kätte saada. Suvel eriti hea - jahutab ka. Mirale meeldib hirmsasti pallimäng, aga see on sedasorti mäng, mida mina ei taha mängida, seega mängivad meesinimesed. Mira hoiab palli suus ja siis nad üksteisevõidu rebivad seda ja urisevad samal ajal. Õudne meeste mäng. Alevi vahel tiirutades kõnnib päris ilusasti rihma otsas, aga kes blogi lugenud on, siis võõrastel radadel on täielik vints. Veel meeldivad talle loomapoes müüdavad kondid, millel on vinnutatud peekon ümber keritud. Seda ta siis närib ja peidab ja valvab. Eriti meelis peidukoht on draakonipuu lillepott ja Robini padja alune. Talle meeldib kaisus magada. Kui ma diivanil lõunaund magan (ta ei tohi minu magamistoas käia), siis ta magab alati minuga koos teki all. Nii hea, soe ja turvaline. Ja talle meeldib süles olla :) 

Aga kõige rohkem meeldib talle Sipas! See on lausa uskumatu, mismoodi ta seda vabadust, mis seal kätte antakse, naudib. Tavaliselt me teeme nii, et mina lähen Miraga autost välja silla juures ja jalutan temaga talu poole (1,6km) ja siis päris meie sissesõiduteel lasen ta vabaks ning siis ta on nagu püssikuul läinud! 

Alustuseks ta lihtsalt jookseb. Mööda hoovi, aga ka aia taga põldudel. Kui tal muud jooksmist pole, siis jookseb ümber kaevu, aga igatahes jookseb. Ta võib täiesti arutult pool tundi järjest liduda ja ma ei tea küll, mis toimub tema peas, kuid ma arvan, et see joovastus rihmavabast õues olemisest on lihtsalt nii suur, et ta ei teagi, mida selle tundega peale hakata.

Sipas me ei hoiagi teda üldse rihma otsas. Alguses ma väga põdesin, kartsin, et ta läheb kaotsi, kuid aeg on näidanud, et ta ei lähe kuhugi. Ta on nii memmekas, et tarvitseb teda vaid hüüda, kui ta lidub kõrvade lehvides meie juurde tagasi. Ta tahab siis ka hirmsasti mängida. Ikka palli või lendava taldriku või puu oksaga. Talle meeldib asju ära tuua, aga ta ei taha neid kätte anda, sest loodab ikka sellele õudsale meeste mängule, mida siis meesinimesed muidugi mängivad ka. Ta on nii ülierutatud, et tavaliselt ta ei taha süüagi, kui ma talle õhtusöögi annan. Võtab mõned ampsud ja ongi kõik. Seal võivad muidugi meesinimesed jälle oma rolli etendada, kuna harvad ei ole palakesed, mida koerale pakutakse sõrme vahelt möödaminnes :)

Toas talle nii väga ei meeldigi, ta tahab ikka õues ollas, aga üldiselt ta minust sammugi maha ei jää. Nii ongi, et istume laval kõrvuti ja võtame leili. Ta võtab sama kaua, kui minagi ehk siis kannatab üsna krõbedat kuuma. Pärast valame ta kapaga üle ka ja ongi jälle puhas ja pehme koer olemas.  Või kui on aeg meestel sauna minna, siis istume koos toas diivanil ja veedame aega. Tema tavaliselt siis magab, sest ta on end oimetuks jooksnud ja mänginud ja nuusutanud. Mina teen oma asju: olen läpakas, teen käsitööd, loen raamatut või vaatan telekast midagi. Selleks ajaks on Mira omadega täiesti läbi. Ta on nii läbi, et ta on läbi ka terve järgmise päeva. 

Õnneks me käime kevad/suvel maal väga palju ja Mira saab siis tunda seda vabadust, mida talle antakse. Ma ei tea, kuidas sellel aastal nende maal käikudega on - Arvo ei saa ju iga nädal kojugi, aga eks me saame poistega ise ka sauna köetud ja söögi tehtud. Nii et - küllap me ikka reisime Märjamaa ja Sipa vahet. Mina soovin seda kasvõi ainuüksi Mira pärast, sest ma lihtsalt tean, kui väga talle seal meeldib. Tegelikult meile kõigile meeldib ja vanaisale meeldib ka, kui me seal käime. Ainult et - nelja kuuga pole vanaisale veel meelde jäänud, kas koer on poiss või tüdruk ja nime küsib ka iga kord üle :D 

Vabadus on mõnus! Nii inimesele kui koerale :) 

Teie Ennike

Emadepäev

Minu emadepäev algas kuidagi selliselt, et ma pidin koeraga jalutades vabastama või seiskama palju negatiivseid emotsioone, et neid mitte sellesse kaunisse päeva kaasa võtta. Nimelt ärkasime Robiniga üheaegselt, aga ta ei teinud väljagi, et on emadepäev. No ühe kalli oleks ju võinud anda... Ma siis mõtlesin, et ah, küllap tal polnud lilli ja õhtul kindlasti töölt tulles hüppab poest läbi ja küll siis soovib head emadepäeva ka. Noh, vabastasin selle negatiivse emotsiooni ära ja mõtlesin, et on nii. Siis kraadisin ennast, ei olnud rõõmustav number (ootan täielikku palaviku kadumist) ja sain aru, et mu teised meesinimesed ei kavatsegi ärgata, et Miraga jalutama minna. Nii, panin siis ennast riidesse ja võtsin oma koera (kuklas tiksus Kadri karm käsk, et ennem õue ei lähe, kui palavik on läinud) ning tegin temaga 4 kilomeetrise ringi, sest ma polnud nädala aega õue saanud! Ja päike paistis ja Mira üldse ei tirinud ja nii mõnus oli jalutada. Peas vasardas mõte sellest, et Arvol on tõenäoliselt pohmakas. Pidin jälle seiskama terve hunniku negatiivseid emotsioone, sest kodurahu huvides ei tasu teha nägu, et Sind mehe pohmell ärritab (uh, vabasta kohe see ärritus ära....). Ma kõrvalpõikena mainin, et ta siiski väitis, et tal polnud pohmell, vaid lõkkesuitsust peavalu (Usud? Ei usu? Vaba valik). Igatahes tegime Miraga tiiru ära ja ma tulin koju tagasi, tegin endale vahukoorega kohvi ja skrollisin arvutis. Kümne paiku ärkas Sebastian, kes oli mulle lilli korjanud ja kommi ostnud ning soovis mulle head emadepäeva koos kalliga, mis on kullahinnaline :) 

Siit edasi sai ju ainult paremaks minna ja kuna ma vimma endaga kaasas ei kandnud, lasin mehel rahus diivanil vedeleda ja hakkasin endale pannkoogitorti tegema :D Jajah, just - ise endale. Tegelikult tegime Sebastianiga koos. Kuna mul olid keto pannkoogid, siis ma küpsetasin need ise. Neid on väga raske ümber keerata. Tegin Sebastianile tavaliste pannkookide taigna ka ja tema siis küpsetas neid, sest minu keto pannkoogitorti ta küll süüa ei kavatsenud. Küpsetasime siis seal niimoodi kahekesi neid pannkooke, hea, et suitsuandur tööle ei hakanud. Kui ma olin pannkoogid valmis saanud, ladus Sebastian tordi kokku ja siis me sõime koos hommikust. Mina oma pannkoogitorti ja Sebastian enda pannkooke maasikatoormoosiga. Arvo meiega ei ühinenud, sest mäletate küll - tossust peavalu. Ma ei lasknud end sellest häirida. Mõtlesin, et ega ma tema ema pole, AGA kuklas tiksus ikkagi, et tema POEGADE ema olen ma küll. Aga lõppeks võib selles peres igaüks ise otsustada, millal ta midagi sööb (välja arvatud mina, mis on karjuv ebaõiglus). 

Absoluutselt täiesti hea pannkoogitort

Kui meil olid Sebastianiga kõhud täis, mõtlesime, et lähme käime minu ema juures ära. Noh, et mis tehtud, see hooletu. Kui kaua üks viisakusvisiit kesta võiks, et oleks ikkagi viisakas? Kas tund aega on juba paras aeg? Nihelesin seal tooli peal selle tunni ära ja embasin oma ema, kes tõenäoliselt peab mind kõige vähem hoolivamaks tütreks ja soovisin talle ilusat päeva jätku (nad kõik kogunesid Liisu juurde - mulle polnud keegi midagi maininud.... see vist ütleb nii mõndagi ja ma pidin JÄLLE hakkama negatiivseid emotsioone seiskama, et mitte OMA emadepäeva ära rikkuda). Tund venis, kuid läbi ta sai ja ma küsisin viisakalt Sebastianilt, et kas nüüd läheme koju ja õnneks on Sebastian väga arukas noormees, kes vastas loomulikult jaatavalt ja me sõitsime koju tagasi. 

Mees oli end vahepeal kuidagi nagu sirgemaks ajanud. Toss vist hakkas üle minema ja ta pakkus välja, et äkki läheksime Keila-Joale jalutama. Loomulikult ei olnud meil midagi selle vastu ja mul oli hea meel, et polnudki ühtegi negatiivset emotsiooni, mida seisata :) Võtsime oma Mira ja sõitsime Keila-Joale. Seal on see ilus juga ja matkarada ja varemed ja sillad ja kivid ja pargid ja üldiselt üks ilus paik. Me tavaliselt käime seal siis, kui on külmakraadid, et vaadata külmunud joa ilu, kuid ka praegusel aastaajal on seal tõeliselt ilus. Loodus tärkab, juga kohiseb, karulauku on kõik kohad täis ja hiljem ei saanud Arvo õde aru, kuidas me sealt niimoodi ära tulime, et me toda rohelist kraami endale kaasa ei korjanud, aga ma pole selle taime fenomenist siiani aru saanud. Pean arenema veel. Ilm oli võrratu, aga ma ikka ilma jopeta ei julgenud olla, sest absoluutselt kõige vähem tahan ma praegu külma saada. Kondasime mööda matkarada ja läksime seekord vaatama ka Meremõisa varemeid. Tavaliselt me keerame teelahkmel paremale ja läheme mere poole, seekord keerasime vasakule ja läksime varemeid vaatama. Legend on uhkem, kui varemed, aga tore oli ikkagi, sest nagu te isegi teate, on ikkagi põhiline, et ronida saaks. Palju treppe ja palju inimesi ja väga palju ülaseid igal pool. 

Abiellujate lukud

Ooo Jumal, see koer... Arvo võttis Mira enda kanda, et mina saaksin pildistada, sest ei ole lihtsalt võimalik neid kahte asja ühendada, kuna Mira ei kõnni. Ta sõna otseses mõttes lihtsalt veab seda inimest järgi, kelle käes on rihma teine ots. Nagu vints. Jah, just. Tal on nendel matkaradael ikka täiesti teine minemine, kui siis, kui me lihtsalt käime jalutamas oma ringidel. Arvol on väga kannatlikud närvid, mul oli paljast vaatamisest isu täis :D Jah, ma saan aru, et ta on jäljekoera järglane ja ta nina lihtsalt veab teda arutult edasi, aga see veab lausa nii arutult, et ta peab hingeldama. Õnneks sai vahepeal jõest vett juua, muidu oleks küll vist meie jalutuskäigu lõpuks ainult laip alles olnud. Ja siis muidugi kõik need teised koerad, kes ka ilusal emadepäeval oma peredega olid jalutama tulnud.... Neid kõiki oleks ju tahtnud vähemasti nuusutadagi, kui mängida ei lubata, aga seda ei tea kunagi, kes lubab oma koera nuusutada ja kes mitte. Seega on parem enda oma väikese rihma otsas hoida. Aga väga väsitav. Tõesti. Mul on jube hea meel, et Arvo oli see, keda Mira kantseldas ja mina sain rahus ilma, loodust ja pildistamist nautida. Arvo ütles, et rula oleks vaja, siis ei peakski midagi tegema, koer viib ise edasi :) Aga natuke oli temast kasu ka, sest ta märkas nastikut meie teel ja kuigi ta nastikut väga kartis, siis tänu temale läks uss liikvele ja me saime rahus edasi kõndida. 

Niimoodi tiribki...

Paaristõugetega

Ma siis kasutasin juhust ja olukorda ära ning tegin ohtralt pilte, sest hirm oli, et äkki muidu pean koera võtma :D sest ma räägin, mul oli paljast peale vaatamisest kopp ees. Sain mõned ilusad kevade fotod loodusest, mis on praegu lihtsalt nii ilus. Minu lemmik aastaaeg ongi kevad ja just siis, kui kõik hakkab ärkama ja tärkama. Pungad... esimesed lilled... Kõige ilusam aeg. Ma võiksingi seda pildistama jääda, lihtsalt nii ilus on. 

Kui me olime oma peaaegu viis kilomeetrit ära jalutanud, oli kell juba peaaegu viis ja siis me mõtlesime, et läheme Robini juurde sööma. Ma muidugi kujutasin juba ette, mis näoga ta meid vaatab, sest arvasin, et tal oli emadepäeval käed-jalad tööd täis, aga me siiski otsustasime, et me sööme Harda Kohvikus õhtust. No ja muidugi vaatas Robin meid pilguga, mis oleks võinud tappa, sest tal olid käes pika töönädala viimased tunnid ja ta oleks tahtnud need rahus passida, aga ei - pidi tööle hakkama. Ma ei käi väga tihti Hardas söömas, kuid iga kord, kui ma käin, siis ma pean nentima, et mu poeg oskab väga hästi süüa teha. Ma sõin seljankat ja kanatiibasid (neid ma kahjuks ei jaksanud kõiki ära süüa, võtsin koju kaasa ja hiljem Robin sõi need ära), Sebastian sõi oma lemmikut kohafileed ja Arvo valis klassika - seašnitsel ja friikad. Ma maitsesin Arvo taldrikust salateid ka - need olid ka väga head, aga no see supp oli ikka tõesti maitsev. Nüüd ma tean, et mõnda aega, kui ma käin seal söömas, siis ma sööngi seda suppi ja rohkemat polegi vaja. Ainuke jama oli, et sööki oodates hakkas pisut jahe seal terassil istudes, aga no tuppa ju ei lasta. Õnneks kuum supp tegi olemise seest uuesti soojaks. Igatahes, kõik, kes Märjamaale satuvad või siin elavad - minge Hardasse sööma - seal saab head sööki. Eriti, kui meeskokk tööl on :)

Vend teab - ei mingit salatit ega kastet :)

Läksime koju ja lasime leiba luusse. Poole üheksa ajal käisime veel surnuaias Arvo ema ja vanaemade ja minu vanaema haual. Panime küünlad ja soovisime neile head emadepäeva. Sõitsime koju tagasi ja õue peal kohtusime Robiniga, kes sahkerdas midagi isaga ja siis ta ulatas mulle kimbu roose, kallistas ja soovis head emadepäeva. Noh, päris mühakas ikka pole, eks?  Kuigi ma pidin hommikul nii palju negatiivseid emotsioone seiskama.... Tegelikult on nad mul ikkagi tublid ja armsad :) 

Selline emadepäev. Algas emotsionaalselt ja tuliselt, pidin kõvast iseendaga tööd tegema, et päeva mitte ära rikkuda, aga kõik läks siiski väga hästi. Ma oleksin võinud ju selle kraadiklaasiga minna embakumba nina alla ja oma õigust taga ajada ja siis näidata väga selgelt välja, kui solvunud ma olen Arvo peale, aga Miraga hommikuringil käies mõtlesin, et me ise loome oma päeva. Kui ma alustan seda negatiivselt ja ei suuda vabastada emotsioone, mis mind häirivad, siis polegi sellest päevast midagi head loota. Ma otsustasin, et ma ei riku oma päeva ära, sest olgu... Ühe kõrghariduse paberi peal ma olen rakenduspsühholoog/teenindusjuht ja ülikoolis oleks vaja ainult 33 EAP-d läbida ja ma oleksin magistrikraadiga klassiõpetaja käsitööõpetaja kõrvaleerialaga, kuid vaadake mind - ma pole ei juht ega õpetaja....enam mitte.... Ma olengi ema, see on olnud minu elu kõige tähtsam töö. Kõige tähtsam, kõige raksem, kõige rõõmsam ja kõige armastusväärsem töö. Tõenäoliselt, kui poisid pesast välja lendavad leian endale mingisugsue rakenduse kuskil kohalikus ettevõttes, kui ma peaksin selleks vajadust tundma, kuid oma elutööga olen ma hakkama saanud. Ma loodan vaid, et poisid teavad ja saavad aru, et kõik, mis ma olen teinud, olen teinud armastusest. Kaks armast inimest mailmas juures tänu minule....

Teie Ennike