teisipäev, 30. august 2011

Suvevaheaja lõpp

Ja ongi käes viimane suvevaheaja päev. Küll on kiiresti läinud see suvi või tuleb see tunne sellest, et õues sajab vihma ja eesootav sügis-talv tunduvad nii pikad ja kõledad. Partamatus on aga see, et tundugu see sügis nii pikk ja kõle kui tahes, ta tuleb ikkagi. Sügisesse kaasa võtame aga palju mälestusi ilusatest suvepäevadest.
Mis siis sellel suvel toimunud on?

Päris hiliskevadel ehitasid poisid endale isa abiga treehouse:) Projekt oli vinge ja külla uuel aastal seda täiustatakse. Tundub, et onn on see koht, kuhu põgenetakse paha tujuga.

Kohe suve alguses õppis Sebastian ilma abiratasteta rattasõidu ära. See käis nii kähku, et keegi ei jõudnud isegi "möh" öelda. Mu emasüda ei vedanud mind alt - käes oli absoluutselt kõige õigem hetk!

Robini klassiga käisime kahepäevasel reisil Saaremaal. Meie käisime kogu perega ja loomulikult meeldis see poistele väga. Meile endile muidugi ka. Robinil on toredad klassikaaslased toredate vanematega ja õpetaja Mairet jääme kõik taga igatsema.


Nii palju on ilusaid pilte, et raske on valida, kuid mis kõige tähtsam - ma ei tea kedagi, kes poleks selle reisiga rahule jäänud.

Väga palju sai see suvi käidud marjul: maasikal ja vaarikal. Marju võis süüa nii palju, kui sisse mahtus ja moosi sai keedetud erinevaid: maasika, metsvaarika, kirsi, tiki, rabarberi-ingveri, õuna. Nüüd suve lõpul oleme käinud korjamas veel pähkleid.

Väga palju käisime ujumas. Põhiliselt küll jões, kuid sattusime ka mere äärde. Sebastiani lemmikkohaks kujunes sel suvel Riina Rand, Robinile meeldis enam "kaablikas".


Me saame nüüd õues süüa teha. Päris sööki. Mitte ainult grillida. Järgmise suve projekt on ürdipeenar väliköögi kõrval. On hämmastav, mis kõik võib juhtuda kahe täiskasvanud inimesega, kui nad loobuvad suitsetamisest. Pooleteise aastaga oleme söögitegemises teinud suure hüppe ja oleme õppinud nautima erinevaid viise söögitegemiseks.



Loomulikult käime me igal suvel ka loomaaias, kuigi ma pean ausalt tunnistama, et ma tundsin sel suvel kuidagi tülgastust selles tohutus zoopargis kõndimisest, kuna valdav osa puure on täidetud erinevate kitsedega. Ma võibolla olen segane ja ei oska mõista, kuid päriselt ka jääb mulle arusaamatuks, miks ma pean nii palju maad maha kõndima selleks, et vaadata kitsi ja kitsi ja kitsi.
Võsu... Sinna satume me ka juba mitu aastat järjest igal suvel. Tavaliselt oleme kaks ööd ja oleme püüdnud selle käigu sättida ikka nii, et saame ühe terve päeva rannas vedeleda ehk siis oleme olnud ilmataadiga ühenduses ja rannailma välja kaubelnud.


Sai käidud minu suguvõsaga Ida-Virumaal. Marsruut oli Valaste juga, Toila Oru park, Kohtla-Nõmme kaevurite muuseum, Kauksi puhkekülas ööbisime 2 ööd, Alutaguse seikluspark, Vaivara sinimägede muuseum, Narva kindlus, Mustvee sibulaturg ja Elistvere loomapark. Tore oli ja läheks veel, kuid järgmine kord kindlasti koos Arvoga:) Me ei suuda kohe midagi lõplikult nautida, kui teda pole meiega.


Siis me käisime veel Hobulaiul Arvo suguvõsaga, millest ma juba olen selle blogis kirjutanud, seega, ei peatuks siinkohal pikemalt ja kirjutaks hoopis sellest, et käisime kanuutamas ka. See on üks mõnusamaid asju minu arvates. Mulle kohe väga meeldib ja ma loodan, et järgmine suvi me läheme jälle.
Selline oli meie suvi... Eestimaine ja aktiivne, nägime ja kuulsime, korjasime ja kõndisime. Loodetavasti saime kõik palju D-vitamiini, et talvel tervetena püsida. Tore suvi oli, kuid uuelt suvelt ma jään ootama veel rohkem hetki koos Arvoga. Kõik meie suvepäevad on seda täiuslikumad, kui tema on koos meiega:) Igathes - me kõik jääme uue suve ootusele!




laupäev, 27. august 2011

Koogitegu Agnesega

Meil oli juba tükk aega tagasi Agnesega kokku lepitud, et teeme kooki. Ükskord Riina Rannas peesitades tekkis diskussioon selle üle, kas Toidutares olev retsept (toorjuustukook kondenspiimaga) on hea. Agnes oli seda varem teinud ja ütles, et on hea. Minul olid suured kõhklused seoses kondenspiimaga. Riina arvas, et ei juhtu ka midagi, kui toorjuust asendada kohupiimaga. Nii me otsustasime, et võtame ühel päeval ette sellise koogiteo, et Agnes teeb originaalretsepti järgi ja mina teen sama koogi, aga asendan toorjuustu kohupiimaga. Agnese kook tuli välja selline:


Kuna kokkuleppeid koogi kaunistamise osas polnud, siis ma ei julgenud kaunistusi teha. Mõtlesin, et pärast on jama majas, kui Agnes on jätnud koogi kaunistamata, aga mis juhtus?


Usu mind, Agnes, järgmist koogitegu ei pea sa kaua ootama:P

Kuid mis öelda kokkuvõtteks? Originaalretsepti järgi valminud kook sobis väga hästi kokku põõsa küljest kaunistuseks võetud mustsõstardega ja "vaese inimese kook" oli hea koos õunamoosiga. Mina isiklikult lisaks mõlemale koogile kas marju või marjakastet - need annaksid värskust.


Isiklikult mina arvan, et kui on soov teha toorjuustu kooki, siis ei tasu põhikomponenti siiski välja vahetada, sest kohupiimakook on kohupiimakook ja toorjuustukook on toorjuustukook. Kui aga raha napib, aga koogiisu on suur, siis saab kerge vaeva ja väheste komponentidega kiirelt valmiva koogi ka kohupiimast. Marjad lisaksin igaljuhul!



reede, 26. august 2011

Käsitööõpetuse teooria ja didaktika 1.-3. klassini


Ei saa kohe rääkimata jätta. Täna oli kolmanda kursuse esimese õppesessiooni viimane päev ja see lõppes käsitööõpetuse didaktikaga, kus teemaks oli kodundus. Alguses oli teooria osa ja siis saime kööki ka. Peale pikka teoreetilist õppenädalat tundus see mõte algul natuke hirmutav, sest väsimus hakkas ka võimust võtma, kuid tegelikult oli tore.

Teoreetiliseks teemaks oli võileibade valmistamine ja kuidas võileiva valmistamisega lõimida teisi õppeaineid. Näiteks matemaatikaga saab siduda võileiva valmistamist mõõtmise ja raha teemaga, samuti loendamisega (kui palju võileibu peame tegema, kui soovime neid teha 10-le lapsele?). Inimeseõpetuses tõime sisse võileibade tervislikkusse ja kuidas teha nii, et võileib oleks tervislik. Kunsti seisukohalt saame vaadata asja sellest aspektist, et kuidas kujundada ilusat võileiba? Ja nii käisime läbi pea kõik I kooliastme (I-III klass) õppeained.

Teoreetiline pool läbitud, lasti meid kööki, kus me pidime laskma fantaasial lennata ja valmistama ühe ilusa (maitse küsimus minu arvates) võileiva. See oli juba huvitavam osa:) Ja minul valmis selline võileib:


Klassiõpetajate fantaasial pole piire ja valmisid tõesti kenad lapsesõbralikud võileivad. Igal ühel oli midagi öelda ka, et miks just selline idee tekkis.


Õppejõud tegi meile teed ka ja siis saime kõhud täis süüa. Tahtsin juba öelda, et vahest siiski saab tasuta lõunaid, kuid päris tasuta ei saanud. Ülikool kasseeris igaltühelt 0,95 eurosenti sisse:) Aga tühja temaga - tore oli ikkagi!


PS. Ma olin seekord eriti tubli ja sõitsin ISE oma autoga Tondile käsitöö didaktikasse ja Tondilt Uus-Sadamasse ja Uus-Sadamast Tondile ja Tondilt Pärnu poole. Ma teen tõesti edusamme!

laupäev, 20. august 2011

Head taasiseseisvumispäeva meile kõigile!

Hommik algas tavapärase riisipudruga Sebastianile ja üle mitme nädala olin eile pannud leivajuureise kärssama. Oh seda rõõmu - tegime värsket leiba. Sobis tänasesse päeva imehästi!














Öösel, kui ma õppisin infootsingute eksamiks, tuli mul väga veider mõte, sest tunnistagem ausalt - õppides tuleb ju ikka mõelda kõigele muule, et igav ei hakkaks:P Mõelge ise - värske leib, või, vürtsikilu ja keedumuna. Nämmmmmm! Ema sõi ja Liisu sõi ja mina sõin ja Erlend pistis kilu niisama põske, kuid Robin arvas, et tema küll mingit toorest silku, mis haiseb, ei söö. Ega sundi ka polnud, seda rohkem meile jäi.


Tegelikult on nii, et kogu selle päeva kõige toredam lugu oli see, et Katariina käis Sebastianil üle tüki aja külas. Sebastianil oli selle üle küll väga hea meel ja ta hiljem ütles mulle, et ta oli viisakas:) 
Tegin kooki ka. Retsepti võtsin Koopatibi blogist. Hea kook oli, aga kordust vist ei tule või kui tuleb, siis muudatustega. Robinile maitses väga, eriti šokolaadikiht:) Aga šokolaadiga joonsitamist pean veel harjutama. Nii kõveraid viljapäid annab ikka otsida, aga näe, siit leiab.

Kukeseened ja pasta

Juhtus nii, et Annely kutsus meid metsa seenele. Kuna ma kardan üksi metsas käia, sest ma olen võimeline ka kümne ruutmeetri peale ära eksima, siis seda suurem on mu rõõm, kui keegi mind metsa kutsub. Igatahes korjasime me Sebastianiga just parasjagu nii palju kukeseeni, et tuli ette võtta pastategu.

Ega ma iga kord ei viitsi pastat ise teha, poest ikka ostame ka, kuid kui köögiletil ootavad kukeseened, siis ei ole isegi mitte mõeldav, et lähen Kati poodi pastat ostma. Muidugi on sellega ka selline värk, et meelsamini ma teen igasuguseid iseasju siis, kui Arvo ka kodus on, sest ta aitab siis hiljem seda laga koristada, mis see isetegemine tekitanud on. Seekord teda muidugi kodus polnud, kuid ega see nüüd ületamatu takistus ka pole, sest ega ma tegelikult jaksan oma ihuliikmeid liigutada küll, kui vaja on.


Inspiratsiooni sain Toidutarest, kuid omaloominguna lisasin basiilikut ja kohvikoort. Pasta taigna õpetuse olen võtnud kunagi Sööme silmadega blogist. Natuke kahju on sellest, et Sebastian ei söö selliseid sööke ehk siis temale tuleb ikka eraldi miskit teha, kuid pastaga on see hea asi, et seda saab poolitada ja eraldi pannidel valmistada. Hullem lugu on näiteks siis, kui üks osa perest sooviks näiteks ühepajatoitu, siis Sebastianile tuleb sootuks eraldi toit valmistada.













Mis seal ikka pikalt seletada. Inimene, kes peaks valmistuma 22. augustil algavaks õppesessiooniks, ei tohiks tegelikult oma väärtuslikku viimase-hetke-muti-aega kulutada pastateole, sest pood pole tegelikult kaugel, aga no mis sa teed, kui niiiiiii hea on!














Igatahes Sebastian sai oma ja meie Robiniga saime oma. Mainimata ei saa jätta ka seda, et veel varem pole juhtunud sellist lugu, et peale õhtusöögi söömist pannid on tühjad ja selles kodus viis minutit tagasi valminud söögist on alles ainult lõhn...






neljapäev, 18. august 2011

Käisime Hobulaiul 11.-13. august



Igal suvel, juba viimased kaheksa aastat, oleme me käinud Hobulaiul. See siis Luhtarude suguvõsa ühisüritus.

Hobulaiu on ilus ja asustamata saar. Seal pole elektrit, kaasa tuleb alati võtta vesi ja küttepuud. Magatakse aidas, süüa tehakse köögis, nõusid pestakse kausi sees, hädad aetakse välikäimlas. Pestakse saunas, kust saab joosta merre. Selline mõnus, rahulik ja turvaline olemine. Robin on käinud Hobulaiul 8 aastat järjest, Sebastian 5. Tundub nagu ei saaks ilma laiuta kuidagi, see on juba traditsiooniks kujunenud.





















Hobulaiul käigu juurde kuulub alati saun. Saunale eelneb saunavihtade tegemine. Millegi pärast on see nii, et saun ja vihad on meeste tegu. Normaalne ka. Naiste asi on ju süüa teha või siis vähemasti söögi asju ette valmistada. Söögiga on muidugi see lugu, et mõni asi on ka meestele usaldatud - näiteks lõhe ettevalmistamine ja liha grillimine. Öeldakse ju ikka, et grillimine on meeste töö ja üldjuhul meile, naistele, see sobib:) 

Loomulikult kuulub Hobulaiul käimise juurde sport (jalgpall, sulgpall, lendav taldrik, mõni harrastab hulatamist, kellelegi meeldib rummikoks) ja pillimäng. Sellel aastal oli pille eriti palju. Esindatud oli duuba, pasun, 2 flööti, kitarr ja kolm parmupilli. Mina oma tagasihoidliku meelega ei julgenud võõraid pille puhuda, kuid pea enamus seltskonnast sai duubasse ilastada:D Vaene Priit sai viimase päeva hommikul ikka tubli törtsu tatti pillist välja valada.

Arvol tuli duubamäng eriti hästi välja. Musikaalne on see suguvõsa igaljuhul, kuid Arvo eelis võib olla muidugi ka see, et ta lapsest saadik on teinud suuga pasunamängu, st. talle pole mingi probleem tuutuluututada terve pala suuga maha.

Hobulaiul on ilus. Lihtsalt ilus. Ilusad on kadakad, meri, päikeseloojang, liivarand. Kõik on ilus. Või teeb selle kõige ilusaks see, et ei ole elektrit, pole internetti, pole läpakaid ega tegelikult ka eriti helistamist. Tundub nagu oleks kõik rahulikum ja puhtam. Autod ei sõida, ainult pisike masin, mis tassib vett ja asju ning millega kõik tahavad sõita.




Sel aastal võtsime ette ka jalutuskäigu saare teise otsa. Sinna, kus on majakas. Osad meist ei olnud seal varem käinudki ja osadele oli lihtsalt meeldetuletus. Jalutuskäik oli päris pikk ja väsitav. Aga isegi kõige väiksem ehk 5aastane Sebastian kõndis vapralt ära ja käis issiga torni tipus ka. Seal, kuhu ema minna ei julgenud.

Arvo on kaks aastat järjest teinud lastele ka aaretejahi. Sel aastal oli tegu natuke keerulisema meeskonnatööga, kuid peaks ütlema, et meie lastevägi (kokku 7 poissi ja 1 tüdruk) said sellega kenasti hakkama. Aaretejahi aardeks olid purjekate jupid ehk siis iga laps pidi oma purjeka ise kokku panema. Purjekate jupid olid Arvo tehtud. Usun, et kõige suurem rõõm purjekast oli Sebastianil. Eks teistelgi oli hea meel, kuid noorimana mängis ta purjekaga terve õhtu.











Kui Arvo oli väike, käis ta oma isaga Hobulaiul ja seetõttu on tal alati suured ootused seoses saarele minekuga. Ei saa salata, et eks igal aastal ole mingeid lahkarvamusi, probleeme või lihtsalt möödarääkimisi, kuid lõppkokkuvõttes võib öelda, et see on selline puhkus argielust, milleta ei saa mööduda ükski suvi. See on midagi, mida saab mõista ainult kohal olles.