pühapäev, 12. august 2018

Arvo isa 80. juubel

1. augustil sai 80 aastaseks Arvo isa (edaspidi lihtsalt vanaisa). Tahaksin täna kirjutada meie pere suhetest vanaisaga ja ei saa mööda vaadata ka igatpidi õnnestunud juubelipidustustest. 

Ma olin ise alles väikene laps, kui kaotasin oma emapoolse vanaisa ja ei mäleta temast suurt midagi. Välimus on silme ees, aga kas ma kunagi tal näiteks ka süles istusin...ei tea. Minu teine vanaisa suri siis, kui ma olin 14aastane ja see vanaisa on minu vanavanematest jätnud mulle kõige ilusamad mälestused oma vanavanematest, sest tema õpetas mulle erinevaid lauamänge (näiteks õpetas vanaisa mind kabet mängima), tema syües sai kiiktoolis kiikuda, tal olid alati iirised taskus ja ta oli alati heas tujus. Ta oli selline suur ja muhe ning ma olin väga kurb, kui ta raske haiguse tagajärjel liiga vara suri. 

Meie poistel on üks vanaema (minu ema) ja üks vanaisa (Arvo isa). Ja poistele meeldib nende vanaisa väga :) (vanaema muidugi ka). Poistele meeldivad tema lood, tema huumorimeel, tema tõsised jutud saunalaval, tema võime poolpimedana treida ja putitada. Neile meeldib vanaisaga jalgpalli vaadata ja tavaliselt kostub siis palju naeru, sest vanaisa viskab musta huumorit sisse ja meie poistele see meeldib. Robinil on alati vanaisaga eriline suhe olnud, sest ta viitsib vanaisaga juttu ajada. Viitsib ka siis, kui vanaisa on joogine. Ta küsib alati vanaisa käekäigu kohta, kuulab tema heietusi. 

Kui Sebastian oli päris pisikene ja vaevalt kõndima hakanud, siis ta kartis vanaisa nagu tuld. Kui ta teda kuskil lähenemas nägi, oli kuulda ainult hädakisa ja hullemast päästis ema vöi isa süli. Nüüd on vanaisa sõber, kellega käiakse koos saunas ja istutakse saunaterrassil ja kuulatakse, mida vanal mehel rääkida on. 

Meie perel on vanaisaga soojad suhted. Meie arvates on vanaisa vaatamata kõigele (väga suureks probleemiks on nägemine, sest ühte silma vanaisal ei ole üldse ja teine näeb väga halvasti) siiski väga tubli ja saab enda asjadega kenasti hakkama. Muidugi olen ma mõnikord ta peale nii üdini vihane, kui ta näiteks hommikul kell üheksa, kui ma lähen kööki hommikukohvi tegema, on juba täiesti juua täis, aga mu viha läheb üle.... Ta saab vaatamata joomaprobleemidele oma asjadega siiski kenasti hakkama. Ta kodu on enam-vähem korras, nõud on alati pestud, maja köetud, oma söögivajadused rahuldatud, treib veel tellimustöidki, viib solgipange välja, ajab talvel rajad puukuuri ja garaaži sisse, kütab terve talve meie pere jaoks igal nädalavahetsuel sauna, peseb oma leiutaja Leo pesumasinaga pesu, käib Sipa poes toidukraami järgi, niidab suviti kogu territooriumi ja riisub sügisel suure vahtra allalastud lehed kokku, suusatab talvel üle jõe vend Vello poole. Ta on töökas ja tubli.... Kui viinakurat temast sel päeval jagu ei saa... Olen mõelnud vahel, et miks me veedame igal nädalvahetusel ühe õhtu maal, kui vanaisa ei suuda isegi sellel ühel õhtul kaine olla, aga vastus on ilmselge - Arvo armastab oma isa väga, koos tema vigadega ja tal on oma isaga väga siiras ja suur suhe ning seda ei varjuta see, et ta isa on alkohoolik. Seda rõõmsam muidugi on meie pere, kui vanaisal on kainuseperriood (hetkel just on see käsil juba mitmes nädal), sest kui vanaisa on kaine, on maal ekstrahea olla. 

Vanaisa on vanaks jäänud.... 80 ongi juba igivana. Ta on nõrgemaks jäänud, väsib kiiremini, sööb vähe, ta on väga kõhna ja vajab liikumisel suusakepi tuge. Rajad oma hoovis on tal pähe kulunud, kuid Märjamaale poodi tulles, vajab ta abi asjade leidmiseks ja tassimiseks. Samas istub ta päevad läbi garaažis ja putitab oma vana traktorit :) Kui inimene on tegevuses, siis ta järelikult elab ja meie vanaisa veel elab. Vaatamata kõrgele eale on ta nii tegus ja toimekas, kui ta vähegi suudab ja ma kergitan mütsi ta ees, et ta ikka suudab ja jaksab. Mul on hea meel, et poisid ei ole kunagi teinud vanaisa alkoholiprobleemist probleemi ja austavad teda vaatamata sellele, et ta võib mõnikord väga nõme olla, kui ta juua täis on. Nad ei ole kunagi öelnud vanaisale midagi halvasti ja nad suudavad võtta huumoriga vanaisa joomisest tingitud äpardusi. Neile jääb oma vanaisast mingisugune kuvand ja see on hea, et see ei ole varjutatud viha, trotsi, pahameele, pettumuse ja solvumisega. 


Otsustasime vanaisa sünnipäeva suurelt tähistada. Vanaisa on viimane aastaga saanud sõbraks Konuvere mõisa omanikuga Marjaga, kes töötab kohalikus Sipa poekeses müüana ja ta on aidanud Marjal parandada igasugu asju ja pakkunud ka niisama seltskonda. Alguses me naljatasime, et vanaisal on pruut, aga tegelikult on vanaisale tekkinud sõber, kellega koos talle meeldib olla ja see tunne on vastastikune. Esimene kord, kui vanaisa mõisaprou juurde ööseks jäi, otsisime teda terve perega taga, jõudsime juba mõtetes ta maha matta, aga nüüd me teame, et kui vanaisa kodus pole, siis ta on mõisas midagi putitamas. 

Marja pakkus vanaisale välja, et ta võib oma tähtsat sünnipäeva pidada Konuvere mõisas (ilma rendimaksuta muidugi) ja see mõte hakkas meile väga meeldima, sest vanaisa on sellest mõisast väga suures vaimustuses ja räägib sellest kõigest alati väga suure huvi ja detailitäpsusega. Käisime Arvoga paar nädalat tagasi mõisa vaatamas ja kuigi esialgne välisilme polnud vast see, mida oleks oodanud, siis mõis seestpoolt oli ikka väga ilus ja suursugune. See osa mõisast, mis on renoveeritud. Külaliste nimekiri oli umbes 30 nägu koos sünnipäevalapsega ja see sobis suurepäraselt suure saali suure laua mahutavusega. 

Toitlustuse tellisime Inga Artel-Hermase käest. Otsustasime, et süldilauda ei tee, teeme ainult külmlaua, kohvilaua ja šampuselaua. Ja pidu oli ilma kange alkoholita, seda selleks, et peategelane ise saaks ka oma pidu nautida ja ei kukuks tund aega peale sünnipäeva algust ennast esimese trepi otsa pooleks. Vanaisa sõbramehed olid selles osas muidugi pettunud, et kanget napsu ei olnud rohkem kui parima sõbra kaasatoodud pudel, mis siis kamba peale ära lahjendati (vanaisa ei võtnud pitsigi), aga meie meelest oli see ikkagi äärmiselt positiivne, et vanaisa sai oma sünnipäeva peetud täiesti kaine peaga. 

Kolm põlvkonda mehi

Külalisteks olid vanaisa kambajõmmid ja külamehed, vend Vello perega, omad lapsed ja nende pered ning kutsutud olid ka kõik Poldingud, kellega vanaisa rohkem läbi käib ehk lähimad sugulased. Neli inimest kutsututest ei tulnud kohale, seega osalusprotsent oli tubli :) Ma tundsin end jälle juuretult, sest tekkisid erinevad pundid: vanamehed, Poldingud, meie noorte poiste nelik, suitsetajad jne. Ma natukene nagu ei osanud end kuhugi paigutada, sest selge oli see, et harvakohtuvad lähisugulased tahtsid omavahel lobiseda, noored olid enamasti telefonides, suitsuhaisu sees ei jaksa lõpmatuseni olla, Arvo oli enamasti Getteri ja Keioga.... Vahepeal tuli üsna üksik tunne peale, aga siis läksin poisteväe juurde ja sain kuhugi end natukeseks kinnitada.





Marja tegi kõigile soovijatele mõisa hoovis ja sees eksursiooni, kus ta tutvustas mõisa ajalugu ja tänapäeva. See osa, mis on korda tehtud, on väga äge, ma klõpsisin mõned fotod ka, aga tunnen ikkagi puudust heast välgust, sest hämaras keldrikorrusel ma eriti pilti teha ei saanudki halva valguse tõttu. meestele pakkus erilist huvi küttesüsteem, naised olid vaimustuses erinevatest magamistubadest ja ülakorruse saalidest.

Allikas :)

Mõisahoovis on mitmeid puukujusid, mis on koha peal mahavõetud tammest tehtud puuskulpturistide poolt. Enamasti modellideks Marja enda koerad. Mõisa küljel on arteesia kaev, kus voolab allikas. Vanaisa ehitatud vesioinas annab energiat. Tavaliselt on hoovi peal lahtiselt ka üks 25aastane mära ja kaks newfandlandi koera ja üks husky, aga eile olid nad kinni pandud, sest mõisaväravad olid lahti. See oli nii naljakas, kui käisime Arvoga esimest korda Marja juures ja aias kohvi juues hobune "astus läbi" :) Päikesekell näitab päikeselisel päeval täpselt iget aega ja mõisa taga voolab jõgi, kus saab käia end karastamas. Mulle avaldasid muljet ka erinevad lambid, lühtrid. Meie kodus on valgustid äärmiselt tagasihoidlikud, nagu tegelikult kogu meie elu ja olu ongi. Sebastianile meeldis mõis väga, ta kordas seda ikka mitmeid kordi, kui äge kõik on. Alguses ma kartsin, et äkki ta pelgab, sest väljast vajaks mõis hädasti renoveerimistöid (Marjal on kirjutamsiel projekt rahastuse saamiseks) ja Sebastian pelgab natukene selliseid päevinäinud hooneid, aga kuna mõis oli seest ilus ja väga huvitava mööbliga, siis minu hirm oli asjatu ja talle tõesti meeldis kogu see mõisavärk.


Vanaisa parim sõber Enn mängis talle pilli nagu vanadel headel aegadel ja mul on nii hea meel, et vanaisa sai mõlema oma tütrega ühe tantsu ka keerutada oma vandel jalgadel - siis on pidu nagu täiuslik :) Süüa oli palju ja söögid olid väga maitsvad, keegi millegi üle ei virisenud. Kook oli uhke ja vanaisale meeldis eriti see 80 seal tordi peal. Alguses, kui laud sai kaetud (tegu on tõesti väga suure lauaga), siis tundus, et seda kõike on liiga vähe, aga tegelikult ei olnud. Natukene sööki ikka jäi järgi ka ja minu meespere on  end täna selle söögiga kostitanud. Julgeme Ingat ja tema kompaniid soovitada igal juhul.


Pidu oli aus ja korralik, vanaisa jäi oma suure juubeliga väga rahule. Ma olen tema üle väga uhke, et ta oli kenasti kaine ja viks ja viisakas lõpuni välja. Oleks olnud väga kurb, kui ta oleks enda sünnipäeva lihtsalt maha joonud. Mul on ka väga hea meel selle üle, et inimesed, keda ta oli soovinud oma sünnipäeval näha, olid enamuses kohal ja ta sai nendega rääkida. Mul on hea meel, et peo lõppedes ta ütles mulle aitäh, et olin talle toeks olnud sellel üritusel.... Mul on hea meel, et vanaisal on selline tore sõbranna, kes on tema ellu palju uut ja huvitavat toonud ning kellega tal on hea koos aega veeta. Ma olen väga tänulik Marjale, et ta mingil imelikul kombel on valmis meie vanaisale sõbraks ja jutukaaslaseks  olema. Ja ma olen talle tänulik, et ta aitas kaasa selle suure ja ilusa sünnipäeva kujunemisele lubades meil viibida oma mõisas. Suur, suur tänu, Marja!

Vanaisa on juba vana.... Elutee on ettearvamatu, aga meie pere on andnud endast kõik, et olla talle olemas, kui ta seda vajab ja ka siis, kui ta võibolla parema meelega üksi oma voodinurgal napsutaks. Number vahetus... see on tähtis verstapost. Loodetavasti annab ta veel nalja ja küljetunnet meie poistele tükil ajal. Me ei saa inimesi muuta, samamoodi ei saa me muuta vanaisa, kuid me saame muuta enda suhtumist ja püüda olla nii empaatilised, kui võimalik.

Palju õnne ja tugevat tervist meie vanaisale!



Taasühinemise Hobulaiu


Hobulaid on piklik laid Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel. Saare pindala on 75ha ja kõrgus 6,6 meetrit. Hobulaid on põhja-lõuna suunas piklik ning kuni 2,5km pikk. Hobulaiu Põhjaosa moodustab radiaalne oos, mille meri on ümber kujundanud. Laiul kasvab lehtmets (sanglepad, kased, saared), võsa ja kadastik. Hobulaidu mainiti esmakordselt 1391. aastal. Hobulaiul on suvituskohad ja üks neist kuulub Märjamaa vallale.

Robinil ja Mardil sai sel suvel kuueteistkümnes kord järjest igal suvel käia kolmepäevasel puhkusel Hobulaiu saarel. Mart ütles, et ta ootab seda sündmust isegi jõuludest ja jaanipäevast rohkem. Seal on see miski, mis teeb sellest saarest nii erilise ja nii armsa paiga. Üle mitme aasta otsustasime, et proovime taaskord ühildada lähipere ja minna koos Arvo õe ja tema tütarde ja nende kaasadega saarele. Viimased viis aastat käisime eraldi perekondlike lahkhelide tõttu, kuid õde Lea pakkus välja, et äkki oleks kuidagi võimalik nüüd üle mitme aasta proovida koos minna. Ma imetlen alati inimesi, kes on valmis edasi minema. Isegi, kui see nõuab teatavat eneseületust või mingisuguste tõekspidamiste korrigeerimist, on see nii teretulnud nähtus, et proovitakse ja soovitakse peresidemeid tugevdada. Kahjuks ei sobinud see kõik minu sünniperele ja mitte keegi "minu omadest" minu ja Arvoga saarele ei tulnud.... 

Esimene paaditäis saarele minemas



Eestimaal on see aasta olnud imeline suvi! Ma ei mäletagi, et kunagi oleks olnud nii sooja ja kuiva suve. Kaastunne põllumeestele, aga mina olen väga soojalembeline ja olen mööduva hakkava suve suhtes väga rahul. Sellel nädalavahetusel, kui meie Hobulaiul käisime, sadas üle terve Eestimaa suurt ja tugevat äikesevihma, kuid meie jäime vihmast puutumata. Ilm oli suurepärane, ühel õhtul küll pisut rohkem tuuline, kui meile oleks meeldinud, aga see meid ei morjendanud. Kuna Eesis on välja kuulutatud erakorraline tuleohtlik aeg ja saar sõna otseses mõttes kuivas, siis pidime olema äärmiselt ettevaatlikud. Näiteks suitsumehed pidid oma konisid korralikult kustutama ja mõlemal õhtul toimunud grill oli väga suure valve all veetünnid kõrval. Meie menüü on saarel alati väga rikkalik, Arvo on selle väga heaks putitanud. See ei tähenda muidugi, et ta kõik asjad üksi teeb, sest peakoka abilised aitavad kõik kaasa hakkimisele, toppimisele, tassimisele, keerutamisele, koorimisele, laua katmisele, asjade tassimisele keldrist välja ja keldrisse, praadimisele jne. Meil on juba aastaid selline moto, et vajalikud asjad teeme kõik koos ära, sest siis jääb rohkem aega teha lõbusaid ja toredaid asju. Sellel aastal ei olnud selles osas mingeid erandeid ja kõik töötasid usinalt, et asjad saaksid kiiresti tehtud. 



Arvo tõmbenumbrid on erinevad salatid, mida ta siis kala, kana või sea kõrvale pakub. Sellel korral valmistas ta kuus erinevat salatit. 
  • tomat-avokaado-basiilik-sidrun
  • tomat-maasikas-basiilik- sidrun (balsamiko äädikas)
  • kurk-punane sibul-sidrun
  • tomat-petersell-sorriso vorst (punase veini äädikas)
  • maasikas-arbuus-basiilik- sidrun
  • suvikõrvits-tsilli-pähklid
Salatid on väga vajalikud ka seetõttu, et Liivil midagi süüa oleks, sest tema liha ei söö, va. kala. Arvo oli möned aastad tagasi suur Jamie Oliveri fänn ja mõned maitsed on püsivalt meie menüüsse jäänud eelkõige salatite näol.




Nagu ikka toimusid igasugu erinevad pallimängud. Mängiti jalgpalli ja sulgpalli, aga Agnesel ja Reedal oli kaasas üks eriti suur rannapall, millega nad mängisid üle hoovi tõmmatud nööri pealt võrkpalli. See oli üks väga hea avastus, sest see oli seltskondlik ja pani isegi sellised mehed kaasa mängima, kes muidu vaikselt aidatrepil istusid. Mina kahjuks see aasta üheski sportlikus tegevuses osaleda ei saanud haige jala tõttu, aga ma siis vaatasin ja pildistasin - elasin kaasa :) Sellel korral oli jalgpalli kuidagi vähem, kui nii mõnelgi teisel aastal on olnud, kuid Sebastian ei kurtnud - muid tegevusi oli piisavalt. 



Väga palju käidi sadamaaugus ujumas, sest vesi oli lihtsalt ülemõistuse soe. Nad mängisid tund aega meres palli ja oleks vabalt võinud teise tunni veel teha, sest külm ei hakanud. Kõige rohkem käis ujumas Karel, ma arvan, et umbes loendamatud korrad :) Aga kik käisid palju vees, vähemasti peale igat pallimängu kindlasti. Ja muidugi peale saunas leiliviskamist otse merre - oh neid kilkeid ja karjeid! See oli vist üsna esimene suvi, kus ma usaldasin Sebastianit vabalt igaühega ujuma ja selle eest ma pean tänama Marget, kes õpetas Sebastiani väga hästi ujuma ja sukelduma ning üleüldse veega suureks sõbraks tegi. Sebastian oli hea sõber ja tuli ka minuga ujuma kaasa, sest ma üksi käia ei julgenud. Ühel õhtuujumisel püüdsin oma poisid pildile ka. 


Mõlemal õhtul mängis Liivi pilli ja lauldi uusi ja vanu laule. Lauldi meremeeste laule ja lauldi rahvaste laule (näiteks aafrika, india, prantsuse). Liivi on selles osas üsna väsimatu - kui jagub lauljaid on ta alati valmis pilli mängima. Imestan alati, kuidas tal on nii paljude laulude sõnad peas! Ta oleks nagu elav laulik :) Ülejäänud saavad ikkagi ainult joriseda, kui sõnu ees ei ole (enamasti ikkagi on). Sebastianile meeldib väga koos Liiviga laulda, aastatega on ta selles osavamaks saanud ja suudab samas rütmis püsida, milles Liivi mängib. Laulu ja juttu jagus mõlemal õhtul varaste hommikutundideni (minul mitte, ma läksin umbes ühe ajal magama).Väga tubli laulja oli Annely (Lea vanem tütar), kes tänu kooris käimisele oskab väga hästi noodist laulda. Tema hääl sobis Liivi häälega kokku ka. Arvo mängis mõnele loole parmupilli ka kaasa. 


Viimasel hommikul ärkasime Liiviga kõige varem ja Liivi tegi mulle ettepaneku minna peale seda, kui me oleme enda hommikusöögid ära söönud ja oma suurele perele pudru valmis keetnud, randa maalima. Ma alguses küll arvasin, et see ei ole kuigi hea mõte, sest ma kartsin, et ma ei oska seal merepiiril nende akvarellidega midagi peale hakata, aga siis ma surusin kogu oma hirmu maha ja mõtlesin proovida... Koos Liiviga. Peale maalimise saime väga palju ka rääkida sellest, kuidas seekord oli saarel asjad olnud. Kuidas tema nägi ja koges, kuidas mina vastu pidasin. Me maalisime nelja tunniga kolm tööd lihtsalt keerutades end ühe koha peal erinevas suunas, sest mul oli üsna valus seal kivisel rannal oma haige jalaga kõndida. Ma algul kartsin nii väga, aga siis sain aru, et selles ei olnud midagi keerulisemat, kui lihtsalt kuskilt millegi maha joonistamine, mida mulle meeldib väga teha. Isegi natukene põnev oli proovida, kuidas saada mingisugust kivisarnast tooni nende kuue värviga, mis meil kasutada olid (külmad ja soojad põhivärvid: kollane, punane, sinine). Ja tegelikult kõige tähtsam oli see aeg, mis me seal rannas koos olla saime ja teha midagi, mida meile mõlemale meeldib teha. 


Mis puudutab taasühinenud saarel käiku, siis läks kõik kenasti. Keegi ei riielnud, keegi kellelegi midagi halvasti ei öelnud, kõik asjad said koos tehtud. Võibolla tõesti oli alkoholi natukene rohkem, kui mulle oleks meeldinud, kuid see on juba minu ainuisiklik probleem - joo ka või ära virise, igaüks valib ise, kuidas ta oma puhkuse veedab. Mul on väga südamest kahju, et minu sünnipere ei olnud valmis meiega koos saarele tulema, sest tundsin end natukene juuretult ja kuna kurbus oli hinges naguniigi, siis oleks nii väga tahtnud omadega seda valu jagada. Ma ei tea, kas me lähme kunagi veel kõik koos saarele või jääbki sellest ainuisiklikult Luhtarude suvepuhkus, kuid kuskil südames ma loodan, et ka minu omad on valmis meie perega ühinema, sest keegi ju kedagi ära ei söö ja ma olen 19 aastat olnud Arvo naine, seega võiks eeldada, et meil on ühine suur seljatagune olemas, mis koosneb nii minu kui tema omadest. Võibolla ühel päeval on nad selleks valmis....




Kuid seda ühte päeva ei pruugigi tulla.... Mitte kunagi, sest elu on nii habras ja nii ootamatu ja ma olen enam kui veendunud, et meie aeg siin maa peal on kellegi poolt juba kindlaks määratud.... Ma olin vaevalt tund-paar Hobulaiul olnud, kui sain kohutavalt kurva uudise, et minu armsa õe Jaana mees hukkus kokkupõrkes rongiga.... See on kirjeldamatu valu ja mure lähedaste pärast, kes kaotasid oma elust kõige kallima - oma mehe, oma isa. Minu keha oli need kolm päeva seal saarel, kuid minu hing oli kaugel...seal, kus oli minu õde oma lastega (õnneks täiskasvanud). On tõeline tragöödia kaotada armas inimene sellise õnnetuse läbi ja kogu senine elu muutub igaveseks. Jaanal ja Margusel oleks 19. augustil olnud kolmekümnes pulma-aastapäev....

Minu mälestustesse jääb Margus nalja-ja tantsumehena, sest ma ei ole tundnud kunagi ühtegi sellist meest, kes tantsiks nii palju. Igal üritusel oli ta esimene, kes tantsuplatsile läks ja viimane, kes sealt ära tuli, olles ise sealjuures alati täiesti kaine. Ta tantsutas kõik olemasolevad naised läbi :) Samas jääb minule mälestus temast kui tõsisest ja asisest mehest, keda jagus koguaeg igale poole midagi parandama, putitama, aitama. Tema sõpruskond oli suur ja tema ümber oli alati palju inimesi. 

Kui ma olin veel väikene tüdruk ja siis juba natukene suurem neiu ja ei olnud kunagi saanud kogeda terve pere mudelit, siis imetlesin oma õe ja tema mehe kooselu - minu jaoks oli see armastust täis ja nii ilus. Nad kallistasid ja suudelesid üksteist koguaeg, hoidsid käest kinni.... Ma kadestasin neid... ja samas lootsin, et saan ise ühel päeval sama õnnelik olla oma kaaslasega, mis õnneks ongi juhtunud. See elu, mille Jaana ja Margus koos üles ehitasid alustades oma kahest lapsest ja lõpetades vana talumaja ilusaks koduks ehitamisega, vahepeale jäämas nii muret kui rõõmu, nii äikest kui päikest, murdus hetkega ja me ei saa mitte kunagi teada, kus oli küll Margus oma mõtetes, kui ületas sadu kordi sõidetud raudteeülesõidukohta olles teel oma ema juurde. See valu, mis selles peres praegu on, on kirjeldamatu..... Minu õe elu ei ole enam kunagi endine :(

Jää hüvasti, kulla Margus, ja head teed Sul minna......

Läheme, läheme pikal teel,
läheme maailma otsa.
Õnne ja juhuse mängu sees
usume algust ja otsa.
Palju on arvata juletud,
tõde on arvamata,
silmad, kõrvad, südamed suletud,
nähtut ei jaksa matta.

Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel, 
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed.

Kuni veel kõik pole selginud,
hoidkem siis seda ühte,
et saaks hingeseis selginud,
tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel,
rada kitsamaks läheb,
iseendas, kuid alasti ilma ees,
ümber võtta vaid taevas ja tähed....