Meie Arvoga oleks kindlasti kuskile mujale sööma läinud, aga Sebastianil oli meeles ilus suur šnitsel Sweet Rosie pubis ja ega ta ei hakanud üldse mingeid vastuväiteid kuulamagi. Päris aus olla, siis vastuväiteid ei olnudki, kuna viimati, kui me seal söömas käisime, siis jäid kõik oma söökidega rahule. Ja muidugi pubi interjöör - väga ilus, mugav, õdus. See annab ikka väga palju juurde, milline koht ise on. Mul kahjuks seekord fotosid ei ole, sest fotoaparaat oli Robini käes ja ma ei ole mingi telefoniga pildistaja - see pole minu jaoks, sest seal väikse ekraani peal vaatad küll, et päris kena pilt, aga tegelikult ei ole need telefoniga tehtud pildid kuigi kvaliteetsed. Aga no söögid ma pildistasin ära.
Sebastian tellis endale "Noore Villemi šnitsli värske salati ja friikartuliga", Arvo tellis "Rosie pehme piifsteekkauboikartulite ja vokitud juurviljadega" ja mina tellisin Küpsetatud pardirinna riisi ja juurviljadega ja aasiapärase kastmega". Eelroaks võtsime sibularõngaid, sest ma lihtsalt tahtsin teada, mis need on, kuna Robin teeb oma töö juures ka neid. Arvo magustoit oli alkovaba õlu, Sebastian tellis jäätist ja minul oli astelpajukreemiga toorjuustukook.
Meesinimesed sõid ja kiitsid. Ja mina ainult viriseisin. Tundsin end halva kliendina, koka õudusunenäona. Aga. Päriselt ka, kui ma pean liha niimoodi lõikama, et kahvli hoidmisest on nimetissõrm haige, siis mul on õigus viriseda. Ja see kaste.... Oleks võinud ju hoopis moosi kõrvale pakkuda, poleks pidand kastekannu määrima. Mõtlesin, et mul lihtsalt on vilets kaste. Maitsesin Arvo oma ka - see oli samasugune siirup, lihtsalt mustsõstrasiirup. Mul oli tundmatu päritoluga aasia siirup, mis tegi kogu roa vastikult magusaks ja ma ei saanud aru, mis selle asja point oli. Ja kui Sa pakud pardirinda, millel on oivaline nahk, siis see võiks ju olla skrispi, eks? Mitte nagu näriks seakamarat, mis mitte kunagi suust otsa ei saagi. Arvo ei virisenud millegi üle ja Sebastian samuti - need on koka lemmikkliendid :) Ega ma kokale sõna ei saatnud, et söök polnud suurem asi, sest ma mõtlesin, et võibolla oli kokal vilets päev. Juhtub ikka, eks. Toorjuustukook oli küll väga hea - parajalt magus ja parajalt hapu, kuigi pean tunnistama, et Robini toorjuustu-laimikook on parem :) Sebastianil vedas ka. Ta tellis jäätise, küsimata, mis jäätis valikus on. Alles hiljem hakkas mõtlema, et jessas, sealt võib ju tulla šokolaadijäätis. Ei tulnud, tuli vaniljejäätis, kolm ilusat valget palli.
Ah jaa..Sibularõngaid ma rohkem ei telli kuskil. Frititud toit ei ole ikka minu teema.
Aga teatrietendusega olid hoopis teised lood. Käisime vaatamas lavastaja Enn Keerdi tükki "Minu vana daam". Osatäitjad olid Lii Tedre, Egon Nuter ja Carmen Mikiver. Absoluutselt väga hea tükk (vahemärkusena mainin, et käisin Keerdi lavastatud "Daamid" ka vaatamas - mis jättis mulle väga sügava mulje") ja sobis ka Sebastianile vanuse poolest. Tegi oli tragikomöödiaga, mille lõppu ei oleks kuidagi osanud ette aimata. Ja tegelikult üks põhiküsimus jäigi vastuseta....
Eluga ummikusse jooksnud keskealine Mathias lendab viimaste säästude eest New Yorgist Pariisi, et müüa isalt päranduseks saadud luksuslik korter. Kohale jõudes avastab mees oma suureks nördimuseks, et korter on viager – kinkekomplekti kuulub ka igakuist tasumist vajav 2400-eurone komunaalmakse ning korteris elav vanaproua ja tema vaenulik tütar. Olude sunnil korterinaabriteks saanud kolmikul on üksteiselt nii mõndagi õppida, et minevikuga lepitust teha ning lootusrikkamalt tulevikku vaadata. Nuter tegi väga hea näitlejatöö ja ega naisedki halvemad polnud. Vahepeal Arvo ütles, et tema isa on vist lavale sattunud - andis sellise joomase mõõdu välja küll. Mina isiklikult julgen soovitada nii seda tükki kui ka "Daamid" vaatama minna - mõlemad on väga head tükid.
Mees tasus võla... Nüüd pean vist uut teatrikülastust tükk aega ootama....
Teie Ennike
