neljapäev, 30. detsember 2021

Ekstreemne metsas käik

Poisid olid ikka väga väikesed sellid, kui me hakkasime nendega metsas ööbimas käima. Oleme seda käimist aastatega järjest paremaks putitanud, kuid vahel on ikkagi nii, et kõik ei jookse sedasi, kuidas me tahaksime. Seekord käisime metsas ööbimas ainult viiekesi, sest keegi teine ei olnud huvitatud. Mina, Arvo, Sebastian, Aivar ja Getter võtsime Arvo visatud näpu vastu. 

Kõik hakkas kohe alguses kiiva vedama. Robini ja Erlendi jutu järgi pidi kojas olema nii palju puid, et saame ühe öö ära olla. Seetõttu me ei võtnud mootorsaagigi kaasa. Kohale jõudes selgus, et puid on nii vähe, et nendega ei saa isegi veerand ööd ära kütta ja tagatipuks oli üks langetatud ja juppideks saetud kuusk toores. Arvo arvas, et ei hakka mingi sae järgi minema, küllap saab niisama ka puud tehtud, kuid peale ühe peenikese metsakuiva juppideks rajumist sai ta aru, et tuleb mootorsae järgi minna. See oli ka ainuõige otsus, sest muidu oleksime ilma puudeta olnud. Sellel ajal, kui Arvo sae järgi käis, tõid Aivar ja Sebastian kuuseoksi ning mina tühjendasin koja lumest. Mira jooksis koju ümber ja sees ning tundis end väga hästi. 


Siis püüdis Aivar lõket üles saada, sest külm oli juba kontide vahel, eriti minul ja Miral. Ja no ei süttinud! Lihtsalt ei süttinud. Me ei ole nagu mingid amatöörid lõkke tegemisel, aga see lihtsalt ei süttinud. Neljanda korraga sai lõke püsti ja oli ka viimane aeg, sest Mira värises täiesti kohutavalt. Hiljem selgus ka mittesüttimise põhjus. Tõenäoliselt. Koda on ehitatud nii, et alt äär on lahtine ehk siis hapniku tuleb koguaeg peale, aga praegu on ju kõik kinnine, paksu lume all. Kuskilt ei tulnud hapnikku peale ja ei saanud toimuda põlemisprotsessi. Arvo ja Getter tegid iga posti juurde tuulutusava, aga sellest polnud üldse mingisugust kasu. Nii, kui koja uks kinni pandi, oli kõik vingu ja tossu täis. Ma ei mäletagi, millal meil viimati sellega nii suuri probleeme oli. Püsti ei saanud üldse tõusta ja no ega istudes ka tore ei olnud. Ust aga lahti hoida ka nagu ei saanud, sest sealt tuli lõikavat külma, kuigi külmakraade oli ainult -7. 


Arvo tõi Sipast mootorsae ära ja siis nad langetasid ühe metsakuiva kuuse ning siis käis puude tegu kiiresti. Aivar tassis pakud raiepaku juurde, Arvo, Sebastian ja Aivar ise ka lõhkusid jupid halgudeks, mina ja Getter ladusime puud kotta virnadesse. Selle asjaga oli siis vähemasti korras. Ja arvestus oli õige, tulime puudega kenasti välja. Mingi väike hunnik  jäi järgmisele metsa minejale lõkke hakatuseks ka. 


Igasugused õuetööd said ennem pimeda saabumist tehtud. Kuna meil oli rämedalt palju lõhet, siis Arvo pani need juba varakult kärssama. Olime ju arvestanud oluliselt suurema seltskonnaga. Aga öö oli pikk ja lapi lõhe läheb alati kõigile peale, siis väga palju üle ei jäänudki. Meenutasime just, et kui meie metsaseiklused alguse said, siis me sõime "turbokaid" ja viinreid. Nüüd ilma lõheta metsa üldse ei lähegi. Mirale maitses ka lõhe väga :) Kuigi ta oli kuidagi kahtlane.... Nagu oleks mõni mure põues...


Ja siis hakkas üks häda teist taga ajama.... Nagu ma juba kirjutasin, oli koda vingu ja tossu täis. Püüdsime küll võimalikult palju ust lahti hoida, aga siis hakkas jällegi kõigil külm. Nokk kinni ja saba lahti olukord. Selge on see, et koda tuleb ümber ehitada, aga see teadmine meid tollel ööl ei aidanud. Ja siis järsu tuli Sebastian üleni lumisena kotta tagasi ja oli täiesti audis. Me ei pannud tähelegi, kui ta välja läks, ikka käiakse väljas...pissimas ja mõned käivad suitsetamas. Sebastian istus enda asemele ja ta oli täiesti kinni. Arvo pani ta asemele pikali ja siis oli mitu tundi õudu minu jaoks. Iga natukese aja tagant ta oksendas. Arvo sättis teda ikka ja uuesti külje peale ja käskis vett juua. Umbes kella poole kahe ajal öösel hakkas Sebastianil parem. Mul oli vahepeal juba tunne, et peab minema EMOsse, aga õnneks tuli  Sebastian vähehaaval elule tagasi. See oli mulle emana väga hirmutav kogemus ja ma ei tahaks oma last nii abitus seisundis enam näha. Ilmselgelt oli Sebastianil vingumürgitus ja ta oleks tegelikult vajanud kiirabi. 

Nagu mul juba muret vähe oleks olnud, siis Mira oli kuidagi imelik. Oli koguaeg mu süles ja paar korda niutsatas valust. Mul oli tunne, et ta jalg valutab. Ja mul oli õigus. Kui hakaksime pissile minema, siis Mira jalga maha ei pannud. Täiesti kohutav. Abitu tunne keset seda pimedat ja külma metsa. Me ei suutnud välja mõelda, et ta oleks mingi trauma üle elanud, seega ainuke loogiline seletus oli, et see jalg hakkas valutama külmast. Tal on selles jalas olnud suur luumurd, mida on kaks korda opereeritud ja siis ma mõtlesingi, et võibolla see kinni kasvanud luumurd kuidagi sai külma ja pani jala valutama. Andsime Arvoga talle pool ibukat ja mõtlesime, et ega me praegu midagi teha ka ei saa.... Tuleb hommikuni oodata ja teatavasti on hommik õhtust targem. Hommik oligi targem. Mira magas öö ära minu kaisus minu magamiskoti sees ja ma juba magades sain aru, et tal ei ole enam nii valus, sest ta vahetas külge ja pani jala maha samal ajal. Ärgates läksime koos pissile ja siis ta kõndis ilusasti, kuigi seda tagumist käppa ta ikkagi hoidis natukene. Astus nagu kuidagi hellalt. Hiljem, kui me juba autode juurde läksime, siis ta lippas nagu väle põder ja ma sain aru, et loomaarsti juurde pole vaja minna. Kuigi ta praegu ka selle jalaga nt tõugata ei taha (et diivanile hüpata), aga kõndides ta ei lonka ja käppa üleval ka ei hoia. Öösel pidin ikkagi muretama oma lapse ja koera pärast... See oli emotsionaalselt väga raske ja ega ma väga magada ei saanudki. Tavaliselt mul ei ole metsas uinumisega probleeme, aga no selle öö ma veetsin küll niimoodi ära, et ainus mõte oli - tuleks hommik, saaks koju. 

Laps risvist väljas, koer rivist väljas, tuba vingu täis, ukseaugust tuleb külma kolinaga.... Ja siis hakkasid päevad ka veel :D No ausõna - on paremaid metsaskäike ka olnud. 

Aga ei lõpeta vinguval alatoonil, sest lõpp hea kõik hea! Sebastianiga on kõik korras, Miral on väga palju parem, peale metsast tulekut sai puhtana voodis magada ka paar tundi. Ellujääjad on 90 päeva niimoodi metsas :) Mis see üks öö ikka ära ei ole. Külmsuitsahjus aega veeta....

Sellele aastale saab vist joone alla tõmmata, mulle tundub. On ka paremaid aastaid olnud, kuid alati jääb lootus, et uus saab kergem ja helgem. Tegelikult oli huvitav öö, käsitlesime väga palju inimsuhteid, paarissuhteid, üksindust ja kuidas ennast aidata. Jututeemad olid nii seinast seina, aga seda huvitavam oli. Täna tagasi ei läheks, aga eks uuel aastal jälle uue hooga!


Teie Ennike

pühapäev, 26. detsember 2021

Jõulumatk

Ma ärkasin hommikul pool üheksa, lohisesin kööki ja mu armas mees ütles mulle, et tema segane õde tahab jõulumatkale minna. Ma küsisin, kas Marimetsa matkarajale, aga Arvo ütles, et see on nii lund täis, et vaevalt sinna minna saab. Arvo arvas, et Keila Joale oleks ilus minna, kuid siis ta helistas Liivile ja selgus, et Liivi oli nädal tagasi seal just käinud ning ta rääkis ikkagi mu mehe ära, kuidas Marimetsas on kõik väga äge ja me ikkagi sinna peaksime minema. 

Mitte, et õues oleks suur talv ja raja pikkus edasi-tagasi on üheksa kilomeetrit....

Panime oma asjad kokku, käisime poest läbi ja sõitsime Marimetsa matkarajale. Õues oli kümme kraadi külma ja lund sadas vaheldumisi. Kuskilt pilve serva alt piilus päike. Tõeliselt ilus talveilm. 

Mulle natukene on viimasel ajal jäänud arusaamatuks see matkamise mõte. Me saame kokku, läheme koos rajale ja siis üks põrutab ees minema ja teised jäävad 200 meetrit tahapoole. Mis see koosolemise ja tegemise points siis on? Õnneks võttis ühel hetkel Arvo juhtpositsiooni ja nii püsis see kamp kuidagimoodigi koos. Kuigi ega juttu ajada ikka ei saanud, sest kui me jõudsime laudteele, siis lumi niimoodi krudises talla all, et see oli lausa väsitav. 

Õues on ikka praegu imeilus! Tõeline talvemuinasjutt. Aga selle ilu keskel on ikka päris raske matkata. Õnneks oli rada ees olemas, keegi oli seal juba ennem meid käinud.  Muidu vahepeal ei saanud arugi, kus see laudtee parasjagu on. Es raskemaks teeb matkamise ka suur riiete hunnik, mis seljas on praegusel ajal. Ja ma jään endale kindlaks, et pole olemas halba ilma, on ebasobiv riietus - praeguse ilmaga päästab kihiline riietus päeva. 

Torni juurde jõudes oli seal veel inimesi. Mira jooksis lahtiselt, sest kuigi ta haugub võõraste peale, siis kuri ta pole ja kedagi ei hammusta. Arvo suudab teda hallata ka ilma rihmata, minu õrna hääle peale ta üldiselt ei reageeri, kui ikka nina kisub metsa poole. Mira naudib sajaga, kui ta saab õues vabalt joosta. Ta on nii püsimatu, et sellel ajal, kui meie kõndisime kilomeetri, jooksis tema kaks kilomeetrit :) Tal on tohutult palju energiat. 

Keegi oli üritanud rabajärve ka minna, aga polnud jääd katki saanud. Väga pikalt pikniku pidada ei saanud, sest Anetel ja Miral hakkas külm. Miral on soe täpselt nii kaua, kuni ta liigub, aga kui peab seisma jääma, siis hakkab kohe värisema. Ma natuke põdesin seda ka, et ta üksi mitu korda tornis käis, sest mul on ikka silme ees see pilt, kuidas ta ühel matkarajal tornis maa ja taeva vahele rippuma jäi. Õnneks see oli teistsuguse konstruktsiooniga torn ja seal ei oleks temaga midagi halba juhtuda saanud. 


Kokku kõndisime 8,6km. Ma olin ikka päris läbi, kui auto juurde jõudsime. Mira oli ka täitsa läbi... Ülejäänud päeva ja õhtu ta magas oma pesas või diivanil. 

Mul on hea meel, et Robin ja Anete ka meiega matkama tulid, kuigi jah...Anetel oleks vaja ilmastikule vasavaid riideid ja jalanõusid.... Tore oli ka Liividega koos olla, polnudki neid juba väga ammu näinud, ainult vilksamisi surnuaias.  

Meie jõulumatk oli selline. Kiire ja ilus :) Palju lund, külmakraadid ja hea seltskond. Nüüd tuleb veel välja mõelda, mis me vana-aastaõhtul teeme....

Aitäh matkasellid!



Teie Ennike

Natuke kiiruga tulnud jõulud

Sellel aastal tulid jõulud kuidagi järsku, sest Arvo oli 21. detsembrini tööl, Sebastianil lõppes kool alles 22. detsember ja mina sain haiglast koju samuti 22. detsember. Olin küll ennem haiglasse minekut teinud valmis jõulukaardid, piparkoogitaigna ja Inglise jõulukeeksi, kuid sellega kogu ettevalmistus jõuludeks piirduski. Arvo tuli mulle 22. detsember järgi, käisime kiiruga veel Kristiinest läbi ja siis põrutasime otse koju. 

Kodus ootas meid hullunud koer, kes ei suutnud kuidagi rahuneda suurest rõõmust, et kõik jälle kodus olid. Kuid samuti ootasid igasuguste asjade tegemised. Mina tahtsin kindlasti pasteeti teha ja saia küpsetada ning Arvo ja Sebastiani kanda jäi jõulupuu toomine. Robin oli tööl, kuid Anete oli ka kodus ja nii nad Arvo ja Sebastianiga kuuse järgi läksidki. Leidsid ilusa, väikese kuuse riigimetsast ja kui see oli tuppa püsti pandud, algas iga-aastane trall selle ümber, mis sinna jõulupuu otsa riputatakse. Arvo ja Sebastiani maitsed on ikka nii erinevad, et peab hinge kinni hoidma, kumb kumma seljatab. Anete kohalolek natukene taltsutas neid ja kuusk ikka sai kenasti ehitud. Oleks Robin ka kodus olnud, oleks vist vaidlus suurem olnud. Mingi vahe me tõime endale alati mingis mõttes maha kantud kuuse, st tema suureks kasvamist poleks naguniigi toimunud (kas liiga kõver, teise puu küljes, elektriliini all jne), aga nüüd juba mitu aastat me oleme ikkagi toonud lihtsalt ühe ilusa kuuse, mis tõenäoliselt oleks suureks kasvanud, kui meie poleks teda koju toonud. Mul see natukene kriibib hinge, sest selle üürikese aja pärast, mil ta meile silmailu pakub, kaotab ta elu.... Aga sellised on kombed ja me tunneme oma väikesest kuusepuust rõõmu :)

23.detsembril küpsetasime Sebastianiga piparkooke. Piparkoogid said tehtud ja kanistatud ka. Mulle ikka jätkuvalt väga meeldib Nami-Nami piparkoogitaigna retsept - need tulevad täpselt õiged piparkoogid. parajalt vürtsised ja krõbedad. Ja jagub meie perele kenasti sellest ühest portsust (1,5kg tuleb taigent). Tellisin ka ketosõbraliku piparkoogisegu ToLowCarb lehelt, aga pole seda veel proovinud. Nendes siis peaks olema väga vähe süsivesikud, aga mul millegi pärast on tunne, et igivana asja ei anna taljesõbralikuks muuta ilma, et see muutuks maitsetuks plönniks. Võtan kõik oma sõnad tagasi, kui olen selle segu järgi piparkoogid valmis teinud ja ära maitsenud. Maret tõi meile ka külakostiks piparkoogitaigent, kuid seda me pole ka veel jõudnud ära teha, sest ausalt öeldes on kõigil sellest suurest söömisest natukene raske olla. 


Jõululaupäeva varahommikul läksime Arvo ja Miraga Märjamaa peale jõulutuledes kuuski pildistama. Ma ei tea, kas asi on elektrihinnas või milles, aga ilusaid tuledes kuuski oli väga vähe meie teel. Pildistasin siis niisama ilusaid kaunistusi ka. Tegime viiekilomeetrise ringi Märjamaa vahel, kuigi tuiskas ja oli suhteliselt külm. Järgmine aasta peame autoga alevi keskele sõitma ja püüdma pildile sealpool olevad ilusad jõulukaunistused. Koju jõudsime, siis kell näitas juba peaaegu pool üheksa. Poisid alles põõnasid, aga ega me neil enam kaua magada ei lasknud. 


Panin jõulupudru keema ja ajasime Robini üles. Sebastian siiberdas juba ise ringi. Kuuse all olid mõned kingitused. Mul on selles mõttes natukene imelikud lapsed koguaeg olnud, et ega nad väga nõudlikud pole kinkide osas. Robin ütles, et tema tahab ainult villaseid sokke saada :) või voodipesu...aga see tundus ikka natukene liiga vähenõudlik. Igatahes jäid kõik oma kinkidega rahule ja Mira jõudis enda oma juba ennem ära süüa, kui meie hommikupuder valmis sai :) Minul oli väga hea meel, et poisid omaalgatuslikult olid ka mulle kingi teinud - ma ei osanud seda tõesti oodata. Südame alt läks soojaks... 


Juba aastaid sööme me jõululaupäeva hommikul päkapikkude lemmikputru õnnemandliga. Ma muidu väga ei viitsi pudruriisist putru keeta, sest see võtab nii kaua aega, aga korra aastas ma seda ikka teen. Ja õnnemandel on muidugi kohustuslik. Sel aastal sattus õnnemandel minu taldrikusse ja ma kohe ei tea, mida süllekukkunud õnnega peale hakata :) Ma polnudki varem kunagi õnnemandlit saanud. Robin arvas, et järgmine aasta pane peoga mandleid - nii jagub kõigile :)


Nagu ikka käisid ema ja Margus meie poolt läbi. Ma ei tea, kas viga on minus või on mu ema taktitundetu, aga meie suhtlus jõululaupäeva hommikul oli ikka väga terav.... Ma tõesõna üritan, aga no ei tule välja.... Proovi, kuidas tahad. Viisakusvisiit ei kestnud kaua ja ülejäänud päev kulus erinevate söökide/kookide tegemisele. Me teeme kõik asjad ise, ainult leib jäi see aasta tegemata, sest selleks lihtsalt polnud aega. Süüa oli rikkalikult ja kõikide soove arvestavalt. Oleme juba aastaid ka pardi meie menüüsse lisanud, sest see on Sebastiani lemmikliha. Vist. Millestki puudust küll ei olnud. Ainuke asi - kahju oli, et Anete ei olnud jõululaupäeval meiega.... 

Igasugused täidetud munad ja singirullid on laua pealt puudu

Peale õhtusööki läksime Sebastiani ja Arvoga kirikusse. Sebastian oli päev otsa nii kahevahel, kas ta tuleb ka või mitte, aga lõpuks ikkagi tuli. Robin pidi ka tulema, hommikust saadik rääkis, kuidas tuleb (sealt ka Sebastiani mõte, et äkki peaks tulema), aga viimasel hetkel ütles, et ei, tema ikka ei tule. Kirikus ei olnud just palju rahvast ja kirikuõpetaja kõne oli nii laialivalguv, et ma ei saanudki pointist aru, aga ikkagi oli hea meel, et me käisime. Sebastian mõtles nende "mõttetute" laulude ja kõnede ajal hoopis sellele, kuidas sellel ajal, kui kirikuid ehitati inimesed nii targad olid, et sellise suure asja valmis ehitasid. Ta juurdles selle üle, kuidas kiriku lage krohviti ja kes need tellingud tegi jne. Ja kuidas nad füüsikaliselt need olukorrad lahendasid, et kõik oleks püsiv ja tugev. Kohe näha, et oma isa poeg.... Kirikuõpetaja muidu rääkis maskidest - nendest riidest maskidest ja nähtamatutest maskidest, mida inimesed kannavad ja ei ole eriti varmad eemaldama.... Mina mõtlesin sellel ajal, et minu mees kannab maski. Seda riidest maski ka, aga ta suudab ka väga edukalt käia ka nähtamatu maskiga ringi ja keegi ei saa aru, et tal on mask ees.... 


Peale kirikut käisime Arvoga Liisu juurest läbi, kus olid koos kõik minu sugulased. Jõime ühed kohvid ja soovisime neile häid jõule. Peale üllatusvisiiti kogunesime kõik surnuaia parklase. Kõik Arvo õed ja vennad peredega. See on justkui vaikiv kokkulepe, et jõululaupäeva õhtul kell kaheksa läheme surnuaeda sugulastele ja tuttavatele häid jõule soovima. Surnuaed oli imeilus. Maha sadanud paks lumi ja kõik need sajad küünlad lõid maagilise pildi. 

Peale surnuaeda tulime koju ja vend Aivar tuli ka meie poole. Mängisime lauamänge. Minust jäid Arvo, Sebastian ja Aivar veel mängima. Robin läks juba varakult magama, sest tal oli järgmine päev tööpäev. Kuna ma päeval magada ei saanud, siis väsisin ka pool kaksteist ära. Ennem, kui magama läksin, ütles Sebastian mulle, et oli ju ilus jõululaupäev.... Oli tõesti, kuigi eelmine päev oli kodus õhk ikka väga paks. Õnneks see jõululaupäeva üle ei kandunud. 

Esimese jõulupüha veetsime Sipas koos Aivari, Lea, Erlendi, Getteri ja Keijoga. Tegime sauna ja mängisime täringumängu. Arvo soojendas veel jõulusööke ja Margus tuli ka maale sauna. Õhtu oli rahulik ja lõbus. Ma ei olnudki juba kuu aega sauna saanud - see oli tõesti mõnus. Õues sadas laia lund, vahepeal käis sahk ja lükkas tee puhtaks. Koju jõudsime poole  ühe ajal öösel.

Teisel jõulupühal käisime jõulumatkal, aga sellest juba eraldi. Aitäh armsad suured ja veel suuremad poisid, et tegite jõulud selliseks nagu nad olid. Kõik koos saime ikkagi kõik asjad valmis ja tehtud ning võisime tõdeda, et jõulud on tõesti imeilus aeg....Olgu siis sellele eelnev aeg milline tahes. Meil on ka jõuldeta ilus ja hea, kuid mul on ikkagi hea meel, et minu lastel ei ole jõuludest mingeid ebameeldivaid mälestusi (nt ümber kukutud kuusk jne). Ja meil on alati koos tore :) Loodetavasti see püsib ka siis, kui tulevad lapselapsed ja nende lapsed :)))


Teie Ennike