Robini vöö

See meie vanem poeg on üks täiesti isevärki sell. Päriselt ka. Ma vahel mõtlen, et kuidas ta selliseks kasvas. Selliseks eraklikuks metsas müttajaks, kes huvitub nugadest, kirvestest, igasugustest nahk-kotikestest, pudi-padist. Tal on olemas isegi oma isiklik meditsiinikott, mis on täidetud täpselt nii nagu ta arvab, et olema peaks. Ta võib tunde garaažis nokitseda ja näiteks valmis teha kitsesarvest kaelaehte või pullisarvest rummi joomise toobri. Minul on ka kaelas tema tehtud ehe, mis kaitseb mind. Mul on see koguaeg kaelas, ainult pesemise ajaks võtan ära. Kui ta oma esimest kirvest valmistas, siis mul isegi oli kuidagi hale teda vaadata, kuidas ta istus seal garaaži ukseaugus ja lihvis. Isa ütles talle mine Tallinnasse Mardi juurde, hängige, mine omavanuste sekka. Robinil oli täiesti kamakaks ja ütles, et teda ei huvita. Ta ootab pigem Marti maale, et siis koos metsa või Sippa minna. Ta on ülikannatlik ja järjekindel oma asju tehes. Ma ei teagi, kui kaua ta oma kirve vart lihvis ja ma nägin, kui kannatlikult ta pullisarve keetis ja siis lihvis. See oli ikka suur suur töö. 

Seetõttu ei tundunud mulle ka väga imelik, kui ta mulle siis, kui ma kudusin Anne vööd, ütles, et ta tahab ka endale vööd. Aga musta ja valgega. Ma ei lasknud endale kaks korda öelda ja kudusingi Robinile musta ja valgega Märjamaa peenikese kirivöö. Maret aitas mul vöö raamile panna, sest mul oli tervis nii halb, aga kui mul tervis paremaks läks, kudusin rõõmuga seda vööd. Peale nii raske vöö, nagu Anne oma oli, oli lausa lust seda kahevärvilist vööd kududa. 

Ühe korra läks üks valge lõim katki ka, aga ma oskasin selle ise korda teha, sest nägin Anne vöö juures, kuidas Maret seda tegi. Natukene käed värisesid küll ja mõtlesin, et kas saan hakkama, aga sain küll. 

Ilus vöö tuli. Ma olen sellise õigete värvidega ka teinud, kuid see must-valge on kuidagi nii eriline ja omanäoline nagu Robingi on. Vööl on ühes kohas aps ka sees, aga ma pole kindel, kas keegi sellest aru saab. Mina ise tean, et on, aga käsitöös ei ole defekte, on efektid :) Robinit minu aps ei häiri, kasutab vööd noa kandmise eesmärgil. Ma alguses arvasin küll, et ju see vöö seisma jääb, aga ma eksisin. Vöö leiab kasutust. 

Aitäh Robin, et tahtsid. Sulle on alati väga hea asju teha, sest Sa päriselt ka kasutad neid asju, mida ma Sulle teinud olen. Loodan, et Sul tuleb varsti jälle mõni hea mõte, mida teha. Teen rõõmuga :)

Teie Ennike

Jaanid Paepealse turismitalus

Selle aasta jaanid olid natukene teistmoodi, kui viimastel aastatel on olnud. Arvo on ikka võtnud kõik enda korraldada, aga sel aastal pani Arvo õetütar Kullmaal kinni meie suguvõsa jaoks Paepealse turismikeskuse. Tegu on küllaltki suure kompleksiga, kuhu kuulus peamaja koos saunaga ja lisaks neli kämpingut (2 neljast ja 2 kahest). Lisaks oli bassein, võimalus õhupüssi lasta, külakiik, discgolf, mölkky, reketid, võimalus võrkpalli mängida. Meie pere maandus ühes neljases kämpingus. Kämping oli suur ja avar, parajalt jahe. Isegi külmkapp oli olemas. Oma voodiriideid ega saunalinasid ei pidanud kaasa võtma, kõik oli koha peal olemas. Kogu kompleksi mahtus magama 22 inimest ja kuna meil kõik ööseks ei jäänud, siis ruumi oli palju ja igaüks sai privaatse peretoa/kämpingu. Mulle väga meeldis sealse perenaise või peremehe käsi aia kujundamisel. Ma isegi ei taha mõelda, kui palju vaeva peab nägema selle viinapuu väädiga (ma pole selles nimes kindel), et see oleks just seal, kus Sa tahad. Kogu aed oli nii maitsekalt kujundatud ja korralikult hooldatud. Väga ilus koht!

Väliköök

Meie pesa...nii suur, et üks voodi ei mahtunud pildilegi

Sebastian veetis väga palju aega basseinis :)

Kogunemine oli kell 15.00 päeval ja 16.00 läks osa seltskonnast vibu laskma Kullametsa viburajale. Me mõtlesime, et mis see ikka nii väga on, natuke lasevad märki ja ongi valmis, kuid lõppkokkuvõttes kujunes sellest kahetunnine lõbus võistlus, kes suudab esimese noolega (kolm noolt oli) looma ära tappa. Loomi oli 12 ja punktiarvestus käiski selle järgi, mitmenda noolega Sa kehasse või südamesse lasid. Alguses oli instruktaaž, kuidas üldse vibu lasta ja lasti märklaua pihta. Ühiselt jäime arvamusele, et instruktor polnud päris tasemel, tema õpetused olid puudulikud. Eriti teravalt torkas see silma Sebastiani puhul, keda siis ülejäänud seltskond lõpuks ise hakkas juhendama ja peale seda hakkas ka tal hästi välja tulema. Karu ta lasi näiteks esimese noolega südamesse (kõlab kuidagi jõhkralt, eks? Aga need olid penoplastist...). Tal oli ka kõige keerulisem seetõttu, et ta on kasvult siiski alles väiksem, aga vibu oli ju kõigil ühesuurune. Selle sõbraliku võistluse pani kinni Arvo õetütar Getter, kellel jäi makimumpunktidest 40 punkti puudu. Meie Miraga lonkisime kaasa. St mina üritasin lonkida, aga Mira tirida ja ma pidin korduvalt seiskama viha, frustratsiooni, tüdimuse jne emotsioone, sest see koer - see meie armas Mira, ei oska kohe üldse võõrastes kohtades rihma otsas käituda. Mul oli parem peopesa täitsa haige lõpuks, kui see võistlus läbi sai. Osalejate arvates oli kõige raskem lasta puki otsast kitse ja mäe otsast mäkra. Kõige suurema arengu tegi Sebastian, kes läks iga lasuga kindlamaks ja osavamaks ja seda tõesti suuresti tänu sellele, et onud/tädid/sugulased juhendasid, kuidas ikkagi seda vibu õigesti hoida. Igatahes meeldis see vibuvärk kõigile vaatamata käele tekkinud sinikatest ja villidest. 

Väga surnud loom

Osalejate arvates kõige raskem märklaud

Kes ei pelga karu südamesse lasta, siis ajaviitena on see väga äge rada. Kuigi tunnistan ausalt, et mul oli väga hea meel, kui see kõik läbi sai. Aga seda suuresti Mira pärast. 

Siis me läksime tagasi Paepealsesse ja köögitoimkond hakkas süüa tegema. Minu perest olid esindatud loomulikult Arvo ja Robin, kes tegid kõik salatid. Getter oli hakkija rollis ja kui liha oli vardasse aetud Aivari poolt, siis Bert (Arvo õetütre abikaasa) võttis koha sisse grilli juures. Süüa oli ülemõistuse palju. Päriselt ka. Kuskilt tuli mingi väike aps sisse söökide arvestamisega, sest näiteks Berdi toodud lambaliha jäigi söömata, samuti jäi alles peaaegu kogu suitsulõhe. Error tuli sisse sellest, et tegelikult oli plaanitud kohale jõudes süüa lõunasööki, milleks olid kartuli- ja makaronisalat, aga kuna vibulaskmine tuli peale, siis jäid salatid söömata ja need hävitati alles peale vibulaskmist ehk umbes pool seitse. Selleks ajaks, kui grillitud tooted valmis said, polnud tegelikult inimestel veel kõhud tühjaks läinudki. Vaatamata sellele igasugused maltsad söödi kõik ära, mis on väga hea näitaja - järelikult inimesed söövad värskeid aedvilju ja rohelist. Minule maitses kõige rohkem suitsulõhe, mis polnud küll nii hea, kui Arvol Sipas spets suitsuahjus tehtud, kuid oli siiski väga maitsev. Tomati-maasika-basiilikusalat läheb ka peale iga kell. Öösel poole kaheteistkümne paiku tegid Robin koos abilistega magustoidu, milleks seekord oli Eton mess. See sai küll kõik otsa ja küllap oleks juurdegi tahetud. Minu mees väidab, kuidas see on väga hea kerge magustoit, aga ma pidin eile õhtul Sipas arutluse käigus talle ütlema, et see on üks kohutav suhkrupomm :) Ta poleks uskunudki. Tahaksin siinjuures kiita oma vanemat poega, kes on kokaametis jõudnud järgmisele tasemele ja ei ole sööki, millele ta käe külge ei lööks. Tal on selle tarvis igal pool oma isiklik kokanuga kaasas, mis on alati luisuga ära teritatud. Annab tunda, et ta on juba varsti kaks aastat kokk olnud - maitsestab julgelt ja hästi. 

Noored harjutasid õhupüssiga märgi laskmist. Ma ei tea, kui hästi kellelgi välja tuli, aga huvi oli suur ja nad olid ikka tükk aega heki taga  peidus ja paugutasid. Mingil põhjusel ei luba Robin endast pilti blogisse panna, kus ta õhupüssi laseb. Ma ei tea miks. Kõik oli seaduslik ja aus, üks osa jaaniõhtust. Ja märklaud ei olnud koer ega kass.... Proovisime Sebastianiga ka sulgpalli mängida, aga üks reket oli suht õhtul omadega-  mängulust kadus kiiresti. Mira avastas, et tal on ka seal mänguasi - discgolfi taldrik. Küll ma nägin vaeva, et see ta käest kätte saada, sest tema arvas, et nüüd läheb vägevaks rebimismänguks. Kaks korda õhtu jooksul oli vaja see taldrik ära päästa. 

Suure venna õpetussõnad

Arvo organiseeris uue lõuendi ka ning  lisas värvivalikusse kuldse ja valge värvi. Peaks mainima, et maalimishuvi oli küllaltki leige. Mina isiklikult jäin toppama selle taha, et üks punt värvis lõuendi siniseks ja siis ma teadsin, et ükskõik, mis värvi ma sinna lisama hakkan, tuleb lõpuks välja kakavärvi asjandus. Vist kõige aktiivsemad olid Robin ja Aivar. Lõpliku ilme sai maal alles järgmisel päeval Sipas, kus maalimisvahendeid ei valitud: duššivoolikust mänguauto ratasteni - kõik läks loosi. Me veel ei tea, kuhu me selle maali paneme...võibolla lakke, aga võibolla hoopis Sippa "Royal sviiti". Võimalik on ka maalivahetus kodus elutoa seinal, kuigi mulle isiklikult meeldib eelmise aasta maal rohkem. Maitseasi. 

Minu suureks rõõmuks tehti ikkagi suur lõke ka. Kuni viimase hetkeni ei teadnud, kas lõke tuleb või ei tule ja meil olid kaasa võetud igaksjuhuks Lapi küünlad, mida me siiski Paepealsel ära ei pidanud kasutama. Ühe panime järgmine päev Sipas põlema, teise võtame Hobulaiule kaasa. Aga lõke oli võimas! Ma arvan, et meil on vist ainult korra varem olnud nii suur lõke. Saunalised käisid ka basseinis ja siis tulid kõik lõkke juurde. Muuseas - saun ja bassein olid väga populaarsed vaatamata sellele, et saun oli ülikuum ja kuiv. Aga ma arvan, et populaarseks tegi selle sauna see, et sai basseini minna (vesi oli 28 kraadi). Mehed olid aktiivsemad saunatajad, naiste osavõtt oli pigem tagasihoidlik. 

Lapi küünal

Sellised need jaanid seekord olid seal Paepealse turismitalus. Draamasid ei olnud, see on põhiline. Kõik sai korralikult ära koristatud ja kõik söögijäägid 24. juunil Sipas ära likvideeritud. Meil oli selline kokkulepe, et hommikusöögi võtab igaüks ise endale kaasa - nii jäi ära üks kokkamine. Me Leaga (Arvo vanem õde) koristasime veel viimased asjad kokku ning kui kõik olid maast lahti saanud, sõitsime koju. 

Mira oli nii väga tubli! Seal oli perekoer ka aedikus (suur koer), arvasin, et sellest tuleb tohutu jama, aga ma olen tähele pannud, et Mira ei huvitu teistest koertest, kui ta ise lahtine on. Ühe korra tegi väikese krabaja ka, kui läks Annelyle ja Berdile järgi (nad sõidutasid oma  beepsi magama), aga Arvo vile peale tuli ilusasti tagasi. Nii ta elaski seal täiesti vabalt ja mõnusalt koeraelu. Ainuke asi, mis mind natukene häiris, oli see, et inimesed tahavad koguaeg talle midagi suhu pista - kui ei ole Sinu koer, siis ära toida teda erinevate asjadega! Miral oli alles nädal tagasi äge sooltepõletik, pidi kaks päeva lausa tilguti all olema. Mina ise toidan oma koera. Just sellega, mis talle sobilik on. Muidugi ta vahib kõigile oma rosinasilmadega otsa, aga ära ikkagi toida mu koera.... Kämpingus oli päris naljakas - ta ei teadnud, kelle kaisus magada. Siiberdas terve öö erinevates voodites ja hommikul ärkas minuga koos üles. 

Lõpp hea, kõik hea. Ma alati põen, kui on selline suurem Luhtarude kokkutulek - ma ikka ei tunne end päris omana. 22 aastat tegelikult nende seas olnud.... Keegi küll mulle midagi halba ei ütle või kuidagi halvasti ei suhtu, aga ikkagi on hirmus, kui neid on nii palju üheskoos, siis see on ikkagi natukene hirmutav. Minu meesperele meeldis väga see vibuvärk ja saun  ja bassein - saunaga on nad alati müüdud mehed. Arvole meeldis see ka, et kogu suguvõsa sai jälle üle pika aja kokku. Eks temal on sellega seoses teistmoodi tunded kui mul. Ma olen selline... vaikne kõrvalt vaataja.... Kui keegi just otse rääkima ei tule, siis ega ma ise eriti kontakti ei otsi. Pelgan...

Minu pere jäi igatahes jaanidega rahule. Ilm oli ilus, seltskond hea, söögid väga head, minu meesinimesed ei pingutanud alkoga ka üle - mida veel tahta? Kõik oli hästi!

Teie Ennike