Jansil, Lõetsal ja Seljamaal - palju jaani

 Nii palju jaani polegi ükski aasta olnud....

23.juuni olime oodatud ülejõe Jansil (Arvo onupere) jaanilaupäeva pidama. Muidugi ei saa jätta ka mainimata lehvivaid lippe ja Võidupüha.  Jansile olid kokku tulnud kõik Arvo õed ja vennad. Norrakas Reet oli ka Riina külas. Ja Agnes oma karvikuga oli ka Tartust kohale tulnud. Neil oli põhjust tähistada- lõpetasid mõlemad Taru Ülikooli magistri. 

Minu mureks oli küpsetada kaks kooki - sellest tõusis paksu pahandust, aga koogid said valmis ja otsa said vist ka. Minu jaoks kõige olulisem oli, et Liivi tuli ka. Mulle väga meeldib Liivi, ta on üks ütlemata armas inimene. Mitte ainult selle pärast, et ta Sebastianit aitas, vaid üldse - ilus väljast ja seest :) Süüa oli kohutavalt palju ja igale maitsele. Sai sauna, mis Riina ja Kaido alles eelmisel suvel uueks nüpeldasid. Mul on võõrastes saunades natukene parakad, sest ma ei näe ilma prillideta hästi ja siis ma kardan igale poole otsa koperada või trepi peal komistada või...käisime Kasari jões otse saunast ja siis ma ei näinud enam neid kive, mille pealt välja sai. Issand, kui külm jõgi oli! Isegi saunast minnes. Arvo ja Sebastian käisid ka jões, seda, et Arvo käis, kuulis terve Sipa küla :) Kahju, et Robin ja Anete ei tulnud, kuigi nad pidid tulema. Anete kardab võõraid... Ma küll püüdsin teda julgustada, aga nad ikkagi otsustasid mitte tulla. 

Õhtutundidel Liivi mängis kitarri ja laulsime lõkke ääres. Naabertalust tuli küll tümps, aga lõke kuidagi hajutas selle ära ja me saime laulda sääskede rünnaku saatel. Sebastiangi ütles pärast, kui koju sõitsime, et laulmine annab ikka nii palju juurde - ma jagan tema arvamust. Lõke oli suur ja uhke. Mina ja Sebastian sõitsime veerand üks öösel koju, sest hommikune lüps oli varajane :)

24.juuni hommikul sättisime end korda ja asjad kaasa ning läksime praamile. Olime kutsutud Arvo vanema õe tütre juurde Muhu saarele, Lõetsale. Ma põdesin seda väga, sest Liivi ei saanud sinna tulla ja ma kartsin, et  tunnen end nagu võõrkeha seal Lea tütarde ja nende kaasade keskel. Mirale oli see esimene praamisõit ja ma pean ütlema, et talle see ei meeldinud. Ruumis sees ta muudkui kiunus ja kui tekile läksime, siis tiris rihmast sisse tagasi. Kõige vaiksem oli ta siis, kui sai praami aknast välja vaadata. 

Jõudsime Lõetsale poole kahe paiku ja ma tundsin kohe, kuidas on kuidagi hea ja helge olla. Annely ja Bert olid väga külalislahked ja vastuvõtt oli soe. Kui Annely aastaid tagasi üksi oma väikese pojaga otsustas Muhku kolida, siis kõik mõtlesid, et on ikka hull küll. Üksik naine lapsega vanas lagunenud talumajas.... Me alahindasime Annelyt, sest see, mis ta seal Muhu saarel on korda saatnud, on uskumatu. Ma ei pea silmas ainult renoveeritud maja, aita ja muid kõrvalhooneid, vaid ühiskondlikult ja ametialaselt on tema panus Muhu saarele hindamatu väärtusega või õigemini küll hinnatud ja kõrgelt hinnatud väärtusega. Bert tuli tema ellu alles hiljem ja sündis vägilane Harald ja nüüd nad neljakesi elavad ja toimetavad seal väga tegusalt ja kõrgelt. 

Annely juhatas meid meie aidasviiti, mis oli nii mõnusalt hubane. Saime seal kenasti end kolmekesi sisse seada (Robin ja Anete ei käinud meiega Muhus) ja Mira tundis ka end nagu vaba hing vabal maal ja nuusutamist oli nii palju, et jagus tundideks. Või no nii kauaks, kuni ta lambakoplis voolu sai.... 

Meil Sipas on selline minimalistlik kõik, aga Annely juures oli nagu Pipi juures :) Kõik kohad olid asju täis :) Kui me olime end sisse seadnud, siis Arvo hakkas tegema mõla. Nad olid just valmis saanud oma sauna ja tünni ning oli vaja mõla, millega tünnivett segada. Arvo puidutööd ei karda, ta on selles väga osav ja nii juhtuski, et möödaminnes ta tegi tünni jaoks mõla. Jättis oma märgi maha sinna tallu. 

Kui Aivar ja Lea ka kohale jõudsid, siis läksime mere äärde, mis oli 2,5 kilomeetri kaugusel. Ilm oli väga palav ja kõik tahtsid ujuda. Mina ujumas ei käinud, aga mere ääres on niisamagi ilus olla. Ma ei tea, kas vesi oli soe, meespere väitis, et oli soe ja väike Harald sulistas ka kaldas ja mulle ei tundunud, et tal oleks külm olnud. Mira tundis ka end suurepäraselt. Käis vahepeal kaugemal Arvo ja Sebastiani juures, aga siis tuli ikka jälle kaldale vaatama, kas ma olen olemas. Mirale väga meeldib ujuda. 

Kui me ujumast tagasi tallu jõudsime, siis Annelyl oli aeg minna Getterile ja Keijole sadamasse  järgi. Siis olidki kõik kohal, kes pidid sellest jaaniõhtust osa saama. Ma käisin vahepeal Lea ja Miraga jalutamas. Mul oli hea meel, et Lea oli ka seal, sest ma ikka veel natukene põdesin, et kuidas kõik kulgeb, aga tegelikult ma võin öelda, et mul oli tõesti tore olla ja minu hirm oli täiesti asjatu. Kui kõik kohal olid, siis algas toimkond ja söögid valmisid üliheli kiirusel. Olime kahe päeva jooksul saanud mitut erinevat liha süüa: kana, siga, veis, lammas ja lõhe. Minule maitses kõige rohkem Arvo suitsutatud lõhe. Süüa oli jälle nii palju ja erinevaid asju, et ma pidin end tabama mõttelt - ära söö rohkem, kui Su kõht vajab... Peale sööki hakkasid osad mängima Mölkyt ja osad käisid vahetustega tünnis. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati tünnisauans käisin - see oli väga ammu. Mulle meeldis, aga vesi oli võibolla nii palavi ilma jaoks natuke liiga soe. Ja ma poleks uskunud, et see tünnis vedelemine nii läbi võtab. 

Annelyl oli palju ilusaid lilli ja ma ei saanud neist kohe niisama mööduda. Mõni kaader tuli ikka väga ilus :) Ma ise ei ole eriline lillekasvataja, sest nad surevad mu ebapiisava või ülihoolitsuse tagajärjel ära, aga mulle alati meeldib teiste ilu vaadata ja pildistada. 

Kella kümne ajal õhtul panime lõkke põlema. See oli lambakoplisse tehtud ja natukene kartsin Mira pärast, et äkki ta saab veel voolu, aga ta siiski hoidis traatidest eemale. Mira leidis koplist üles kõige magusamad sitahunnikud ja püherdas nende sees, et selle võrratu chanelliga end lõhnastada. Ma arvan, et ta ei saanud päris hästi aru, miks me ta kaksteist öösel dušši alla viisime :) Aga no me polnud nõus selle oivaliselt lõhnava kutsuga voodit jagama.... "Puhas Loodus" päästis olukorra ja kuts võis minna magama meie voodisse teki alla. Öö oli soe ja ilus. Magasime lahtise aidauksega ja ma ei saanud päris hästi aru, miks mu koer ukseavas urisemas käis, aga need, kes kauem üleval olid, teadsid rääkida, et õue peal käisid nugised. 

Hommikul ärkasime üles ja peremees praadis kõigile soovijatele muna. Kell 12.55 oli meie praami aeg ja me sõitsime koju tagasi. Kõik minu hirmud said ületatud Muhu jaanide pidamisega. Meil oli tõesti väga tore jaaniõhtu. Kui ainult Liivi oleks ka saanud tulla, siis oleks kõik täiuslik olnud. Igatahes on mul hinges hea tunne, et Lea tütred lõpuks ometigi on valmis sõjakirve maha matma, seda tõestas kojusõidul saadud Annely facebooke sõbrakutse :) Aitäh neile selle eest! 

Mira koer oli nii väsinud, et magas terve tee Märjamaani välja. Aga ega siis ikka rahu ei saanud, sest nagu selgus ei olnud Robin ja Anete eelmisel päeval Seljamaal lõket põlema pannud ja me läksime kõik koos maale, et ka see jaanituli süüdata. Olime seal alguses ainult enda perega, aga siis tuli Aivar ka koju (ta oli elavas järjekorras praamile). Oli väga soe õhtu ja minu mehed käisid kõik ujumas. Minu koer ka muidugi :) Ja hiljem istusime lõkke ääres. 

Sellised need selleaastased jaanid said. Keegi ei joonud üleliia ja kõik olid väga sõbralikud ja lahked. Oli laulu ja süüa ja lõkkeid ja mänge ja lilli ja lapsi. Olid toredad päevad pere ja lähedaste  seltsis. Vaatasin seal meie Sebastianit ja mõttest käis läbi, et millal ta tüdineb meiega kaasa jõlkumast? Ma loodan, et veel mitte nii pea, sest ta onn väga äge seltsiline, kellega on alati hea juttu rääkida. Samuti mõlgutasin mõtteid, kuidas Anetet julgemaks saada... Mul on keeruline teda julgustada, sest ma ise kardan ka kõike - ainult seda ei karda, kui öösel tuled põlevad :) Aga ma ikka tahan teda julgustada ja meiega kaasa tulema igale poole, sest nad on ju minu lapsed ja ma tahan nendega aega veeta. 

Täna sõitis Arvo tööle... Suvel on see kuidagi eriti keeruline, sest tahaks koos olla ja käia ja näha. Ma ei tea, millal ta koju tuleb, aga loodan, et varsti. Ma tänan kõiki, kes osalesid meie erinevatel jaanidel ja eriline soe tänu läheb mu armsale abikaasale, kes vaatamata minu hirmudele ikka sunnib mind takka ... et ma saaksin kogeda, et kõik ei ole nii hirmus, kui ma oma vaimusilmas ette kujutan :) Aitäh, kallis!

Teie Ennike

Sebastian lõpetas põhikooli

Eile oli Sebastiani põhikooli lõpuaktus ja ma muidu ei ole mingi eriline vesistaja, aga eile ma nutsin küll õnnest ja tänust, rõõmust ja uhkusest. Nutsin kohe palju ja mu peas oli nii palju mõtteid, et osad kõned jäid minust kuulmata... Ja ma tahaksin täna tänada KÕIKI, kes on selle teekonna juures olnud ja tänu kellele on Sebastianist sirgunud tubli, tark ja töökas noormees. 

Kõige pealt ma tahan südamest tänada Tallinna Ülikooli, kes bookis mu sügissemestrisse 62 EAP jagu õppeaineid ja II põhipraktika ning ma täiesti laiali lagenesin. See oli väga vajalik selleks, et ma teaksin, mida tuleb teha, et Sebastian laiali ei laguneks. Mul oli nelja õppeaasta jagu tarkust kogunenud õppides klassiõpetajaks ning kuigi ma olin laiali lagunenud, teadsin ma täpselt, mis minu lapsega juhtuda ei tohi. 

Ma tahan tänada Innove Liisi, kes oli Sebastiani juhtumihaldur ja võitles välja sel hetkel vajaliku õppe ja riigi suure rahastuse. Kõik need üheksa aastat on Liis meiega ühte sammu astunud ja vajadusel on veel valmis astuma, kuigi me usume, et see pole enam vajalik. 

Ma tahan tänada õpetaja Merilini, kes astus tundmatus kohas vette ja võttis meie lapse enda õpetada kolmeks aastaks. Sebastian on öelnud, et need olid kõige igavamad koolipäevad üldse, sest miks peab õppima kümne piires arvutamist, kui Sa oskad liita, lahutada, korrutada ja jagada suurte numbritega :) Kõik sai tehtud kiiresti, õpikud ja töövihikud kaanest kaaneni läbitud ja kiituskirjad sahtlis. Kuigi oli igav, oli ikkagi turvaline. 

Ma tahan tänada õpetaja Gailit, kes oli neljandas klassis Sebastiani õpetaja ja ma umbes paari kuuga sain aru, et midagi tuleb kardinaalselt muuta, sest kui magistrikraadiga ärijuht on pandud õpetama isevärki last, siis sealt küll head nahka ei tule. Ainult tänu Gailiga kohtumisele sai võimalikuks see, mis pidi võimalikuks saama.

Aitäh Arvole, kes on kõik need aastat hoolitsenud selle eest, et oleks majanduslik turvalisus, andes mulle sellega võimaluse meie lastele olemas olla nii palju, kui vaja on olnud. See on tegelikult suurem asi, kui ta ise võibolla päriselt aru saab. 

Ma tahan tänada Liivit, kes siis, kui poisid olid Rootsis võistlustel ja ta oli tulnud maale minuga olema, sest ma ei saanud sel ajal iseseisvalt üksi oldud, ütles esimest korda välja, et Sebastian peaks Tallinna Vabas Waldorfkoolis edasi õppima. Ta rääkis meie pikal jalutusringil, kuidas ta seda näeb ja minu jaoks tundus see kõik utoopiline, kuid juhtus ikkagi nii, et viiendasse klassi astus Sebastian Waldorfkooli. Edasine koolitee kulges hoitult ja turvaliselt Liivi käe all, kus ta alguses õppis üksühele õppes, et waldorfkooli pedagoogikaga tutvuda ja siis klassiga koos edasi minna. VII ja VIII klassi õppis juba koolis omadega koos, läbides kaks klassi korraga, et saaks oma klassiga üheksanda klassi lõpetada.  Selleks ei ole sõnu välja mõeldud, kui suurt tänu ma tunnen Tallinna Vaba Waldorfkooli, Kristina Šanini ja Liivi vastu - ainult nende kahe inimese koostöö, usalduse ja organiseerimise tõttu oli võimalik Sebastianil läbida riiklik põhikooli õppekava normaaltingimustes ja mahus tavakoolis tavalastega koos.  Muidugi on koolis veel õpetajaid, kes on siirast tänu väärt - kasvõi nt Anton, kes on füüsika ja keemia teinud täielikult selgeks. Ja  muidugi Anu, kes õpetas saksa keele A2 tasemele kodus, peale kooli-ja tööpäeva  lõppu. Aga siiski, minu otsatu, piiritu, lõputu tänu kuulub Liivile. Tänu temale lõpetas eile tõeliselt äge, avatud suhtlemisega, siiras ja tark noormees põhikooli, keskmise hindega 4,75. Kui Sebastian kevadel vastuvõtukatsete raames vestlusel käis, siis Ko Po ja Pille ütlesid Liivile, et sellest noormehest võib vabalt poliitik saada - ajas nii head juttu, et millestki polnud kinni võtta :)

Hip-hip-hurrrrrrraaaaa!!!! Palju õnne ja jaksu edasi õppida, uurida ja teada saada :) me oleme Sinu kõrval ja taga alati, kui Sul on vaja! Ükskõik, millisesse kooli Sa otsustad minna, siis tea, et kõik on võimalik, kui ise tahta. 

Läheme, läheme pikal teel,

läheme maailma otsa.

Õnne ja juhuse mängu sees

usume algust ja otsa.

Palju on arvata juletud,

tõde on arvamata,

silmad, kõrvad, südamed suletud,

nähtut ei jaksa matta.

Kuni veel kõik pole selginud,

hoidkem siis seda ühte,

et saaks hingeseis selginud,

tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel,

rada kitsamaks läheb,

iseendas, kuid alasti ilma ees,

ümber võtta vaid taevas ja tähed.

Kuni veel kõik pole selginud,

hoidkem siis seda ühte,

et saaks hingeseis selginud,

tahta et ükskord ühte.

Läheme, läheme ikka veel,

rada kitsamaks läheb,

iseendas, kuid alasti ilma ees,

ümber võtta vaid taevas ja tähed......

Sinu ema