Ma olen 23 aastat ema olnud, see on juba auväärselt pikk aeg ja nii mõndagi on see mulle õpetanud. Sellest ajast saadik, kui ma emaks sain, ei ole ma kunagi end milleski esikohale seadnud. Ma olen paljustki loobunud, võites samas hoopis rohkem. Kui Robin sündis, olin ma nii noor, hirmunud ja mõjutatav, et ma tegin paljusid asju valesti, sest lihtsalt vanemad inimesed ütlesid, et nii peab tegema ja ma uskusin neid. Sebastiani sündides olin ma juba julgem ja targem, naljalt end õpetada ei lasknud ja tegin kõike iseenesetarkusest. Ma olen need poisid peaaegu üksi üles kasvatanud, sest viimased 17 aastat on Arvo Soomes olnud. Muidugi, me arutame ja lepime asjades kokku ja ta on nii palju olemas, kui vähegi võimalik, kuid suurem töö on olnud minu kanda. Ja mul on tunne, et ma olen hästi hakkama saanud. Poisest on sirgunud ägedad noormehed ja mul ei ole midagi, mille pärast häbi või süüd tunda. Vaatan neid uhkusega ja mõtlen, et....kas tõesti juba nii suured?! Robin sirutab tiibu, jäänud on loetud kuud, kui ta elab veel isakodus. Mõne aja pärast võtab ta oma Anete ja kolib välja. See on väga oluline verstapost noore elus - Sa saad iseseisvaks. Edasi hakkab elu teda õpetama, mõnikord kindlasti ka kanna kaudu, aga seda rõõmsamad on hetked, kui kõik läheb hästi ja nagu õlitatult. Sebastian lõpetab kohe-kohe kümnenda klassi riigigümnaasiumis. Aasta on olnud raske, kuid tal on nina vee peal. Ta seisab enda eest ja teeb paremaid valikuid, kui nii mõnigi tema eakaaslane. Ta on sportlik, sitke, sirge rühi ja avatud meelega. Ja kui ma mõtlen tagasi, kuidas kõik algas, siis....... Milline noormees!
Oleme emadepäeval ikka alati koos olnud ja teinud, kuid see aasta juhtus midagi, mis tegi minu silmad koguaeg vesiseks. Arvo organiseeris matka Keila-Joale ja kutsusime kaasa sugulasi siit ja sealt. Meie poistele see ei sobinud ja nad läksid omaette matkale.... Ma pidin ikka kõvasti mõttetööd oma peas tegema, et see ei olnud minu pärast nii, vaid lihtsalt nad ei tahtnud minu sugulastega koos olla. Paratamatult käis peast ka läbi mõtteid, et olen vilets ema olnud... Nad ei valinud emadepäeval mind, nad valisid vaikuse ja rahuliku kulgemise. Mina läksin Arvo ja Miraga Keila-Joale, sest seda enam ära jätta ei saanud, kuna nii palju inimesi oli juba liitunud selle matkaga.
Keila-Joal oli ilus. Kõik on juba roheline ja ilm oli suurepärane. Istusime tükk aega mere ääres ja hiljem aasal piknikut pidades. Väike Adeele (Liisu lapselaps) pidas vapralt vastu ja maha sai kõnnitud peaaegu viis kilomeetrit. Nägime kahte ussi: nastikut ja vaskussi. Ja palju luikesid, sadakond võibolla küll. Keila-Joa on kuulus ka oma karulaugu aasadega, Liisu napsas mõned lehed endale koju kaasa. Kõik oli hästi, aga minu südames oli ikkagi killuke kurbust, sest minu lapsi polnud minuga.... Tegu polnud ju suvalise pühapäevaga, oli ikkagi emadepäev.... Ma oleksin tahtnud oma südamesse kindlustunnet, et kõik on hästi, nad lihtsalt ei tahtnud neid inimesi sinna matkale.
