Väike heategu

Ma olen ikka aastate jooksul ette võtnud mingeid projekte heategevuse vallas, aga sel aastal mul kuidagi ei olnud jõudu ega jaksu midagi suurt ette võtta. Osalesin kogemata Segaste ÕpiToas, kus pimeheegeldades valmis üks üüratult suur ja paks Koll. Teate, kui ta oli paljas, siis ma vaatasin teda ja mõtlesin, et kes küll peaks tahtma sellist Sookolli...Olgu ta siis tahes Aino Perviku raamatust pärit. Tänapäeva laps ei teagi sellist raamatut nagu "Sookoll ja sisalik"... 

Ma ei teadnudki, et mis temaga nüüd siis ikkagi peale hakata, kui kuskil käiks klõps ja mõte, et teen oksjoni ja müün Sookolli maha ning saadud raha annetan Vähiravifondile "Kingitud Elu!" Fond pakkus välja, et ma saadan Kolli neile ja nad teevad ise oksjoni. 

Saatsin Sookolli pealinna ja jäin ootama, mis temast edasi saab. Oksjon läks käima ja lõppes täna ning võitja Sigrid Karon pidi loovutama 115 eurot. Ma olen talle ilmatumalt tänulik Sookollile lubati lahkesti diivanil oma koht. Üks väike heategu tehtud. Loodevasti see annab mulle parema une tänaseks ööks .....

Poisid ei saanud aru, milleks ma seda teen? Ma küsisin, et kui mul oleks vähk, kas te ei tahaks igast viimasestki õlekõrrest kinni haarata ja mulle elupäevi juurde saada... jäid üsna vaikseks. Minu vanaisa suri vähki. Noor mees oli veel. Mäletan, kuidas ta tegi pliidi ees suitsu ja ütles, et tema elu on nüüd läbi. See oli päeval, kui ta kaotas oma poja ja umbes kahe aasta pärast oligi tema elu läbi.... Siis ei olnud mingeid fonde ega rahastajaid, meditsiin ei olnud ka nii arenenud (1995). Mul on kahju, sest ta oli mu ainuke armastav vanavanem. Tegelikult küll ainuke armastav lähisugulane.

Edu fondile!

Teie Ennike