esmaspäev, 23. november 2015

Keila-Joa loodusrada

Nagu isa nõnda pojad :) Nagu oleks sipelgad püksis. Koguaeg.

Pühapäeva hommikul kell üheksa kargas üks ülienergiline laps meie magamistuppa ja ütles umbes 20 sekundi jooksul järgmist: "Kell on juba üheksa, õues on LUMI, vaadake, milline päev, õues on LUMI ja teie magate ilusa päeva maha, õues on LUMI, ise pidid pannkooke küpsetama ja me peame minema jalutama, sest õues on LUMI, lähem kasvõi Keila-Joalegi, sest LUMI on ju maas". Jah, umbes nii see kõik kõlas. Võibolla meile muidugi tundus ka, et ta täpselt nii me tuppa kargas, sest unesegasena on kõik asjad võimendunud.

Igatahes oli selge isegi minule, rääkimata siis veel Arvost, et kodusest pühapäevast ja kappide koristamisest (see oli minu plaan selleks ilusaks pühapäevaks) tuleb lükata mõnda teise päeva, kus pole ehk nii palju lund ja ehk mitte nii energilist last lumega.   Jooksujalu midagi eriti ärevat ei jõudnudki välja mõelda ja nii me sinna Keila-Joale läksimegi, kus me varem ikka mõned korrad juba käinud ka oleme. Sebastian teadis rääkida, et 2014 aasta emadepäeval juhtus see viimati :)

RMK on sinna joa juurde teinud mingisuguse loodusraja ka, aga kuna me oleme nii palju nendel erinevatel matka- ja loodusradadel käinud, siis kui ikka päris aus olla, siis midagi erilist sellel rajal küll ei olnud. Võibolla seda tundmust võimendas ka see, et Keil-Joal polnud lumeraasugi :), mis aga Sebastianit ei kõigutanud üldse, sest tal oli siiralt hea meel, et me kodust ära läksime ja matkata saab. Lumi oli muutunud teisejärguliseks, kuigi ma võiks vanduda, et kell üheksa hommikul see oli kõige tähtsam asi maailmas. 


Igatahes käisime me selle raja ära, klõpsutasime mõned pildid, pidasime piknikut ja päev oli tegelikult väga tore. Vaatamata sellele, et lund ei olnud ja loodusrada oli justkui olematu. Poisid said veel oma õllepunne kärsatada ja kui päris aus olla, siis pole tegelikult suurt vahet, kus ma nende kolme selliga koos olen - nendega koos on ikka kõige parem :) Ja mul on jätkuvalt hea meel, et ka Robin tahab ja viitsib....


Küll on tore, et Sebastian meid hommikul eufooriliselt ülesse ajas! Muidu oleksimegi äkki terve ilusa pühapäeva ära raisanud kappide koristamisele... Kappe saab ju koristada esmaspäeviti ka, siis, kui kõik on tööl või koolis.

Aga meie juures on lumi maas, päriselt.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar