Alatskivi ja Alutaguse

Mu õde Liisu käis eelmise nädala ilusal päikesepaistelisel esmaspäeva õhtul kohvil ja ütles, et tema tahab! Liisu puhul pole selles midagi imelikku, sest tal käivadki sellised mina-kohe-tahan-seda-hood peal. Ma siis ütlesin, et vaatame, mis teha annab ja ütlesin õhtul Skypes Arvole, et Liisu tahab Peipsi äärde minna :) Kahjuks oli Arvo väga hõivatud ja ma sain aru, et selle reisu organiseerimistööd ma oma mehele jätta ei saa. Liisu ütles naerdes, et kui tema peab organiseerima, siis on "hästi" organiseeritud. Raivo on üldse Raivo :) Ja nii ma saatsingi mingisugusele 10-le Peipsiäärset majutust pakkuvale firmale meili. Lootus oli ikka suht väike, sest olgem ausad - viis päeva ennem väljasõitu sellistes kohtades majutust saada on ikka suht võimatu missioon. Muidugi sain eitavad vastused ja juba olimegi alla andmas, aga siis tuli Willupi Külalistemajast jaatav vastus. 

Willupi Külaistemaja asub Alatskivi vallas Pusi külas. Meie broneerisime endale kaks kämpingmaja, ühe meie perele ja ühe Liisu perele. Majakesed olid puhtad ja korralikud, mis on eriti oluline Sebastiani jaoks. Kumbki maja mahutas viis inimest, sai süüa teha ja dušš oli ka kohe sees olemas. Kolisime siis oma pere+Mardi ühte majja ja Liisud teise. 

Majutusega ühele poole saanud, oli vaja välja mõelda, mida me nii kaugel kodust tegema hakkame. Selles mõttes, et kui nii kaugele sõita, siis ei lähe ju Peipsi randa päikest võtma, seda võib ligemal ka teha. Mina vähemasti arvan nii. 

Käisime Alatskivi lossis ja selle ümbruses. Loss oli suur ja uhke, kahjuks keegi ei viitsinud seda seestpoolt uudistama minna (mina ja Seebu ainult tahtsime). Kui meil oleks rohkem aega ja ettevalmistust olnud, oleks saanud lossis isegi töötubades osaleda. Loss on suhteliselt suur ja läbinud korraliku restaureerimise. Lossis on end sisse seadnud külastuskeskus, käsitöökojad, Tubina muuseum, restoran. Sellel ajal, kui meie sinna sattusime, oli turiste palju. Võibolla isegi natukene liiga palju...

Kohalikku käsitööpoodi piilusime ka ja toetasime kogukonda ühe punutud korvi ostuga, millega Arvo arvas, et Sebastianil on väga äge minna seenele. Kogu kaup oli kallis, nagu käsitöö puhul ikka. Eks see ole turistidele mõeldes üle hinnatud, sest mingit väga tähelepanuväärset ja kohalikku kultuuri tutvustavat ma ei märganud. Vahest vaid savinõud, mis olid kaunistatud Alatskivi lossi piltidega. 

Käisime ka kalapoes, sest kui Sa oled maha sõitnud nii palju kilomeetreid ja oled Peipsi järve ääres, siis Sa ei hakka ju siga grillima, eksole. Siis Sa muretsed kala - punase (forell) Tartu Rimist ja valge (koha) koha pealt. Toore kala hankimine ei olegi nii lihtne, sest kõik pakuvad vaid suitsukala, kuid pool eesti-vene-inglise-viipekeeles me suutsime kalapoe müüjale selgeks teha, et meil on justnimelt VALGET (Sebastian ei söö punast kala) ja TOOREST kala vaja. Saime! Rääbised veel lisaks, mille eest küsiti ikka parajat hinda. 

Kalapuhastus ja valmistamine jäi meestele. Söögid olid väga maitsvad ja said kõik otsa. Kadu oli ikka väga väike. Sebastian ütles, et talle meeldis koha rohkem kui suitsurääbis. Ta on väga vilets uute asjade proovija, kuid seekord ta ületas ennast sajaga ja sai meeldiva maitseelamuse osaliseks. 

Poisid ja Kata tegid palju jalkaturniire ning Kata ja Seebu käisid ikka järves ujumas ka. Sebastian ütles, et kuidas ta saab jätta Peipsijärves ujumise kasutamata, kui ta satub sinnakanti korra viie aasta jooksul. Eks tal ole muidugi õigus ka, aga minu jaoks oli vesi liiga külm. Nende jaoks oli muidugi lausa supp :) Peale sauna käsid Mart ja Liisu ka järves ära. Ma ei tea, kui mitu korda Sebastian ja Katariina järves käisid - tõesti tublid tegelased. 

Peale sauna istusime niisama, lobisesime ja siis oligi päev läbi. Robin ja Mart käisid ööhakul põldude vahel tšillimas, kuid ei olnud ka kuigi kaua ära. Pole ka midagi imestada - üks on pealinnast ja teine Eesti ühest suurimast alevist, mis Sa oskad teha või tahta seal pärapõrgus põldude keskel :) 

Hommikul võtsime rahulikult - "vorstisime" üheteistkümneni ja siis sõitsime Alutaguse Seiklusparki. Seal tekkis korraks selline mis-asja-me-siin-teeme hetk, sest tuli välja, et keegi nagu eriti seigelda ei tahagi. Mina ütlesin juba ennem reisi planeerimist, et mina seiklusparki ei taha, sest ma kardan kõrgust, aga ma olen nõus passima ja pildistama, kui üldsus siiski soovib minna. Liisu ütles, et ikka soovivad :) No sellest hetkest me saime üle ja rajale läksid Arvo, Sebastian, Mart, Raivo ja Katariina. Sebastianit tegelikult ei tahetud algul rajale lastagi, sest ta ei ole 140cm pikk, on napid 135cm-t, aga Arvo vastutusel ta siiski ei pidanud lasterajaga leppima ja sai "päris" radadele.  

Algus oli kohutav! Ma mõtlesin, et mismoodi mu poeg küll selle kõik läbi teeb, sest proovirada oli lausa katastroof. Instruktor vaatas ka ja ütles, et poiss peaks olema kahe täiskasvanu vahel.  Kuid kõik sujus siiski väga kenasti. Raivo ja Arvo said ema abistamsiega suurepäraselt hakkama. See oli nüüd esimene seikluspark, kus Sebastian läbis kõik rajad võiduka lõpuni. Sellest on mul väga hea meel. Ta tõestas endale, et ta suudab hirmust üle olla ja näitas kõigile, et ikka saab, alati saab! 

Lõpetasime oma tripi Jõhvis Gruusia trahteris Mimino. Nad sõid ära vuti, lamba, kanapoja, loomaliha, burgeri ja kebabi. Ja muidugi ühe traditsioonilise friikartulid viineriga, sest no Sebastian ei oleks nõus sellises kohas sööma mitte mingi hinna eest midagi muud. Samas ta oli väga vapper ja maitses vutti - tunnistas söödavaks. Praed olid väga suured, kohe väga. Ja keegi ei öelnud, et midagi oleks vilets olnud. Arvo muidugi ei suutnud jätta mainimata, et Põhjaka mõisa vutt on pehmem :) Magustoiduks sõime marjakooki ja gruusiapärast šokolaadikooki Zamtari. Kui satuks kunagi elus veel Jõhvi, siis sellesse trahterisse võib minna küll. 

Kokku sõitsime maha 640km. Seda on päris palju kolme poisiga autos :) Tegelikult läks kõik väga hästi. Mingeid viperusi ei olnud, poisid olid kõik väga viksid, viisakad ja ei virisenud millegi üle. Natuke sai vaimukosutust ja need, kes seiklemas käisid, said ka füüsise kosutust, palju head sööki ja kooki. Kunagi, kui ma vanaks jään ja võibolla reisin ainult Arvoga ringi, käin ma vaatamas losse ja looduskeskusi, mõisasid ja kirikuid, käin kindlasti AmbulARTooriumis ja võtan osa mõnest Alatskivi töötoast, näiteks emotsioonide savisse vormimise töötoast. Koos Arvoga muidugi. Võibolla me käime 4,5km matkarajal Alatskivi looduskeskuses ja sööme jäätist Sepikoja trahteris. Kui me sinnakanti üldse enam satume. Võibolla me läheme koos hoopis Vormisele ja käime sajandamat korda rõngasriste vaatamas :)

Aitäh kõigile osavõtjatele! Sellised viimase-minuti-plaanid on mõnikord isegi toredad. Tavaliselt me planeerime pikalt ja laialt ette, panema kõik paika, et mida, kus, millal ja kuidas. Mulle meeldib, kui Arvo paneb kõik asjad paika, sest siis on väga hästi pandud. Mulle meeldib, kui asjad on planeeritud ja kindlad, see annab mulle turvatunnet. Aga Arvoga ma tunnen end ka siis turvaliselt, kui võibolla kõik ei ole nii hirmus täpselt planeeritud. Igatahes poisid jäid väga rahule ja meie ise ka. Jälle ühe kogemuse võrra rikkamad.

PS. Proovige kindlasti rääbist, kui Peipsi äärde satute :)